I. osa.
Isamaale.
Kui on sul ilmas isamaa,
Siis teda tõega armasta:
Üks sõna sellest huuldel
See olgu säde südamel!
Kes isamaale laulu loob,
Ta altarile ohwrid toob,
Sel olgu ohwer ainsale
Nii puhas, püha, tõsine!
Mis põues paisutasin ma
Nii mõne aasta kümnega,
Siin woolab wanast südamest,
Kui hallik kalju mägedest!
10
Eesti palwe.
Suur Jumal andis seda maad,
Kus meie rahwas asuwad;
Ehk kül see maa on weikene,
Ta toidab lapsi lahkeste.
Siin rahwas elas rahu sees
Ja pärast ohkas silma wees:
Kui seati siia jumalust,
Siis riisuti ta wabadust!
Siis tuli pik ja pime öö
Ja rahwast köitis orja wöö –
Ta õnne täht, nii särawal,
Siis kustus kauaks taewa all!
Sa Isa kuulsid walu healt
Siis kõrge kohtujärje pealt
Ja peastsid jälle meie maad,
Nüid sind su lapsed tänawad.
Meid hoia Isa armus weel,
Käi tule sambaks meie eel,
Et meid ei mata laente wood.
Ei murra aja tormi hood!
Kui rahwas, usk ja tema keel
On sinu meelest armsad weel,
Siis kaitse sina igawest
Mu kodumaad ja rahwakest!
11
Isamaa.
Kus on mu kallis isamaa,
Kus tahaks rõõmsast elada,
Kus üli õnnis oleks ma
Ja kellest wõiksin kiidelda?
Ei ole seal mul isamaad,
Kus wennad wenda wihkawad,
Kus igamees end targaks teeb
Ja sala kiusust üle keeb.
Ei ole seal mul isamaa,
Kus tõde püitaks surmata,
Kus wagaduse katte all
On öö ja udu õitsewal.
Seal on mu armas isamaa,
Kus tõde hakkab tõusema,
Kust kaob öö ja widewik,
Kus rahwas rõõmus, rahulik.
Seal on mu armas isamaa,
Kus rahwas lepib rahwaga.
Kus waenlane ja wihamees
On ümber kaela silmawees.
Oh sellel wäga armsal maal
Ma elaks, laulaks igal a’al!
Saa sarnaseks, mu Eesti, sa,
Siis oled minu isamaa!
12
Kase puu.
Minu õnsas isa õues
Kõrge kask weel kohises,
Siis, kui lapse meeled põues,
Mängsin murul lilledes.
Kase lehte kallis kaha
Rõõmustas mind sügisel,
Kase lehed läksid maha,
Kolletasid sügisel!
Mina naersin kase kurba
Lapseliku lustiga,
Pilkasin, et oksa, urba
Pidi paljaks puistama.
Kase raod wingsid nutul,
Tahtsid nagu ütelda:
„Lapsukene, sulle rutul
Elu talwe tuleb ka!
Loodus wiib meid suwe ilust
Piskuks ajaks puhkama,
Pea aga talwe wilust
Saame jälle ärkada.
Aga sulle, lapsukene,
Kaua õitseb kewade,
Sull’ on talwe igawene,
Elu aeg on üürike!
13
Sinu isa-isa juba
Muiste minu mahla jõi,
Mina warjasin ta tuba,
Kui ta lapse laulu lõi:
Ammu haua künkad kat’wad
Sinu waga wanemaid,
Kui na’d sindki mulda mat’wad,
Kuuldaks weel mu kahinaid.“
Mulle tungis tume koha
Südamesse walusast,
Päike, taewas, lilled puha
Naeratasid kurwemast.
Ja ma läksin, muret peites,
Tuppa teise mängile,
Ema sängi maha heites
Tungis pisar silmasse.
Nüid, kus mulle elu teele
Paistab talwe kurwem kuu,
Tuleb mulle tihti meele
Kahiseja kase puu.
Ja ma aiman omal haua,
Igawese talwe ees –
Kask jääb kasuma weel kaua,
Kahiseb mu õue sees!
14
Sakala maa.
Ma olen käinud palju radu,
Ma olen näinud mitu maad,
Ei olnud kuskil leida kodu
Nii armast, uhked, ilusad
Kui kaunis, kallis isamaa –
Mu Sakala!
Siin wilja põllud lainetawad,
Siin lille luhad liiguwad,
Siin aasad magust lõhna a’awad,
Siin kõrged metsad kiiguwad.
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Siin niidud paksu heina kandwad,
Siin kallilt kosub käte-töö,
Siin põllud palju wilja andwad,
Siin rahwas rõõmus päew ja öö.
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Siin kägu kukkub kulda keelel,
Ja ööpik laanes laulab ka,
Siin rahwas ühenduse meelel
Käib üle kõige Eesti maa.
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
15
Siin jookswad hallikad ja ojad,
Kui hõbe lindid läbi maa,
Siin käiwad waba rahwa pojad
Ju ilma wõera ikketa.
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Oh seda maad ja seda linna
Ma kiidan kõrgeks otsata:
Siit päew ei raatsiks looja minna,
Siit lahkub nagu nutuga,
Siin on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Oh wõeras, kas sa oled käinud
Mu kaswu kohas Sakalas?
Kas oled kaugelt teda näinud?
Siis süda tõeste rõõmustas –
See on mu kallis isamaa,
Mu Sakala! –
Ja õnnelikuks mõttes kiitsid
Sa rahwast, kes siin asuwad,
Siin kaua aega ära wiitsid,
Kus arm ja truudus kosuwad.
See on mu kallis isamaa,
Mu Sakala!
Oh maa, kes täis on kaunist kiitust
Ja kuulus wana wägedest,
Kui lahkun ma su orust, niidust
Ja sinu püha mägedest,
Siis wõta oma hõlma sa
Mind Sakala!
16
Linnutaja waim.
Oh häda, häda, häda mulle –
Nii kaeban kurwa meelega –
Mis, Linnutaja, kostan sulle,
Kui aru nõnda nõuad sa;
,,Kus on mu haud mu wiimne ase?
Oh wasta mulle, isamaa!
Sa wandsid truudust, ei ma lase
Su surma paika sõkkuda;
Sa nutsid – kõrge taewas waatis –
Mind hauda kandes käte peal,
Sealt minu waim sind kodu saatis,
Ta elab praegu siin ja seal.
Nüid seisad sõnata ja norus
Sa nõuta minu haua ees:
Kas seda sinu mäel ja orus
Sull’ õpetasin elu sees?
Ma tõstan tähte keskel nuttu,
Ma kaeban koidu eha a’al
Et minust wõerdunud nii ruttu
Mu õed ja wennad muistsel maal;
Et ära kuiwan’d waimu osad,
Mis pidid mereks paisuma,
Et äratatud Eesti pojad
Ei astu enam minuga!
17
Õed, wennad ärkage weel üles,
Oh igaweseks ärkage!
Siis rõõmustan ma taewa süles
Ja rahu saab mu põrmule!“
Eesti rahwa
50-aasta priiuse mälestuse pühaks,
26-märtsil 1869.
Priius, priius sulle hüüan
Täna suure healega,
Suud ja südant tõsta püüan
Taewa-isa tänama!
Kes ei tunneks taewa wäge
Surma hauast ärkades,
Kes ei aimaks orja mäge,
Tema kurjas kõrguses?
Oh kui hirmsas ahastuses
Ägasid sa, isamaa!
Aasta sajad sügawuses
Põrgu piina kandsid sa!
Sinu õnnepäew läks looja
Wärisedes, weriselt,
Sulle sadas tuld ja tõrwa
Maast ja taewast ülewelt!
Taewas kuuldi hädakisa,
Kuuldi waluwingumist,
Hale’st waatis Wana-isa,
Ähwardates põrgulist,
18
Saatis wälgunooled alla:
Aleksander, aita sa,
Peasta ükskord rahwas walla,
Peasta põrgust Eestimaa!
Lõppes were-pulmapidu
Wiiekümne aasta eest,
Murtud sai siis orja-idu,
Wälja kistud söödi seest;
Tema ohakased juured
Wõrsusid weel sala wäel,
Need ei olnud enam suured –
Kistaks wälja kahel käel.
Sa ei märka, nooremsugu,
Sa ei aima südames
Orjapõlwe piinalugu,
Täies jõus ja kurjuses!
Keda orjakepid lõiwad,
Need su wagad wanemad,
Kelle werd su nurmed jõiwad
Ammu mullas magawad!
Priius, priius, sulle hüian
Täna suure healega,
Suud ja südant tõsta püian
Taewa-Isa tänama!
Isamaa, su mets ja meri,
Kõik ta täius, kohise!
Eesti laste waim ja weri –
Priiusele hõiskage!
19
Palumine.
Paista mulle, lahke päike,
Ööilm warjab waarikuid,
Lahuta neid pilwe käike,
Mis siin külmendawad suid!
Sõua põrgu wärawalta,
Kallis Kalew, koju sa!
Ammu sind ju wangi maalta
Ootab ohkel isamaa.
Sinu õnne, sinu waewa
Leinab suur ja weikene –
Aeg, kus sind sai wiidud taewa,
Lõpetas meil priiuse!
Wana-isa, ise tarka,
Taara, taewast kuule sa,
Anna Manal seda märka:
Peasta Kalew kütkesta.
Särama.
Kuis käib sul kuldne päike,
Mu armas isamaa,
Kes muiste õnne läike
Sul süitas särama?
20
Ta tõuseb Taara kojas
Kül endse iluga,
Näeb aga sinu majas
Kõik kurtes puhkama!
Oh, et üks taewa wägi
Sind wõtaks ärata.
Kül siis su õnne mägi
Läeks uuest särama!
Kodumaale.
Mu kallis Eesti kodumaa,
Su auu ma tahan kuuluta:
Su sees ma sünd’sin ilmale
Ja nägin taewa walguse,
Siin ema kandis kätel mind,
Ma kaswasin kui pesas lind –
Mu armas, kallis kodumaa!
Mu kallis Eesti kodumaa,
Kuis wõib su laps sind unusta!
Su armu olen joonud ma
Ju sisse ema piimaga;
Kui noorepõlwe eluteel,
Nii rõõmustad mind täna weel – – –
Mu armas, kallis kodumaa!
Mu kallis Eesti kodumaa,
Kui uhke, ilus oled sa!
Su lehtis metsad kohawad,
21
Su aasad haljad ilusad,
Su päike paistab heledast,
Su linnud laulwad ilusast –
Mu armas, kallis kodumaa!
Sa, kallis Eesti kodumaa,
Ei lapsi saalis kaswata:
Su tütred siiski ilusad,
Kui roosililled rõkkawad,
Su pojad prisked, tugewad,
Ja sirged nagu oblikad –
Mu armas, kallis kodumaa!
Ei armsamat kui kodumaa,
Siit taewa alt ma himusta,
Sa kannad, katad, toidad mind,
Sest püha on mul sinu pind.
Su põrmust ilma sünd’sin ma,
Su põrmus tahan puhata –
Mu armas, kallis kodumaa!
Oh armas Eesti piireke
Kui taewa-koidu wiireke
Mu elu õhtul paista weel,
Kui paistsid wara hälliteel,
Siis kata, kallis Maarjamaa,
Mind oma pehme mullaga –
Mu armas, kallis kodumaa!
22
Kahetsus.
Oh wõeras maa kuis sina
Mind petsid rängasti!
Sind ikka nägin mina
Täis õnne, kullane,
Sest jätsin maha Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Ma jätsin kodu maha,
Kus toitis tööga muld,
Sealt lootsin leida raha,
Mu silmis säras kuld,
Sest jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Siin wõeras keel ja rahwas,
Siin wõeras iga koht,
Mu elu on kui pahmas,
Siin tuleb hädaoht!
Sind jätsin maha, Eestimaa
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Rist, wiletsus ja walu
On siin mu waewapalk,
Siin mulla urtsik, talu
Ja wõera rahwa salk!
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Ma jätsin sõbrad maha –
Kes kullast kallimad,
Kõik koduraja taha,
23
Kus armud õitsewad –
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Seal hing’wad Maarja mullas
Mu armsad wanemad,
Seal Eesti koidu-kullas
Nad jälle ärkawad –
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Seal kohiseb weel oja,
Kui nutaks taga mind,
Lein katab isakoja,
Kurb seisab laululind –
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Oh et weel silmad näha
Sind saaksid, kodumaa!
Mu kõrwad enne eha
Su keelt weel kuulata!
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Oh et weel saaksid jalad
Su murul kõndima,
Sa maa, kes õnne walad
Ja armas otsata!
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
24
Rahule!
Kuule õde, wennake,
Jääme jälle rahule,
Kui on taewas pilwi täis,
Nende wahel wälku näis.
Kuule õde, wennake
Jääme jälle rahule,
Kui on wõimus teiste käes,
Midagi ei meie wäes.
Kiirest lendab aja woog –
Küllap tõuseb tuule hoog,
Ajab ära siit ja sealt,
Pikse pilwed taewa pealt.
Wälk siis kaob kahjuta,
Õnnes õiskab isamaa –
Wõimus jälle meie wäes,
Kitsikus on teiste käes.
Seni, õde, wennake
Jääme jälle rahule –
Segane on aja sõit,
Tõe päralt wiimne wõit!
25
Oma linnale.
Kui Wanemuine peidu a’alt
Mull’ kannelt lainaks kõrgelt maalt,
Siis Wiljandi, mu Eesti linn,
Sull’ kaunist kiitust laulaksin.
Kui pruut seal mäe peal paistad sa,
Su ümberringi wiljamaa;
Ju õisi kannab nurm ja aas,
Sull’ rahwas peiuks ärkamas.
Ei õitsenud sul läinud a’al
Üht roosilille rinna na’al,
Waid leinalaulu hüüdis lind,
Ja orjawitsad peksid sind.
Nüüd Maarja rüpes magawad
Need orjapõlwe pimedad
Ei jõudnud keelda kurjad käed,
Mis toimetasid taewa wäed.
Sind sõkkun’d sõjalaste jalg,
Ja niiske seisund sinu palg’;
Kül põrgu tormid pimel ööl
Su ümber mässand wõidutööl.
Kõik aga ei sult häwita
Öö jõudnud oma katkuga,
Sest Eesti weri, waim ja meel
Su walw’ja wendes elab weel!
26
Neid kolme hoia, isamaa,
Neid truilt põues paisuta,
Siis sinu muistne wägewus
On tulewiku õnnistus!
Nurin.
Suur nurin sortsilaste tõust,
Kui tuleks pime põrgu jõust,
Käib sala suure wihaga
Siit läbi armsa Lääne maa.
Waik, soowil seisab Taara salk:
See piinajatel paras palk,
Nüid ülekohtu lõeg on täis –
Kas tuleb ette kodureis?
Nad puha, wiimane kui maik –
Kus on sell’ põrgul pesapaik!
See muistselt maha jäetud maa
Ei tereta neid saagiga.
Sest kindlast kinni hoiawad
Nad maha murtud Maarja maad,
Ei tahaks siit nad lahkuda,
Kus rahwas õppin’d orjama.
Neid aga waewab külma rõhk
Ja päewatõusu tuuleõhk –
Meil’ Ukku uue õnne toob
Ja ilusama ilma loob!
27
Jäta!
Hing, oh jäta muret ruttu
Muistse maale magama,
Tõtta uuest tööle ruttu
Walju, kindla waimuga!
Pikka teed sa pead käima –
Jõua uhkelt edasi –
Maha murdma leina-äima,
Kes ei aita tedagi.
Tõsi, toona tuleb meele,
Paisub silmi pisaraks,
Jääma nõretuse weele –
Oh et siin sa unustaks!
Tugewaste töös ja teos –
Näita neil’ kui magaja –
Õigus südames ja peos
Siis su õnn ei wiiwita!
Lindanisale.
Kus kallim koht kui Lindanisa,
Kus püham mälestuse paik?
Seal hingab Kalewite isa
Ju aastasajad rahus, waik;
Seal ema Linda leina walus
On järwe jätnud murule
Ja selles kuninglikus talus
Meil kaswis Kalew ülesse.
28
Mull’ tihti rääkis isa pere,
Kui alles hällis kiikusin,
Et üle maa ja üle mere
On Tall’na üksi neitsi-linn;
Nad teadsid pikka juttu westa,
Kuis teda piir’tud asjata
Ja et ta igaweste kesta,
Kui kestab ilm ja ilmamaa.
Kuis on seal kuulsas paigas lugu
Nüid Taara tõu ja waimuga:
Kas mäletab weel Eestisugu,
Et pühas paigas rändab ta;
Et tema tõstab oma kanda
Nüid Kalewite rinna peal
Ja et wõib tema mereranda
Weel eluks tõusta taadi heal?
Oh mäletaks sa, kes su põues
On ammu, ammu hingamas!
Oh teaksid sa, mis Eesti õues
Kord Linda silmist laenetas!
Nüid aga piad sa tõusma üles
Ja südameks meil olema,
Sest sinu põues, sinu süles
Meil magab armu otsata!
Ja mis see on, mis mina nõuaks
Mu Lindanisa, sinu käest?
Et sina kõigist mööda jõuaks,
Ja lahti peaseks sortsi käest;
Et sina käiksid Eesti hõimus
Ja Keisri armus kõigist eel,
Et su sees elaks auus ja wõimus
Mu püha Eesti emakeel!
29
Kalewite kodu.
Kuldne Kalewite kodu,
Taaralaste lõbus maa:
Sulle laulab lahkest kägu,
Ööpik suure healega!
Lõuna wõlwist päikse palge
Särab sinu oru öös,
Põhja wirmaliste walge –
Selle paistel palju töös!
Lääne lained laks’wad lusti,
Rõõmsalt kuulab rand ja raud,
Wana waime jälle us’ti,
Wõrsub Kalewite kand.
Jälle rääk’wad rindus healed
Wanast wabaduse a’ast,
Laulikute kandle keeled
Kõlisewad kodumaast.
Jälle kuuluks kanget kuha
Ennemuistse hiie puist,
Õitseb Emajõe luha,
Lehkab lillelisest suist.
Maru möllab.
Kas tuleb koju kuningas,
Kes Põhja-merel purjetas –
Sest kägu kukub koidu a’al,
Koer haugub haljal Murumaal?
30
Ei wennad, ei see rõõmuheal,
Koer uriseb ju meie peal
Ja tahab salwa walusast,
Kui peaseks lahti ahelast.
Kui libiseb ta sabaga.
Siis tahab saaki meelita:
Mis ettewaates anna sa,
Sest – maru möllab üle maa.
Kaljuwaim.
Weel elab kõrge kaljuwaim
Siin Eesti pinna peal;
Ta suigub sala udu sees
Ja mängib, läigib Lääne wees –
Üks imeline heal.
Poeg, hoia pehme käte peal,
Ja soojas südames!
Poeg, eks sa kuule kiusu wiit,
Kui armu seob siidi niit
Siin sala, õeluses?
Kas tunned, kallis kodumaa.
Kui wali waimu tuul –
Ja õues möllab maru wing,
Sest ehmatagu sinu hing –
Sa seisad surmakuul!
31
Sest kaljuwaimu käiakse
Su süles sidumas;
Nad rööwiks ta su rinde alt
Ja paneks põrgu palawalt,
Kus suitseb saadanas.
Sa aga, kõrge kaljuwaim,
Sa räägid rõõmuga:
Mis weremäng mull’ teha wõis?
Ei sureta mind siidi köis –
Jää julgeks, isamaa!
Jää julgeks, hõiska rõõmusta
Mu kodu, kaljumaa!
Mul kõrges Taaral wägesi,
Sest surma all ei seisagi,
Ei seisa ilmas sa!
Pisarad.
Kewadise koidu a’al
Wara kõndsin niidu ra’al:
Tuhat, tuhat pisarad
Kasteheinas kiik’siwad.
Küsin ühelt sedamaid:
„Pisar, kust sa siia said?
Kiigud tormi, tuule ees,
Koidu paistel rohu sees?“
32
Kostab wastu: „Kuuled sa,
Muru all mu kodumaa;
Sinna sinu wanemad
Muistena meid külw’siwad.
Tasa õhtul tuleme
Mustast kodust murule,
Ööse teine teisega
Nutu külwi mõtlema.
Paistab taewas päikene,
Lähme jälle mullasse –
Öö meid walus ilma lõi,
Sest ei walgust näha wõi.“
Kuulsin kurba kaebamist:
Silmad läik’sid pisarist –
Palju neist siis nutsin ma
Tõiste hulka kastessa!
Nutja neitsile.
Sa pühid palgelt pisarad,
Su silmalaud on ligedad,
Ja rinna põhjas sügawas
Su hinge kuulen ohkamas.
Kus, neitsi, kõik su kallid jään’d,
Su luulelised looted lään’d,
Mis pesitasid targas peas
Ja reisid taewatähte seas?
33
Nüüd kaebad kurwalt ilmale:
Siin aiman hauaaseme –
Mull’ saatus jagab pisarad,
Mis tema rüppe langewad!
Sind trööstin ma, mu neitsike:
Koit punab weel su pärjale
Ja kõrgel käiwad kallid wäed –
Oh oota, ehk weel peiu näed!
Oh looda, usu, armasta,
Su saatus saab weel leppima –
Sind armast, waga neitsikest,
Truu Jumal aitab ülewest!
Wõerasisa.
Wõi wõerasisa hea –
Ma kuulsin seda s’uld –
Mu sõber, meeles pea:
Kuis andis sulle tuld!
Sa ise seda tead,
Ei tohi tunnista,
Waid oma teada pead,
Et wihaseks ei saa.
Kus on su poja lugu,
Su auu, su warandus?
Su waba maa ja sugu,
Su priius, wägewus?
Kõik see on wõeraisa,
34
Kõik see on tema käe,
Weel nõuab juure lisa
Ta sinult iga päe.
Wõi wõerasisa hea –
Kül teda tunnen ma!
Ta süda külm kui ea,
Ta rõõm sind rõhuda!
Kui surma jõgi, sügaw
Ta nõu ja kawalus,
Oh pojandil on igaw –
Mill’ lõpeb kannatus?
Orjaöö
Orjaöösel surmawikat niitis,
Koidu piirel päike tõusta wiitis,
Lootus langes hauda silmaweel,
Tulesambad paistsid surmateel!
Tondid tantsisid, su haua peale
Panti ilmasüita ristike,
Osaks said sa palwe, laulu heale –
Maga ori, nagu Eestlane!
