„Wirmalise“ kaasanne 1889.
Wiljandi laulik.
IV. raamat.
Luuletanud ja wäljaannud
A. Reinwald.
Narwas,
Trükitud J. Reinwaldi trükikojas, Juhemstalis.
1889.
„Wirmalise“ kaasanne 1889.
Wiljandi laulik.
IV. raamat.
Luuletanud ja wäljaannud
A. Reinwald.
Narwas,
Trükitud J. Reinwaldi trükikojas, Juhemstalis.
1889.
Дозволено цензурую.- Ревелъ, 27. Января 1889. г.
Keiserliku Majesteedi
Aleksandri III.
Kroonimise pühaks 15. Mail 1883.
Kuula, kuidas pühalikult kiikwad
Kellad kuldse, kirju tornides!
Waata, kuidas rahwa lained liikwad
Moskwa poole usu kartuses:
Wene-riik on täna pulma ehtes,
Kihlab ennast uue Zaariga,
Sest on Kremli müürid lipu lehtes,
Rahwast woolab sinna otsata.
Hõiska, wõitmata Wenemaa:
Huraa! huraa! huraa!
Weneriik on rööwli häbiks saanud
Jälle Zaari oma järjele,
Ilma Looja, walitseja a'anud
Omad asjad wäga targaste:
Rahus seisab kõrge taewa süle,
Rahus rändab rahwas mulla peal,
Rahu pilwed Weneriigi üle –
Kuldne rahu lehwib siin ja seal!
Hõiska, wõitmata Wenemaa
Huraa! x. x.
Hõiska Wenemaa, su muistsel järjel
Istub noor ja wahwa, wägew Zaar!
4
Wii tall tänu ohwrid kuldsel pärjel –
Oh sind walitseb nüid sallis paar!
Selle Keisri paari külwi kätel
Saawad riik ja rahwas õitsema,
Nende elu kosutawal lätel
Kingib Looja lõikust otsata!
Hõiska, wõitmata Wenemaa:
Huraa! x. x.
Wene Keisri kuldsel trooni jalgel
Kumardawad põrmus rahwad, maad,
Algmisest ei ole taewa walgel
Tõusnud riiki suurt, nii wägewad:
Zaari päralt terwed uhked ilmad,
Mere sügawused, kõrged mäed,
Oh kui walwsad olgu tema silmad,
Oh kui wahwad, kindlad tema käed!
Hõiska, wõitmata Venemaa:
Huraa! x. x.
Silm on wäsind püha Moskwa läikest,
Tundmust, hinge matab pimedus,
Kremlis paistwad tuhat tule päikest,
Pelletatud öö ja pimedus.
Ilma kuningad on ehmatuses
Sadand Zaari ette põlwili,
Toowad talle andeid alanduses,
Koidu piirelt kuni ehani!
Hõiska, wõitmata Venemaa:
Huraa! x. x.
Keset kihinat ja kuldset sära –
Kuule Eesti rahwas, rõõmusta –
Majesteet ei unusta sind ära,
Mõtleb sinu peale armuga.
5
Sest sa oled truu, ja Eesti weri
Jookseb rõõmsalt kalli Keisri eest,
Kui ta wastu pime põrgu meri
Kutsub wõitlusele wahwa meest.
Hõiska, wõitmata Venemaa:
Huraa! x. x.
Kremli tornist kustub kuldne sära,
Moskwa uinub rõõmsa rahusse,
Milionid sõitwad jälle ära
Kauge kodu taewa kaardele.
Siin ka lõpeb minu laulu lugu,
Südamliku õnne soowiga:
Ela kõrgest, kallis Keisri sugu,
Ela, igaweste, ela sa!
Hõiska, wõitmata Venemaa:
Huraa! x. x.
Sakala maa.
Ma olen käinud palju radu,
Ma olen näinud mitu maad,
Ei olnud kuskil leida kodu
Nii armast, uhket, ilusad
Kui kallis, kuulus isamaa –
Mu Sakala!
Siin lahked luhad lainetawad,
Siin lille põllud liiguwad,
Siin aasad magust aisu aawad,
Siin kõrged metsad kiiguwad,
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
6
Siin niidud paksu heina kandwad,
Siin kallilt kosub käte töö,
Siin põllud palju wilja andwad,
Siin rahwas rõõmus päew ja öö,
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Siin kägu kukkub kulda keelel,
Siin ööpik laanes laulab ka,
Siin rahwas ühenduse meelel
Käib üle kõige Eesti maa!
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Siin jookswad hallikad ja ojad,
Kui hõbe lindid läbi maa,
Siin käiwad waba rahwa pojad
Ju ilma wõera ikketa.
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Oh seda maad ja seda linna
Ma kiidan kõrgeks otsata,
Siit päew ei raatsiks looja minna,
Siit lahkub nagu nutuga,
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala! –
Oh wõeras, kas sa oled käinud
Mu kallis kodus Sakalas?
Kas oled kaugelt teda näinud?
Siis süda tõeste rõõmustas –
See on mu kallis isamaa,
Mu Sakala! –
7
Ja õnnelikuks mõttes kiitsid
Sa rahwast, kes siin asuwad,
Siin kaua aega ära wiitsid,
Kus arm ja truudus kasuwad;
See on mu kallis isamaa,
Mu Sakala! – –
Oh maa, kes täis on kaunist kiitust
Ja kuulus kõrgest wägedest,
Kui lahkun ma su orust, niidust
Ja sinu püha mägedest;
Siis wõta oma hõlma sa
Mind Sakala!
Jõe kaldal.
Wainul waikselt wenib jõgi
Wäsind rändja jalge ees,
Taewas, kuu ja tähed waat'wad
Palget tema peegli sees.
Hõbe walged udu müirid
Kõik'wad tähte' kulla all,
Ööpik tõstab tasast laulu
Orus, õitswal toomingal.
Rändja ümber ööne rahu
Ja ta silmis pisarad –
Tunne, hing, kust tormid tulid,
Mis ta rinnus mässawad?
8
Wiru laulikule.
Seitsmekümne wiie aasta sündimise päewaks 1878.
