MARIE UNDER
SININE PURI
MARIE UNDERILT
ILMUNUD: „SONETID” II TRÜKK
ILMUMAS: „EELÕITSENG”
MARIE UNDER
SININE PURI
KIRJANIKKUDE ÜHINGU „SIURU” KIRJASTUS TALLINNAS 1918.
Sinine puri
Hommik
Igal hommikul uuesti sünnin ma
Roosana linade valevast vahust:
Üksikud nired blondjuuste kahust
Voolavad kollase viinana
Üle mu oime pärlvalge kausi.
Taas olen rõõsk, olen soe ja intiim!
Liuglevad sängist mu hingestet jalad,
Mis nagu sulatet kuuhõbest valat;
Niristab üle mind riiete piim.
Öö läbi päike on pidanud pausi,
Kuldset liiva nüüd kelmikalt pillub
Vastu mu väikseid uniseid ruute:
Kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.
Süda mul mitmeks pudeneb, killub:
9
Aid on täis rohet ja tilku ning jahe kui kaev,
Aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.
Täna on tulnud ning Eile suri!
Hommik – sild roosidest punut mind kannab
Päeva, mis ootab kui imme viiv laev,
Millel on paisul sinine puri.
10
Päev
Ma purjetan all sinise purje:
Oma kohkunud imetlust kui hõõguvaid urje
Kõigile, kõikjale kannan ja paiskan,
Kui raisataks kulda, nii oma liigpunast südant ma raiskan.
Kaks on mul tütarlast – olen neil ema või õde?
Kadakmarjasilmine üks ja teine on blond nagu nisu;
Ah: nende väikesed käed mu käte tukslev sisu,
Ehk kui mul sõrmed neil soojas lokkide siidis,
Pähkelpruunis ja kullases niidis,
Mis nii pudenev-pehme kui lume hebenev hõde,
Mänglevad, palmides neisse verevat paela,
11
Ehk võilillevartest kui põimin neil kee ümber kaela.
Jookseme alla siis kumerast kingust:
Tuul hüpleb ees meie nobedaid põlvi,
Vikerdi ümber neil lööb serpentiine;
Pääseme vaevu ta hullavast lingust.
Tee ääres aiad kui korvid, mis täis on jasmiine,
Ees kirab kanepist kollaseid nõlvi.
Kõrtes kui suriseks mandoliinid,
Keerlemas põllu kollaloorilised baleriinid,
Langeme rohtu kui haljasse tiiki,
Pelgades päikese pistlevat piiki.
Oh, sina päev, pärlmutrist ja klaasist!
Tõusevad aia voodavast vaasist
Lõhnade kiired, kärsitud kired,
Puudelt voolavad õilmi pärlide nired;
Õitsevas põõsas kärbeste lennu metalline kirm –
12
Arvan, et vastsündind pungel sellest on hirm.
Punavad peenarde verelaigud:
Moonid end julmalt õitsevad surma.
Õhk raske meest, ning kleepivad vaigud
Tilguvad tüvedest, kuldset hurma
Pisardab puu. Lilled andumast ei hoidund:
Sagedaist mesilaste sülelusist roidund.
Taevas täis lõokeste hõbeseid pille:
Pilviparv kihutud äreville,
Hajuvad, ujuvad metsade taha,
Jättes valevaid sulgi maha.
13
Õhtu
Kustumas päikese põlev põõsas,
Kruusale pudenend punavat tuhka,
Aid ei veel väsi, aid ei veel puhka:
Lõhnad süttivad hajuvas lõõsas.
Lehti kobaraisse vajutab kuu
Himura vabarnapunase suu.
Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.
Roosid end põõsaste tüheme peitsid.
Taevas tähtede vihmast on üleni märg.
Süda mul magususpaisul kui täiskorjund kärg.
14
Ah, kõik need unised, sinised teed
On nagu kaldale kippuvad veed.
Laskund purjel – kui tiib, millel lennata vaev,
Üks väsinud lind – jõuab koju mu laev.
15
Öö
Kosena kuu uhkab õue ja aia:
Põõsaste üle käib värahtushooge,
Rohus roomav teede looge
Põgeneb ukseni, põgeneb maija.
Õitsevad öö violetist mullast
Minu käte valged vääned
Kellegi vastu, kellegi poole,
Kes ehk vist kusagil on, või keda ehk kusagil pole.