Õnn ja noorus – walulilledega kaetud,
Kurwalt Marja maale maha maetud,
Hingab ööde wilus surma wäsimust,
Surnud lootuseta, kaugel hommikust!
Haua pimeduse pehmed ilmad
Kooljat ema armul katsiwad,
Kuiwatasid pisarates silmad,
Mured, walus maha matsiwad.
35
Hirmuks kõik su ihkamised jõudsid,
Surma hellad soowimised sõudsid:
Wahwus wangis, raudus wärises,
Tarkus taga taewa uinudes
Kaugel kõndis Kalewite kodust
Wargsel wiisil, walju nutuga,
Nüid sa peased piinajate rodust –
Ärka hauast üles, isamaa!
Tõtta!
Oh minu rahwas, tõtta sa
Sealt laanest wälja rutuga,
Kus eksil luusib sinu hing.
Su walgust katab uduring!
Kül äratas sull’ koidukuld
Ju muiste igatsuse tuld,
Et õnne püidmas olid tööl,
Sind rikkus wõit, mis oli ööl!
Nüid kumab koit ju taewa all,
Sull’ päike jälle tõusewal,
See hiilget sinu orgu ka
Saab taewa õuest külwama.
Näed sa ta walgust, isamaa?
Siis tõtta laanest rutuga,
Sest taewas luusib pilwe, must,
Wõib matta waimuilma ust!
36
Hoiatuseks.
Eesti rahwas, ära sa
Kõigu iga tuulega!
Kus sa astud, waata ette
Oma selge silmaga;
Muidu langed sillalt wette,
Upud ilma armuta.
Eesti rahwas, ära sa
Papstil põlwi painuta!
Wastu õigust õpetusest
Talla julgest üle sa!
Ilmas rahwa rumalusest
Püitaks wilja lõigata.
Eesti rahwas, ära sa
Wõera naerul punasta!
Orjaöö sind kinni kattis,
Hirmsa pimedusega
Eha walgust su eest mattis –
Kuis weel wõisid rutata!
Ruta nüüd, mu rahwake,
Orust üles mäele!
Ära küsi wõera keelust,
Põlga pettust, rumalust,
Tema waranduse neelust
Said ju muiste õpetust.
37
Küsimised.
Kas kõrged kalju mäed
Peaks pehmeks sulama?
Kas rööwijate käed
Ei saagil’’ siruta?
Kas kaarnad, kullid kiitwad,
Et nad on mõrtsukad?
Kas papstikesed wiitwad,
Kui rahwast rõhuwad?
Kas rikkad meeles kandwad,
Et nähtaw – ajalik?
Kas ahned waestel’ andwad,
Ehk neil kül wõimalik?
Ei ole ilmas head,
Ei õigust olemas,
Kuid elama sa pead,
Kui ilm ka waletas.
Weel.
Weel wihawaenu aiad
Liig kõrged, kõwerad,
Need teera’ad on laiad,
Kus õelad tallawad.
Weel kiusu-köied kõwad
Siin siidil sidumas,
Sell’ lubatakse taewas,
Kes süita kannatas!
38
Weel pilwes seisab taewas
Ja udu warjab maad,
Siin õigus nutab nurgas
Ja – wõerad wägewad!
Mu kannel kaebab, kurdab
Su pärast, isamaa!
Ta keelel leinakõla:
Oh Jumal, halasta!
Palwe.
Mu kodutaewas pikse pilwis
Ja surmaw nool on siin ja seal,
Kõik wõitlejad on ära läinud,
Ma seisan haua ääre peal!
Siin, Isa, sinu trooni ette,
Su tähte poole tõstan käed,
Sa waatad iga südamesse,
Sa minu puhtad palwed näed!
Oh Isa, ära jäta maha
Mu Eesti rahwast ilma peal!
Su tähed langewad ja tõuswad,
Sa igaweste seisad seal.
Oh Isa, hoia warjupaika
Weel Wene kotka tiiwa all:
Las’ minu rahwast mööda minna
Kõik sõjamarud mürinal!
39
Oh Isa, lase waimutähti
Weel tõusta kodu taewasse,
Kes walgustawad Eesti rada,
Ei tõetee pealt tagane!
Oh Isa, lase igaweste
Mu kodus kosta Eestikeel,
Et tema kallist, püha kõla
Mu lastelapsed kuuleks weel!
Oh Isa, jäta rahwa nime
Siin põhjailmas paistma weel –
Mis aastasadad ehitanud,
Wõib hoida sinu helde meel! –
Oh Isa, anna waimuwihma,
Sest põuast põleb Eesti hiis
Su taewa kastel läheb õitsma
Ta igaweste jälle siis.
Oh Isa, põhjamata rikas
Sa halastusest, heldusest:
Too tagasi mu langend lapsed
Mu rahwa sülle igawest!
Et Eestimaa ja Eesti rahwas
Käiks kindlas seisus kõrgemal,
Et nad nii kaua kestma jäeksid,
Kui päike paistab taewa all!
Su trooni ette alanduses
Ma langen maha põlwili,
Sa, Isa, kuuled minu palwet –
Su saatus juhib ilmasi.
40
Kalewi kojutulek.
Ma oot’sin koju kangelast
Ju ammu põrgu wärawast,
Sest lausa leekis tuluke
Siit Eesti õuest ülesse.
Nüid mures kurdab minu meel:
Ei wõi sa, Kalew, tulla weel,
Peerg kaotanud tule jõu
Ja wingu täis on Eesti õu!
Kui jõuaksid mu kodu sa.
Siis läeks su wiha leekima,
Sest sinu lapsed siin ja seal
On käimas sortsi teede peal.
Sa küsiks kohe, kallis kaim:
Kus on mu wana kaljuwaim?
Kus ühendus ja wennameel?
Kus solkimata Taara keel?
Ja nüid sa näeks, mis uskmata:
Kõik lagunemas korraga,
Kõik maha murdnud tormijõud
Ja ära põletanud põud!
Su laste püided pilwe peal,
Nad ots’wad õnnetähti seal –
Neil unustud on põhjanael
Ja linnuteeks on petupael.
41
Kül sortsilased kolki saaks,
Sa kodumaalt neid wälja a’aks,
Sest sul on, Kalew, rusikas,
Mis põrgu müiril raksatas!
Ja palju minu wendadest
Saaks wärisema südamest,
Saaks parandama oma meelt
Ja ümber pöörma waleteelt.
Nüid aga ei wõi tulla sa
Weel oma lapsi waatama:
Sa pead kaua kurtma weel,
Ehk pöörab ilm ja laste meel.
Kül jõuab sinna kotka tiib,
Kül tuulehoog sull’ teatust wiib,
Kui lausa lõkkes isamaa
Siis, Kalew, koju tuled sa!
Kodukeel.
Kui kuninglikult kõliseb
Mu ema kodukeel,
Mis weikses sauna-urtsikus
Ma kuulsin eluteel!
Sell’ keelel ema kiigutas
Mind õhtul magama,
Sell’ keelel rääk’sin eluaeg
Ma armsa isaga!
42
Nüid igakord, kui kewade
Mull’ laulab linnusuu,
Siis nagu Eestikeelega
Tall’ kostaks iga puu.
Kui jõuab kätte talwekuu
Ja sume sügise,
Siis nagu Eestikeelega
Mind hüiaks eideke.
Ja nagu manitseks ta mind
Sealt haua põhjast weel:
Laps, pea ehteks surmani
Su ema kodukeel!
Ärge riielge!
Ma tõstan tihti omad silmad
Siit tolmust, tülist ülesse,
Sealt paist’wad mulle armsad ilmad,
Sealt woolab rahu hingesse.
Mu isa elab tähte taga,
Ta kõneleb mull’ armsaste:
Ma olen püha, olen waga,
Mu lapsed, ärge riielge!
Riid mustas madaluses lasub
Ja tüli tõuseb taewa all,
Suur rahu pealpool tähti asub,
Kõik kiusud kadun’d kõrgemal.
43
Maas keeb ja kohab mulla süli
Ja rahwas tapleb rahwaga:
Ma põlgan teie riidu, tüli,
Teilt armu, rahu nõuau ma!
Need Isa healed kost’wad mulle
Sealt tagant tähti südame’
Ja, isamaa, ma hüian sulle:
Mu lapsed, ärge riielge!
Musta kuube.
Mu musta kuube kanda
Ma tahan auuga
Ja kätt see peale anda
Sull’, armas isamaa!
Mu isaisad käisid
Kõik musta kuue sees,
Sest jäägu uued wiisid:
Ma olen Eesti mees,
Ja tahan julgest astu
Siin musta kuue sees,
Las’ tulla kadak wastu –
Ei kohku tema ees!
44
Sakalamees.
Ma olen sündinud Sakalamees
Ja elan kesk isamaa südame sees!
Las’ läikida lõunapool päikesed puha
Ja läänepool mängida laenete kuha,
Mu ümber on isamaa hiilgawad piired,
Ja walwaja wendade sõbralik truu
Mu orusse wälguwad walguse wiired,
Sest kodukest kiidab mu süda ja suu.
Ma olen sündinud Sakalamees
Ja kõnnin ta kullaste piirete sees.
Siin leian ma lilledest läikijad ra’ad
Ja sinajat, rohelist wiljakat maad;
Siin lendawad linnud ta metsade põues
Ja loowad mull’ lehekuus laulusi küll,
Siin särawad tähed ta toredas õues
Ja kõnniwad koidud ta kaarete eel!
Ma olen sündinud Sakalamees
Ja seisan kui sammas siin marude ees,
Las’ kiita, kohada, hulguda nad,
Ei jalge alt kiiguta kaljulist maad!
Kus rahwuse jälgi mu isade jalad
On astund ta muistese mägede peal,
Seal niidawad minugi sammude salad,
Ehk wuhiseb, mürised marude heal.
Ma olen sündinud Sakalamees
Ja kõnnin weel kuninga, Kalewi, tees,
Kui kullased kujud ei peta siin mind,
Siin kergib weel kodumaa kaljune rind.
45
Meil sügawas südames sooja weel õhkub,
Mis toonase tulede leekidest jäi;
Ta ajuti põrinal põlema lahkub,
Ehk kollete põhja kül maetud sai.
Ma olen sündinud Sakalamees!
Ju muiste mu isade rahwus siin kees,
Kui sõjad ja katkud kõik keerasid tantsil
Ja wägewast wõideldi Wiljandi kantsil.
Oh nüid on kõik kadunud, warmetes magab,
Ja haljendab werega wäetud muld!
Sealt Ukku meil õhtutel õnne weel jagab,
Sest olgu see koht meile kallim kui kuld!
Ma olen sündinud Sakalamees
Ja läigin, kui koidikul kullatud prees.
Ja waatan ma wendasi siia ehk sinna,
Kõik wiiwad weel ohwrid mu hiie ja linna
Sest kindlaste seisab, ei karda nüid kõdu,
Ta põhi on wahwuse wägedest paas.
Oh keeda meel, katel, kui muiste, meil’ mõdu.
Me joome ta terwiseks põhjani klaas!
Kodust lahkudes.
Nüid lahkun sinust ära,
Mu kallis kodumaa,
Weel paistab päik’se sära
Mull’ wiimse iluga!
Mu tutwad orud, mäed,
46
Mu tuttaw murumaa,
Silm, wiimast korda näed –
Oh nuta, nuta sa!
Siin kiigutas mind kätel
Mu hella eideke,
Siin õnne keskel lätel,
Suud andsin taadile:
Nüid jääwad minust maha,
Nüid pean lahkuma,
Ei enam sa neid näha –
Silm, nuta, nuta sa!
Siin tõstsin jalga, arga,
Ma käies koplisse,
Siin punusin ma pärga,
Siin laulis linnuke:
Ei unustada jõua
Neid igaweste ma,
Kes wõib mull’ tröösti tuua?
Silm, nuta, nuta sa!
Siin kaswasin ma meheks,
Siin tegin wirgalt tööd,
Siin isamaa mul ehteks,
Tall’ laulsin mitu ööd.
Nüid kaugele ma lähe’,
Nüid lahkun waluga,
Ei kodumaad saa nähe –
Silm, nuta, nuta sa!
Kõik armud jätan sulle,
Mu õitsew Eesti pind!
Sa olid kaua mulle,
47
Kui kallim emarind!
Ma wannun isa õues
Sull’ truudust surmani,
Oh hoia omas põues
Mull’ aset wiimati!
Wõeral maal.
Kaugel kodust, wõera piiri peal,
Laulab leinates nüid minu heal,
Wara, lapse meelel, lustiga
Läksin kodu rüpest rändama;
Nüid mull’ kurwalt kaebab igatsus:
Kodus õitseb õnn ja iludus!
Kodus, kuldse koidu kaisu sees
Liigub lepik sooja tuule ees;
Seal mu kaasikute kahinad
Õrna õhtu sülle surewad,
Ei neid minu kõrw siin kuulda saa –
Pean, wäeti, wõersil wiibima!
Kodus lill mul päikse sooja saab,
Ööpik lehte rüpes laulu a’ab!
Linnu kari kisab kuldsel kuul
Rohelisel, õitswal toome puul –
Iluhealed, ei nad ulata,
Minu kõrwu üle kauge maa!
Koduorus, kõrge kalda all,
Keerleb hõbehallik kõlinal;
Tähed kullatawad selge wee,
48
Järwe põhja paistab linnutee;
Ei mu silm siin nende üle näe –
Kaugel paistab minu kodu päe!
Wõeral maal – siin päewad pimedad,
Tuuled walusaste winguwad!
Metsa ilu, ei siin jõua ta
Kutsu künnilindu hõiskama,
Sest siin mures minu mõte, meel,
Käiwad ühtepuhku koduteel.
Wõeral maal siin taewas tumet täis:
Tähte läige läbi udu näis,
Tuttaw lillenutt ei nikuta
Pead mu poole kodu armuga,
Sest siin mures minu mõte, meel
Käiwad ühtepuhku koduteel!
Wõeral maal siin kuiwad kaljumäed,
Ümberringi raba, kõrbet näed!
Nagu jõgi kodu kauguses
Saadab hõbelainid läikides,
Seda minu silm ei leia siit –
Janutõbes seisab nurm ja niit!
Jälle tahan, jälle rutata
Kalli kodu poole minema!
Seal mu süda lusti leiab weel,
Seal on jälle rõõmus minu meel,
Seal mind ammu ootab iluga,
Minu kallis, õitsew kodumaa!
49
Parem aeg.
Et kord olnud parem aeg ja põli,
Kes wõib selle wastu waielda?
Lausa lõkendanud waimutuli
Üle Eesti rahwa, isamaa? –
Teaks sellest, peaks palju kiitma
Kuis siin kallis rahwas elanud,
Kalewite kuldseil aegil wiitma,
Kussa laulud, jutud kõlanud,
Mis me nõder ilm on põlanud.
Enne elasiwad põhja piirel,
Lääne rannal rahwas tarkust täis,
Waata, nende waimutaewa wiirel
Möödanikust tuhat kiitust käis:
Taewatähed tunnistawad sugu,
Sao pilwed nende seadusi,
Laulud pajatawad püha lugu,
Toowad toonast meile teadusi,
Põhja ilmast palju headusi.
Kuulutas kord sarw siin sõjamängi,
Weeres wärin läbi Lääne maast,
Ei siis wiibind peigmees pruudi sängi,
Hakkas kurba käiki ööse a’ast,
Wabalt kodupinda kaitsma minna,
Wõidelda ja surra nende eest:
Waata, meie põlwe poeg, sa sinna,
Leiad seda olewiku seest,
Nimeta siis mulle seda meest.
50
Tahan teda taewapojaks panda,
Kiita kuldse kandli kõlaga,
Aga ei sa jõua ainust anda,
Ainust, kallist poega, kaljumaa!
Paremusest pühad piired tühjad,
Nurmed nutwad armsaid aegasi;
Kuna köitsid orjapõlwe ohjad,
Jumalikku siis sult häwi’ti –
Oh et tuleks jälle tagasi!
Tulge jälle, tulge, tulge ruttu,
Armsad ajad, taewast tagasi!
Mäed ja ojad tõst’wad kurba juttu
Iga õnneliku kewadi,
Ootawad kõik siia seda rahwast,
Keda muiste toitis Taara maa,
Rahwast, kesse töös ja teos wahwast,
Kõndis jumaliku palgega –
Aeg siis oli parem, parem oli ta!
Eesti rahwa
minewik – olewik – tulewik.
Wäga kaugelt, kaugelt
Altai mägedest
Leiab Eesti rahwas
Oma hällikest.
Mill’ ta sinna tuli,
Kust ta sinna sai:
Kõigest sellest waikib
Ajalugu lai.
51
Kaljuturjad tõst’wad
Pilwini seal päid,
Seal on kallid kohte,
Ilusaid ja häid.
Seal on lillelehku,
Linnulaulu ka –
Maha jäid sa meitest,
Kaunis, kallis maa!
Nagu mässaw meri
Maru mürinal
Rullib ilma otsa
Laeneid sügawal.
Nagu tuuletuhin
Lendab üle maa,
Seisatab siis wiimaks
Waikse ilmana.
Nõnda laineil liikus
Suure rahwa wool,
Seisatas siis wiimaks
Kaugel õhtupool.
Siin ta leidis asu,
Kaunist kodumaad,
Siin, kus Eesti rahwas
Praegu asuwad.
Siis, kui tema tuli
Kauget koduteed,
Loeti ta arwu
Mitmed miljonid.
52
Soomesugu asus
Külma põhjasse,
Ungarlased läksid
Donau kaldale.
Eesti rahwas jäiwad
Siia elama,
Kus ei kuuma, külma –
Kaunis kosuda.
Siin ta hakkas tööle,
Tööle wirgaste,
Murdis põlist metsa,
Kündis ülesse.
Siin ta haris põldu,
Haris heinamaad,
Raius ruttu üles
Hooned, ilusad.
Nõnda kaswis, kosus
Imeks ilma ees,
Elas aastasadad
Rahupõlwe sees.
Wara, rikkus kaswis
Silma nähtawal,
Õnnepõli õitses
Wanemate all. –
Ah mis magus sõna:
Muistne wabadus!
Sinna õndsa maale
Läeb mu igatsus.
53
Mets ja maa ja meri
Andwad toitust siin,
Pole kõrw weel kuulnud,
Mis on orjapiin.
Õits’wad aasad, luhad,
Niidud, järwed, jõed –
Neist kõik saaki saawad
Armsad wennad, õed.
Kerkib püha päike
Koidu kullasta,
Teretakse teda
Lahke lauluga.
Waat’wad tähed taewast
Waikse wainule:
Õitseliste laulud
Helk’wad ülesse!
Tuuleke toob terwist
Kaugelt lõuna alt,
Põhjanael see paistab
Soomes särawalt. –
Aga kas on ilmas
Õnne muutmata?
Kas ei murdu metsad
Tuule, tormiga?
Kas ei jäta maha
Meid wast jumalad?
Kes ei seda usu,
Need on sõgedad.
54
Keset kullast põlwe,
Wabaduse a’al,
Tõus’wad põrgutormid
Meie isamaal.
Rüitlid tulid randa
Tuule, tormilla,
Tooma meile usku,
Tooma orjust ka!
Usk ja orjus, piinad
Ühes rändawad,
Seda ajalugu
Tundwad rahwad, maad.
Nagu põrgupojad
Rüitlid rööwiwad,
Laastawad ja tap’wad
Waba rahwast, maad.
Külad, linnad lä’äwad
Leegis taewani,
Aherwarred jääwad
Järel wiimati!
Hoiab ema rinnal
Poega pehmeste,
Kellele ta kaswab?
Orjaks herrale!
Tema osa ilmas
Piits ja pisarad,
Kas wõib kuskil olla
Õnnetumat maad!
55
Oh sa rööwlisugu,
Oh sa weremees.
Kuidas wõid sa seista
Wiimse kohtu ees!
Usku oled toonud,
Usku Jumalas,
Aga werepõllul
Lokkab ohakas!
Aga kül ka wõitles
Waba Eesti mees,
Seisis nagu kalju
Mere mässu sees.
Kalewite kaimud –
Nad ei kannata,
Ühel meelel tõt’wad
Nemad sõdima.
Nagu loogu lang’wad
Sortsilaste pead,
Aga sest ei ole
Wõitlejatel’ head.
Jälle uued hulgad
Siia sõuawad,
Raudses riides randa
Abiks jõuawad.
Siiski wõitleb wahwast
Raudne Eesti rind,
Kastetud ta werest
Püha kodupind!
56
Wiimaks raugeb rahwas,
Kaela kumardab –
Wabadus on läinud,
Herra orjaks saab!
Nüid ei ole enam
Temal kodumaad,
Were kullid, kaarnad
Teda kisuwad.
Lõppenud on ära
Waba rahwa töö,
Meie maale asub
Pikk ja pime öö!
Orjapõlwe piinad
Sööwad südame –
Kustunud on taewast
Wiimne täheke!
Maga, waba rahwas
Kaua, kaua sa,
Ehk weel ilmas wõtab
Jumal halasta!
Kas ju ärkad üles
Rahwas, unine?
Kaugel taewakaarel
Kumab koiduke!
Aga kas sa kaua
Surmas suikusid?
Kaua werewäljal
Tuimalt tuikusid?
57
Sa ei ole rahwas,
Sa ei ole maa,
Pime orjakari,
Kõrbe oled sa!
Aastasadad läinud
Mööda piinates,
Ime, et sul elu
Tuksub südames.
Südames, kus enne
Wõim ja wahwus kees –
Mälestad weel seda,
Kallis Eesti mees? –
Koidukuma särab
Kuulutades head,
Kuninglikult tõstab
Päike oma pead.
Eesti mäel ja orus
Aurab udu weel,
Kõrge Keisri sõna
Tulemas ju teel.
Nagu wälgu löögil
Ilmas kõlab ta:
Eesti rahwas peab
Waba olema! –
Keisri käsku wõetaks
Wastu hõiske all,
Orjaahel langeb
Kokku kõlinal. –
58
Oh sa kallis Keiser,
Kõige ilma ees
Sinu jalge ette
Roomab Eesti mees.
Sinu eest ta annab
Ihu, hinge, werd –
Sina kuiwatasid
Rahwa nutumerd!
Nüid on Eesti rahwas
Jälle rahwake –
Nagu ennemuiste
Olen inime.
See, mis orjaajast
Meile järel jääb,
Nagu uduwari
Tasakesti lä’äb.