Kalewite laste kodu
Kaua seisis kõlata;
Laulu olid ajad wiinud,
Hirmsad ajad, hingama!
Palwetades taewa poole
Waatas waga Eesti silm:
Oh, et hakkaks meile jälle
Koitma — läinud laulu ilm!
Kalju laste pikad palwed
Taewa walda tulid n'ad,
Kõrge Taaralaste soowid
Õnne poole käänsiwad.
Sulle, laulikule, anti
Kõrgest kodust käsku siis,
Anti kätte kuldne kannel,
Wanemuise enda wiis.
Siis Sa sõitsid luule sõidul
Igawese ilusse,
Sõitsid püha laulu wõidul
Kadumata kõrgele!
Kalewite kodus lauldi
Enne küll ju mitu wiit,
Aga neid kõik sünnitanud
Oli wõeras, õhtu niit:
Sulle, suure Laulikule,
Wõerad waimud tundmata,
Laulu hallik sinu hinges
Ühendud on taewaga.
9
Sest ka taewalikud healed
Tõusewad su hinge seest,
Sest ka Sinu suured mõtted
Jääwad warju mitme eest. –
Kaunim põlw saab kätte andma
Ükskord kõik Su saladust,
Saab Su päha pärgi kandma,
Kiitma Sinu jumalust.
Laula siis, Sa kallis laulik,
Laula palju, palju weel!
Ärgu iial waiki jäägu
Sinu kuldse kandli keel!
Elule
Sa tõid kord jälle armu ilmad,
M’u noorus' nurmed tagasi,
Ja siiski kindel kombe wanne
Neid peletas sealt ometi!
Kes maksab unustuse meres
Mull armu õnned uueste?
Sa oled petnud, kuri elu,
Ja rööwind minu südame!
10
Kasepuu
Minu õnsas isa õues
Kõrge kask weel kahises,
Kui ma, lapsemeeled põues,
Mäng’sin murul lilledes.
Kase lehte kallis kaha
Rõõmustas mind kewadel
Kase lehed läksid maha,
Kolletasid sügisel!
Mina naersin kase kurba,
Lapseliku lustiga,
Pilkasin et oksa, urba
Pidi paljaks puistama.
Kase raud wingsid nutul
Tahtsid nagu ütelda:
„Lapsukene, sulle rutul
Elu talwe tuleb ka!
„Loodus wiib meid suwe ilust
„Piskuks ajaks puhkama,
„Pea aga talwe wilust
„Saame jälle ärkada;
„Aga sulle, inimene,
„Kaua õitseb kewade,
„Sull on talwe igawene,
„Elu aeg on ürike!
„Sinu isa isa juba
„Muiste minu mahla jõi,
„Mina warjasin ta tuba,
„Kui ta lapse laulu lõi:
11
„Ammu haua künkad katwad
„Sinu waga wanemaid,
„Kui na'd sindki mulda matwad,
„Kuuldaks weel mu kahinaid.“ –
Mulle tungis tume kuha
Südamesse walusast:
Päike, taewas, lilled puha
Naeratasid kurwemast.
Ja ma läksin, muret peites,
Tuppa teise mängile,
Linnu kombel mahaheites
Isa, ema sängisse.
Aga nüid, kus elu teele
Paistab talwe kurwem kuu,
Tuleb mulle uuest meele
Kahiseja kasepuu.
Ja ma aiman omal haua,
Igawese talwe ees –
Kask jääb kasuma weel kaua,
Kahiseb mu õue sees!
Rahule!
Kuule õde, wennake,
Jääme jälle rahule,
Kui on taewas pilwi täis,
Nende wahelt wälku näis!
Kuule õde, wennake
Jääme jälle rahule
Kui on wõimus teiste käes,
Midagi ei meie wäes!
12
Kiirest lendab aja woog!
Külap tõuseb tuule hoog,
Aeab ära siit ja sealt,
Pahad pilwed taewa pealt.
Wälk siis kaub kahjuta,
Õnnes õiskab isamaa,
Wõimus jälle meie käes,
Midagi ei teiste wäes.
Seni, õde, wennake
Jääme jälle rahule,
Segane on aja sõit –
Tõde päralt wiimne wõit!
Õhtu.
Sa tuled õhtu, õnsas, pühas rahus
Ja warjad oma süles mere, maa,
Mis päewa käras liikusiwad lahus,
Su emalikku hõlma wõtad sa!
Sa tuled õhtu, taewa tähed waatwad
Sealt kõrgest, nagu kulla pisarad,
Nad kurwa leinajatel' rahu saatwad,
Kes päewa piinast, walust nutawad!
Sa tuled õhtu, s'uga tuleb uni
Ja paksud pilwed surmas piirawad,
Öö kestab kuni uue hommikuni,
Siis ärk'wad maal ja merel helinad!
13
Üks õhtu aga põlwest põlwe pime:
Kui minu elu päike looja lääb,
Ei koida enam ükski taewa ime –
Öö mulle igaweste kestma jääb!
Lindanisale.
Kus kallim koht, mu Lindanisa,
Kus püham mälestuse paik?
Seal hingab Kalewite isa
Ju aastasajad rahus, waik;
Seal ema Linda leina walus
On järwe jätnud murule,
Ja selles kuninglikus talus
Meil kaswis Kalew ülesse.
Mull' tihti rääkis isa pere –
Kui alles hällis kiikusin –
Et üle maa ja üle mere
On Tall'na üksi neitsi-linn;
Nad teadsid pikka juttu westa,
Kuis teda piirtud asjata,
Ja et ta igaweste kesta,
Kui kestab ilm ja ilmamaa.
Kuis on seal kuulsas paikas lugu
Nüid Taara tõu ja waimuga?
Kas mäletab weel Eesti sugu,
Et pühas paikas rändab ta?
Et tema tõstab oma kanda
Nüid Kalewite rinna peal
Ja et wõib tema mere randa
Weel eluks tõusta taadi heal?
14
Oh mäletaks sa, kes su põues
On ammu, ammu hingamas!
Oh teaksid sa, mis Eesti õues
Kord Linda silmist laenetas! –
Nüid aga piad sa tõusma üles
Ja südameks meil olema –
Oh sinu põues, sinu süles
Meil magab armu otsata!