Ah, kas ma kardan neid päivi voolavast kullast,
Öid, mis õitest – ah, kas ma kardan, kui näen, et
Kunagi ennast ei taha nad täiesti anda? –
Süda ehk enese liigusest murdub,
Nagu granaatõun lahti kurdub
Hurmelisiks pisaraiks, mis rasked kanda.
16
Irdun millestki: hargnevad mähkmed,
Padjult kui tiivustud tõstuvad ehkmed –
Miski mind hirmutab kõigist paigust,
Eluihka tunnen veres kui haigust –
Ah, kas ma kardan neid metamorfoose,
Kui kord on vallandund viimnegi pannal –
Ah, kas küll murran neid jäiseid roose,
Mis mind on ootamas valgel rannal,
Kuhu viib – kui viimne Eile – – ning Tänagi suri –
Kustunud kehas põlevat hinge mu sinine puri?
17
Kurvad rõõmud
/tühi vaheleht/
Kurvad rõõmud
Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?
Kuis kees mu sees!
Ma sulen silmad, nad palju näinud –
Mis ootab ees?
Kuid surmahirmus mind häkki valdab
Uus elusööst,
Ja uuest hing end päästa maldab
Sest tühjus-ööst.
Võin rõõmustada, võin kurvastada
Kui keegi muu,
Võin harrastada, võin armastada
Kui keegi muu!
Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged
Ja närblikud,
Kui iial enne mu nukrad palged
Nüüd veetlikud.
21
Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,
Kui kunagi;
Ja mina valvel ja mina varmsam,
Kui kunagi!
Kui sinisilmne on suvetaeva
Akvamariin,
Piimvalged pilved kui loorid aeva,
Kui õrn musliin!
On tulililled ja maarjaheinad
Ning tüümian,
Oliivirohekad metsaseinad
Ja sinav laan!
Oh: tähtelilli kui kuldset naeru
Öötaeva toas;
Jõelainist pärlid löövat aeru
Kuu kuldses joas!
22
Oh, sirelipilved, jasmiinihanged,
Oh õitelund;
Ju kallutanud kõik lõhnad kanged
Kesköine tund!
Kui hõbelinik, kui helmerada,
Kui mõrsjaschlepp
Tee liuglev võtab valendada,
Kus ootab trepp.
Blondjuukselisena lehvib vilja,
Ning rukkirääk
Kui hüüaks aina, et pea on hilja,
Pea üksijääk...
Ehk muutub õnneks mu meeleheide –
Sind armastan!
Ehk läheb seegi veel soov mul täide –
Sind armastan!
23
Su õlgadelle las heidan käsi,
Su suule suu,
Oh meie kaks, me kahekesi –
Mis jaoks kõik muu!
– – –
Oh seda kurbust, oh seda rõõmu,
Oh uuestsünd!
Oh sureliku suurt elulõõmu!
Kes päästab mind?
24
Stanssid
Kui kuldblond neitsid tulnd need maikuu päevad
Ja udulikke helbelinikuid
Nüüd hõljub aia kohal, okstesse nad jäävad
Ning õhus õõtsuvad kui valged tuid.
Kõik kaunidused, mis mu silmad näevad,
On vastuvõtmas kuningannat suid:
Kuis kuldsest kudrest kumisevad põõsad,
Täis sädelust kõik peenrad kasterõõsad.
Ning hõbekuljuseid on naermas õhus.
Kui leerilapsed seisvad kirsipuud,
Kui mõrsjad, keda ehteküllus rõhus,
Nii valged valges, õrnad abitud –
Oh, tuulepeiul abinõu on tõhus
Neid heiduta, kui vilkalt andes suud,
Ta vallandab neil helmeloori veidi
Ja kergitabki pitsilise kleidi.
25
Kui lõhnav roosasiidi päevavari
Mu üle ümardumas õunapuu;
Ning herneshaljas sõstrapõõsas mari
On koorund õiest alles maitsetu;
Ning sirelite riisivalge sari
End lõhnanõrgel paenutamas ju;
Võililliks rohusse on langed tähti,
Mis talvel taevas virvendamas nähti.
Kastaania lehti nagu laotud käsi,
Mis toona mähetes veel abitult;
Akaatsiad kollased kui sulamesi,
Ja vahtraladvalt pudenemas kuld;
Tulp tulbi kõrval süütamast ei väsi
Kui jõuluküünlaid kirju õitetuld;
Kus murus roosahuulelised pungad,
Kuldnokad lentsivad kui mustad mungad.