Aga, oh mu rahwas,
Oh mu wennad, õed:
Kuhu poole jookswad
Tulewiku jõed?
Jookseb Ema jõgi
Soome lahesse?
Wõi saab juhatatud
Düina kaldale?
Tulewad tal wastu
Welikaja weed?
Kas siis sõbralikult
Lä’äwad ühte teed?
59
Ühte teed nad lä’äwad,
Lä’äwad meresse,
Mere sügawuses
Eksib laineke.
Kes wõib mere mässul
Laineid lugeda,
Küsi sina ühte:
Kus su kodumaa?
Laene keerab, kohab
Sügawuse sees,
Kaob sinu silmist
Otsatumas wees.
See, kes tuuli, tormi
Juhib mere, maa,
Selle poole palu:
Issand halasta!
Unusta?
Ma peaksin seda unustama,
Mis kannatasid, isamaa?
Oh ei, su möödaniku põrgus
Weel kannatan ma sinuga!
Ma näen su piina werewermeid
Weel täna selge silmaga,
Su ahastus ja walukisa
Mu kõrwu kostab otsata!
60
Ei lepita mind ajalugu
Su riisuja, su rööwliga,
Kes põrgut walmistasid sulle,
Neid näeks ma põrgus põlema.
See muistne ohakane seeme
Su õues õitseb, lokkab weel,
Mu südames on walus wiha –
Neid kiitku kuri, kawal keel!
Wenemaale.
Suur ja kange, kuulus,
Wägew Wenemaa,
Kes wõib ennast ilmas
S’uga wõrrelda.
Sinu põhi seisab
Kalju kindlaste,
Riigiraja kaswab
Ilmast ilmasse.
Siin ei lõpe suwi,
Siin ei lõpe talw,
Ilma rahwast toidab
Wene wiljasalw.
Nagu tammetüwi
Tormi, tuule ees
Seisab tema rahwas
Ilma maru sees.
61
El ta karda sõda,
Rahu nõuab ta;
Tema mehisusel
Kohkub ilmamaa.
Riigi tüiril seisab
Wägew, wahwa Tsaar,
Õnne, rahu külwab
Kõrge Keisri paar.
Kõrge, kalli Tsaari
Õndsad wanemad
Wägewaks on teinud
Püha Wenemaad.
Kole orjapõlwe
Nemad kaotasid,
Rõhujate wõimu
Põrmu waotasid.
Hariduses tõuseb
Riigi rahwas nüid,
Tema waim on wärske,
Puhas tema püid.
Riigi aluspõhi
Seisab Tsaari peal,
Seisab nagu kalju
Igaweste seal.
Tema pühad kojad
Lugemata nüid,
Lõpmata sealt tõuseb
Püha palwehüid. –
62
Seisa igaweste,
Püha Venemaa!
Sind ja sinu Tsaari,
Issand, õnnista!
Üles!
Üles, üles, Eestlane,
Tõsta käsi kõrgele!
Rusikas, mis raksab rauda,
See ei karda orjahauda –
Hoia, waenlane,
Ta eest põgene!
Üles, üles, Eestlane,
Waata ümber uhkeste!
Lahti köidikust su käed,
Eesti pinna orud, mäed,
Nurmed, niidud sa
Jõudsid lunasta!
Üles, üles, Eestlane,
Astu sammu julgeste!
Astu nii et rada raksub,
Laula nii et lepik laksub:
See on meie maa,
Wäetud werega!
63
Üles, üles, Eestlane,
Wõitle, wõida wahwaste!
Ärkanud on wanad waimud,
Kalewite kanged kaimud –
Leegib tuluke,
Üles, Eestlane!
Tööle!
Öö möödas, uni magatud,
Kõik ilm on üles ärkanud:
Miks haigutame meie weel,
Ei tõtta kõige ilma teel?
Meil orjaöö on mööda läin’d,
Ju koit on meie kodus käin’d,
Sest tööle, tööle usinast,
Kõik tõuskem üles magamast!
Kes kuuleb, kui me kordame
Siin möödanikust ilmale:
Maailmal pole südant sees,
Sa ise ole wahwa mees!
Sa wõida ära wastased
Ja kogu Eesti südamed,
Siis hüia koduõuesse:
Nüid tööle, tööle wirgaste!
64
Emakeel.
Mu emakeel on kullane
Ning sütitab mu südame,
Ta auust laulab minu heal
Kui sõnake weel keele peal,
Mu kallis emakeel –
Sa kaswa, kosu weel!
Ta kõla kostku kaugele
Siit üle maa ja merede,
Et wastu kostab Põhjala
Ning hõiskab ühes minuga:
Mu kallis emakeel –
Sa ela, õitse weel!
Mu keel ei waiki kunagi,
Ma laulan eluotsani
Ja kui mu healed waikiwad,
Siis laul’wad järeltulejad:
Mu kuldne emakeel,
Sa kanna wilju weel! –
Sest emakeele põlgajad,
Te armetumad kadakad,
Nüid pöörge ümber eksiteelt
Ning auustage emakeelt –
Teil’ kõlab wastu weel
Kord helde emakeel!
II. osa
Soomele.
Kus kõlisemas emakeel
Ja suguweri woolab weel,
Seal arm on suur ja suwine,
Ei kustu iial see tuluke.
Ei teda kata kiusu-uul.
Ei jahuta’ wõi marutuul –
Silm waatab silma, südame
Siit üle mere, mägede!
66
Wõersile minnes.
Nüid tere, sinaw Soome maa,
Sa kaljukindel põhjala,
Oh tere, Soome wennad, õed,
Su sinetawad järwed, jõed!
Mind Lindanisast kannab laew,
Kui kerge on mu reisi waew:
Mu meretee lä’äb Soomesse,
Mis täidab terwe südame!
Ei jõua kauem kannata,
Laew, lenda ruttu, lenda sa;
Seal saan ma näha seda maad,
Kus sugulased asuwad.
Kus?
Kus on nii kanged kaljumäed?
Kus sa nii uhkeid järwi näed?
Kus kohisewad kosed, jõed?
Kus ühelmeelel wennad, õed?
Kus rahwas kindel nagu raud?
Kus waenlasel on surma haud?
Kus elab Kalewite waim?
Kus haridusest õige aim?
Kus? Kõrgel pühas põhjalas,
Kus sugulased asumas.
67
Soome süda.
Kui Soome süda kurwastab,
Ta rinnus leina piin,
Siis kurbtus minu südamel
Niisamuti ka siin.
Kui Soome süda rõõmustab
Ja hõiskab õnnela,
Siis, õnne-eha südames,
Ma hõiskan temaga.
Mikspärast nõnda ligidal
Ma seisan Soomele?
Meil oli ennemuistena
Üks häll ja emake!
Luule külaskäik.
Tere, Soome suguwennad,
Kalewite kallid kannud,
Lapsukesed laente langul,
Pojad põhjapiiri kaldal!
Südamesta sügawasta,
Armu meelest awarasta,
Igatsused heljuwalla,
Rõõmud tõesti tõusewalla,
Kui teid tulen tutwustama
Üle silla Soome maale.
68
Siin ma leian seda paika,
Kus meil õitsid õnnelilled
Wanaaegse wainudella,
Ennemuistse ilmadella;
Kus me õnne kuldsel rajal,
Rõõmu, rahurikkal ajal
Isa kojas kaswasime,
Eide kätkis kiikusime –
Kuni kurjad kurnatused,
Kõupilwe kärgatused,
Rahupõlwe peletasid,
Kodupaika kolletasid.
Siisep, langud lahku jäime,
Ilma laande itkemaie,
Orja nurme nuutsumaie!
Siin ma leian seda paika,
Kust meid kandis Kalewala,
Wahwa wõidu walinates
Wõera wastu wõitlemaie,
Taewa piire taplemaie;
Et ei peasen’d pealta päewa,
Alta ilma habemikud
Meie muru muljumaie,
Waba wendi waewamaie.
Siin ma leian seda paika,
Kus me isad enne käinud,
Emad, wennad wõerusella,
Piigad lusti pidudella;
Kus nad kannud kokku löönud,
Rahupõlwe terwist joonud,
69
Nagu meie muistsed laulud
Pidupõlwest pajatawad:
„Nägin soo suitsewata,
„Nägin aru aurawata,
„Soo teil’ sulas õluta,
,,Aru auras aanikuta.“
Siin ma leian seda paika,
Kus weel tõus’wad täna päewa
Welled wirmaliste walgel,
Õed roosipuna palgel,
Nagu tammed taewa poole,
Pärnapuuda pilwedeni.
Meie, wennad wirulased,
Suure Soome sugulased,
Unest alles uimasella,
Piinapõlwest põduralla,
Waenuhaawad walutawad,
Waimuwalgust wangistawad!
Orjaöödes, hellad welled,
Aastasajad suikusime,
Ei meil päikest paistemassa,
Kuud ei öösel kumamassa,
Põhjamata ööde pimet
Wälgud üksnes walgustasid!
Lootus jääb mul liikumata,
Soomes sõprust sobitada,
Isakodu istutada,
Kaljuwalla kasusida.
Tõusku, tõusku taewasteni,
Pikaks sule-pilwedeni
70
Meie hõimlus õitsemaie,
Meie wennastus wenimaie!
Panen laulu lõpeteles
Kandli Soome kalju peale,
Oot’ma aege uuendusi,
Kalju-linna kaswamisi.
Põhja kannel.
Miks, põhja kannel, kõlised?
Su keeled kurwad, talised,
Kas küinlakuule laulad sa,
Wõi tahad suwe ärata?
Mull’ undas kaugelt helinad –
Ehk pulmalood ju oliwad –
Ei sure arm meil waheteel,
Oh mõrsja, mõrsja, oota weel!
Mu süda, truu ja õiglane,
Sull’ tuikab wastu, neiuke,
Sind lunastan ma, põue-lind.
Kas olgu elu selle hind.
Ei rikkust meil kül puuduwal,
Ei kulda kaljukünka all:
Miks wiibid weel, mu kallike?
Ah lähed leeri – sügise!
71
Imatral.
Kül kiies kohab õhtu a’al
Üks hõbe-jõgi põhjamaal;
Ta kumin kuuluks kaugele,
Wee läige tõuseb taewasse.
Ta laentel kiigub kuld’ne paat,
Seal püüab kalu wana taat:
Taat? Oh ei usu minu meel!
Ta sõidab lusti Wuoksa weel.
Kuuwalgel aga kiwi peal
On kaldal kuulda leina heal –
Seal laulab näkineitsike,
Üht lugu lõuna piigale.
Oh tuleks taat see paadiga
Ka Lääne merde mängima!
Ma waataks waiksel walgel ööl,
Kuis käib ta kena taewa tööl.
Waat’, wirmalised wuhawad,
Ja merelaened kohawad:
Taat esimeste walwaja,
Ja näkineitsi laentessa!
Kül wõin ma kaua oota sealt,
Ei aima paati, laulu healt!
Sest wirmalised, – maru heal!
On näitus kurja ilma peal!
72
Põhjanael.
Ma waatan kaugelt kodu ilmast,
Kuis kõrges liigub tähte pael,
Ei aga kustu minu silmast
Sealt Soome taewast põhjanael.
Ta läigib läbi külma, lume
Kui küinal taewa alt’ri ees,
Ei ole muutnud oma jume
Ta aasta tuhandate sees.
Nii, kuidas läigib ühtelugu
Täht tinakarwa taewa all,
Nii seisab kindlast Soome sugu
Kui kalju meres sügawal.
Ei wiletsuse kurnad, näljad
Ta maad ja rahwast lahuta,
Ei jõua külmad jäädewäljad
Neil koduarmu jahuta!
Oh minu meeles mõnda kiigub
Siin kodu merekalda peal,
Kui tähte kari kõrges liigub
Ja põhjanael on paigal seal:
Mu mõtted tuhat terwist wiiwad,
Kus wirmalised taewa lael –
Oh oleks minul kotka tiiwad,
Su juurde lendaks, põhjanael! –
73
Oh põhjanael ja põhja rahwas,
Nüid olge märgiks minule:
Et oleks ma nii truu ja wahwas
Ja seisaks nõnda kindlaste!
Sillal.
Mis on se mürin, maru hääl,
Kes sõidab Soome silla peal?
Kas tuleb tuttaw waat’ma mind?
Toob tedremuna põhja lind?
Maailm on argtust, õnne täis –
Mis imelugu sillalt näis?
Seal sillal kõlab tuttaw keel,
Siit: tere, kaim, kas elad weel?
Ju pidin lootust nutuga
Ma mulda wiima magama,
Nüid paistab uuest õnnekoit
Ta ennemuistne armuloit.
Weel kõlab sillalt hõiskehüid:
Mu tuttaw naaber tuleb nüid,
Suurt hulka mõedab minu silm –
Nüid õnnelik on põhjailm!
Arm elades ei waleta,
Usk tungib läbi taewa, maa.
74
Mis – mis siis kuuluks kõrwe ra’alt?
Tuul kannab kõma maisemaalt,
Waim wangub astumiste all –
Mu kasuisa ligidal!
Ta tuleb hoidma oma last
Ja lahutama armsamast.
Ilm must ja pimes pilwes kõu
Siis wõidab kasuisa jõu!
Sild rängast kõnnist katki lä’äb
Ta teine teise poole jääb
Ning laenis kuuluks kurba healt:
Weel wara kosida on sealt!
Kus mu kaasa.
Teate, sõbrad kus mu kaasa,
Ütelge siis mulle ka,
Ilmaaegu otsin kaua
Teda üle mere, maa!
Laen’te kohin – ei ta lausu
Temast mulle sõnakest,
Silm ei aima kosjarada,
Rändaks’ läbi ilmadest.
Nägus neiu põhja piirelt –
Toob nüid teatust tuule suu –
Armastab sind ammu juba,
Loodab iga lillekuu.
75
Läänemere kalda pinnal
Suigub armastaja silm,
Igatseja hinges ilul
Õitseb kewadine ilm.
Minu hinges ärkab eha,
Kaasal’ kaela langeks ma –
Laene, laene uhub jõudsast
Armu-randa liiwaga!
Poolringi.
Poolringi rikub õnneidu –
Kas märkad, muistne kaljuwe?
Poolringi keskel pulmapidu,
Seal mängitakse rõõmsaste.
Kuis wõid sa koidu kaudu käia,
Kui ta on tee peal risti ees,
Weel oma mõrsjat kätte saia
Kui hingad tema hõlma sees?
Kül waat’wad kaugelt igatsused
Kui tähed põhja taewasse –
Kül käiwad kuldsed kujutused
Sealt siia põue, südame!
Oh oleks oimud mul ehk tiiwad,
Siis ujuks, lendaks üle wee!
Nüid lahked tuuled terwist wiiwad,
Poolringi pikk ja kinni tee!
III. osa.
Lugudused.
Üks jutu-lugu lauluna
On puu, mis peab õitsema,
Kui mõte sarnast sünnitas:
Kus oksad, õied olemas?
78
Luule kuningas.
Näkineitsi, noorukene!
Liuge lääne laenetesta
Sügawuste sängidesta
Muistse kihlakiwi peale,
Siidi juukseid silitama,
Koidukulla karwaliseks,
Ehapuna iluduseks!
Laula minu meele maalid
Õilmedesse õitsemaie,
Ämarikul ärkamaie,
Siis ma liblik, lusti lindu,
Tallan tuulta salamahti,
Kui ma laulu kuningale,
Sõna-eie seadijale
Lähän kulda kukumaie,
Hõbeläiget hõiskamaie,
Auu kuuekest kuduma.
Meie kallis kuulus Kalew,
Taewa tõusnud taimekene,
Õnnetuma õhtu tunnil,
Kui ta läinud lahingisse,
Raudalasi rookimaie,
Matnud kuningliku kulla,
Rikka Eesti riigiwara
Põrmu põue peitewale,
Kust ei waras käppamaie,
Ega rööwel riisumaie
Warandust wõin’d wähentada.
79
„Õitseb ükskord õnne aega,
Paisitab parem päewakene:
Wõtame siis wara wangist,
Kulla koormad künka alta.“
Nõnda sõnand sõpradele
Kallis Kalewide poega,
Kui nad wara warju alla,
Kulda kukutanud kalmu,
Hauda haljast hõbedada,
Kuidas Kalew’poja laulus
Pikemalta pajatakse.
Pärast matmist pitseriga
Sõlminud ta salasõnu,
Kõwemaid weel kinnituseks:
Kes neid ajus arwamaie,
Mõttes juhtub mõistemaie,
Pidi wara peremeheks
Õnnetunnil tõusemaie.
Näljapõlwe närtsimisel,
Orjaööde ohkamisel,
Püüdsid mitu Eesti poega
Kallist hauda kaewaneda,
Kui neil’, eha helendusel,
Ööde hõlmas, õilme karwa
Murueide tütre maalid
Imelikku ilmutanud.
Aga et ei salasõnu
Sündin’d meestel mõtetessa,
Agarail ei arudessa,
Jäiwad waranduse warmed,
80
Haua kohad arwamata
Tulewiku tunnistuseks,
Meie põlwe päewadeni.
Taara nõude nikutajad,
Targa tööde toimetajad,
Walitsesid wanad targad,
Hiljem ilma aegadella,
Wabapõlwe Eesti walda.
Orjaaegseid astmeid mööda
Mindi muistest otsimaie:
Kas ei Kalewide kolmest
Warjul’ pantud warandusest
Riismeid wõinud riisuneda.
Esimest neist õnnelastest,
Kes taht’ wara kergitada,
Wõtnud Taara üless taewa
Puhkepõlwe pidamaie,
Sest et mees siin küllalt tööda
Eesti tuluks toimetanud.
Teised tema teederadal
Kõndin’d õnne katsumaie,
Kellel tuuled teatusida,
Õhud toonud targutusi:
Kuida kotka kulda kõned,
Kaarna hõbe kuulutused,
Wõimsa õnne wõinud tuua.
Üks neist õppin’d linnukeelta,
Tükikese Taara tarkust;
Nende abil astun’d argselt
Jaani-ööl ta salateele.
81
Tuli teinud ette tähte,
Walgus hauda awaldanud:
Kussa puhk’sid pärandused,
Wana laulu warandused.
Siisap märkan’d mehikene,
Wõtnud kolmi were wenda,
Wiinud Wiru witsikusse,
Tapnud Taara meelituseks.
Selle peale salasõnu
Rääkin’d suula sõmerasse,
Kindlamaida kalmudesse.
Kesse ime ilmumista,
Armsata awaldusta,
Wõimsamata walidusta
Wõinud ilmas enne näha,
Kui seal hauakaewajale
Selle puhul silma juhtus?
Kui ta kalmust pisut mulda
Pealt sai ära pillutanud,
Paistis kallis wanawara,
Sigis silma nähtawale.
Murueit oli mulla põues,
Alla ilmas aega wiites,
Pikapõlwe päewadella
Kulda lauluks korutanud,
Hõbet sõnaks sulatanud.
Kalewide kalli krooni,
Kuningriigil kõrgemalla,
Mis weel jäänud muutemata,
Haljas auus audumata,
Andis haua leidijalle
Päha pärja asemele.
82
Murueite, üteldessa:
„Tunistuseks tulewile,
„Kinnituseks kõikidele,
„Et sa sõna-wara wanem,
„Kuulus laulude kuningas,
„Oled oma seisusele
„Taewa wäedest walitetud.
„Selle põlwe Eesti pojad
„Sa su auu ei silmamaie,
„Waimu rikkust waatamaie:
„Sest et nende nõdrad silmad
„Pikast ööst on pimestatud,
„Orja raisust räpastanud.
„Aga ilma aegadella,
„Pärast-põlwe päewadella
„Saad sa ilmas hiilgamaie,
„Eesti piiril paistemaie
„Herrandlikul ilundusel.
„Kül siis pist’wad Eesti pojad
„Parwel laulu padrikusse,
„Suure waimu waarikusse,
„Kus su lilled kaswamaies,
„Kirjapõldu kaunistamas,
„Waimupõldu walitsemas.“
Loomade walitsus.
Kord kuningliku krooni oli saanud karu,
Ei pidanud ta pikemalt nüid enam aru,
Suurt kändu paigast kandis warsti süles,
Auujärjeks selle metsa seadis üles.
Seal laskis ta siis waljust lüia lokku
Ja kutsus metsaloomad trooni ette kokku.
83
,,Siin surm ja elu seisawad ju minu käes.
Ma olen kuningas ja walitsen nüid wäes,
Nüid orjake ja tooge mulle rikast saaki,
Kes wastu paneb, lõugapidi tõmban haaki –
Sa katsu loom, kas wastu panna jõuad!“
Nii rääkisid ta kuninglikud laiad lõuad.
Kõik armastasid metsa murrus elada –
Hunt tuli warsti wana, suure lambaga,
Tõi rebane tall’ lõhekalu, ani.
Ta trooni ette alandlikult maha pani:
Kõik loomad tõiwad toitu mitmed sugu:
Ei sellest paranenud orjapõlwe lugu,
Neil’ rängemini koormat peale panti
Ja sõimusõnu, kepihoopa anti!
Kord jälle löödi wäga waljust lokku
Ja kutsuti kõik loomad trooni ette kokku.
Seal rääkis neile uhke kuningas ja karu:
,,Teil mitu keelt, ma ühestki ei saa siin aru.
Te peate omaks wõtma minu, karu, keele
Ja unustama oma seisuse ja meele,
Teil oma keel on weike, segane ja kore
Mu nämin, see on üle ilma wäga tore!“
Nii kaugel’ oli karu juba asja saatnud.
Said lõwi teenrid seda näinud, waatnud,
Siis läksid oma kuningale kaebama,
Et karu wõimus, wägi kaswab otsata.
Seal kuulas lõwi, mõtles, wäänas pead,
Ta teenrid andsid talle nõu nii head:
„Auukuningas su wõimus suur ja ime,
Sind kartku kõik, sa kaota karu nime,
Su walitsus, see olgu ikka ühes meeles,
84
Su riik ja raja suure seltsi kuulsas keeles!“
Kui karu kuulis seda nõu ja wägijuttu,
Siis uhkus, suurus kadus, sulas ära ruttu,
Ta püidis lõwi wõimust wäga kawalaste köita,
Kõik loomad meelitades uuest oma poole wõita,
Kuid loomad mäletasid kelmust, wana wõla,
Ta peale waat’sid naeratades üle õla;
Kõik saiwad pätsi kurjast kitsikusest aru –
Ei elades nad enam usk’nud kuninglikku karu!