Ja mis see on, mis mina nõuaks
Mu Lindanisa sinu käest?
Et sina kõigist mööda jõuaks,
Ja lahti peaseks sortsi wäest;
Et sina käiksid Eesti hõimus
Ja Keisri armus kõigist eel,
Et su sees elaks auus ja wõimus
Mu püha Eesti emakeel!
Põhja nael.
Ma waatan kaugelt kodu ilmast,
Kuis kõrges liigub tähte pael,
Ei aga kustu minu silmast
Sealt Soome taewast põhja nael.
Ta läigib läbi külma, lume
Kui küinal taewa altri ees,
Ei ole muutnud oma jume
Ta tuhandate aasta sees.
Nii, kuida läigib ühte lugu,
Täht tinakarwa taewa all,
Nii seisab kindlast Soome sugu
Ja paistab kaugel, ligidal.
15
Ei wiletsuse kurnad, näljad,
Ta maad ja rahwast lahuta,
Ei jõua külmad jääde wäljad
Neil kodu armu jahuta!
Oh minu meeles mõnda kiigub
Siin kodu mere kalda peal,
Kui tähte kari kõrges liigub
Ja põhja nael on paigal seal!
Mu mõtted tuhat terwist wiiwad,
Kus wirmalised taewa lael –
Oh oleks minul kotka tiiwad,
Sind kinni püiaks, põhja nael! –
Oh põhja nael ja põhja rahwas,
Te'e olge märgiks minule,
Et oleks ma nii truu ja wahwas
Ja – seisaks nõnda kindlaste!
Professor dr. M. Weskele.
Kaasani Ülikooli peale minnes 25. Aug. 1886.
Ära lääd Sa isamaalt,
Ära õitswalt Eesti raalt;
Elu saatus kutsub Sind –
Leinama jääb Eesti pind.
Meil Sa palju laulu lõid,
Waimu wara ilmsiks tõid,
Harisid siin emakeelt,
Elustasid Eestimeelt.
Ei siin puhkan'd päewal, ööl,
Wäsimata olid tööl,
Meeles seisis isamaa
Higistasid palgata.
16
Ei Sa teadnud uhkusest,
Armastasid inimest,
Kiusu, wiha laimdusest
Läksid mööda tasakest.
Mine, kallis laululind!
Kõrge Keiser kutsub Sind,
Kutsub auu ja armuga
Oma rahwast harima.
Ela seal sa auusaste,
Ütle Wene wendele:
Eesti süda, Eesti suu
Surmani on teile truu. –
Kui seal kaugel, wõeral maal,
Kuld'se koidu, eha a'al
Koju poole waatad Sa
Põhjamata armuga.
Tea siis: igatsuse piin –
Palju armu Sulle siin
Igaweste hoitud saab,
Ikka uusi õiisi a'ab. –
Õnne laulgu linnu huul,
Terwist wiigu taewa tuul,
Kuni kuldne isamaa
Jälle näeb Sind rõõmuga.
17
Ütle sa!
Mu süda seisis tasane,
Kui waikne merepind,
Ei lendand tema pinnale
Weel keegi tormi lind.
Oh pia aga sala wäed,
Kui lained kiikusid
Ja nagu tormi eide käed
Mu rinnus liikusid.
Nüid mere kombel kuhab ka ...
Kõik minu rinnus keeb!
Mu armukene, ütle sa,
Kes mind weel terweks teeb?
Südame.
Meri ilma ääreta,
Laine wõitleb lainega.
Kaugel rahurannake –
Waata enda südame!
Ei kustu.
Mill' kust’wad kuu ja tähte sära
Ja püha päike kõrgusest?
Nii armu koit ei kustu ära,
Ta walgustab mind igawest;
Kui tähed paist’wad õhtu a’al –
Siis päike uuel ilmamaal.
18
Waikida.
Kui meri lainis kahiseb
Ja maru mässul keeb,
Siis minu süita südamel'
Ta nagu haiget teeb;
Sest – süda nagu mereke,
Ta keeb ja kuhab ka,
Ja armastaja rinna peal
Wõib üksi waikida!
Täheke.
Oh – elutaewas pilwist pime,
Öömüirid matwad südame,
Kui sull' ei paista ükski nime –
Üks armastuse täheke!
Linnule.
Mu linnuke, miks leinal hüiad
Seal kauge koidu kaisu sees?
Kas jälle ära tulla püiad,
Kui sagest ohkad silma wees?
Eks ida taewa kuldsed kaared
Sind magusast ei meelita?
Eks rohelised mere saared
Sull' ole armas isamaa?
19
Ma kuulen leina lauulu, halet'
Nii tihti kõik'wad taewa all
Ja elu saate wagat walet,
Siis saajatatud sügawal. –
Need healed rõhuwad mu rinda,
Mu südand otse surmawad;
Need healed kostwad kodu pinda,
On mulle kurwad – magusad!
Oh linnukene, miks sa wõtsid
Siit kallist kodust lahkuda?
Miks mullalise sülle tõtsid,
Kui taewa päralt olid sa? –
Sa jätsid maha kodu kohad,
Ta tähtis taewa iluga,
Kõik Eesti mäed ja orud, luhad,
Ta nurmed nukralt leinama!
Koit alles puistab puna tulda
Siin walgel, õitswal õie puul,
Kuu külwab oma kollast kulda
Weel Eesti Emajõe suul –
Ja Taara tammik kiigub lehtes,
Nii waikne, püha, tasane,
Sind ootab ennemuistses ehtes –
Kus wiibid sa, mu linnuke?
Oh kui weel korra kodu õues
Su taewa toonid tõuseksid,
Siis kannaks tuhat õnne põues
Nii palju Eesti südamid!
Sind aga köidab kange kida,
Mu linnukene, kinni seal,
Kus tihti kuldne pilwe rida
On tuli puna taewa peal!
20
Eesti kangelase kaebtus.
Oh häda, häda, häda mulle! –
Nii kaeban kurwa meelega,
Mis, kõrge sõber, kostan sulle,
Kui aru nõnda nõuad sa:
„Kus on mu haud, mu wiimne ase?