26
Mu aid, sa lillelooridesse maetud,
Opaalitaeva all, oh kunas, kas
Kord tuleb armuõhinate aetud
Mu ootamatu oodatu? – Siis las,
Et varjab õitegardinate kaetud
Alkoovina meid sinine terrass,
Kui roosid ulatan, kui kaome sinna,
Siis suudlustelle oma suu ja rinna.
27
All õhtutaeva
All õhtutaeva õhetavat roosat,
Kus algand loodepäikse kiirtepild,
Kui poleks iial olnud ühtki proosat.
Ja aia kohal noorkuu kumer kild
Ju puistab põõsastesse kuldset karda;
All roheluses hõbevalge sild
Kuis kutsub kumardama üle parda;
Kus irispeenral lõhnast nõrkeb õis,
Sääl peidan kätel palge õndsusharda:
Kuis ilu ometi nii valus olla võis!
28
Trioletilik sonett
Nüüd tean ma ilmagi, et sa mull vastaks,
Miks mustana kui öised mürdiladvad
Need lokipuhmad sinu oime katvad,
Nüüd tean ma ilmagi, et sa mull vastaks.
Et naised nendes omi käsi kastaks,
Seks mustana kui öised mürdiladvad
Need lokikobarad su oime katvad –
Kui kordki veel mind seda maitsta lastaks!
Ah, hellalt vaatan omi valgeid sõrmi,
Mis õndsatena sooje lõhnu kandvad,
Kui oleksin nad roosipõõsast tõstnud;
Ning hingest heidan vanu õnne põrmi –
Su lokid uusi unistusi andvad:
Veel pole kõiki rõõmusid ma kestnud.
29
Suine mälestus
Klaasrõdul vara ootasin ma sind,
Kui üle läve päikse kuldne king
Arg-aralt astus. Nagu kirju lint
End keris üle aia lõhnaving.
Sa tulid läbi valge õilmemöllu,
Mis sädeles kui liblikate ring.
Kui hiljem läksime me üle põllu,
Kus laisalt õõtsus ruki ruuge puri –
Siis oli mul kui alles astuks ellu:
Kõik uuenes, kõik vana minus suri.
Ning vaates mooni leekivasse ahju,
Mu süda hõõgus sinule kui uri,
Ma kandsin eneses suurt tulekahju.
30
Hilissuvi
Eks lillapadjaline tüümian
Pruunmustist mesilasist veelgi kiha,
Ning aiast palju veel ma lilli saan,
Kus päevaroosid kumardumas üha.
Kastaanialehti sakilised pitsid
On siiski luitumise hädaohus;
Korallidena põõsal berberitsid,
Ja väiksed koldsed pirnid kuskil rohus.
Ning sinisammetised prisked ploomid
On okstel rippumas kui laisad parmud,
Ja üle kõige vihmana aroomid,
Mis rasked kanda nagu suured armud.
31
Lumi
Nüüd laotand omad valevad terrassid
On lumi kõikjal. Roosilehtena
Ta langeb aeglaselt ja hõbeehtena
Nüüd aida katvad tema sammetmassid.
Kui oleks kallutanud piimatassid
Kõik ingellapsed taevas. Tähtena
Ta liugleb, okstele jääb plehtena:
Kui lebaks aknasimsel valged kassid.
Ning õhus värisemas karget hingust,
Mis ruudustikul hangumas kristalliks
Ja laste kätte kuhjub hiiglapalliks.
Pea kõrge mägi kasvand kitsast kingust,
Ent ikka tuisutab veel taevast tuhkrust:
Maailm kui muinasmaa, maailm kui suhkrust.
32
Su tuba
Su mulle suletud ja salaline tuba
Öösinine ja leinahämar nüüd.
Peaaegu kõlab see kui kaunis müüt,
Et veetsid päivi siin, nii kaugeid juba.
Ei mõnda aega tihkand võtta luba
Ma üle läve astu: nagu süüd
Ma kandsin iha endas, põles püüd
Su poole, salapäraline tuba.
Kuid tundes elu tühjushalli pausi,
Siis hilislilledega täitsin kausi
– Pihlkobarad, reseedad, skabioosid –,
Ma ukse avasin – kui üle haua
Su voodi kohal kumardasin kaua,
Ja patja peitsin omad suudlusroosid.