Jäi loomadele nämin, möiramine wali?
Teadmata mul, ma metsa-laanest loome heli
Kord kuulsin haleduste kõrwu kõlawad:
Ma põlgan kõik – nad mulle wõerad mõlemad!
Mu ilus iseseiswus, kuldne emakeel –
Neid hoiaks, lunastaks ma werehigis weel!
Müristamine.
Kui pikse pilw meil’ ligines,
Siis wanasarwik wärises:
Kui nüid mull’ tuleb pikse pauk,
Siis – sini suits ja sügaw hauk!
Ta pistis järwe punuma.
Et ennast wette warjata,
Seal aga käis üks käratus
Ja õelust mattis sügawus!
Ta’st sarwed jäiwad maha weel
Need risuks ees on rahwa teel,
Neid kogub küla karjane
Teeb tutu-lutu endale!
85
Seedripuu. *)
Taara kodus kaswis
Wõeras seedripuu –
Nõnda rääkis mulle
Wanarahwa suu.
Päike paistis talle
Armu palawas,
Kuu ta laia latwa
Öösel hõbetas.
Pilwed sooja wihma
Tõiwad taewa alt,
Juured saiwad niiskust
Hõbe hallikalt.
Kaswis nõnda kõrgeks
Auu ja iluga,
Rääkis uhkusega
Üle ilmamaa:
„Mina tulin siia
Õhtu eha alt,
Siin ma tahan kaswa
Üksi – toredalt.“
Kui nii juba täitis
Poole ilma puu,
Tema laias ladwas
Eksis kuldne kuu.
*) Saksamaa kuusk.
86
Seal siis tema mõtles
Uhke meelega:
Minu oksad wõiwad
Ilma uputa;
Minu ladu lõhub
Laia taewa lae –
Häda jumalatel,
Kes ei pakku pae!
Taara taewast waatis
Naerdes pikka puud,
Wiimaks tegi lahti
Nõnda omad suud:
,,Rahwas rai’ge maha
Seedrit jämedad,
Tema uhked oksad
Päikest warjawad.
Wõeras tema tüwi
Taaralaste maal,
Tema seeme tulnud
Mere laine ra’al.
Juba pilwed puut’wad
Tema ladwassa,
Kõik ta kinni katab –
Rai’ge maha ta!“
Aga kessi jõuab
Maha raiu puu?
Jäme tema tüwi,
Kõwa nagu luu.
87
Keegi hingeline
Ei lä’e raiuma,
Selle üle wõtab
Taara wihasta.
Laseb musta pilwe
Tõusta taewa all,
Seedri poole sõuda
Maru mürinal.
Nagu tule maod
Pime pilwe sees
Wingerdawad wälgud
Kohkund ilma ees.
Pilwepõue põrub,
Tuule tõllaga
Kõue-taati tuleb
Seedrit murdema.
Kesse oleks kuulnud
Sarnast kohinad,
Kui su tormi küined
Seedrit sasiwad.
Nagu ilma meri
Mürab maru ees,
Nõnda kohab, kõigub
Tema tormi sees.
Okse, puru sadab,
Lendab üle maa,
Ilma otsa kuuluks
Kuidas kiunub ta!
88
Aga tema juured
Kasun’d ammust a’ast,
Ulatawad alla,
Lä’ewad läbi maast.
Juurde otsas ripul
Põrgu poege käed,
Ilma sisikonnas
Hoidwad sala wäed!
Tormi käes ta ladu
Taewa kõrguses
Paneb ime wäega
Wastu ähkides.
Taewas keeb ja kohab,
Hulgub tormi suu,
Kindlasti weel seisab
Põrgu wõimul puu.
Kui weel ikka oksad
Walus willawad,
Ladwa-raod juba
Pilwi pillawad.
Seal ei jõua enam
Taara kannata,
Kõue-taati tuleb
Tule nooliga!
Taewas läheb lõhki
Pime põhjani,
Tule-juga jookseb
Wälja kiiresti.
89
Kange kärin raksub,
Kohab ligidal –
Puu on purustatud
Lausa taewa all.
– – – – – – – – – – –
Ilma ruum on tühi
Nagu tuba mul,
Kui ma puhastasin
Teda hommikul.
Waikinud on põrin,
Pilw lä’eb minema,
Päike hakkab paistma
Õrna iluga.
Tasakesi naerab
Sini taewa huul,
Mahedaste puhub
Kewadine tuul.
Lilled tõstwad pead
Kuiwal maal ja wees,
Lõokeste sirin
Kõigub õhu sees.
Inimesed tõt’wad
Lugu waatama,
Näewad tühja taewa,
Siidil sinawa.
Seedri kändu kats’wad
Imestades käed,
Nüid nad alles mõistwad
Mis on taewa wäed! –
90
Nõnda kadus ära
Muistne seedripuu –
Seda rääkis mulle
Wanarahwa suu.
Kõrget puud ei lasta
Taewa kaswada,
Taara lõhub teda
Tule nooliga.
Hurone.
Kaugel, kaugel Kwebeki laane sees
Elas Hurone, üks metsmees.
Ta tegi wäljamaale ühte reisi,
Ei tunnud weel ristirahwa lubjatud wiisi.
Üht’ õiglast südant, mis Jumal talle annud,
Oli ta siitsaadik põues omal kannud;
Ei kurjuse, kawaluse kombet ta tunnud.
Sest oli ta hõlpsaste käest ära annud,
Mis waewalisel wibu-noolel püidnud oli
Enne kui ta mustast metsast wälja tuli.
Ja ruttas nüid, weikese hinnaga, jälle
Oma kalli, pruuni abikaasa sülle
Tagasi, sügawa metsade põue,
Kodumaa orgude, mägede õue.
Kaugel weel oli t’ast kallistud kodu;
Seal langes ta kaela äik’se wihmasadu
Pikast, rauga musta juukste seest – walla
Nirisejad weeojad wööni tal alla
Ja ta karwane ihukate
91
Tolgendas ümber keha ja käte.
Hirmu wärinal, külma ja wihma all,
Aimab ta üht’ maja oma ligidal.
,,Isand, anna mulle warjupaika, ööda
Kuni torm ja wihm on läinud mööda!“
Nõnda seisab ta, südameliku palwete sees,
Eluwiisis peenikese peremehe ees.
,,Wälja, wälja, mu õuest sa astu!“
Röögib peremees hirmsalt tall’ wastu,
,,Korja sa ilmast, mis sulle waja,
Siin on kristlaste misjoni maja;
Käsi, ei taha ma sinuga leppi!“
See peale wõtab nurgast rasket keppi.
Kurwalt sammub Hurone sealt ära
Imesteles walgemehe kurjust ja kära. –
Wiimaks, kui waikinud torm ja sadu,
Tule ääres pole ta meel nüid enam paha,
Istub alasti laste keskele maha,
Ajab neil kirjudest linnadest juttu,
Sõjameestest, kes kandwad wälkude ruttu,
Ja siis wihma ja pilwede kohast,
Peale selle walgemehe õelusest, pahast.
Rõõmsasti ripuwad lapsed ta külles,
Silitawad laiu põski, mis märjaks saanud tulles,
Kuiwatawad willa-karwa juukse-lokid ära,
Otsiwad jahitaskust wõerailma wara. –
Waata, kes kõnnib seal üle oru ja mäe
Kwebeki pimeda laane hirmu käe?
Ta ronib kõrge kalju otsa üles
Et teerada aimata mägede süles,
Mis sügawa metsiku tahab t’ad wiia;
92
Üht sammu ei julge ta enam siin käia.
Ta hõiskamise helinaid waljusti tõstab,
Kõik asjata – kõledus wastu tall’ kostab,
Kes mööda musta kaljuseina
Kaugele kannab üht’ laululist leina.
Poole ööni sammub ta, hirmu täis,
Nüid – nüid ühte nõrka walgust näis!
Rõõm ja kartus wõitlewad ta rinnus:
Ometi ligineb urtsikule lennus.
,,Kes on õues?“ küsis hirmutawa healega
Üks wõeras sõna, sügawas all maa,
Ja warsti selle heale järele
Astub üks pagan, üks metsmees õuesse.
,,Sõber, ära eksin’d olen metsa sees,“
Räägib seal hirmuga meelitades walgemees,
„Wõite ööseks nüid jätta mind siia.
Homme õigema teedele wiia,
Mis wälja wiib metsikust, kaugele sinna,
Kus leian ma kodumaa tuttawa linna?“
„Tulge sisse,“ kostab metsmees heldusel,
„Soojendage, tuli on weel majas ülewel!“
Hakkab tall’ halastades kinni nüid kätte,
Wiib koopa, oma imestaja seltsiliste ette.
Seal annab talle istmeks suurt jahi nuia,
See peale muretseb usinaste süia:
Karu liha ja wõeramaa kala
Neelab Eurooplane isuga alla.
Kindlalt, auusalt wahib Hurone seal
Oma külalise otsaesise peal’,
See lahutab, sügawal lõikamisel, alla
Musta karu kintsu küllest tükkisi walla
Ja himuga jooki joob segatud meest
93
Kõrwa, ühe suure konnakarbi seest.
Kui ta nii auusaste kõhtu ju täidab
Metsamees nurgas tall’ aseme näitab:
Karu nahk samladest aseme peal
Uinutab walget meest magusast’ seal. –
Taewas ju jalutab hommiku päike,
Äratab pimedas metsades kõike,
Seal seisab, kui metsariigi hirmus sõjamees,
Hurone weel magaja külalise ees:
Wibupüss ja haljas jahinuga külles,
Nõnda äratab ta Eurooplase üles.
Eurooplase hing ja süda wäriseb sees!
Seal pakub talle lahkeste metsamees
Kausitäie magusat hommiku jooki kätte
Üteldes: Nüüd sõber wõtame teereisi ette!“ –
Kui ta naerdes karastanud külalist,
Wiib ta teda üle sügawast orgudest,
Läbi paksu metsa ja mägede selja,
Õige ja tõsise tee peale wälja. –
Eurooplane tänab peenelt, auusaste;
Pimel pilgul seisab metslane,
Hakkab wõõra silmi waatama
Ja siis räägib kindla healega:
„Oleme wist enne üksteist näinud?“
Nagu wälk oli wõõrast läbi läinud.
Ja nüüd tundis oma armast peremeest,
Et see enne mõne nädalate eest
Tema majast wälja wisatud saie,
Tuule, tormi ja wihma kätte jäie. – –
Waikselt naeratades ütleb Hurone:
„Näete teie, walged ristirahwad, näete teie:
Teie olete kül palju, palju targemad meist,
94
Aga meie, metslased, oleme palju paremad teist.“
Ja kaob halja põõsaste wahele wõõra eest,
Keda ta oli wälja toonud metsa seest.
Baabiloni langemine.
Kui langes muiste idamaal
Suur Baabilon, ta õitse a’al,
Siis suitsu nähti mere pealt
Ja kuuldi imestuse healt;
Kuis langesid, sa ime näht,
Maailma helkjam koidutäht,
Kus on su purpur, sinu siid,
Mis laewadega ilmal’ wiid,
Kus kallid keed ja hõbe, kuld?
Su müiridest näen tõuswat tuld,
Misga su suurus, ilu lä’äb;
Tast tuhk ja põrm weel järel’ jääb!
Sa õitsid ilma hommikul –
Kust tuli langemine sull’?
Kas pahandasid Beli meelt,
Ei uskun’d lendwamao keelt?
Sest usul seista ilmamaa –
Ta langeda ka temaga.
Ei, sind ei nuhtlen’d jumalad,
Kül sulle kasu tõiwad nad,
Waid uhkus, ahnus, weretööd
Sull’ walmistasid surma-ööd,
Su suurus tõusis taewani!
Sind mattis alla wiimati!
95
Sa rööw’sid priiust rahwastelt
Ja nuhtlesid neid weriselt;
Sa neel’sid ära nende maad,
Neil häwitasid jumalad.
Ning wanemate waimu, meelt
Ja kallist, püha emakeelt –
Nüid nende waew ja wiletsus
Oh sinu nuhtlus, kaduwus!
Sa tahtsid ilmas üksinda
Siin igaweste priisata;
Seks lossid ehitasid sa
Ja templid – wale Beliga.
Neil’ ilma rahwas ohwrid tõid,
Mis papid priiskasid ja jõid,
Ja petsid seega inimest,
Kes juba nõrkend orjusest
Ja nagu wilets elajas
Su Beli ette kummardas!
Ja papid, herrad ühel teel –
Nad waletasid lausa weel,
Et jumalast nad seatud.
Ta asemele jäetud:
Kus Babiloni wõimuring,
Seal antagu neil ihu, hing
Ja orjaku neid eluteel,
Siis tasutakse taewas weel!
Kas seda usub Moora mees,
Wõi Israel, kes silmawees
Jerusalemma, isamaad
Su jõe kaldal nutawad?
Sa kiusad neitsit, leinalist:
Meil laulge laulu Siionist
96
Siin unustage isamaad –
Miks on teil silmis pisarad?
See oli taewa tahtmine,
Et meie orjad olete;
See orjus olla taewa kool (!!)
Kas see ei ole surma nool!
Kõik hea meil’ tuleb jumalast
Ning kurjus, santus saatanast;
Ei jumal piinapõlwe loo,
Ei põrgulisi ilma too –
Nii kuulutab meil justament,
Jehoowa käsk ja testament,
Siin Israel ei laula sull’,
Ta nutab õhtul, hommikul,
Sest ülikurb on tema meel
Ja katkenud ta kandle keel;
Ta mõtted kaugel ülewel
On oma pühail mägedel!
Nüid kannatab, sest wangis ta
Peab ahelates orjama:
Siin murtud on ta elujõud.
Tal otsas wiimsed abinõuud;
Tal siisgi niilab südames
Su wastu wiha leekides.
Nüid Baabilon, su lõeg on täis;
Su üle surmakohus käis:
Seal ilmub wõitja Daniel –
Oh wärise, sa petja Bel!
Neid jalajälgi näitab ta,
Kus priiskasid sa salaja,
Ja nahka pandi ohwri-and,
97
Mis usklik rahwas kokku kann’d.
Ja lendawmadu, sulle ka
Ju raswa, pigi keedab ta,
Mis sinu lõuad lõhki a’ab,
Et pettus awalikuks saab.
Kui weretööst weel hõiskad sa,
Ei taha otsa aimata,
Siis idast juba kuningas
Kui piksepilw on tulemas.
Ta ilmub nagu tasuja
Ja wiskab raudse käega
Tuld, kus su kojad ilusad,
Et lossid, tornid leegiwad
Ja suitsusammas tõuseb sealt,
Mis nähtaks maa ja mere pealt!
Ilma kuningas.
Kord tõde lendas taewast maha,
Et ilmamaale asuda,
Kõik hiilg’wad ilmad selja taha
Ja taewad jättis sinama.
Ta tahtis uhke lossi minna,
Seal wale walwas wärawal;
Mis ülekohus kannud sinna –
See seisis tõe katte all.
Siis kohtukotta tõde tõttis
Ning püidis selgust saada sealt:
Seal wale teda wastu wõttis,
Tall’ naeris wastu järje pealt.
98
Ta astus templi kurwal meelel,
Kus tema ase olemas,
Sealt walet kawalamal keelel
Kui wihma wälja laenetas!
Ta lõpeks rahwa ringi astus,
Mis ilmas käis ja kihises,
Seal oli wale jälle wastus –
Ta asus hulga südames!
Siis lendas tõde jälle taewa,
Seal Isa ees ta ahastas:
Sa nägid luues palju waewa,
Nüid wale ilma kuningas!
Lõokene ja kotkas.
Seal seisab weike lõoke
Weel talwe tuisust unine,
Ta seisab mõttes wärinal
Nüid suure kotka tiiwa all.
Tal üsna hea on olla seal,
Sest tasakeste sonib heal:
Suur kotkas, kõrgem kõikidest,
Sind palun mina südamest!
Oh jäta mulle muistne keel,
Mu wanemate waim ja meel.
Siis südamest sull’ truiks jään
Ja su’ga ilma otsa lään;
Mind muidu murrab kana-kull,
Mu pesa sõkub karja-pull,
Kui sina aga kaitsed mind,
99
Siis warju leiab weike lind.
Seal kotkas waatab armuga,
Üht sõnakest ei lausu ta –
Mis osaks antud rahwastel
See walmistakse ülewel.
Kull ja tuwikene.
Kull ajas taga tuwikest,
Tui lendas üle mägedest.
Kui pelgupaika jõudis ta,
Siis julges kullilt küsida:
Miks wihkad sa nii südamest
Mind, weikest, waga linnukest,
Sull’ pole süidi teinud ma,
Et oleks asja surmata?
Kull kostis talle toredast,
Sealt noka otsast kõwerast:
Sind sellepärast wihkan ma,
Et minust ette jõuad sa,
Et sa m’ust oled ilusam,
Ja lendamisel nobedam.
Ja et sa ainult wilja sööd
Mind nagu rööwlit üle lööd.
***
Nii on ka inimeste wiis:
Nad kurjad, kadedad on siis,
Kui sina nendest ette lä’äd
Ja kõrgemale seisma jääd.
100
Hunt ja tallekene.
Kes ei tunneks halli hunti,
Wana kurja metsa kunti?
Ta on kawal nagu kägu.
Peas tag waga, tõe nägu,
Suus tal aga murdja hammas;
Olgu kutsikas ehk lammas,
Kõik ta murrab sala maha,
Kannab soode, metsa taha,
Kannab kukil üle kesa,
Kus ta pojad, pehme pesa.
Tallekene süita, maias
Nabis rohtu õunaaias;
Perenaene sinna pani
Talle ja weel haige ani.
Mõtles: Siin nad wõiwad kaswa,
Lähewad weel lõpeks raswa,
Siis teen lastel’ sooja supi,
Keedan ära wiimse jupi.
Seda aimas kawal soe,
Murdis maha aia toe.
Lausus: „Talle, tule siia,
Wõin sind mamma juure wiia,
Seal saad jälle sooja nisa –
Olen sinu wanaisa.“
Tallekene määkis wastu,
Wõttis petja poole astu,
See ta kohe kahmas kinni,
Kiskus kaela sooned pinni,
Käkistas ta kõri, kõhna.
101
Et ei kuuldud heale lõhna;
Wiis ta kukil üle kesa
Metsa, kus tal pehme pesa,
Seal ta pani prillid pähe,
Et wõiks parem saaki nähe –
Pole kül tal raswapugu,
Lapsed saawad suppi sugu,
Külap talle wanaisa
Muretseb meel homme lisa!
Nüid ta nülgis ruttu maha
Waese tallekese naha,
Et wõiks kuritegu katta,
Pani terwe talle patta.
Naha wiis ta üles lakka,
Et ei keegi nõudma hakka.
Lamba liha patta panti,
Pidule siis hoogu anti,
Kutsikad ja wanaisa
Tõstsid laulu rõõmukisa.
Ema andis kõigil jagu,
Temale jäi maks ja magu –
Pidu kestis poole ööni,
Kuni uue kuritööni.
***
Waata, armas rahwasugu,
Nii on ilmas ikka lugu:
See, kes usub hundi juttu,
Kaduda wõib ilmast ruttu –
Hundil sõbra nägu, waga,
Talle surm on selle taga!
102
Sooduma ja Komora.
Mis hõiske healed heljumas
On Soodumas ja Komoras?
Seal märatsemas liha-lust
Ning rahwas teeb nüid wallatust:
Nad unustanud Jumalat,
Nüid hullus tujus mässawad;
Neil wara, rikkust küllalt käes,
Kõik wõimus seisab nende wäes.
Seal jõuab linna waga Lott,
Kepp käes ja selgas reisikott.
Ta noomib: Suur on patt ja süid,
Siit paigast põgenegem nüid!
Meid taewawiha ära sööb,
Jehoowa linna ümber lööb –
Siit kurjus tõusnud taewani,
Nüid ots on temal wiimati!
Seal naerab, pilkab rahwa suu:
Weel õitseb, lehkab iga puu,
Weel wiinamarja kobarad
Meil’ joowastusi pakuwad;
Weel karjatsed seal teewad tuld,
Siin laenetamas hõbe, kuld.
Kui sina, Lott, seal unistad,
Siis meie malka maitsta saad!
Ja uuest hullus Komoras
Käib keerdu rõõmukarikas.
Siis kõlab lusti lauluheal
Ning rahwas tantsib siin ja seal.
103
Nad naer’wad Lotti, rumalat
Ja teotawad Jumalat –
Ei tõe sõnast aru saa
See hukka läinud Sooduma!
Seal aga häkist korraga
Käib kole mürin üle maa
Ja taewa pilwed saat’wad tuld,
Siis sulab nende hõbe, kuld!
Nüid tuleb hirmus weewli õhk,
Kus põleb kõik kui kõrs ja põhk;
Suits keerleb üles kõrgele –
Nii tuleb nuhtlus häkiste!
Kus, Sooduma, su ilu jään’d?
Ta tuleleegis pilwi lä’änd!
Sa õitsesid kui lilleaid:
Nüid silmapilgul otsa said! –
Kui Surnumere pinda näed
Ta ümber kole’d, mustad mäed,
Siis mõtle, armas inime’,
Kuis on Jehoowa wihane!
Wõrtsjärwe peal.
(Tamme ja Tarwastu wahel.)
Saks sõitis uhke tõlla sees,
Tall’ wastu tuli talumees,
Ta wenis raske koormaga,
Sest lumi sügaw otsata.
„Kas käänad, raibe, kõrwale!“
Nii karjus kutsar kurjaste;
104
Kus käända saab siin talumees,
Kui regi ummi lume sees!
Seal kargab herra tõlla seest,
Et läbi rooki julget meest,
Ta karjub: ,,Sina, saatan, mees,
Nüid wingerdad mu jalge ees.
Sind järwe põhja matan ma,
Kül, raip, siis herrat tunned sa!“
Kui herra nõnda kärkimas
Ja tee peal lumes tamberdas,
Ta astus koorma kõrwale
Ja waos paksu lumesse.
Seal lumehanges sügawas
Siis ähkis mees ja püherdas.
Ta karjus appi kutsarit
Ja käskis tuua tutsarit,
Et raibet maha lasta nüid,
Sest tema kaela langes süid.
Siis aga häkist kadus sealt
Suur herra kogu lume pealt:
Seal oli kala-nooda hauk,
Mis hilja raiun’d wana rauk.
Kust rahwale ta kiissu tõi
Ja pärast Tammel liiku jõi.