„Oh wasta mulle, isamaa!
„Sa wandsid truudust: „“Ei ma lase
„Su surma paika sõtkuda!“„
„Sa nutsid – kõrge taewas waatis –
„Mind hauda kandes käte peal...
„Sealt minu waim sind kodu saatis –
„Ta elab praegu siin ja seal.
„Sa seisad sõnata ja norus,
„Ja nõuta minu haua ees –
„Kas seda sinu mäel ja orus
„Sull õpetasin elu sees?
„Ma tõstan tähte keskel nuttu,
„Ma kaeban koidu, eha a'al,
„Et minust wõerdunud nii ruttu
„Mu õed ja wennad muistsel maal;
„Et ära kuiwand waimu ojad,
„Mis pidid mereks paisuma,
„Et äratatud Eesti pojad
„Ei astu enam minuga!
„Õed, wennad, ärkage weel üles,
„Oh igaweseks ärkage!
„Siis rõõmustan ma taewa süles
„Ja – rahu saab mu põrmule.“
21
Roheline pilt.
Kui loodus rohelise pildi
Su silme ette seisma loob,
Miks sinu waim siis, inimene,
Sealt mure pilwi rindu joob?
Waat', selles rohelises pildis
On näha sinu noorus' maa,
On näha elu suwe hommik,
Mis enam wist ei haljenda!
Wiljandi
Eesti Põllumeeste Seltsi maja
nurga kiwi panemiseks 26. Juulil 1881.
Mis ots’wad Sakalamaa pojad
Siin lausa laia taewa all?
Neil rinnus wabaduse ojad
Näis keerutawat kohinal;
Neil silmis särab taewa tulda
Ja – rohkeid rõõmu pisaraid:
Nad õnnistawad musta mulda,
Kus wahwad isad hingawad.
Nüid Sakalas on kihla tunnid,
Tall mõrsja kosja kindaid toob,
Siit ära lõpmas orja sunnid,
Siin priius uusi aegu loob.
Waat', ühendus ja truudus kandwad
Maailma ette enda wäed
Ja seltslik arm ja sõbrus pandwad
Siin naeratades kokku käed.
22
Ju wäga wanal hallil ajal
Seis’ mõrsja põlwes Sakala,
See aga lõppis katku kajal
Ja ta jäi leseks leinama.
Ja aasta sadad lese toitu
Ta wõera nurgas nuttes sõi –
Nüid jälle ärkab talle koitu:
Kas ta ei rõõmus olla wõi? –
Siin, kus nüid seiswad wennad, õed,
Uut elujõudu, julgust täis,
Siin jookswad wabaduse jõed,
Siin rahwas muiste seltsis käis;
Ja seltsi läbi Eesti rahwus
Sai kuulsaks üle mere, maa –
Kus kõlas Kalewite wahwus,
Seal kõlas auuga Sakala.
Kui aga pimed pilwe rünkad
Meil läänest tuld ja tõrwa tõid,
Kui kodupinna murukünkad
Ta laste werd ja jõudu jõid;
Siis ühendus ja truudus peitsid
Ka unerüppe enda pead,
Ta kindlusega warmeks heitsid
Kõik rahwa lõkked, leegid, head!
Kõik isa isad panid mulda
Pead selle mure mõttega,
Et wabaduse koidu kulda
Ei lapsed iial saa nägema.
Ja waata, nüid ju päike pead
Meil' tõstab pime pilwe wööst
Ja hüiab: ärkama tõest piad
Sa Eesti rahwas une ööst!
23
Jah, Sakala, su rahwa päike
On ime suurelt ärkanud,
Maailm su elu laine läike
On kahetsedes märkanud:
Ei laula üksi hallid waimud
Su wabadusest tuule hoos,
Waid Eesti lapsed, Eesti kaimud
On ühelmeelel ilmsi koos.
Su Põllumeeste Selts ja maja
On hiilgavaks täheks teistele,
Et rahwas tunneb mis t'all waja,
Ja lesepõlw jääb kõrwale.
Sest selle nurga kalju nähte
Ei unusta ma elusalt,
Su uue elu koidu tähte
Näen selles tulisärawalt.
Ja seda elu tähte pannud
On Aleksander hiilgama,
Su orja öösse walgust kannud,
Oh täna teda, Eestimaa!
Weel saawad ida taewa tuuled
Su pühal pinnal lehwima,
Sest hüidwad rõõmsalt minu huuled:
Oh õitse Selts ja – Sakala!
Peiule.
Sa wiisid waga rõõmu, rahu
Mu südamest siin ilma sees;
Ei muud mu rindu enam mahu,
S'u pilt mull ujub sil’me ees.
24
Kui waat’sid sinu ingli silmad
Mull sügawasse südame,
Siis tõusid rahutumad ilmad
Mu hinge maale mässule.
Kui rääk'sid sinu armsad huuled
Mull' Eesti rahwast, isamaast,
Siis lend’sid üle armu tuuled
Mu lapsepõlwe lille ra'ast.
Ja kuidas sinu kallis käsi
Mind jumalaga jättis seal –
Ei selles mõttes iial wäsi...
Ei kau kõrwust sinu heal.
S’u süita silm ja sügaw waate,
Oh tea seda, kallis mees,
Nüid juhib minu elusaate
Ja – nagu lillemere sees!
Isamaa.
Kus on mu kallis isamaa,
Kus tahaks rõõmsast elada?
Kus üliõnnis oleks ma
Ja kellest wõiksin kiidelda?
Ei ole seal mull isamaad,
Kus wennad wenda wihkawad,
Kus igamees end targaks teeb
Ja sala kiusust üle keeb!
Ei ole seal mull isamaa,
Kus tõde püitaks surmata,
Kus wagaduse katte all
On öö ja udu õitsewal.
25
Seal on mu armas isamaa,
Kus tõde hakkab tõusema,
Kust kaub öö ja widewik,
Kus rahwas rõõmus, rahulik.
Seal on mu armas isamaa,
Kus rahwas lepib rahwaga.
Kus waenlane ja wihamees
On ümberkaela silmawees.
Oh sellel wäga armsal maal
Ma elaks, laulaks igal a'al!