33
Armukadedus
Lehti varjude tumedad roosid
Kuukiirte käharas blondjuuste puhmas –
Mürgine torge mul südames uhmas:
Keda sel veetleval tunnil sa soosid?
Arvan, et jälle see hallsilmne preili,
Ingelilmine kuratlik olend,
Kallutab naerdes koketilt su pool’ end,
Valades verde sul himude leili.
Kuid mina vannun: arm hurmav ja halav
Hingehell oli, mis suvel mull andsid –
Kätel mind lillede vahele kandsid
Suvel, mis oli nii patuselt palav.
34
Pulmrõõmsal päeval, mis õhkus kui meie,
Hõiskas mu õndsusi ihalev ihu,
Kui sinu paitusist pakitsev pihu
Paendus mu pihale, „sinaks” sai „teie”.
Kuid minu õlgade hõbeseid õisi
Oled veel suudelnud lõpmata vähe!
All sinu silmade roheka tähe
Hõõgund ja jumestund rohkem on teisi.
Ah, kui see kadelev iha kord tummuks!
Miks küll see öö nõnda ilusaks loodi:
Valgena peenrana valendab voodi –
Ah, kui su suu nüüd mu rinnale kummuks!
35
Meeletus
Tuled – su palgede kahvatus
Saab nagu kuuvalget tuppa heitma,
Ning mina pean oma imetlust peitma –
Meeletus!
Räägid – kui lõhnavoog tõuseb su hääl,
Mähib violetina sammetina:
Raskelt mul õnne värisev sina
Hinge pääl!
Kleidi voltidest leidma mu kätt
Oled kui ennegi irgas ja varmas:
Sinu sõrmed mu randmel, armas,
Kui vinjett.
Joobuma, joobuma, joobuma
Pean ma – ning näkku sull loobuma.
36
Milline öö
Milline öö, melankooliat valav,
Nukrusi niristav valgesse sängi,
Mälestuspainav ja igatsuspalav!
Sina, sääl kuskil, tule ja mängi
Siin minu lõhnavi patjade vahel –
Ah, mis võiks saada sest ööst meile kahel!
37
Aldis
Taas viibin sinuga ma samas ruumis,
Mul jälle antud istuda su ligi.
Pattpunasena hõõgub kaunis suu, mis
Mind jootnud haigeks. Hinges ometigi
Kõik lammund illusioone aprad toed
Ning rõõm, see kergemeelne, täna vist ei sigi.
Kas sina sama tulevikus loed,
Sel hahetaval õhtul, kurbustiinel,
Või mineviku aida varju poed?
Ah, andes veres voli uimaviinel
Ning kinnisilmil kuulates su häält,
Ma siiski aldis ahistavil piinel,
Siit luuravil ja lähenevil säält.
38
Vabanemas
Ma raputasin omilt valgeilt niudelt
Mürkkollase, leekkuuma himumao:
Nüüd nõrgub päiksekiirte kuldseilt kiudelt
Mul üle häbeliku, pisardava lao
Kui lunastust. Ööd sünged, iharhelged
On uuristanud hinge pehme vao,
Kus nüüd all kahjatsusekõuet, valuvälget,
All igatsuse vihmaküllust sooja
Ma tunnen idanevat koiduselget
Ja kastekarsket õit: su, janutooja,
Suud keskpäist, suvipunast unustada,
Su jumalikku hinge, ilulooja,
Ööd-päevad enam endast armastada.
39
On siiski kurb
On siiski kurb, et pärib surm selle südame,
Selle südame, täis joobumispuhke,
Täis soovide sinisädelust – kuid ometi loobumis-uhke.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame,
Ta hommiknoored igatsuslõõmud,
Ta õnneks kangastund kurbuse ja kõik tema kurvad rõõmud.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame
Ja kõik tema laulmatud laulud –
Ah nii kurb, nii kurb, et pärib siiski surm
Selle südame laulmatud laulud!
40
Tulease
/tühi vaheleht/
1.
All akna ähmub õudus-öine aid:
Ah, sadusid, mis kunagi ei lõpe
Ja oma alguse, teab millal said!
Kõik tuba langend mingi tusa tõppe –
Kuis õhkub nukrust seinte tuhmund kett
Ning nende vahel, heites peeglihõppe
Mustkurba varju, have siluett.