Koorm liikus jälle tasakest
Ja lumi tuiskas hangedest,
Seal mõtles waene wanamees:
Nüid herra puhkab järwe sees.
Seal pidi saama mulle haud –
Oi, nüid on wesi külm kui raud!
105
Olympia.
Hiilge südames ja silmis, tõt’wad
Wana Kreeka rahwas wainule,
Ehitawad püha Büne üles,
Lausa taewa alla kõrgesse.
Surma waikusega ümber seisab
Terwe targa-riigi rahwasalk:
Targa tööde toimetajal’ täna
Wõidupärg on kallis, püha palk.
Kuulsad kõnemehed ast’wad üles
Kantsli peale kalli meelega,
Taewapilk neil silmis, toowad ette
Tarkust, teadust ilma otsata.
Jälle ast’wad ette uued hulgad:
Laulik läheb kõrge kantslisse,
Loeb laulu, rahwa meeled tõuswad
Waimutiiwul peale pilwede.
Rahwa lained liik’wad lähemale,
Pand’wad wõidukrooni pähe tall’,
Laulwad tema auuks Hymne heali,
Kandwad teda templi’ hõiske all.
Laokoni*) laiad, kuldsed käiksed
Tõuswad õnnistades ülesse,
Kandwad sureliku waimu suurust
Jumalate ette uhkeste.
*) nende wanaaegne preester.
106
Ema näeb: ta poeg on saanud pärga,
Võidupärga riigirahwa ees,
Kõik see täidab tema tulist rinda,
Langeb maha, sureb rõõmu sees.
Rahwas hõiskawad ta ümberringi,
Laenetawad uutes leekides,
Wõtwad lahti uusi waimuwalde,
Kuldsed kunstid aja kauguses.
Nõnda tõus’wad tarkused ja teaded
Suureks Taaneari sugu sees.
Wõidumäng neid kandis kõrgeks, kõrgeks
Õits’ma igaweste ilma ees!
IV. osa.
Armastus.
Oh armastus, sa sügaw öö,
Kes jõuab mõista sinu töö!
Kui armust tahtsin laulda ma
Ei mõistnud seda noorena.
Ja nüid, kus arm mul wõersil käin’d,
Weel tumedamaks mulle läin’d!
108
Jumalaga!
Jää jumalaga, neiu, siis!
Mu kõige kallim paradiis,
Mu kuldne, läikiw lustilinn.
Kus alles hilja hõiskasin!
Oh paistku päew sull’ palawast
Sealt armutaewast, läikijast –
Mul warjab ööilm warikuid,
Sest ohkan taga sooja suid.
Mu armastuse rõõmu a’ad
Ju eha süles hingawad,
Sealt kaob kuldne pilweke,
Ja öö jääb minu hingesse!
Ootel.
Kus wiibid sa nii kaua?
Sind ootan himuga!
Mu mure musta haua
Sa wõid ju walgusta.
Mu talwe waewa waibad
Su soojus sulatab,
Et kaduwad jää-rünkad
Ja ojad woolawad.
Ma ohkamisi saadan
Siit sinu järele.
Ja pikisilmi waatan
Su poole õrnaste.
109
Mu süda peksab põues
Ja tahab lõhkeda,
Öö pilk’ne pime õues –
Oh walgus, tule sa!
Elule.
Sa tõid kord jälle armuilmad,
Mu lustililled tagasi
Ja siiski kindel kombe-wanne
Neid peletas sealt ometi.
Kes maksab unustuse hõlmas
Mull’ armu õnned uuesti?
Sa oled petnud, kuri elu,
Ja rööwin’d minu südame!
Südame!
Meri, ilma ääreta,
Laene wõitleb laenega,
Kaugel rahu rannake –
Waata enda südame!
Ütle sa!
Mu süda seisis tasane,
Kui waikne merepind,
Ei lendan’d tema pinnale
Weel keegi tormilind.
110
Oh pea aga salawäed
Kui laened kiikusid,
Ja nagu näkineitsi käed
Mu rinnal liikusid.
Nüid mere kombel kohab ta,
Kõik minu rinnus keeb –
Oh armsakene, ütle sa,
Kes mind weel terweks teeb?
Elusaate.
Sa wiisid waga rõõmu, rahu
Mu südamest siin ilma sees!
Ei muud mu rinda enam mahu –
Su pilt mul ujub waate ees.
Kui waat’sid sinu ingli silmad
Mu sügawama südame’,
Siis tõusid rahutumad ilmad
Mu hinge maale mässule.
Kui rääk’sid sinu armsad huuled
Mull’ armastusest tasakest,
Siis lend’sid kewadised tuuled
Mul läbi soojast südamest.
Ja kuidas sinu kallis käsi
Mind jumalaga jättis seal,
Ei selles mõttes iial wäsi,
Ei kao kõrwust sinu heal!
111
Su süita silm ja sügaw waate
Oh tea seda, kallis mees,
Nüid juhib minu elusaate
Ja – nagu lille-mere sees!
Armu üksi!
„Kas sa nägid, kuidas sõudis
Lendes sinu lapsepõlw?“
„Udu mähkmes mulle jõudis
Tume õhtu taewa wõlw!“
„Kas sa kuulsid kellakaja,
Mis sind saatis noorusest?“
„Unenäosse jätsin aja,
Läbi suik’sin lilledest!“
„Kas on sinul karjamängid,
Õitsehõimud meeles weel?
„Wanaduse waewa sängid
Rööwisid mind elu teel!“
„Kas weel armastuse laene
Leegitsemas sinu sees?“
„Kõik ju unustan’d, ma waene,
Kõik on uppun’d silma wees!“
„Sõber, siis su noorus läinud,
Otsa said sa temaga?“
„Kewadet ma olen näinud –
Armu üksi nutan ma!“
112
Enda sees.
Süita noormees, miks ei tohi
Neiu silmi waata sa?
Silmad sini siidi karwa,
Wõiwad need sind hirmuta?
Neiu silmis sinab meri
Otsatumas sügawas,
Mõtled, et seal sinu julgus
Armu laenis uppumas?
Ära eksi, kallis noormees,
Ära kohku neiu ees:
Uputaja armumeri
Laenetab su enda sees!
Nüid on öö.
Tulge, tulge taewaleegid,
Tühja rinda tagasi!
Kaua otan, kaua küllalt,
Ei neid leia ometi!
Kaua, oh ju kaua küllalt
Ohkan mina asjata,
Et mu kewade on läinud
Taewaliku lustiga!
Elust rööwitud mu süda,
Murest murtud mulla peal.
Paranda’ ei jõua teda
Ükski wägew waimu heal!
113
Arm ja noorus, käsikäes,
Läksid lendes, tantsides,
Looja läks mu õnnepäike –
Nüid on öö mu südames!
Igatsemine.
Kunas jõuab kaasa mulle,
Wiib mind rõõmu hommikule,
Armu päewa paistusele,
Rohu maale roosidele?
Kül siis rõõmus oleks ma,
Laulaks linnu healega!
Kewadel, kui õhtu ra’alt
Linnud rut’wad wõeralt maalt,
Ennast hellalt paari lööwad,
Haljas metsas pesa teewad.
Oh siis suure himuga
Oma peiu ootan ma!
Kuulen lõo laulu healt
Kõrwu kostwat kesa pealt,
Siis mul tuleb jälle meele,
Kuis on waja eluteele
Elutuge. seltsilist –
Seal ma leiaks hingamist.
Igaw on mul oodata,
Tule, peiu, kosima!
Luba andsid juba mulle,
Minu süda tuksub sulle.
Sinu suu ei waleta –
Tule kaasat kosima!
114
Süda.
Kui meri laenis kohiseb
Ja maru mässul keeb,
Siis minu süita südamel
Ta nagu haiget teeb.
Sest süda, nagu mereke,
Ta keeb ja kohab ka,
Ta armastaja rinna peal
Wõib üksi waikida!
Neiu hallikal.
Õitswas orus, puude wilus,
Istus neiu hallikal,
Waatis, kuida selge wesi
Weerles mäe seest kõlinal.
Palawalt ta süda tuksus,
Wärisedes wõttis ta
Külma wett ja pani põue:
„Närtsind süda, jahtu sa!
„Palaw walu põues leegib,
„Mässab ilma otsata,
„Süita hallik, maa seest tulles,
„Jahuta mu südant sa!
115
„Oh mu süda, kord ta oli
„Selge, kui see hallikas,
„Wagad lusti-laulud käisid
„Tema ümber mängimas,
„Tundmused ja mõtted jooksid
„Temast wälja kõlinal,
„Nagu hallik süita, puhas
„Tuksub ta mu rinna all!
„Hiljem tuli inimene,
„Peigmees, puhas nagu kuld,
„Wiskas minu südamesse
„Lõkendawat elutuld;
Süda leegib alles lõkkes,
Peigmeest katab jahe muld!
Selge hallik oma weega,
Jahuta mu elutuld! –
Nõnda rääkis närtsin’d neiu
Ahastades südamest,
Hallik, – ei ta kuulnud seda,
Ei ta laus’nud sõnakest!
Tasa tema hõbe lained
Weer’sid mäe südamest,
Kadusiwad õits’wa orgu
Neiu ette tasakest.
116
Poisi mõtted.
Ma seisin õhtu su juures
Ja nutsin su rinna peal,
Sai hommik, siis wägise laulis
Su armust weel minu heal.
See armu meri, mis õhtu
Mu rinnus kahises, kees,
Ju koidul seisis nii waga,
Kui peegel mu silmade ees.
Oh ütle mulle nüid, neiu,
Mis teeb siis üks naesemees:
Eks tema rind ka ei jahtu,
Meil jahtus ju ühe öö sees?
Ma kardan, ta rinnus on lumi,
Ta armastus merel on jää,
Ta kewade igawest kadun’d
Sest poisina hauda ma lä’ä.
Ei kustu.
Mill’ kust’wad kuu ja tähte sära
Ehk püha päike kõrgusest?
Nii armu koit ei kustu ära,
Ta walgustab sind igawest;
Kui tähed paist’wad õhtu a’al –
Siis päike uuel ilmamaal.
117
Täheke.
Oh elutaewas pilwist pime,
Öö müirid matwad südame,
Kui sull’ ei paista ükski ime –
Üks armastuse täheke!
Hauani.
Kui nägin eha walgel
Sind, Anne, wiimati,
Siis aimasin su palgel
Weel ilu jälgesi.
Ehk küll su õitse ajad
On ammu mööda läin’d
Ja unustud on maja,
Kus mina wõersil käin’d;
Mull siiski seisab nagu
Üks armu eha ees,
Sa olid minu jagu!
Nii kaebab rinna sees.
Sa olid wäga ilus
Ja armas otsata –
Mu eluaeg kui wilus
Saab mööda minema.
Ma näen lille õies
Su ingli silmi weel
Ja eluwangis käies
Sa seisad minu eel.
118
Ma kuulen tormi hoodest
Su õhkamisi ka
Ja nagu laine woodest
Sind püiaks peasta ma!
Oh tihti murupinda
Ma puistan pisara
Ja wiimaks külma rinda
Wiin hauda jahtuma.
Kõik lõpeb maa peal ära,
Kõik kaob wiimati,
Kuid esi-armu sära
See kestab hauani!
Lille õis.
Mu neiuke, sa ilus,
Sa lahke lille õis,
Kas ma sind metsa wilus
Ka omal noppi wõis?
Ma wiin sind akna alla
Mu kodu kaswama,
Seal lööd siis nupu walla
Sa kulla karwala.
Ja õitsed wagas wilus
Siis rahulisel ra’al,
Kui roosikene ilus
Mu rõõmsa rinna na’al!
119
Seal neiu metsa wilus
Kõik seda kuulatas.
Jäi õitsma lille ilus
Weel orus sügawas!
Waikis.
Musta elu-oru sülle
Waikis minu armu heal,
Põhjamata pimes mulle
Kohiseb ta siiski seal.
Tasa kohin kostab kõrwa
Süda külm, ei kuulata,
Õnned kauge ööde sõrwa
Läksid õhtu ehaga!
Kaugel, kaugel kuld’ne mägi
Kus weel lootes laulu lõin,
Silm mul taewa sära nägi,
Armastusel’ ohwrit tõin!
Arm on nagu õiekene,
Õitseb päikse paistusel,
Õnnetu on inimene.
Närtsib elu wiludel!
120
Kaebtus.
Siis kõrge tähte paela
Seal waatis taewa alt,
Kui langesid mu kaela
Sa armus palawalt.
Seal tähte paistel nagu
Mull’ ütles sinu suu:
Ma igawest su jagu,
Oh peigmees, ole truu!
Su sõna ja su palwe
Läks mulle südame
Ja surmas mure-talwe.
Oh ilus inglike!
Kus aga nüid su luba,
Oh räägi, ainuke?
Su arm on ammu juba
Läin’d ilma laiale!
Su arm on jahtun’d ära
Kui lilled lume all,
Maailma lust ja kära
Sul põues paisuwal!
Kui mõtlen armu palet
Weel tähte paistusel,
Siis kaeban neil’ su walet
Ma murtud südamel.
121
Sealt nende puhas walgus
Mu rindu tungib siis –
Mull’ tuleb meele algus
Ja – kadund paradiis!
Udu ja päike.
Kurwalt weeris kuldne päike,
Suikus sini udusse,
Roosinurmed nutsid läike,
Walmistasid surmale.
Kõue taati kuulist taewast,
Waatis kaugelt kodumaalt,
Pühkis tuulil pilwe taewast,
Udupilwi roosi ra’alt.
Sini taewa tähti kari
Läigib jälle lagele,
Peletud on uduwari,
Päike tõuseb tõeste.
Aimad kuma koidu põues:
Tõtta tööle usinast,
Ole isand Eesti õues,
Wõitle, wõida wägewast!
122
Armukese matusel.
(Schilleri ainetel).
Tornist tumedaste kellad kost’wad
Enneaegse lille läigile,
Nagu hellalikku kaebtust tõst’wad
Süita neitsi surmakäigile.
Haua muru peal,
Kõlab kurblik heal,
Waikind surma wiimsed õnne jusud,
Wõta, ilm, sa lahkumise musud!
Kõige rõõmud selle päewa sõitu
Mustaks mureks ümber moonutud,
Lehwi lõhna, roosi aeg täis wõitu,
Surm on minu mõrsja rööwinud:
Uhked unenäod,
Kewadised käod,
Surite ju suwe saali ilus,
Kewadise kuldse puude wilus!
Ah kui alles pehmelt armu suulta
Õnn mull’ wastu woolas hellaste,
Kewadise lille, lehe puulta
Murdsin õikese temale!
Mäng’sin õnnela
Kuldse neiuga,
Nüid mu purjud lend’wad leina maalta
Silm tal waatab surma mere ra’alta!
Nutke minu ümber, rõõmus rahwas,
Kell’ weel õnnelilled õitsewad,
Alles tallamata elupahmas,
123
Kuldne lootus katab õite ra’ad!
Minu mõrsja, ta
Uinus magama,
Hingab külmas surma-ema süles,
Kes weel mulle äratab ta üles!
Aga öö ja igawene pime,
Kunas tõuseb neile taewa päik’?
Targad, tooge ette oma ime,
Millal särab haua põhja läik?
Hinga rahuga,
Ei sind hüieta –
Taga haua surm ja mõte magab,
Taewas heldeid unustusi jagab!
Murtud roos.
Ma seisan nuuksudes ja nuttes,
Mu emake, su rinna na’al,
Nüid woorus juba läinud ruttes
Mu noorepõlwe õitse a’al!
Ma waewalt aimasin ta palget,
Arm leekis, säras südame’,
Seal katsid pilwed päikse walget –
Mu elutee on lumine.
Oh ema, lase pead panda
Su armastaja rinnale!
Oh ema, aita koormat kanda –
Siin närtsib sinu lilleke!
124
Uinu!
Minu neiu, taewaline tuwi,
Minu luuleilm ja lauluwiis,
Minu soe ja õitsew armu suwi,
Minu põhjamata paradiis!
Uinu neiu, taewatähed waat’wad
Aknast sinu waikse woodisse,
Sulle õrna unerahu saatwad,
Kes sa puhas, nagu inglike!
Uinu neiu, õrnad õhtu tuuled
Sosistawad sulle kõrwasse:
Ärka siis, kui laulukõla kuuled –
Lauldes tuleb sinu peiuke!
Äratuseks.
Wirgu neiu, wirgu sa
Unewoodist rõõmuga!
Laululained lahkeste
Heljugu su hingesse!
Ärka unest, inglike,
Taewa piire punane –
Koit ja roosid hommikul
Meelitawad, armsad sull’.
Tasa tõuseb lauluke
Nagu udu mäele –
Milla’al udu laenetest
Aiman oma inglikest!
125
Waata ette!
Wiiu põskil roosipuna,
Noored silmad särawad,
Kosilane, waata ette,
Wali pisut wanemat!
Kuis nii wara julged murda
Kullast roosi kewadel?
Aknal tahab ta weel õitsta
Ilma ilul noorusel.
Murrad teda enneaegu
Armu ehteks rinnale:
Õiekese surmawalu
Murrab sinu südame.
Kui on puhkemas ju õied,
Siis ehk roosi rinda saad,
Kui ei taha seni oota –
Wali pisut wanemat!
Häbene!
Ta tahad minu käsi,
Mu südant endale
Ja laulad jälle õrnalt,
Mu armas armuke!
Kas ma ju küllalt sulle
Ei ole ütlen’d, mees:
Ma õiskan kewadele
Ja ujun õnne sees.
126
Mull’ naeratawad lilled,
Nii õrnad, ilusad,
Mu nime auu ja ilu
Maailmas kõlawad.
Ja sina tohid nõuda
Mu südant endale –
Oh häbene ja mine,
Mull’ õitseb kewade!
Mine, Marike!
Sind ma ei taha, Mari,
Mu end’ne toredus!
Sa põlgasid mind noorelt
See oli rumalus!
Sa käisid, pea püsti:
Maailm saab minule,
Nüid õhupilt on kadun’d,
Sul puudub ainuke!
Nüid murtud südamega
Sa tuled mulle weel:
Mis teen ma lilledega,
Mis närtsin’d pikal teel?
Mis teen ma südamega,
Mis ammu jahtunud –
Kes maitseb kallist wiina,
Mis peekris lahtunud?
127
Nüid mine, Mari, jälle
Kust paist’wad koidu a’ad,
Kust armastuse taewad
Sull’ wastu kõlawad!
Kui sinu südant nõudsin,
Mull’ olid armas siis,
Nüid mälestus on jäänud –
See õnnis paradiis!
Sind aga ei wõi wõtta
Ma uuest rinnale,
Siit tuleleegid lõp’nud –
Oh mine, Marike!
Armu kujutused.
Kus haljendawad armastused,
Weel neiu palgel noorus’ maa,
Seal käinud kuldsed kujutused
Mu südamesse waluga.
Ah kui weel alles koidu tuuled
Mu lillekoplis kohasid,
Weel armsa, lahke neiu huuled
Mull’ saatsid tuulil terwisid.
Siis hõiskades mu mõtted tõusid,
Kui mere laened lendama.
Ta kauge õnneranda jõudsid
Nad tantsil nalja käraga.
128
Kuis rahul näitab nüid ja waga
Mu mõttemeri olewat –
Oh wäga kaugel, kaugel taga
Weel kuuluks’ waikset kohinat!
Kes on teid minust lahutanud,
Te targad waimud, taewa tõust?
Mu kuuma südant jahutanud,
Mis mürises kui maru jõust?
Oh süda, näita pilti siia,
Mu kurwal waimul ilmuta,
Kes julges sala rööwil wiia
Mu armu, rõõmu salaja?
Ei kuule ma sind wastu kostwat,
Ei kaebel kohtus olewat,
Waid näen, kuis aeg ja elu tõstwad
Su sülle waikust – haledat!
Ainus armuke.
Oh ei ole rahul, waga,
Kui ei ilmast leia sa
Ühte hinge, keda wäga
Südamest wõid armasta!
Sinu õnn on looja läinud!
Ilm ei wäsi ütlemast,
Kewade on ära käinud,
Kaebab süda haledast.
129
Üle kauge taewa õhu
Õnne hiilgel otsib silm,
Aga seal on waikne rahu,
Siis kui mässul armuilm.
Kurblik süda kaebab, kohab
Petja elu süle sees,
Istub noorus’ lilleluhal
Suures mures, silmawees.
Hingab kuuma armuõhku
Kauge külma ilmasse,
Jagab igatsuse rõhku
Tulewiku öödele.
Aga kõik, kui kurblik uni,
Kohab, liigub leinawäes –
Ei sa leia rahu, kuni
Ainus armukene käes.
Armukesele.
Armukene, miks sa mures,
Mis sind kurwastada wõis?
Ei ma sind ei jäta surres,
Minu ainus eluõis!
Kustuda wõib kuude kuma,
Tähte hiilge taewa teel,
Kahaneda päikse juma,
Aga mitte minu meel.
130
Närtsida wõib leht ja rohi,
Mitte arm mu südames,
Seda unusta’ ei tohi,
Kus sa kõnnid iganes!
Südamesse olen pannud,
Oma südamesse sind,
Sellest sulle teatust annud –
Miks weel mures sinu rind?
Saada kaugel’, saada ära.
Murepilwed hinge maalt,
Oota õnne hilja, wara
Armastuse roosi ra’alt!
Neiule.
Ära kiigu, kallis neiu,
Laia mure laen’te peal.
Alles armastab sind peiu
Nagu ükskord esmalt seal.
Alles ohkab ööd ja päewa,
Et sa kõnnid kaugemal,
Kannab igatsuse waewa
Oma rõõmsa rinna all!
Kui ju lumi ära läinud,
Haljas metsas laulab lind,
Niit ja nurm on lilli näinud –
Tahab koju tuua sind.
131
Rahulise eluranda.
Ilusama ilmasse,
Tahab õnnekäik meid kanda
Armupaadis pehmeste!
Tõusku tormid taewa põues,
Olgu wägew maru wõit,
Ei need minu mõte-õues
Liiguta üht’ ainust õit:
Leina tuuled juhtwad laewa
Rõõmustuse rannale,
Üle kõrge pilwetaewa,
Paistab päike soojaste.
Sest mu kallis, kaunis neiu,
Ole truu ja usu mind:
Soowin olla sinu peiu –
Ole sa mu õnnelind!
II.
Neiu, sinu armu palwe
Tungib minu südame’,
Suretab seal muretalwe!