Saa sarnaseks, mu Eesti, sa,
Siis oled minu isamaa!
Elu eksimine.
Ma tihti seisan mure mõttis,
Kui waatan noorus' nurmele,
Kus õhtu õhk mind hõlma wõttis,
Kus koit mull' punas kätkisse;
Kus ööpik hõiskas õitswas õues,
Ta healed kambri kõiksiwad,
M'u südand äratasid põues,
Mind une paelust hõiksiwad.
Kui lõin ma lahti sini silma,
Täis süita naeru, süita und,
Siis aimasin üht' õie-ilma –
Mu hinges liikus taewa tund:
Ätt oli hälli ehitanud
Ju wara õhkwa õitega,
Mu uinu paiga lehitanud,
Et tema armu märkaks ma.
26
Silm alles mõõtis ilu, imet –
M'ul armas oli õieke –
Seal hüiti juba minu nimet
Ja ema ruttas hällile.
Ta surus minu wastu rindu,
Täis kuuma armu, kuumatuld: –
Ma unustasin lauljat lindu,
Mu silmist kadus õie kuld!
Ta wiis mind päik'se paiste kätte,
Kus taevas selge, sinine,
Seal nägin kuidas weike läte
Saat' kastet kuldse lillile;
Mu kõrwu kostis waikne wulin,
Mis hallik mängis jalge ees;
Et noorus’ nurmelt ära tulin,
See walutas ta põhja sees!
Ma jätsin maha isa-hellad
Ja ema süle armsama,
Mind kutsid tulewiku kellad,
Sest unustasin hallika.
Täis igatsust ja lootust tõtsin
Ma kihisewa ilmasse,
Sealt kuldseid kihwti õunu wõtsin
Ma waene, süita talleke!
Mull paistis nagu parem walge,
Mis enne hällis aimasin,
Ma nägin neiu ingli palge
Ja – lapsepõlwe laimasin!
Kui kole näitas mull ja tühi
Mu isa kodu, kulda täis!
Hing pidas armastuse pühi,
T'ast taewa laene läbi käis! –
27
Puu, kelle kuldsed wiljad kõiksid
Siis särades mu sil'me ees,
Ja lilled, kelle õied hõiksid,
Mind meelitasid maru sees –
Nad murtud on mu mehe käel:
Ma wilja olen maitsenud...
Nüid aga kurdan elu mäel,
Et igaweste petetud! –
Mu hallik, süita hallik, anna
Mull andeks minu nõtra meelt!
Mu isa, õisi hälli kanna!
Mu ööpik, laksuta weel keelt! –
Oh hallikat on muda matnud,
Mu ööpik ammu, ammu läind!
Mu isa haua muld on katnud,
Kuni ma eksi teedel käind!
Kui weel ma waest wangun mööda
Mu isa kodu õuedest,
Siis aiman oma hinges ööda,
Ei ühte ainust tähekest;
Ma seisan mõttes kaua, kaua,
Ma seisan walus sügawas;
Ma soowiks sinna oma haua,
Kus koit mu hälli kullatas.
Armu üksi.
„Kas sa nägid, kuidas sõudis
Lendes sinu lapsepõlw?“
„ „Udu mähkmes mulle jõudis
Tume õhtu taewa wõlw!“ “
28
„Kas sa kuulsid kella kaja,
Mis sind saatis noorusest?“
„ „Une näusse jätsin aja,
Läbi suik'sin lilledest!“ “
„Kas on sinul karja mängid,
Õitse õimud meeles weel?
„ „Wanaduse waewa sängid
Rööwisid mind elu teel!“ “
„Kas weel neiu armu laene
Leegitsemas sinu sees?“
„ „Kõik ju unustand ma waene,
Kõik on uppun'd silma wees!“ “
„Sõber, siis su noorus läinud,
Otsa said sa temaga?“
„ „Kewadet ma olen näinud –
Armu üksi nutan ma!“ “
Professor Kölerille.
Kui sulle elu hommik koitis,
Sa sündsid kuulsas Sakalas,
Sind eite õrnal armul toitis
Ja hellal kätel kiigutas;
Siis hingas alles udu wöödes
Ja une hõlmas Eesti maa,
Ei julgend keegi pikkas öödes
Ta rahwast unest ärata.
Seal kandis elu saate süle –
Õn tasakeste tõstis sind,
Koit kumas kõrges sinu üle
Sind kaisutas ju wõeras rind!
29
Sull siiski seisid kodu kohad,
Su wande walu südames,
Su Sakalamaa lilled, lohad
Ei kadunud sealt iganes.
Sa astsid tulist rahwa tööle
Ja wahwast wõitlesid ta eest,
Ei iial jätnud wõitu ööle,
Sest – kõrgus aitas kõrget meest.
Ei selle juures elus nõudnud
Sa waewa palgaks tänu keelt;
Ei ole ilmas pöörda jõudnud
Maailma marud sinu meelt!
Kell on nii puhtad, wagad nõued,
Nii ilma süita elu käik?
Sa elustad mu Eesti õued
Nii tasakest, kui taewa läik;
Sa oled truu ja oled waga
Su Jumala ja Keisrile,
Ei ole sinu hinge taga
Üht' pimet' pilwe iialge! – –
Et meie rahwa hulgast mõned
Sull tänu palgaks laimu loon'd
Ja nende kirjad, nende kõned
On hullustusi ilma toond –
Sest ärgu sinu kallid meeled
Weel sajatagu Eesti werd:
Mill lõpwad ilmast kurjad keeled?
Kes juhib hullustuse merd?
Oh häbi neile, kes on meelel
Su rahwa ringist wälja läänd
Ja waletajal, kurjal keelel
Nüid Kilpla kõrbe seisma jäänd!
30
Ei iial Eesti ajalugu
Saa andeks andma nende tööd,
Neid mõistab hukka tulew sugu,
Sest – nemad orjasiwad ööd! – –
Mu Eesti rahwas rinnus kannab
Su nime hiilg’wa tähtega,
Sull hinge põhjast tänu annab,
Sind laseb kõrgest elada!
Jah, ela, õitse, kaswa kaua
Sa Eesti pinna ilus puu!