Kas mina see, kes nagu murtud mooni
On langutanud tühjaksjäänud kätt,
Pää maha kallutand all leinakrooni?
Kui hää, et hämar on ning silm ei seleta
Mu huulil nutukurret, kurbusjooni.
Ei miski, miski, miski peleta
Mu ümbert selle leina salajase,
Ei midagi mu seeski heleta:
Jäänd ainult südame suur tulease.
43
2.
On sügis. Üle halba aimand päeva
Kui valu sininiiske õhtu vaob
Ning üle minu kambri kurvaksjääva,
Kust viimnegi kui värvikübe kaob.
Sest igatsuse lambi võtan läita –
Tund tume minevikust kulda taob,
Et väikest õnne hinge üle heita:
Meeselgeid päivi, purpurhelgeid neid,
Kui ühte üsa, kuhu palet peita,
Nüüd otsin mälestusis tihti teid.
44
3.
Sa Midagi, sa Nimetu, mind piirav,
Tumm tüdimuse sumpjas labürint,
Sa nukrus valulik, meelt hella viirav!
See leinapäivi lõppematu lint
End ümber minu kerind kägistades.
Mis mulle sest, et jälle hüatsint
Mu laual lõhnab südant vägistades:
Vaid kurbust lisab see, vaid kasvab spleen –
Ah, muret mure pääle mägistades,
Kõik selleks ongi: armsus, uim ja viin!
45
/tühi vaheleht/
Hämar linn
/tühi vaheleht/
1.
Talv. Koorub hämaruse hallis siidis
Bulvaari valgeist käsivartest linn.
Käib telegraafi traate pingul niidis
Kui kandlel tuulesõrm. Ma kuulatin.
Ju kostvad sekka auto kontrabassid
Ja saanikelle rõõmus tamburiin.
Reas rügemendid: hoonte hallid massid,
Silm silma vastu seismas nende vall,
Ning nukralt vaatvad ärklite grimassid.
Kuldkupli õhku heidet läikiv pall
Vaid kumab nõrgalt nagu tuhmund päike,
Ja doome õlgu mähib udushall.
49
Aeg-ajalt helbetab; kuis lume läike
Kui vahtu kandvad uulitsate jõed,
Mis kihavad ja leidvad salakäike,
Et suubuda, kus maju matvad nõed
Ja korstnaist liugleb musti suitsupaelu,
Mis põimuvad kui õudsed hiiglakäed
Ning kägistavad torne uhkeid kaelu.
Teed liiguvad kui sajapäised maod
Veel inimesist. Tähti hõbenaelu
Nüüd näitvad pudenevi pilvi praod.
Toad siin-sääl lambivalgest üle keevad,
Ju õhetavad gardinate laud:
Kui roosa õied aknad õitsma löövad.
50
2.
Kui õitetolmu õhus: roosa aur
Elektripirnidest, ja lumelangus;
Kesk seda, kapju tõstes pruun kentaur
On kinoväraval, kus valgus hangus
Kui purpuriks ning lõõmab kumer käik
Kui põrgu, kuhu kiimal rahvas vangus.
Teel sinetaval, mil pärlmutri läik,
Lindkiirelt saane musti luiki luigub
Ning tilgub kuljustest naerkuldne hõik.
Suitshabet väristades auto tuigub
– Neid neelab lakkamata tänav pikk –,
Meeltheitvalt rongikõri hädaldab ja huigub.
51
Kus läigib laternate nööbistik
Girlandina ning hargneb teede haare,
Sääl suigub mõni maja imelik.
All suure ukse ümariku kaare
Ma seisatan, ei seltsiks keegi muu,
Kui, varjates öö salajase aare,
Ah, igavene sfinks, kurbpalgne kuu.
52
3.
Päev lühikene hääbub. Väsind linna
Käed nägematud sala vajutand
Kui laia sängi, hämaruse tinna.
Lund, lund ja lund kui liiva hajutand
On pilvi sünged, ääretumad stepid.
End tornitüheme tuid majutand.
Kus tõusvad udu marmorhallid trepid,
Sääl tukub ülal ristil nukker hakk.
Kuis lohisevad suitsu mustad schlepid
– Kus ruugab korstna teliskivi lakk –
Üht aeglast valssi katuste parketilt.