Toob mull’ kalli kewade!
Ilus igatsuse jõgi
Liigub läbi lille ra’ast,
Waikne armastuse wägi
Lahutab mind ilmamaast.
Armastaja Anna, ilus,
Walumõttid wõitnud nüid –
Lillerikka mäede wilus
Puhkab minu kallim püid!
132
Aga oh, üks ainus wilu
Minu õnne matab siin:
Millal sind, mu hinge ilu,
Kallil kätel koju wiin?
Millal sinu soojal rinnal
Armastades suigub silm –
Oh siis minu murupinnal
Õitseb igatsuse ilm!
Neiu. kallis, kas sa kuuled,
Mõistad minu mõtted waest?
Mis siin rääk’wad minu huuled,
Tuleb hinge põhjast tõest!
Alwiinele.
Laew lendab linnu kiirul,
Tuul mängib purjega,
Ju kaugel, waate wiirul
Mul sinab Saaremaa.
Kül mürisedes meri
Mu ümber kohab, keeb,
Ja laewa walge puri
Teed kojupoole teeb.
Ei aga tulla taha
Mu armud, soowid sealt:
Alwiine jääb mul maha,
Ei kuule tema healt;
133
Ei paista ingli palge,
Mull’ mere peeglisse;
Siin aina wesi walge
Ja taewas sinine!
Ma tõstan silmad üles,
Kus mina ihaldan’d:
Seal kuldse koidu süles
Ju paistab kodurand.
Seal wagad wainud, lilled
Ja hallid hallikad,
Seal kahisejad kased
Weel armu warjawad!
Sa aga jääd nüid siia,
Sa jääd nüid igawest,
Ei saa sind koju wiia
Ma üle meredest!
Oh wiige, waiksed tuuled.
Mu laulu üle wee,
Te, walge linde huuled,
Tall’ wiimseid terwiseid!
Kül aimab laenekoha
Mu kurba, Muhumaa,
Kõik taewa pilwed puha –
Alwiine, aima ka!
134
Minu linnukene.
Sa hõiskasid siin, linnuke,
Sa hõiskasid siin hellaste
Ja sinu magus lauluwiis
Mind sala Saalemisse wiis.
Kui kuulasin su ilust healt,
Mis kõrwu kostis siit ja sealt,
Siis hing mul argselt seisma jäi
Ja õnnemaale wiidud sai;
Seal kohasid mul’ hallikad,
Seal lillepõesad kiik’siwad
Ja sala sõnul rinnus hüid:
See linnuke on minu nüid!
Seal hallikal ma seisin waik,
Seal oli minu armsam paik,
Seal arwasin ma igawest
Ka laulma jääwat linnukest.
Oh aga, nii ei jäänud see:
Mu lindu kutsus tähte tee,
Sest lendas ära kaugele,
Siit kuldse koidu laugele.
Nüid wäga kurb on minu meel,
Et lind ju laulab wõeral teel,
Et hõiskab uue laenetel
Siit määramata kaugusel.
135
Ma waatan üle orgudest.
Silm otsib argselt linnukest,
Ta aimab kohte ilusaid –
Ei kõrw mul kuule helinaid!
Oh linnukene, laula siis
Sealt kaugelt mull’ üks magus wiis,
Oh saada tuule hooge peal
Üks ainukene magus heal.
Kui jõuab siia laulu tiib,
Siis hinge õntsa maale wiib,
Ja kannab siit mu soowi ka
Su rinna põhja õitsema.
Walupilw.
Üks walupilw, ta tõuseb
Sull’ häkist armu teel
Ja ühtepuhku paisub:
Oh armastaks sa weel.
Kui põues sul see pilwe
Lööb wälku, walusaid,
Siis armukese kaelas
Sa nutad pisaraid.
136
Jänuta.
Lehkjat lille nuppu
Katki kiskudes
Kaob ilu himu
Lapse südames.
Armastuse mõte
Magusam on sul,
Kui et oled juba
Armastanud kül,
Igatsus ja lootus
Palju paremad,
Kui et sina juba
Soowi kätte saad.
Jänuta siis jälle
Elu õimusi
Aga ära püia
Tema rõõmusi!
Armu priius.
Looja jumal, Taara, toona juba,
Ilma alustusel hüidis seal:
Lämmekünel olgu lahke luba
Õnne külwa kurwa ilma peal!
Üksnes õnn on ilmas inimesel,
Mis ta elukasuks kätte saab,
Priius olgu, priius armastusel,
Muidu surmani ta jänutab.
137
Tuhat, tuhat aastat tasakeste
Läksid lendes läbi loodusest,
Kõrge jumal nägi ilusaste
Oma käsul õis’wat inimest;
Nägi, kudas Lämmeküne kõndis
Läbi ilutsewa ilmade,
Armastaja hingedele andis
Ikka uue, sooja südame.
Aga ükskord kudus taewas kõitu
Põrmulaste liia õnnele,
Kõrge waimu kiusud saiwad wõitu –
Armuta nüid seisab inime!
Magus mäng on wastse ilma wäljal
Otsa saanud suure tapja käel,
Pillerkaare leinab lustinäljal,
Lämmeküne orjab moodumäel.
Kinniköitnud pühaduse paelad
Lusti lennu, armu-ilma sees,
Karelt, tuimalt kummardawad kaelad
Suremata liia luba ees! –
Palju ilma pühaduse palwe
Oli eneses siis eksitöö,
Miljonite musta muretalwe
Katab kinni igawene öö.
138
Armu tee.
Armu tee käib kahes arus
Läbi maast ja taewastest,
Mõlemate ilme waimud
Rändawad seal igawest.
Inimene, waata, ette
Selle tee peal tõtates,
Waata ette, kus sa kõnnid
Kustumata kauguses:
Tee lä’eb walge taewa-linna.
Tee lä’eb pime põrgusse,
Waata ette, kumba aru
Walitsesid endale!
Naese kahetsus.
Seal kaugel, halli taewateel
Nüüd wiibib minu mõte, meel,
Seal oma kallist kaswu maad
Näen naeratades sinawad.
Ma kaswasin kui linnuke
Seal isa wainul waikseste,
Mu ümber õitses lill ja roht –
Sest kallis oli mul see koht!
Oh otsas nüüd mu õiekuu,
Ei laula enam seal mu suu,
Ei enam warik warja mind,
Waid kaugel ohkab minu rind!
139
Üks elu torm, mis petust täis,
Mu üle kohisedes käis
Ja wiis mind wanemate maalt,
Mu lapsepõlwe lille ra’alt.
Nüid uuel, kaugel külmal maal
Ma kaeban iga koidu a’al,
Ja õhtu, kui ju ehab ilm,
Siis nutab sala minu silm.
Ei soojust siin mu südamel,
Ei rõõmulaulu huuledel,
Tuul mängib minu mõtte-maal,
Tuisk kahiseb mu lille raal!
Siin jahtus minu igatsus,
Siin kustus armu palawus,
Kes peaks südant köitma nüid
On lähemal, kui minu püid!
Hälli juures.
Suur armu leek, mis lõpmata,
Mis taewani saab miilama,
See tõuseb isa südamest,
Kui kiigutab ta hällikest,
Kus magab tema lapsuke
Nii süita, ingli sarnane.
Seal mõtleb isa helde meel:
Ta jääb mull’ trööstiks eluteel,
Mull’ taewas teda ilma tõi,
Ei surm ei elu wõtta wõi,
Ma kaitsen teda eluteel
Ja taewas sülle wõtan weel!
140
Ei hirmuta mind tuli, raud,
Ei maru mässul mere haud,
Ta rööwli koopast wälja tooks
Ja ta eest surma-kihwti jooks –
Kui lapse elu häda sees,
Siis pole isal elu ees.
Kül minu meeled sulawad,
Kui pühib palgilt pisarad
Neil päiwil, kui ma wanaks jään
Ja elumurest halliks lä’än,
See weike, walge käeke,
Mis hällis uinub õrnaste!
Sa, waene isa, petad end:
Su last ei riisund surma lend,
Ei tapnud teda tuli, raud,
Ei uputanud mere haud,
Ei wõidetud ta rööwli wäest –
Ta siiski kadus sinu käest.
Maailm, see tuli tasakest,
Tad kiskus sinu südamest,
Ta määras talle eluteed
Ju sulle jättis silmaweed –
Sull’ jättis nutuhallika,
Üht südant, mis on armuta.
Oh isa, pühi pisarad,
Mis sinu silmist weerewad,
Mis sa ei saanud eluteel,
Wõid pärast surma leida weel:
Üks pisar lapse südamest
Kord niisutab su hauakest!
V. osa.
Aastaajad.
Kuud ja aastad lendes lä’äwad
Ajamerde magama,
Jumal, aeg ja walgus jääwad
Igaweste muutmata.
Inimene, ära maga
Rumaluse unes sa:
Nõua waimuwalgust taga,
Lenda ühes ajaga.
142
Uuel aastal.
1893.
Nüid jälle aasta lendes läinud, –
See oli nagu silmapilk!
Kui palju rõõmu, muret näinud,
Kõik kadun’d, nagu kaste tilk!
Weel ajameri kihab, kohab,
Ta laened käiwad kõrgeste,
Mill’ ranna ligemale uhab,
Meid kannab peastja paadike!
Kui ähwardaw on aja laene,
Kui tormiline elutee!
Mis maha jääb, on muldne, maine
Kes kuiwatab mu silmawee?
Ja siiski jälle joowastuses
On uued hulgad sõudewal,
Ei märka nad, et sügawuses
On kohutused laewa all!
Oh rändaja, kus tahad minna,
Kus lõpe sinu soowidel?
Kas lõpeb tee sul lusti-linna,
Wõi udupilwis ülewal?
Sa astud nagu une hõimul,
Ei küsi, kuhu wiimaks saad,
Sind eksitawad nõia wõimul
Maailma mere mürinad!
143
Kas tahad nõnda mööda saata
Sa eluaastad ilusad?
Tee lahti silmad, seisa, waata,
Kuis aeg ja elu lendawad!
Kes tahab, et ta elaks ilmas,
See waat’ku igal aasta a’al:
Kas oli rahwakasu silmas?
Mis jõudsin wõita isamaal’?
Kes tuimuses ja une süles
On suikun’d wana aasta sees,
Need tõusku wirgalt tööle üles,
Kui tähed, paistku teiste ees.
Maailm ei ole une koda,
Maailm ei kingi laisal’ õit,
Siin wõitleb iga rahwa oda
Ja wahwa päralt üksi wõit.
Teil’ soowin õnne, wennad, õed,
Ma uue aasta ukse peal:
Teil jooksku õnnistuse jõed
Ka siis, kui kustub minu heal!
Weel wanas waimu wägewuses,
Ta tõe paistel tõuse sa –
Mull’ paistku haua pimeduses
Su õnn ja walgus, isamaa!
144
1895.
Kõrge, kallis uueaasta päike,
Tere jälle meile tõusemast!
Kuninglikus, kuld’ses ilus kerkid
Igawese aja wärawast.
Närtsimata nooruses ja säras
Lendad läbi maa ja taewaste,
Aastad tulewad ja lä’äwad jälle
Igawese aja meresse!
Aastasada surma sülle suikund,
Kus ei enam köida elu läik,
Minewiku unustuse maale
Ilmaski ei paista taewa päik’.
Mis seal külwasiwad rahwa põlwed,
Olgu nisu, ehk ka ohakad,
Nende wilja tulewik ei muuda,
Neid ei muuda enam jumalad.
Eesti wennad, tuletagem meelde,
Waatkem käidud teele tagasi,
Kas me käisime ka õiget rada,
Wõi ehk eksisime koguni?
Häda meile, kui me kergel meelel
Kõrwa langesime tõeteelt,
Kui siin isamaale ohwriks tõime
Petust, kawalust ja wale keelt!
Uuel aastal olgu meie meeled
Puhtad, nagu päike kõrguses,
Isamaa, ta rahwa õnn ja walu
145
Leegitsegu kõigil südames!
Kodulikku waimu ärgu wiigu
Ükski maru meie südamest,
Eesti meel ja Eesti keel, see jäägu
Meie maale kestma igawest.
Selle soowiga me teretame
Uue aastasada ukse ees,
Lastelastel’ õnnistame seda,
Sureme ka selle mõtte sees.
Isa, kes on päik’sed paistma pannud,
Igawesed ilmad hiilgama,
Õnnistagu meie maad ja rahwast
Uuel aastasajal armuga!
1896.
Nüid jälle, armas Eesti mees,
Uus aasta on sul ukse ees,
Sest südamest nüid soowin ma
Sull’ õnne suu ja sulega!
Sa wõta wastu lahkest’ siis,
Nii kuida see on wenna wiis.
Sind hoidgu Isa päew ja öö,
Ja sigigu su waew ja töö:
Põld kandku wilja rohkeste,
Ja kasugu su karjake,
Et sina, armas põllumees,
Saaks leiba palehigi sees.
146
Ja kell’ ei ole põllumaad,
Kes wete armust elawad,
Neid õnnistagu merewood
Ja kalu püidku järwe noot,
Et rohkest’ toitu leiaks weest
Ja tänaks Loojat selle eest.
Ja weel, kes teewad käsitööd
Ning waewawad end päewad, ööd:
Neil tõusku kõrgeks tööde palk
Ja rõõmus olgu nende salk,
Et nemad uuel aastal ka
Wõiks õnnepõlwes elada.
Kes kauplemas on siin ja seal,
Kas olgu maa ehk mere peal,
Need saagu õnne rohkeste
Ja tõusku halja oksale,
Et ühel meelel linn ja maa
Wõiks õnnepõlwes õitseda.
Ja wana Eesti wahwa meel,
Ta kirjandus ja emakeel.
Ta Wanemuise püha laul –
Need jäägu seisma taewa auul,
Siis kosub armas isamaa
Ka selle uue aastaga.
Nüid jumalaga, wennad, õed,
Kõik sinetawad järwed, jõed,
Mu sõbrad ja mu tuttawad,
Kes armastawad isamaad!
Kui uuel aastal liigub keel,
Siis teretame jälle weel.
117
Jõulud tulewad.
Jõulud tulewad – nii hüiab
Armas, lahke lapse suu,
Taewataat toob täna mulle
Kalli, kena jõulupuu.
Jõulud tulewad – nii hüiab
Elust wäsin’d wanamees,
Need mu ainsad armsad tunnid,
Rahupalmid elu sees!
Jõulud tulewad – nii laulab
Ristirahwa kogudus,
Ilma eksitusi matab
Armumere sügawus.
Tulge siis te, kallid jõulud,
Liginege taewa auul,
Rõõmsaste teid wõtab wastu
Inimeste, ingli laul.
Jõulu õhtul.
Suur walgus särab Siionist,
Maailmas kuuluks hõiskamist
Ning inglid laulwad taewa all:
Auu olgu kõrges Jumalal!
148
Maailma kattis pime öö:
Nüid ilmus Isa imetöö;
Seal magab sõimes, Betlemmas
Suur maa ja taewa kuningas.
Nüid rõõmu healed heljuwad,
Ja püha rahu katab maad,
Suurt rõõmu, rahu rohkeste
Meil’ sõimest woolab südame’.
Maailmast lõp’nud pime öö,
Waim lendab üle tähte-wöö,
Seal lahti taewa wärawad –
Sest murtud surma ahelad.
II.
Nüid jälle särab jõulupuu,
Ja kiitust laulab laste suu
Sell’, kes on walgus walgusest,
Maailmas paistab igawest.
Siin lõpnud waew ja ilma töö,
Meil walgustatud püha öö,
Mill’ taewas hõiskab, hõiskab maa,
Meil’ sündind Õnnistegija!
Ilm oli hukas, pimedas,
Nüid walgus paistab Betlemmas,
Ta paistab üle ilmamaa
Ja walgustab weel taewad ka.
149
Oh tule, jõulu lapsuke,
Ja sünni meie hingesse –
Mu süda olgu sõimeke,
Kus armas ase sinule!
III.
Waat’, lapsukesed, teie ees
Nüid särab auu ja ilu sees,
Üks imeilus jõulupuu
Ja taewas laulab ingli suu.
Sest täna sündis ilmale
Üks weike, waga lapsuke,
Ta tuli rõõmsa taewa seest
Ja sõdis maapeal tõe eest.
Ta lõpetas maailmas töö
Ja wõitis ära pime öö,
Et walgust külwas tema suu,
Sest särab walge jõulupuu.
Nüid on ta jälle Isa ees,
Seal walge taewa linna sees
Kell’ kuldsed pärli wärawad,
Kus tuhat päikest särawad,
Sealt laste peale waatab ta
Ja manitseb neid armuga,
Et nemad maapeal wagaks jääks
Ja tema juure taewa lä’äks.
150
Vl.
Auu Jumalale kõrges nüid!
Nii kõlab täna ingli hüid,
Sest Kristus sündin’d Betlemmas,
Nii kuidas prohwet kuulutas.
Suur rahu olgu ilma peal!
Nii kõlab jälle ingli heal –
Oh rahu, magus rahu, sa
Mu hinge täidad rõõmuga!
Ja inimestest hea meel!
Nii taewa alt meil’ kõlab weel:
Nüid maa ja taewas lepitud.
Meil’ Lunastaja sündinud!
Oh helise siis, ingli heal,
Siin madalas ja pilwe peal –
Maailma öö on lõppenud.
Sest käsu wanne wõidetud.
Sügise tulekul.
Taewa piirel tõuswad wilud pilwed,
Koidu poolt ju puhub kõhe tuul,
Ööd on juba pimedad ja pikad,
Warikutes waikib linnu huul.
Ära sõudmas suwe soojad päewad.
Kured keerutawad taewa all,
Kolletanud metsas kurwad healed,
Päike piirab palju kaugemal.
151
Loodus, kuhu on su ilu jäänud,
Minu linnu laul ja lilleke?
Kuhu soojad wihmapilwed läinud?
Kus su kõlinad on, kewade?
Seda nähes wäriseb mu süda
Nagu haawa ladwal leheke;
Kas ei ole lehekuu mul läinud,
Kas ei põues sõua sügise?
Sügise.
Nüid jälle käe on sügise,
Ei laula enam linnuke,
Ei kuulda kuskilt rõõmuhealt,
Waid kurbtus paistab siit ja sealt!
Nüid palaw päike külmaks jään’d
Ja lõunamaale ära lään’d,
Sest on nüid külmal wõimus käe –
Ta wapramaks lä’eb iga päe.
Kõik wäljad, aasad, kurwemad.
Ööd mustad, paljad, pimedad,
Külm närtsitanud õiekeed
Ja wangi pannud ojaweed,
Mets kohiseb, kui tahaks ta
Weel tunnistada hirmuga:
Nüid otsas minu rõõmupõlw,
Mul tuleb raskus, tuleb talw!
Siin otsib aset weike lind,
Seal lahkub kurg ja jätab mind
Siin üksi talwe pidama;
152
Parw lendab suure kisaga,
Kus Looja temal juhiks teel,
Et eksimist ei tulnud weel.
Oh suwe õhk. kus jäänud sa?
Oh lust ja rõõm, kus on teil maa,
Kus haljendawad jälle puud
Ja hõiskawad nüid linnu suud?
Oh kurb ja kole sügise,
Kas kutsud meid ka talwele?
Kes täna õitseb roosina,
Wõib homme juba närtsida,
Seepärast mõtle õhtul sa:
Kas hommik kutsub ärkama.
Kewade.
Nüid kewade on jälle käe.
Mu silm ei kuskil kurbtust näe,
Päew paistab taewast palawalt,
Laul kõlab ilmas ilusalt;
Ju sulab lumi maas ja wees,
Mis talwel tuiskas ukse ees.
Kõik jõed ja ojad woolawad,
Ööl, päewal kuulen kohinad,
Sest ette wõetud lindel hool
Neid sunnib rut’ma mere pool;
Seal lõpeb jooks ja kohin waik,
Seal on neil päris kodupaik.
Nüid kõik maailm end rõõmustab,
Et jälle aega näha saab,
Kus mahla tilgub lehepuu
153
Ja laulab lahke linnu suu,
Ning külwimees lä’eb põllule,
Seal wiskab seemet mullasse.
Nüid meri lahti, laenis keeb,
See ranna rahwal rõõmu teeb:
Sest neil ei ole põllumaad –
Nad kalapüigist elawad.
Nüid pakku läinud talweke;
See armas, ilus kewade
Meil tuleb sooja tuulega
Ja tahab kõiki rõõmusta.
Nüid waata lahkest, minu silm,
Mis toob sull’ kewadine ilm:
Need wärsked, haljad heinamaad,
Kus karjalapsed mängiwad;
See jääb mul wanalt meelde weel.
Kui mõtted käiwad noorel teel,
Kas südant see ei rõõmustaks,
Kui lehemets lä’eb haljamaks,
End ehib helde Looja wäes
Ja kohab sooja tuule käes!
Oh armas, kallis kewade,
Sa rõõmustad mind hellaste,
Su lilleõied, ilusad
Ja aasad, metsad lehkawad,
Nüid seis’wad pruudi ehte sees,
Kas olgu kuiwas, olgu wees.
Kel tali pole mõtetes,
Ei patu hanged südames,
See annab ilma Loojal auu
Ja kiidab tema püha nõuu.
154
Ülestõusmise pühal.
Auukuningas on tõusnud üles
Ja kannab wõidulippu käes;
Ta puhkas pisut haua süles,
Nüid ärkab uuest elu wäes –
Oh ristirahwas, tereta
Ta wõitu hõiskamisega!
Ta astub wälja, haua koda
Jääb tühjaks tema järele,
Kus, põrguwürst, su surmaoda,
Kus on su wõimus, waenlane?
Su wanne ilmas wõidetud –
Meil Ärapeastja sündinud!
Nüid hõiskamas on ilma kaared,
Suur ristirahwa kogudus,
Kõik taewad, maad ja mere saared
Sell’ wõitjale, kell’ wägewus!
Ta murrab surma ahelad
Ja awab taewa wärawad!
Sa walguse ja elu tooja,
Meid pimedusest ärata,
Maailma rahwa uueks Looja,
Loo meie elu uueks ka,
Siis sinu ülestõusmisest
Kõik õnne saame igawest!
155
Suwiste pühal.
Waata, kuidas lilled lehkawad,
Lehed rohelised – wärsked nad,
Tasakeste kohisemas tuul,
Nagu musutaks neid armu suul!
Salajuttu räägib suwe waim.
Tasa kuulab iga õis ja taim –
Kuldne kewade,
Aasta armuke!