Kui ükskord langed – ehib haua,
Sind õntsaks kiidab rahwa suu!
Enda sees.
Süita noormees, miks ei tohi
Neiu silmi waa'ta sa?
Silmad, sini siidi karwa,
Wõiwad need sind hirmuta?
Sinab neiu silmis meri
Otsatumas sügawas,
Mõtled, et seal sinu julgus
Armu laenis uppumas?
Ära eksi, kallis noormees,
Ilma süita neitsi ees:
Uputaja armu meri
Laenetab su enda sees!
31
Nüid on öö!
Tulge, tulge taewa leegid,
Tühja rinda tagasi!
Kaua, oh ju kaua küllalt
Talwe waewas magasi!
Kaua, oh ju kaua küllalt
Ohkan mina asjata,
Et mu kewade on läinud
Taewaliku lustiga!
Elust rööwitud mu süda,
Murest murtud mulla peal.
Paranda ei jõua teda
Ükski wägew waimu heal!
Arm ja noorus, käsi käes,
Läksid lendes, tantsides,
Looja läks mu õnne päike –
Nüid on öö mu südames!
Wana aasta wiimsel õhtul.
Üks aasta jälle mööda jõudnud
Ja unustuse merde sõudnud,
Kui pilwest paisund wihma tilk.
Meil elupäewad lendes lääwad
Maailma marus tuimaks jääwad
Ja – käes on wiimne silmapilk!
Hing ehmatab ses suures mõttes,
Et ta on tee peal, ammu tõttes,
Ja rändab surma riigisse!
Kui pea haua kellad hüidwad
Ja armsad sõbrad saata püidwad,
Mind igawese unele!
32
Oh igawene aeg, ma waatan
Su sügawusi – alla saadan
Siit ehmatuse kohinad!
Su määratumas mustas õues,
Su põhjamata pimes põues
Su elu healed – uinuwad!
Aeg, sinu mustast rööwli riigist,
Su õnnetuma laste liigist
Ei tule keegi tagasi.
Ma saatsin sinna wennad, õed,
Su mürisejad surma jõed
Weel ootwad saaki uueste!
Üks jõle pettus, et sa piad
Kord parandama hirmsad wiad
Ja wõlga maksma loodusel.
Su sambad igaweste seiswad
Ja miljonid weel sinna reiswad,
Ei aima elu igawel!
Aeg, sinu kaldal tuleb meele,
Kui waatan läinud elu teele,
Mu nõdrus ja mu eksitus!
Mull walupisar paisub silma,
Ma palun andeks terwet ilma –
Suur on mu süid ja rumalus!
Oh, taewa Isa, kas Sa kuuled,
Kui hüidwad Sind mu nõdrad huuled
Maailma põhjas, sügawas!
Sa saadad mulle tröösti alla,
Mind peastad kõigest wandest walla –
Oh Isa, kes weel armastas!
33
Nüid weel mull paistab taewa päike,
Silm lustil joob ta kulla läike,
Jalg astub tulewikusse.
Kui weel mull taewas elu annab,
Mu laewa ajameri kannab,
Siis rändan jälle rõõmsaste!
Jõulupuu juures lastele.
Waat, lapsukesed, teie ees
Siin särab auu ja ilu sees
Üks ime ilus jõulupuu
Ja taewas laulab ingli suu.
Sest täna sündis ilmale
Üks weike waga lapsuke.
Ta tuli rõõmsa taewa seest
Ja sõdis maa peal tõe eest.
Ta lõpetas maailmas töö
Ja wõitis ära pime öö,
Et walgust külwas tema suu,
Sest räägib walge jõulupuu.
Nüüd on ta jälle Isa ees.
Seal walge taewa linna sees,
Kell kuldsed pärli wärawad,
Kus tuhat päikest särawad.
Sealt laste peale waatab ta
Ja manitseb neid armuga,
Et nemad maa peal wagaks jäeks
Ja tema juurde taewa läeks.
34
Õnne soowitus
Sakalale.
1878.
Ma teretan sind, püha päike,
Ma teretan sind Sakala!
Sa saadad oma kulla läike,
Nüid särades ju üle maa!
Oh sinu ime kuldne ilu
Ju tungind musta taewasse,
Ja lendand läbi öö ja wilu
Maailma külma waewasse!
Oh wäga kaua kodu õues
Sind, kallist päikest, ootasin ma,
Sind omas igatsewas põues
Ma ellast wõtsin kaisuta;
Ei kerkind taewa kaarel koitu –
Külm, pime igatseja ilm –
Ei näinud taewas tule loitu,
Waid ööd ja udu minu silm!
Siis kuulsin kõma koidu põues,
Et päike tuleb, tõusemas
Ja nägin, kuidas tähte õues
Kuu – lumi walgeks kahwatas.
Nüid sinu püha, wagal walgel
Näen taewa seinu särawad,
Sest omal jumalikul palgel
Sa lõhud ööde wärawad.
Oh suur on, päike, sinu wõimus,
Ka põrmu paneb elama,
Su soojuses ja sinu hõimus
Kõik õitseb uue iluga!
35
Ja surma öö seest tõuseb üles
Noor elu ehtes, hõisates,
Käib kõrgel teedel taewa süles
Ja naeratab seal kõrguses!
Oh Sakala, kas juba kuuled:
Su wana linna langusel
Nüid kahisewad jälle tuuled
Ja muistsel kalju kangusel?
Jah, wana rahwa waimud tõstwad
Pead unistades ülesse,
Ja mägede peal mõttes istwad
Nad uue aja sülesse.
Nad waatwad wana wõitlus nurme:
Seal rahulilled liiguwad,
Ei ole kuskil muistseid surme,
Puu okstel linnud kiiguwad:
Nad näewad wõimust, tarka rahu,
Ja kuidas wana lipu teel
Me'e pojad wõitnud talwe kahu,
Ning ühendand end Eesti meel!
Neiu hallikal.
Õitswas orus, puude wilus
Istus neiu hallikal,
Waatis, kuida selge wesi
keerles mäe seest kõlinal.