All väiksed aiad: härmatise takk
Kui koonlalt hargneb põõsaste buketilt,
Ning väike maja nagu valge häll,
Kus aknavahet ilustab koketilt
Vaid vatipeenral roosa immortell.
53
4.
Kesk härmatise hõbetolmu käin
Teid lumiseid. Kõik pilved lilla pärgi
On põiminud, kus lõpeb taeva sein.
Siin istub rida künkaid hallamärgi
Ja nende tagant loidab kupli vask,
Siis – kihistikku – tsinkjaid aknakärgi.
Ning pilget tuksub tornikella mask,
Irooniat ta ümargune nägu –
Ja äkki vallutab mind mingi ask –
Kell lööb – kui kukuks kuskil kaugel kägu...
54
Interiöörid
/tühi vaheleht/
1.
Kuis pühib päikseräti kuldne kude
Nüüd noote musti pisaraid, ning häält
Ei ainust klahvistiku hammasrealt,
Kus sätendab tumm, valge naerupude.
Lamp – suure päikse väikene rivaal –
On ootel laual siidikleidi punas.
Ning seinal Mägi värvehõiskav maal:
Noor naine, kaetud silmil, hardus-lunas.
Siin tõuseb sohvapadjast, alles soojast,
Kui õietolmu naisejuukse lõhna,
On näha sammetpolstris väikse, kõhna
Käe aset: ühest heldest lilletoojast.
Kui verev marjakobar, viina uhkav,
Jäänd vaasi sinelusse nelgisari.
Ent nurkest hiilib hämaruse vari,
Pea pudenev ja kogu tuba tuhkav.
57
Ja peegli hõbeallik langeb seina
Kuldlilleliselt pinnalt otsejoones.
Ei ühtki häälitsemist kogu hoones,
Mis kannab õhtueelist vaikist leina.
58
2.
Põlvil armas raamat poolelloetud,
Õhtukuldusse, mis aknast avat
Nii näib kogu kambrit anastavat,
Istun üsna lõimestud ja koetud.
Pilviparved roosalt udendavad,
Aid on päevast-külalisest loobund,
Lilled, iseenda lõhnast joobund,
Liblekesi rohtu pudendavad.
Tuulte hõljutav, kui liblikate mänglev
Valge lend on gardinate langus.
Õhtuhõõgus peeglijärve vangus,
Kus ta liuglemas kui kala rõnglev.
Vana madal kummut, üle selle
Nukkersilmine madonna tuimub,
Kuna laua kohal Oscar Wilde – ent kelle
Nägu nagu enda uhkest ilust uimub.
59
Ühe lapse sammetsammud kärmed
Suudlesklevad teises toas parketti,
Silman: seljal sulakulla vermed –
Kahte blondi palmikute ketti.
Liigub põrandal kui nobejalgseid loomi:
See on päiksekiirte virvlev ehe.
Laekast imbub mõne roosilehe,
Ammuse, peennärblikku aroomi.
Näen veel reatet raamatute mosaiiki
Tukkumas kui suletud fontääni...
Hämarus ju küünibki mu käeni
Aiarohelusse vaatan nagu tiiki.
Nuuksub hoitud nutuna see vaige,
Pisaratena mu sülle tilgub,
Väikest naeratustki sekka vilgub,
Mis nii hälbiv, abitu ning haige.
60
3.
Päike ärajooksnud, jätnud virvejooma
Põrandalle nagu valget liiva:
Väikse rajakese, hämarusse viiva,
Kust võib õhtu tulla haledusi tooma.
Tuiskab, läbi tundetihnikute kihutes,
Sekundite tolmu väsimata kell,
Olevikku peatamatalt paigalt nihutes,
Aja vastu sama nagu mina tundeks ja hell.
Minutite raskeid nutupiisku sajab:
Kuis mu eluihk neid kokku lükiks,
Sätendavaks ehtekangaks tikiks –
Nii mu süda aega-elu vajab!
61
Kuu on valged tuviparved õhku heitnud,
Aid on lillarohekas – ah, tunnen teda kiusajat:
Lõhnad kõik ju hiilivad mu ligi nagu patt,
Imalalt nad minu juuksed, riided täitnud.
Aknast sala sisse nirisema hakkab
Kuu- ja tähtisina nagu vett –
Mil see tontlik kangastus kord lakkab –
Mul on hirm ja, ah, ma ihkan ühte kätt!