Kas sa kuuled waimu kohinat,
Tunned hinges tuuli puhuwat?
Waimu leek käib läbi südamest,
Liikutab seal eluõiekest,
Rinda asub kuldne kewade,
Laulab kiitust ilma Loojale –
Ärka ülesse
Hinges, kewade!
Waim, see on mis ilmal’ elu toob,
Waim kõik rahwa põlwed uueks loob.
Waimust woolab elu, wägi, jõud,
Waim meil’ ilmutab kõik taewa nõud;
Waimu silmil waatan kaugele,
Waimuilm jääb järel’ wiimate –
Waimu wäeta
Langeb ilmamaa!
Ajaratas weereb wuhinal
Isa kätel, täht’est kõrgemal,
Rahwad, riigid, terwe ilmamaa
Peawad kiirest kaasa lendama;
156
Kes siin käiwad waimu jõus ja wäes,
Need ei lange ajatormi käes –
Eesti rahwas, sa
Lenda ajaga!
Suwel.
Kui lennad sa
Ja sinuga
Lä’eb rõõmus laulja kari!
Nüid lilleta
Org, mägi, maa,
Ja orus uduwari.
Ei lustiga
Lind laua a’a,
Sest koledad kõik kuhad,
Ja wilu tuul
Nüid puhub puul,
Ei õitse enam luhad!
Sui, sinuga
Kül seisiwa’
Kõik kingud kirjus maalis,
Nüid ilu jään’d
Ja linnud lään’d,
Kes laulsid lehte-saalis!
Oh õitsew maa,
Nüid puhka sa
Siin waikse surma sängil!
Kül kewade
Sind elule
Kord kutsub jälle mängil.
157
Talwel.
Lõhnaw ilus sui on läinud,
Käes on kurblik talwe tund,
Loodus, mis meil rõõmu teinud,
Magab mures surma und!
Halja, rohilise oru
Katab kinni walge waib,
Õues kiunub tuul ja maru
Haledast’ kui walu käib.
Noored lilled nut’wad wangis
Kinni kaetud palgedel,
Tähte tuli walgis hangis
Särab kuldsel hiilgusel.
Lind’e suus on lein ja kume,
Kõrbes tuisud kohawad,
Kahwatanud taewa jume,
Wainul kurwad wärinad.
Ära rüüwind külma käsi
Päik’sel puna põskedelt,
See, kes kunagi ei wäsi,
Waatab wiltu ülewelt.
Ümberringi öö ja kadu
Pakatanud pime ilm –
Millal näeb weel lille radu,
Kewadet mu kurblik silm!
158
Kui teaksin
See on ju hea, et ma ei tea,
Mill’ Isa koju kutsub mind,
Mill’ aasta weerul, wahetusel
Kord jahtub wõersil wäsin’d rind.
Kui teaksin ma, mill’ kella kaja
Mind saadab wiimse woodisse,
Siis kahwatades waataks alla
Kui kustub eha, kullane.
Kui teaksin ma, mill’ surmaingel
Mull’ teretuseks annab käe,
Siis loeksin elusoone lööki
Ma pisaratel iga päe.
Nüid pole wiimast pilku teada,
Ma elaks nagu igawest –
Uus lootus lendab südamesse
Mull’ iga koidu kiiredest.
Nii suigun nagu une süles
Ma päewast päewa, aastani,
Kül Isa hüiab õigel ajal,
Mind kutsub koju wiimati.
Ja kui siis minu muld’ne kodu
Kord kannetakse kalmule –
Mu silmad seal ei enam nuta,
Et eluaeg nii ürike!
VI. osa
Mõnesugused.
Kül kaunis on see ilu-maa,
Mis läigib kirju lillena!
See aga mures sügawas,
Kes lilled külwas, istutas:
Wast pole kaunid, kohased,
Ei wõida omal’ südameid –
Kes astub läbi lillede,
Sell’ maitse mitmekesine.
160
Unenägu.
Ma seisin unes kõrgel mäel,
Mul meri kohas kura käel,
Seal paistis meres kaareke.
Kui roheline saareke.
Seal hõbe linnud laulu lõid
Ja kuldse lille lõhna jõid,
Seal haljendasid wiljapuud,
Seal rõõm ja rikkus andsid suud.
Seal jooksid selged hallikad
Ja niisutasid lillemaad,
Seal rahwas õnne helinal
Käis tõerada taewa all.
Ei kuulnud ma seal riisujaid,
Ei mure nutu kahinaid,
Sest õigus walwas ülewel,
Ei olnud otsa heldusel.
Kes on sell’ saarel ülemaks,
Sell’ ilusal maal isandaks?
Mull’ kostis üle laente heal:
Siin tulewik on trooni peal!
Seal mäe peal seisin kaua ma
Ja nutsin raskest salaja,
Et selle armsa riigi a’al
Ju olen unustuse maal.
161
Truudus.
Ma tahan truiks jääda
Sull’, kallis kodumaa!
Su auuks laulu seada
Kül uhke iluga.
Kes lahkuda wõiks ära
Su pinnalt, kodumaa!
Ei wõeras kuld, ei wara
Su õnne pühkmeks saa!
Mu Eesti keel, mu rahwas,
Su täius, isamaa!
Neid südamesse märgin
Ma kuldse tähtega.
Elu koorm.
Mure mõtted, minge metsa,
Elada ma tahan weel,
Tahan õnnest, rõõmust laulda
Okkalisel eluteel!
Õnne pole palju leida,
Koidab, kaob nii usinast,
Siiski tahaks teda püida
Nagu pärlit sügawast.
Kui ka ei saa õnne kätte,
Waewab wäeti uueste,
Wiskab nöörid, noodad wälja,
Tormab tema järele.
162
Langen koorma alla kokku –
Kas see mul siis mehine?
Elu koormat tahan kanda
Kuni haua äärele!
Igatsus.
Kes mull’ annaks kotka kiiru,
Tuule tiiwad lennata,
Siis ma ruttaks õnne wiiru
Taarakotta otsima!
Kaugel’ jätaks selja taha
Õela oru aurama,
Kaugel jääks m’ust kurjus, paha –
Oh kui õnnis oleks ma!
Oh et wõiksin leida laewa,
Näha kaugel purjekest,
Mis mind kannaks waikse taewa,
Rahuranda tormidest.
Sealt ju külmad põhjatuuled,
Elumere mürinad,
Walelikud kiusu huuled
Oru põhjas kohawad!
Sinna igatsewad meeled,
Kus on kestwad rahu a’ad,
Ingli kuldsed kandli keeled
Igaweste heljuwad.
163
Oh mu süda, kauaks sõtta
Weel siin tahad wiibida?
Jookse, jõua, lenna, tõtta
Sinna, kus see rahumaa!
Minu süda.
Minu süda, ära
Jõgi ole sa,
Mis seal ikka woolab
Mure müraga.
Minu süda, ära
Meri ole sa,
Mis seal kõrgis laenis
Kohab rahuta.
Minu süda, ole
Lehkaw lilleke,
Mis seal metsas, orus
Õitseb puhtaste.
Minu süda, ole
Waiklik metsamaa,
Mis seal ikka seisab
Rahus – riiuta.
164
Head ööd.
Head ööd! weel päike hüiab
Taewa piirel punades,
Kuldsed tähed alla waat’wad,
Hiilgawad ju kõrguses –
Head ööd!
Ojakene wulisedes
Wäsimata ruttab ta,
Ööpik laksutamas laulu
Orus hõbe healega –
Head ööd!
Oh kuis pehmelt unerahu
Lehwib üle ilmamaa!
Nutab elu raskust mõni,
Trööstib neid ja hüiab ta:
Head ööd!
Laimatule.
Kui kurjad kiusu keeled
Sind mustaks määriwad
Nii, et ju rahwa meeled
Su wastu kaledad,
Siis mine waikse kohta,
Seal kaeba nutuga
Sell’ oma hädaohta,
Kes näeb, mis salaja.
165
Kül ta su auu ja õigust
Toob lõuna walgele –
Kui kannatad, saad lõikust
Sa kätte wiimati.
Muru-kopel.
Mull’ muru-kopel aia all
Jääb ala armsaks siin,
Kus sooja päikse paistusel
Ma noorelt mängisin.
Kui linnuke, ma rõõmu täis,
Ei teadnud kurbtusest,
Mull’ armas oli lille õis,
Neist tegin kimbukest.
Kui lepik-linnud laulsiwad
Ja oja kohises,
Need hõbe selgelt kõlasid
Mu noores südames.
Kui toome õie lõhna jõin,
Ma oja kalda peal!
Ja warel maasikaid ma sõin
Kui armas oli seal!
Ma waatsin pärna õitesse,
Ta lehtis laulis lind,
Seal isa wõttis sülesse
Ja kandis koju mind.
166
Mul muru-kopel aia all
Jääb armsaks surmani,
Kus wanemate wainudel
Ma noorelt mängisi!
Laotus.
Oh taewas, kuis sa sinad
Seal kõrgel ülewel,
Kui silmad sinna waat’wad,
Siis rõõm on südamel.
Kui näen ma pilwi sõudwat,
Kui merel laewuke,
Ja linnud lauldes tõuswat
Su poole kõrgele;
Kui näen ma koidukuma
Su piirel kumamas,
Kui tule-meri särab
Ta taewa wärawas;
Kui näen ma päikest paistwat
Kesk lõuna walguses,
Kuud, tähte-karja käiwat,
Seal kõrgel lennates –
Siis ülistan ja kiidan
Suurt Loojat, Jumalat,
Kes põrmu põlwes saadab
Mind nõtra, wäetimat.
167
Teadmata.
Nüid ju olen mina mees –
Kaua elan ilma sees!
Saan ma elus õiskada,
Wõi ehk rändan nutuga?
Kus on minu kodumaa,
Kabel waikse ristiga?
Tuleb surm mul tuulehoos,
Wõi ehk mere laen’te woos?
Mis on möödas – nägin ma,
Tulewik mul teadmata,
Saatus seisab Isa käes,
Kes mind kaitseb armu wäes.
Kurbtus.
Mu süda närtsib eluteel
Maailma lusti paiste eel,
Saab tuulest kuiwaks puhutud,
Mis elukõrbest tõusenud,
Seal tuled, kurbtus-wihmuke,
Ja karastad mind uuesti.
Kui wetekohin – sinu heal,
Kui kaste halja rohu peal,
Kui hallik woolad waikseste
Sa lustil kuiwan’d kõrbesse,
Kust joob mu elust wäsin’d waim
Ja kosub jälle kui üks taim.
168
Oh kurbtus, suure himuga
Su rahu randas hingan ma!
Kell’ elu läigib lilledes,
Ta sammub ainult hõiskades,
See lõpeks wale tee peal käin’d –
Ta pole tõsist õnne näin’d.
Taewa tähed.
Waiksel öösel tähekesed
Taewa ruumis rändawad,
Nagu igawesed küinlad
Walgustawad ilmamaad.
Kui ma tõstan silmad üles
Nende hulka waatama,
Kuis n’ad õntsas rahu-riigis
Hiilg’wad kulla iluga,
Siis ma tunnen Looja suurust,
Tema kõrgust, wägewust,
Tema kõrget hoolekannet,
Isalikku armastust.
Mis on ilmas inimene –
Mulla peal üks põrmuke!
Usu jutud jumalustest
Kaowad tähte paistele.
Oh et jõuaks tähte taga
Kallist kodu aimata,
Sinna poole palwed saadan –
Seal saab Isa elama!
169
Lillekesele.
Tere, armas lilleke,
Halja rohu süles!
Jälle uuest kewade
Äratas sind üles.
Jälle armas Jumal tõi
Sulle kuldse kuue,
Päike patsi lahti lõi,
Andis ehte uue.
Rõõmul tuksub minu rind
Waates sinu ilu,
Õitsew muru, metsa pind
Peletawad wilu.
Lapsepõli kewadel
Tuleb meele mulle,
Õitsin kord ka noorusel –
Wõit on jäänud sulle:
Sulle ikka kewade
Kingib uue ilu,
Minul talw ja sügise –
Wanaduse wilu!
Isamaja.
Sa, mu armas isamaja,
Kallis kodu iluga,
Oled minu kaswataja
Seisad meeles lõp’mata!
170
Siin ma käisin kergil jalgel,
Hoidsin wainul karjakest,
Siin mull’ kostis õhtul kõrwu
Linnu kaja metsadest.
Kaasikus ma tutwustasin
Eesmalt Wanemuinega,
Kuulsin tema kandli heali.
Hakkasin ka mängima.
Siin mull’ jooksis orus oja
Läbi kopli keereldes,
Tähte silmad sirasiwad
Pea kohal kõrguses.
Oh mu armas isamaja,
Kallis kodu iluga!
Oled minu kaswataja,
Seisad meeles lõpmata!
Laula ikka.
Laula ikka, laula sa:
Elagu mu isamaa!
Andku Jumal õnne palju,
Seisku nagu kindel kalju!
Laula ikka, laula sa:
Kaswagu mu isamaa!
Olgu tugew, olgu kange,
Et ta ilmaski ei lange.
171
Laula ikka, laula sa:
Õitsegu mu isamaa!
Tema tulus õie magu,
Olgu oma rahwa jagu.
Laula ikka, laula sa:
Kandku wilja isamaa!
Kosugu siin Eesti hõimud,
Wõitku ära wõerad wõimud!
Õhtul.
Lahkelt lapsi lahkumaie
Kutsub õhtu kelluke,
Päewa waewast puhkamaie
Une pehme rahule.
Püha waikus warikutes,
Rahu üle ilmamaa,
Puhka rahus, waene ori,
Wäga wäsin’d oled sa!
Kuldses ilus kuu seal kumab,
Tähte silmad särawad,
Palwed tõuswad tähte poole,
Lahti taewa wärawad.
Ilma waewa, leinawalu
Warjamas on waikne öö –
Seal kus päike igawene
Lõpeb ilma waew ja töö.
172
Uhkus.
Oh ära lase ennast
Uhkusest wõrguta,
Kui oleksid sa wennast
Siin targem, parem ka.
Seal rumalusel asu,
Kus kõrkus meele sees,
Ei saa sa sellest kasu,
Et paistad enda ees.
Sa ise seda tead,
Kuis lugu rukkiga:
Ta kõrged, püsti pead
On ikka iwata.
Kes õppind tarkus’ keele,
Sell’ süda madalas,
Kell’ kõrkus täitnud meele –
Kui põlew kadakas:
Ta süttib praginaga
Ja kustub sedamaid,
Pikk tuli põleb waga,
Kust teised sooja said.
Sull’ kõrkus saadab naeru
Ja laia pilkamist –
Kül rahwas karu-kaeru
Saab wiljast tundma wist.
173
Kadakas.
Ma nägin, uhke poisike
Läks isast mööda rutuste.
Ta seisis saksa nime all,
Ei teretan’d ta uulitsal.
Ehk näeb wast preili taga, ees,
Et minu isa talumees,
Siis hakkab mind ta põlgama,
Ei tantsi pallil minuga.
Nii mõtles weike kadakas,
Kell’ manisk kaelas läikimas,
Ja saapad jalas wikitud
Ning kuue ääred tikitud.
Mis mõtles aga isa meel,
Kui nägi poega pelguteel,
Kel sajad rublad järgi tõi,
Mis poeg kõik priiskas, nahka jõi?
Ta mõtles: linn on põrgu haud,
Nüid pean olema kui raud –
Kül kodus, künniwao sees
Weel wõib tast kaswa Eesti mees.
Üksinda!
Üksinda
Tahan orus olla ma!
Olen kurbtust muret näinud,
Minu armsad kõik ju läinud
Udu ilma uinuma!
174
Puhkage
Seal, te kallid, waikselte!
Kerkib koitu taewa sõrwal,
Kahwatab siis päikse kõrwal
Ehatäht nii kullane!
Wiibige,
Hõiske healed, kandlisse!
Süda mõtleb maru mängi,
Heidaks armukese sängi,
Kes ju kaugel kodumaal!
Kodumaal –
Seal ma jälle õnne ra’al!
Tule, tuul, mul tiibu andma,
Laul mind kodumaale kandma,
Kus mu kullakene eel!
Talumees.
Mis talumehel rõõmu teeb?
Nii linnas mõned küsiwad,
Kust meie rõõmu hallik keeb,
Et armastame põllumaad
Ja kuis meil üsna lihtne, waik
On üli armas elupaik?
Meil taewa ruum on aula saal,
Kus koit ta lage kullatab,
Ja eha läige õhtu a’al
Tall’ ime ilustuseks saab;
Siin uhkes saalis elame
Me õnnelikult, rõõmsaste.
175
Siin saalis põleb päikene,
Ja külwab walgust soojaga,
Kui õhtul woodi langeme,
Siis tuleb kuu meid walwama;
Kui ilu küinlad taewa lael
On tuhat-kordne tähte pael.
Kas teie linna uulitsad,
Kus käite klantsis saapaga
Ja uhked tõllad sõidawad
Ehk maks’wad meie põllumaad,
Mis õiel ehitatud saab,
Ja meile leiba kaswatab?
Meil lusti pilliks põllu peal,
Mis südant täidab iluga,
On kaunis linnu laulu heal
Ja metsa kohin tuulena.
Mis linna pilli pirinad
Kül nende wastu maksawad!
Meil parem teha waba tööd,
Kui saksu minna orjama,
Töö annab rahulikud ööd,
Ei wahetaks me laisaga,
Kes meie põllusaaki sööb
Ja wiimaks wirtsik-põlwe lööb.
Ma laulan siin, kui põllumees
Ja annan tänu Loojale,
Kes mulle palehigi sees
Siin toidust jagab heldeste,
Mis ise külwan, lõikan ma;
Ei taha saalis laiselda.
176
Mu kare Eesti kuueke,
Mis walmistanud wirgad käed,
On kõige kaunim minule
Nii kuidas sina waatad, näed.
On süda puhas, puhas meel,
Mis kallimat ma soowin weel?
Mul wäsiks rõõmus kiidu-keel.
Kui kõigist tahaks rääkida,
Üks õnnetus on siiski weel:
Ma mureta ei halliks saa,
Sest mure – rõõmu kaksikwend –
Ei ole mu eest peitnud end!
Kullerkupp.
Wõitu õitsid lillekesed
Heinamaa peal kenaste,
Kullerkupp seal suurustades
Kaswis jõudsast kõrgesse.
Pajupõõsas, ilu ehtes,
Wäänis pead ta toredast:
„Kas ma pole kõigist kenam,
Kas ei õitse ilusast?“
Suus tal suurustuse sõnad,
Alles hakkab hooplema,
Karjapoiss seal maha murrab
Uhke õie armuta!
177
Hale’st kurdab paju põõsas,
Kullerkupu kännuke,
Nagu tahaks ta weel öelda:
Ära hoople, inime’!
Elutee.
Ma tihti seisan mure mõttis
Ja waatan noorus’ nurmele,
Kus õhtu õhk mind hõlma wõttis,
Kus koit mull’ kumas kätkisse!
Seal ööpik hõiskas õitswas õues,
Ta healed kambri kostsiwad.
Mu südant sulatasid põues –
Nii üliõrnad, ilusad!
Kui lõin ma lahti sinisilma,
Täis süita naeru, süita und,
Siis aimasin üht’ õieilma,
Mu hinges liikus taewa tund:
Ätt oli hälli ehitanud
Ju wara õhk’wa õitega,
Mu uinu-paika lehitanud,
Et tema armu märkaks ma.
Silm alles mõetis ilu-ime,
Mul armas oli õieke,
Seal hüiti juba minu nime
Ja ema ruttas hällile:
Ta surus minu wastu rindu,
Täis kuuma armu, kuuma tuld –
Ma unustasin lauljat lindu,
Mu silmist kadus õie kuld!
178
Ta wiis mind päikse paiste kätte,
Kus taewas selge, sinine,
Seal näitas, kuidas weike läte
Wiis kastet kuldse lillele.
Mu kõrwu kostis waikne wulin,
Mis hallik laulis jalge ees:
Sealt nirisedes wälja tulin,
Ei saa ma sinna ilma sees!
Ma jätsin maha ema hellad
Ja isa süle armsama,
Mind kut’sid tulewiku kellad,
Sest unustasin hallika.
Täis igatsust ja lootust tõtsin
Ma kihisewa ilmasse,
Sealt kuldseid kihwti-õunu wõtsin
Ma waene, süita talleke!
Mull’ paistis nagu parem walge,
Mis enne hällis aimasin;
Ma nägin neiu ingli-palge:
Siis lapsepõlwe unustin.
Kui kole näitas mull’ ja tühi
Mu isakodu, kulda täis!
Hing pidas armastuse pühi,
Tast lustilaene läbi käis!
Puu, mille kuldsed wiljad kiik’sid
Siis särades mu silma ees,
Ja lilled, mille õied liik’sid,
Mind meelitasid maru sees –
Nad murtud on mu mehe käel,
Ma wilja olen maitsenud,
Nüid aga kordan elumäel,
Et igaweste petetud!
179
Mu hallik, süita hallik, anna
Mull’ andeks nõtra lapsemeelt!
Mu isa, õisi hälli kanna,
Mu ööpik, laksuta weel keelt!
Oh hallikat on muda matnud,
Mu ööpik ammu, ammu läin’d;
Mu isa kalmuküngas katnud,
Ei ema minu leina näin’d!
Kui weel ma wahest wangun mööda
Mu isakodu õuedest,
Siis aiman oma hinges ööda,
Ei ühte ainust tähekest.
Ma seisan mõttes kaua, kaua,
Ma seisan leinas sügawas,
Ma soowiks sinna oma haua,
Kus koit mu hälli kullatas!
Õhtu.
Sa tuled, õhtu, õndsas, pühas rahus
Ja warjad oma süles mere, maa,
Mis päewa käras liikusiwad lahus,
Su emalikku hõlma wõtad sa!
Sa tuled, õhtu, taewa tähed waat’wad
Sealt kõrgelt, nagu kullapisarad,
Nad kurwa leinajale rahu saat’wad,
Kes päewa piinast, walust nutawad!
Sa tuled õhtu, s’uga tuleb uni
Ja elupilwed surmas piirawad,
Öö kestab kuni uue hommikuni,
Siis ärk’wad maal ja merel helinad!
180
Üks õhtu aga põlwest põlwe pime – :
Kui minu elupäike looja lä’eb,
Ei koida enam ükski taewa ime –
Öö mulle igaweste kestma jääb!