Palawalt ta süda tuksus,
Wärisedes wõttis ta
Külma wett ja pani põuue:
„Närtsind süda, jahtu sa!
36
„Palaw walu põues leegib,
„Mässab ilma otsata,
„Süita hallik, maa seest tulles,
„Jahuta mu südand sa!
„Oh mu süda, kord ta oli
„Selge, kui see hallikas,
„Wagad lusti laulud käisid
„Tema ümber mängimas,
„Tundmused ja mõtted jooksid
„Temast wälja kõlinal,
„Nagu hallik süita, puhas
„Tuksus ta mu rinna all!
„Hiljem tuli inimene,
„Peigmees, puhas nagu kuld,
„Wiskas minu südamesse
„Lõkendawat elu tuld;
Süda leegib alles lõkkes,
Peigmeest – kattis jahe muld!
Selge hallik oma weega,
Jahuta mu kuuma tuld! –
Nõnda rääkis närtsind neiu
Ahastades südamest,
Hallik, ei ta kuulnud seda,
Ei ta lausnud sõnakest!
Tasa tema hõbe lained
Weersid mäe südamest,
Kadusiwad õitswa orgu
Neiu ette tasakest.
37
Leinamine
Keisri Aleksandri II. järele.
Neewa kaldalt kõlab kurblik lugu
Riigist riiki, ilmast ilmasse,
Imestust täis inimeste sugu
Pöörab selga põrgu wõidule:
Põhja täht on taewast kukkund maha,
Miljonite keskelt kustunud,
Läbi ilma lendab leina kaha:
Wene Majesteet on tapetud!
Kõrge taewa Looja, miks Sa lased
Kurjust, õelust ilmas hõisata?
Miks Su päike kuldab surma aset,
Waga Zaari hauda murega?
Wõid Sa pisarate puistust waata,
Mis nüid walus külwab Wenemaa?
Eks Sa taha meile õigust saata?
Wõta õelust, kurjust nuhelda!
Oh Su mõtted on kui sügaw meri
Ilma ääre, ilma põhjata!
See meid trööstigu, kui süita weri
Ajab hinges marud mässama.
Mis wõib ussikene põrmus teada,
Kuis Su heldus juhib ilmasi?
Et kõik targaste Sa wõtad seada,
Seda usume kõik ometi.
Aleksander Teine, Riigi Isa,
Oli kuulus, hea ja õige mees,
Sest ka kadedus ja kuri kisa
Leekis pime põrgu põhja sees.
Tema hõlmas õnne, rahu, head
38
Leidis Wene, weike Eestimaa,
Endsed hirmsad ajad, hirmsad wiad
Pidid rahwa keskelt kaduma. –
Otsata on Weneriigi wäed,
Suurem, kuulsam on ta algusest,
Kui ta Põhja piirel lume mäed,
Lehkab lõuna piire lilledest;
Kui ju Idas ammu tõusnud päike,
Seisab Läänes sügaw, pime öö,
Põhja taewa wirmaliste läike
Waewalt aimab lõuna tähte wöö!
Selle ilma walitseja annud
Ülekohtu hirmsal' surmal' suud,
Põrgu tormid wärisema pannud,
Maha murdnud tema elupuud!
Mürisedes elu marud lä’äwad
Üle tema haua küngastest – –
I s a, K e i s e r, h e a d t e u d j ä ä w a d,
K ä i w a d s i n u j ä r e l i g a w e s t!
Poisi mõtted.
Ma suiksin õhtu su süles
Ja nutsin su rinna peal,
Sai hommik, siis wägisi laulis
Su armust weel minu heal.
See armumeri, mis õhtu
Mu rinnus sahises kees,
Ju koidul seisis nii waga
Kui peegel mu silmade ees.
39
Oh ütle mulle nüid, neiu,
Mis teeb siis üks naisemees:
Eks tema rind ka ei jahtu,
Meil jahtus ju ühe öö sees?
Ma kardan ta rinnus on lumi,
Ta armastus merel on jäe,
Ta kewade igawest kadun'd
Sest – igawest poisiks ma jäe!
Öö.
(Wiisil: Ju õhtu kellad hüidwad.)
Ju kella kõlin hüiab
Meid õhtu rahusse,
Weel kustuw eha külwab
Kuld paistet pilwile!
Päew waub taewa taga,
Õhk hella, pehme, waga –
Sa tuled rahuga
Maailma warjama,
Oh õnnis öö!
Kuu kahwatanud palgel
Käib taewas tutwat teed,
Ta hallil, hõbe walgel
Nüid hingwad orud, weed!
Kuld tähed kõrgest waatwad,
Ööriiki hiilgust saatwad –
Sa tuled rahuga
Maailma warjama,
Oh õnnis öö!
Kes kurja ilma kära
Ja walust nutawad,
Öö, nende silmist ära
Sa pühid pisarad:
40
Sa wõtad kaissu ilmad,
Et kuiwaks nutjad silmad –
Sa tuled rahuga
Maailma warjama,
Oh õnnis öö!
Ära küsi.
Kui olid õied toome puus,
Su ööpik hõiskas siis:
T'al lusti lõgin seisis suus,
Et kõlas Taara hiis.
Seal tuli kuri karjune –
Ja kuri külamees,
Ei annud rahu linnule
Nad waarikute sees.
Nad läksid püidma linnukest
Ta pehme pesa sees
Ja punusiwad paeladest
Tall lingu ilma ees.
Lind lendas ära wurinal,
Läks laande magama,
Tal peakene tiiwa all –
Ei lauulu kuule sa.
Oh ära küsi, isamaa,
Miks waikend linnu uul –
Ei jõua süda kannata
Ja – õues maru tuul!
41
Kaugel.
Oh ütle mulle uskuja,
Kus on sull tõsiduse maa?
Ta sinab kaugel, kaugel ees
Ja wõerad elawad seal sees!
Männapuu.
Taara kodus kaswis
Wõeras männapuu –
Nõnda rääkis mulle
Wana rahwa suu. –
Päike paistis talle
Armu palawas,
Kuu ta laia latwa
Öösel hõbetas;
Pilwed sooja wihma
Tõiwad taewa alt,
Juured saiwad niiskust
Hõbe hallikalt.