Et ei hälbiks avatluste urgu,
Süütan ampli punakobara, mis valgustiin:
Juba tilgub videviku ahnitsevva kurku
Sooja helenduse hõõguv viin.
62
Varakevad
/tühi vaheleht/
1.
On surnuks pistnud talve kevadine ürgus,
Sest veretavad pajustikus piigid
Ja võidulippu lehvib päiksekiirte kirgus.
Veel mõned paatjad lehed nagu kuivand viigid
On kõlkvel okste hahas õreduses,
Kust tuul nad alla tuhritseb, kus tiigid
Kui suured silmad pisarnõretuses,
Kui vastu paenutab neil kase nõtkus
Lakeerit pungi põõsa võretuses.
Kõik veed ja ojad mägestiku põtkus
On lahti oheldanud omad kired –
Muist jalg ja kabi juba mulda sõtkus.
65
Ent hullununa sööstvad teised nired,
Ja kõikjalt läbi lõikvad nende noad,
Et haavadena helendavad vired,
End lume närtsind rinde ümber kerivad kui boad.
66
2.
Kõik päevad kihutavad tantsujalga,
Vast hingeldades, kevadelle vastu,
Kes juba punab läbi paju salga.
Ning udu valged purjed võtvad kastu
Kauguse sinivees, kus lumed sujutuvad.
Jalg nagu arglik loom ei julge kõikjal astu.
Teed porist rõõmsast läbi ujutuvad;
Luht vete sisalikest, ussest kattus:
Kõik kaldad nende puremisest pujutuvad.
Ei tea, kust siia valge tuvi sattus,
Musttäpine ja peen kui portselanist,
Kesk vikerkaelseid halle? Attus
Neil jalge punalehti ümber loik kui traanist.
67
3.
Kui oja ennast alla hõiskab kingust,
Siis lumi paberina rebeneb:
Veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust.
Puu paljana nüüd nagu häbeneb
Ja raputab end pungi täis kui käiksest,
Ning lepa urvastikust hebeneb
Pruunpunast villa, kuna noorest päiksest,
Kuldudarlisest, piima voolab kõike toites,
Et pakateleb muld kui tabat äiksest.
Tuul pühib ladvastikust siniloites
Nüüd alla rohtu mustaräästa pilli,
Ning rohi tärkav kikiskõrvul, hommikkoites,
Ju kuulatab ja ootab, ootab – lilli.
68
4.
Puud heitnud okste üle punge litrid
Ja rongikäiku alganud alleel,
Neil kaasas kevadtuule viled, tsitrid.
Varblasist võsad kihisemas eel:
Nad okstel rippumas kui õunad hallid,
Ja mõned keradena veermas kruusa teel,
Ning hüplevad kui vedrutavad pallid.
Sääl katused end põõsa korvist tõstvad
Kui õied punased, kui läikivad korallid.
Teed alatasa teel. Vee pisarad neid nestvad,
Mis kuljustena alla tilisevad mäest,
Kus lumevalle lammumised kestvad.
End aiad välja ringutavad jääst:
Kus muld fontääni rinnal peenraks sõlgub,
Sääl krookus rebukollane, kui ära käest,
Ah, ikka kuldsemaks, pea sulakullaks selgub.
69
SISU
SININE PURI
Hommik 9
Päev 11
Õhtu 14
Öö 16
KURVAD RÕÕMUD
Kurvad rõõmud 21
Stanssid 25
All õhtutaeva 28
Trioletilik sonett 29
Suine mälestus 30
Hilissuvi 31
Lumi 32
Su tuba 33
Armukadedus 34
Meeletus 36
Milline öö 37
Aldis 38
Vabanemas 39
On siiski kurb 40
TULEASE
1. 43
2. 44
3. 45
HÄMAR LINN
1. 49
2. 51
3. 53
4. 54
INTERIÖÖRID
1. 57
2. 59
3. 61
VARAKEVAD
1. 65
2. 67
3. 68
4. 69
Frontispis kunstnik A. Vabbe poolt.
HIND – 4 MK.
KAANEILUSTUS KUNSTNIK A. VABBE POOLT
ZUR VERBREITUNG UND ZUR AUSFUHR ZUGELASSEN
PRESSE-ABTEILUNG A. O. K. 8