Nõnda kaswis kõrgeks
Auu ja iluga,
Rääkis uhkusega
Üle ilmamaa:
„Mina siia tulen
Õhtu eha alt,
Siin ma tahan kaswa
Üksi – toredalt.“
Kui nii juba täitis
Poole ilma puu,
Laia ladwa warjus
Eksis kuldne kuu;
42
Seal siis tema mõtles
Uhke meelega:
Minu oksad wõiwad
Ilma uputa.
Minu ladu lõhub
Laia taewa lae –
Häda jumalatel,
Kes ei pakku poe.
Taara taewast waatis
Naerdes pitka puud,
Wiimaks tegi lahti
Tema oma suud:
Rahwas rai'ge maha
Mända jämedad –
Tema uhked oksad
Päikest warjawad.
Wõeras tema tüwi
Taaralaste maal,
Tema seeme tulnud
Mere laine raal.
Minu pilwed puutwad
Tema ladwassa.
Kõik ta kinni katab –
Raige maha ta!
Aga kessi jõuab
Maha raiu puu?
Jäme tema tüwi,
Kõwa nagu luu.
Keegi hingeline
Ei lä'ä raiuma,
Selle üle wõtab
Taara wihasta.
43
Laseb musta pilwe
Tõusta taewa all,
Männa poole sõuda
Maru mürinal.
Nagu tule maud
Pime pilwe sees
Wingerdawad wälgud
Rohtund ilma ees.
Pilwe põue põrub,
Tuule tõllaga:
Kõue-taati tuleb
Mända murdema.
Kessi oleks kuulnud
Sarnast kohinad,
Kui ju tormi küined
Mända sasiwad.
Nagu ilmameri
Mürab maru ees,
Nõnda kohab, kõigub
Tema tormi sees.
Okse, puru sadab,
Lendab üle maa,
Ilma otsa kuuluks
Kuidas kiunub ta!
Aga tema juured
Kasund ammust a'ast,
Ulatawad alla,
Lääwad läbi maast.
Juurde otsas ripul
Põrgu poege käed,
Ilma sisikonnas
Hoidwad sala wäed!
44
Tormi käes ta ladu
Taewa kõrguses
Paneb ime wäega
Wastu ähkides.
Taewas keeb ja kuhab,
Ulwab tormi suu,
Siiski kindlast seisab
Põrgu wõimul puu.
Kui weel ikka oksad
Walus willawad,
Ladwa raud nagu
Pilwi pillawad.
Seal ei jõua enam
Taewas kannata,
Kõue taati tuleb
Tule nooliga.
Taewas lähab lõhki
Pime põhjani,
Tule jõgi jookseb
Wälja kiiresti.
Hele kärin raksub,
Kuhab ligidal,
Mänd on puruks katki
Lausa taewa all.
– – – – – – – – – – –
Ilma ruum on tühi
Nagu tuba mull,
Kui ma lilled wälja
Kannan hommikul.
45
Orud, metsad, mäed
Männa riismeid täis,
Silmaringi lõpel
Paljas puru näis.
Wiimaks waikeb põrin,
Pilw lääb minema,
Päike hakkab paistma
Õrna iluga.
Tasakeste naerab
Sini taewa uul,
Mahedaste puhub
Kuldse koidu tuul.
Lilled tõstwad pead
Kuiwal maal ja wees,
Lõukeste lirin
Kõigub õhu sees.
Inimesed rutwad
Lugu waatama,
Näewad tühja taewa
Siidil sinawa.
Männa murdu katswad
Imestades käed –
Nüid nad alles mõistwad
Mis on taewa wäed!
Nõnda kadus ära
Muistne männapuu –
Seda rääkis mulle
Wana rahwa suu.
Kõrget puud ei lasta
Taewa kaswada,
Taara lõhub teda
Tule nooliga.
46
Õnnemäel.
Eest ära riiud, tüli wood,
Mu isamaal on rahu lood.
Nüid wennad käiwad käsikäel
Ja – seiswad warsti õnnemäel.
Asjata.
Ei wõi ma küsimisi köita:
Kus kohta hing lääb elama,
Ma siiski tahaks kindlast sõita –
Siit kõrgemale lennata.
Ma jätaks maha ilmamulla
Siis sügawasse suitsema,
Ma lendaks üle koidu kulla –
Wõiks tahte harjul hõisata.
Oh õnnelikku, püha reisi
Siit ilmapõhjast peaseks ma;
Sealt leiaks sugulasi teisi,
Sealt leiaks uue ilmamaa,
Mis ammu mustal haua riiwil
Sai lukku pantud minu eest,
Mis ära lendas surma tiiwil,
Mull hõiskaks wastu taewa seest.
Oh aga kõik need kenad kujud,
Need igatsused ilusad
On lapselikud luule tujud
Ja nagu udu kaduwad.
Mu tee on otsas uute ilma
Kui naeratab mull surma öö,
Oh asjata ma tõstsin silma
Siit taga kauge tähte wöö!
47
Nutaksin.
Kus on mu rahwal peljupaik?
Ta elab õnnes, rahus waik
Seal, kus on ühenduse linn;
Ta wärawal ju nutaksin!
Hauani.
Kui nägin eha walgel
Sind, Anne wiimati,
Siis aimasin su palgel
Weel ilu jälgesi.
Ehk küll su õitse ajad
On ammu mööda läind
Ja unustud on majad,
Kus mina wõersil käind;
Mull siiski seisab nagu
Weel armu eha ees,
Sa olid minu jagu!
Nii kaebab rinna sees.
Sa olid wäga ilus
Ja armas otsata –
Mu eluaeg kui wilus
Saab mööda minema.
Ma näen lille õies
Su ingli silmi weel
Ja eluwangis, köies
Sa seisad minu eel.
Ma kuulen tormi hoodest
Su ohkamisi ka
Ja nagu laine woodest
Sind püiaks peasta ma.
48
Oh tihti murupinda
Ma puistan pisara
Ja wiimaks külma rinda
Wiin hauda jahtuma.
Kõik lõpeb maapeal ära,
Kõik kaub wiimati,
Kuid esiarmu sära
See kestab hauani!