Jõe kaldal.
Wainul waikselt wenib jõgi
Wäsin’d ränd’ja jalge ees,
Kuu ja tähed kujutawad
Palget tema peegli sees.
Hõbe walged udumüirid
Kõik’wad tähte’ kulla all,
Ööpik tõstab tasast laulu
Orus, õits’wal toomingal.
Ränd’ja ümber ööne rahu
Ja ta silmis pisarad –
Tunne, hing, kust tormid tulid,
Mis ta rinnus mässawad?
Öö.
Ju kella kõlin hüiab
Meid õhtu rahusse,
Weel kustuw eha külwab
Kuld paistet pilwile!
Päew waub taewa taga,
Õhk hella, pehme, waga –
Sa tuled rahuga
Maailma warjama,
Oh õnnis öö! :,:
181
Kuu kahwatanud palgel
Käib taewas tut’wat teed,
Ta hallil hõbe walgel
Nüid hingwad orud, weed!
Kuld tähed kõrgest waat’wad,
Öö-riiki hiilgust saatwad –
Sa tuled rahuga
Maailma warjama,
Oh õnnis öö! :,:
Kes kurja ilma kära
Ja walust nutawad,
Öö, nende silmist ära
Sa pühid pisarad:
Sa wõtad kaissu ilmad,
Et kuiwaks nutjad silmad –
Sa tuled rahuga
Maailma warjama,
Oh õnnis öö! :,:
Roheline mets.
Kui loodus rohelise pildi
Su silma ette seisma loob,
Miks sinu waim siis, inimene,
Sealt rindu ohkamise toob?
Waat’, selles rohelises pildis
On näha sinu noorus’maa,
On näha kewadine hommik,
Mis enam wist ei haljenda!
182
Ära küsi.
Kui olid õied toome-puus,
Su ööpik hõiskas siis:
T’al lusti lõgin seisis suus,
Et kõlas Taara hiis.
Seal tuli kuri karjune
Ja kuri külamees,
Ei annud rahu linnule
Ta tutwa salu sees.
Nad läksid püidma linnukest
Ta pehme pesa sees,
Ja punusiwad paeladest
Tall’ wõrku ilma ees.
Lind lendas ära wurinal,
Läks laande magama,
Tal peakene tiiwa all –
Ei laulu kuule sa!
Oh ära küsi, isamaa,
Miks waikin’d linnu huul,
Ei jõua süda kannata,
Ja õues marutuul!
Meelita!
Nüid, lahked lilled, õitsete
Weel haljal wainul wagaste
Ja kullakarwa iluga
Siin ehitate Taaramaa.
183
Ei mõista teie mõtelda,
Kust tõttab kuri noppija,
Kuis sõuab kõrgel rahewoog
Ja külma talwe tuulehoog.
Ei kaitse teid siin Taara wõim,
Siis lõpeb õitsemise hõim –
Sest murueite meelita.
Sa lille riik, end warjama!
Warjab.
Kes warjab waimuilma ust,
Kui äik’se pilw nii paks ja must?
Mill’ kõrged, kuldsed wärawad
Mu rahwa silma särawad? –
Oh päikest matab udu paks,
All pimes rõõmustawad kaks!
Kas loodab marust õnne meel,
On Tuuslaritel wõimust weel?
Jah, maru tahan meelita,
Et jõuaks pikse pilwega
Neid warje wiima päik’se pealt;
Siis paistab kuld’ne wäraw sealt.
Taewa wõlwis.
Taewa wõlwis tuul ja maru,
Paksud pilwed lendawad,
Suigul läh’wad pilwepõue
Läik’jad tähed ilusad.
184
Aga nende rohke räga
Wiiwitab weel minnessa:
Silm neid mõõtes wäsib ära,
Suu ei jõua lugeda.
Kõik see taewas ümberringi
Punab nende paistusest;
Ei neid ilmas jõuaks matta
Tormipilwed ülewast;
Aga tõusew koidukuma
Oma kuldse paistega
Wõidab tähte-hiilge ära –
Eks nad nüid ju kahwata?
Uued ilmad.
Kõrgest waatab koidu silma
Alla meie musta ilma
Nagu noomiks nokitsejat,
Paneks rahul’ pakitsejat:
Päike tõuseb teil isegi!
Homme juba uued ilmad,
Uued ilmad, selged silmad,
Soojad suwe päewakesed!
Laula weel!
Oh linnukene, laula weel
Mull’ mahedast!
Kül kõliseb su laulja keel
Nii lahedast.
185
Kui paradiisi linnu huul,
Oh helise
Seal emajõe uhkel suul
Maailmale!
Kuis kost’wad wastu hiie puud,
Kui hõiskad sa,
Kõik linnud lukutawad suud.
Mets – healeta.
Ei Wanemuine wiibida
Wõi mure ööl,
Kui teda hüidmas lauluga
Sa oled tööl.
Ta tõttab, kuldne kannel käes
Ja leiab sind,
Siis õnnistab sind laulu wäes,
Oh armas lind!
Oh linnukene, laula weel,
Ma palun sind,
Ja m’uga palub ühel teel
Su Eesti pind!
Jäägu sund!
Süda, kas ei mure-maru,
Lõpe kalli koiduga?
Tuul ju murdis männa-aru
Kes sull’ laulis kohina.
186
Päike hakkab taewa sõrwas
Herrandlikult hiilgama,
Ööde warjud tema kõrwas
Põgenemas rutuga.
Jäägu sund, mull kostab süda,
Kõle, külm weel koidu tuul;
Mänd, kust torm on murdnud teda
Wõrsib wana laulu suul.
Taewa sõrwal tõusew päike
Ka mul näitab kahtlane –
Näed sa õhtu pilwe käike?
Wõiwad katta päikese!
Püie
Üks tähekene taewas wilkus,
Ta kumas alla kõrgelta,
Ta ikka heledamast hiilgas,
Siis paistis kulla iluga.
Ei ööde-sõbrad tema sära
Wõind waiksel wiisil kannata,
Nad tahtsid tähte taewast tuua
Ja häwitada korraga.
Kül katsusiwad mitmed wiisi –
Kord suisa nõiduswäega,
Kõik kawalused kokku wõeti:
Ei ulatanud käega.
187
Sest wäga kaugel, kõrgel kandis
Tad wägew käsi kindlaste,
Ta õhutas seal tähte uuest
Weel kullasema lõkkele.
Nüid kalli tähe kulla sära
Ju läigib läbi ilmade,
Sest püidjatel on ilmsi häbi
Kätt sirutada kõrgele.
Neil siiski salawiha rindus
Ja healed alla hüidmiseks:
Ma kuulsin, kuidas pikka riha
Weel walmistasid püidmiseks.
Org.
Oh org, täis paksu pimet’
Ja kurba kahinad,
Kui kaua ööde-sõbrad
Sind hoides wahiwad?
Kui kaua koidu kiired
Ei sära sinu ees?
Ju tuhat, tuhat aastat
Sul warju-müirid ees?
Kül alla ilma hauda
Lõi taewas läikesi,
Kül miljonite maale
Ju paistmas päikesi.
188
Soos aga orus ikka
Näen musta muinasööd,
Sa musta surma suuga
Kõik hiilged ära sööd!
Kuu.
Kuu paistis taewa sina sees,
Üks ingel mängis tema ees –
Seal seisid pilwed ülewel
Ja tähed kulla hiilgusel.
All orus mässas tormi töö,
Seal nutsid hinged läbi öö –
Heal hoigas tume waluga,
Ei ingli mängi näinud ta.
Kuu, kunas kumab kambrisse
Su läige laane-lastele,
Meil öö ja orud sügawad!
Nii õhkasiwad wiletsad. –
Kuu paistis taewa sina sees,
Org läikis häkist tema ees –
Kas ingel kuldse kandliga
On alla tulnud mängima?
Jah, waata nüid, sa nõder silm,
Kui imelik näis ärkaw ilm,
Kes pika põrgu une käest
Sai äratatud taewa wäest.
189
Ta tõuseb tänu-lauluga
Ja hõiskab üle ilmamaa:
Nüid kuule, org, ja kuule, muu.
Mind äratanud kuldne kuu!
Silm.
Silm waatas sini taewas
Neid tähte miljonid,
Kes ütlemata ilul
Seal kõrges hiilgasid.
Suur õnnistus ja rahu
Seal nähti elamas,
Ma kiitsin kõrget waimu,
Kes neid seal paigutas.
Ja soowiks lenda sinna
Alt külma oru seest –
Suur kuldne rahu-kodu
Tall’ kõrges läikis eest.
Kuld rannake.
Kuld rannake,
Mill’ jõuab laew su kaldale!
Ju wara kalli koiduga,
Su poole wõtsin purjeta,
Silm siiski weel ei kallast näe
Siit üle kõrge laine mäe.
190
Kuld rannake,
Mill’ jõuab laew su kaldale!
Siin alles wõera ilma piir,
Ei läigi ranna sini wiir
Säält, üle elumere wee,
Kus lõpeb minu laewa tee.
Kuld rannake,
Mill’ jõuab laew su kaldale!
Ma ohkan siin kui wäsi’nd lind,
Et waikne elumere pind
Ja torm ei laewa lendes a’a –
Nüüd hilja sinu randa saa’!
Kuld rannake!
Mill’ jõuab laew su kaldale!
Ma õhtueha paiste sees
Sind näen sinetamas ees,
Oh siiski raske elutee –
Ta lõpeb üle mere-wee!
Õhtu päike.
Õhtu päike, puista kulda
Üle metsa, muru, maa,
Puista kõnet pilwe põue,
Minu südamesse ka.
Mets siis heidab une sülle,
Muru magab rahuga,
Pilw ja minu süda sala
Mõnda tõt’wad warjama.
191
Pajata neil oleks palju
Murudest ja tormihoost,
Elu-pilwe paisumisest,
Orjapõlwe piinaloost.
Õhtu päike, puista kulda
Üle metsa, muru, maa,
Puista kõnet pilwe põue,
Minu südamesse ka!
Tähekene.
Kaugelt udulisest ilmast
Tõusis mull’ üks täheke,
Tõusis, wilkus, kadus silmast
Halli udu laentesse.
Igatsedes silmawaade
Otsib hiilgust ülewelt,
Kadunud mu kuldne aade
Oru põhjast, pilwedelt.
Oh et külm ja udu wilu
Läheks lendes minema,
Siis mull’ armsa tähe ilu
Paistaks kuldse palgega!
192
Kõik matnud.
Kus kauge, külma maale
Ma ära eksi’nd nüid?
Ei paista elu-ra’ale
Mu paleuste püid!
Käis kewade mull’ ära,
Nüid tali tulemas,
Siit õie õhk ja sära
Külm ära nätsitas.
Ei noorusele wiia
Mind ükski wägi wõi,
Jään igaweste siia,
Kus elutorm mind tõi!
Mu noorus, süita nali,
Ees punaw, püha maa,
Külm, wilets elutali
Kõik matnud lumega.
Kui alles.
Ah kui weel alles noores eas,
Ma mäng’sin teiste wende seas,
Kui alles isa õue peal
Mind hüidis ema helde heal:
Ah kui weel alles haljal a’al,
Kui alles mäng’sin karjamaal,
Kui alles süita, weikene
Suud andsin armsa isale:
193
Siis olin mina mureta
Ja mäng’sin hellast eluga,
Ei näinud minu nõder silm,
Kui kuri, kawal on maailm!
Kuid alles kuri elu siis
Mind isa kodust wälja wiis;
Mind kutsus, kiskus karedalt,
Kui poega ema tiiwa alt!
Nüid elan kaugel õnne-a’ast
Ja isamajast, tutwast ra’ast –
Meid puistanud on elutuul,
Kui kuiwi lehti talwekuul.
Rahu.
Sell’ oled kallim, kuldsem wara,
Kes aegsaste sind leiab teal,
Mu eest sa põgenesid ära,
Kui sõitsin noorus-teede peal.
Kui päike paistab pilwe pilust
Kord walge lume wäljale,
Nii läk’sid arwa õnne wilust
Ja wõitsid minu südame,
Nüid on sind toonud aeg ja elu,
Mu südamesse sidunud,
Oh aga kallis on see kulu,
Mis selle eest sai maksetud!
194
Ma kulutasin õnne-aja,
Ma suretasin südame,
Mu hingesse jäi kurblik kaja,
Ei seda soowi teistele!
Elu teekäimine.
Kui ma elualgel astsin
Kalli kodu walgele,
Tasa paistis tõusew päike
Hällis minu palgele.
Siis, kui seisin suurel sillal,
Mitme teede lahkuwal,
Hirmsad orud, sügawused
Mustasiwad minu all.
Kõigist nendest käia üle
Oleks hirm mind surmanud,
Aga öös ja unes wiidi,
Ajasüles uinutud.
Pikkamiste, tasa sõitsin
Üle mäest ning orust, weest,
Surmalinna mustad müirid
Häkiste mull’ paistsid eest.
Igaweses ehmatuses
Oleks lõpnud lustikäik,
Aga Isa halastuses
Paistis paradiisi läik.
195
Õhtu pilwed.
Paksud õhtu pilwe-rünkad
Taewa piirelt tõusewad,
Läänemere peeglis paistwad
Suured sambad, koledad.
Alles seisab waikne wesi
Tasa, mõttes Taara maa,
Lapsepõlwe puhas süda,
Hing ei märka ehmata.
Aga kui ju pilwest kuri
Tormi-tuul saab ulwanud,
Rääkimata ränka rahet
Raatma radal külwanud.
Kui ju langeb wälgu laene
Leegitsedes läänesse,
Pikkertaadi pilli põrin
Kohab taewas kangeste.
Kül siis waikne, sile wesi
Lõõtsub, müriseb ja keeb,
Paksu pilwe warju pime
Taaralastel hirmu teeb.
Oh siis koidu kaisus kaimu
Hirmsat une palka saab –
Ei ta märka, kuidas kuri
Nõial nooli nikerdab!
196
Laulu tiiwad.
Su lahke rahwas, laulu tiiwad,
Su luulelugud õrnemad,
Sult häbipilwed ära wiiwad,
Sind teiste liiki tõstawad.
Kord arwati, et sul ei ole
Suurt luuleandi olemas,
Nüid mõtle, kas see pole kole,
Kui inimene – elajas?
Seal ilmus Kalewite lugu,
Mis Wiru kannel kõlistas,
Siis ülistadi Eesti sugu
Ja waenlus oli waikimas.
Sest tõuseb rahwas lauldes lendu,
Kui wanast wabal õnne-a’al –
Ja, armasta su lauljat lindu,
Kes healitsemas isamaal!
Lõpetatud!
Lõpetatud laul ja töö –
Tere õhtu, tere öö!
Heidan wäsin’d waikselte
Igawese unele.
Silm on pime, suu on waik,
Ootab sügaw sängi-paik,
Päike paistab kurwalt meel
Mana ilma wiimsel teel.
197
Kiusu, walu wärinad
Kaugel tasa kohawad –
Waenlane ja wihamees
Seis’wad raske mõtte sees.
Arm ja sõprus siiski weel
Nuttes käiwad kirstu eel –
Kuni haua äärele
Saadab laul ja kelluke.
Sinu põhja, sügaw haud,
Närtsib noorus, ilu, jõud –
Wend ja õde, waata sa:
Nõnda sünnib sinuga!
Lõpetatud laul ja töö –
Tere õhtu, tere öö!
Heidan wäsin’d, waikselte
Igawese unele!
Elu ööse.
Hirmulikud lennu-pilwed
Tõusewad mull’ elu ööst,
Kuldsed kujutused kuts’wad
Wälja wana ilma wööst.
Aga põhjamata pime,
Kellest lendab läbi tee,
Minu silm ei jõua mõeta
Tähte taga kaugusi.
198
Siiski paistawad sealt mulle
Kallid rahu-ilmad eest –
Oh et sinna sügawusest
Jõuaks ilma udu seest’.
Jõgi.
Kõik õnne-musud, kuldne jõgi,
Su laentel alla lendasid!
Ja kaldal lille põõsa ligi
Neid kahetsesid miljonid.
Su laened – ei nad kurba kuule,
Ei kanna rööwi kaldale,
Waid lend’wad läbi tormi, tuule
Kõik unustuse meresse!
Ja määramata ahne meri
Jääb jänus jälle kohama,
Ta wanamuistne kole keri
Weel neelab noorust otsata!
Ei enne lõpe laente koha.
Ei kuule jõgi kaebtusi,
Kui igaweste sinna puha
Maailma kõrbest kanneti.
199
Pettus.
Maailma sügawustest hüidsid
Mind noorus, arm ja läinud lust
Ja nagu uuest tulla püidsid
Weel trööstima mu kurwastust.
Ju läiksid lapsepõlwe ilul
Mull’ jälle tähed taewa ra’alt,
Kask kahises ja õied pilul
Mind meelitasid muru maalt.
Nad siiski unustusse jäiwad,
Nad jäiwad sinna igawest,
Seal mälestused wõersil käiwad
Ja trööstiwad mind nõdrakest!
Nõidus.
Noormees, tahad sa nõida tundma õppida,
Siis mine, seltsi ühe edewa neiuga.
Kui sinu silm tema ilu ju nägi,
Mis sa siis tundsid, see oli nõiduse wägi:
Ilmad ja maad annaksid sa tema eest,
Läheksid läbi tulest ja weest!
Murrad sa õnnelikult maha selle roosi,
Tood enesele koju armastuse noosi,
Siis sugugi wähem sa jälle ei anna,
Kes aitaks weel õiekest tagasi panna,
Kust murdsid sa teda nii õrnaste maha –
Roos närtsis su süles – kes tegi seal paha?
200
Läinud!
Kaugel eksib kuldne hommik,
Läinud lust ja kewade,
Igatsedes tõstan käsi
Kalli warjukujule.
Ah, kui alles kuldsed koidud,
Tõusjad tähed pilkusid,
Puhtad õnne-taewa pilwed,
Armu wihma tilkusid;
Siis mu soowimised tõusid
Linnu kombel lendama,
Igatsused sõbrustasid
Õnne-jumalatega.
Õnne päew nüid läinud looja,
Talwe pilwist puhub tuul,
Kewade on ära käinud,
Elu seisab surmakuul.
Läinud, igaweste läinud
Kuldne elukewade!
Aasta noorust näen ma jälle –
Enesel ei iialgi!
Laned.
Oja laened lend’wad,
Liik’wad kiireste,
Suure mere sülle
Rut’wad rahule.
201
Nõnda elujõgi
Jookseb südames,
Armastuse laened
Liik’wad tantsides.
Sügaw, selge wesi
Tõttab tasakest,
Aga laened liik’wad
Kuldse jampsidest.
Müriseja merde
Wiimaks lõpeb lend,
Loomulikud laened
Uputawad end.
Hing, ei sina jõua
Iial paisuta
Kuldset elujõge
Armu waluga;
Kõrgest kaldast üle
Jõudsast jookseb ta,
Nendega siis pead
Ikka wõitlema.
Waikne nutt.
Waikne nutt,
Ärgu olgu sul nii rutt!
Orjapõli mööda jõuab,
Wabaduse suwi sõuab –
Waenlane on wigastud!
202
Waikne nutt,
Ärgu olgu sul nii rutt!
Alles hingad isa kaisus,
Sortsilaste rahu raisus –
Tiiwad neil ju kärbitud.
Waikne nutt,
Ärgu olgu sul nii rutt!
Kõrged puud ei kaswa taewa,
Maru riisub rööwli laewa –
Nõnda ilmas juhtunud.
Waikne nutt,
Ärgu olgu sul nii rutt!
Kes sull’ püiab teha kurja
Selle plaanid läh’wad nurja –
Sa ei saa weel rahwustud.
Ohkamised.
Hing neid mõtte muste linde
Püia kaugel’ peleta,
Wäga arwa aega salli,
Mill’ nad seltswad sinuga.
Igatsuse eha ilmast
Toob neid kodu kõrbetuul,
Õnne-mere lendwal laewal
Paistawad nad purjupuul.
203
Puhtas armastuse pilwes,
Kuuled nende kohinad,
Orja-põrgu pimeduses
Laias parwes lendawad!
Sest siis rõõmsast eluringist
Kadugu nad kuulmata,
Wirkuses ja helinates
Käigu julgest isamaa!
Egiptuses.
Warao on tõusnud
Walitsema maad –
Israel, miks sina
Nõnda suureks saad?
Koosenis su kojad,
Kojad siin ja seal,
Sa wõid kergelt istu
Minu trooni peal!
Käib su wõim ja wägi
Üle meie jõuu
Küll siis meie warsti
Peame uue nõuu:
Raske töö ja tegu,
Orjapõlwe piin
See teil häwitajaks,
Osaks saagu siin!
204
Nõnda Waarao rääkis
Kuldse trooni peal,
Wälgu kiirel jooksis
Tema sõnaheal.
Kõrge kiidukaja
Kaugel, ligidal –
Israel, sa ohkad
Orjapõlwe all!
Mis on orja põli
Maale, rahwale?
Seda sa ei aima,
Waba inime!
Mis on öö ja pime
Tormi, tuisuga?
Seleta sa seda,
Eksin’d rändaja!
Mis on pikse pilwed
Mere mässu sees?
Seleta sa seda,
Waene laewamees!
Mis on põrguleegid
Pime piinaring?
Seleta sa seda,
Hukka läinud hing!
Kui sa kuulsid, nägid
Seda silmaga,
Siis wõid orjapõlwest
Pilti maalida.
205
Aga weel on wõimus,
Suur ta saatusel,
Weel on kõrgem wägi,
Kohus ülewel.
Selle käsul Mooses
Hakkab mõtlema:
Wendadega tahan
Waewa kannata.
Kuninglikud lossid
Lä’äwad läilaks mull’.
Mõtleb jalutades
Ühel hommikul.
Wihalõke loidab
Tema hinge seest:
„Kubjas, mis sa nuhtled
Israeli meest?„
„Kas siis waesel orjal
Süidi tarwis weel?„
Kostab talle wastu
Kubja teraw keel.
Süid on, et ta sündin’d
Orja seisuses,
Süid, et saanud wanaks
Jälle orjates!
Kepp ja hoobid osaks
Paras palk on siin,
Tema ainus wara
Were-waew ja piin.“
206
Mooses wihas annab
Hoobi tapjale,
Matab rööwli maha
Mere liiwasse.
Seega piinajatest
Üks on ilmast lä’änd.
Tuhat tema sarnast
Siisgi järel jä’änd.
Rahwa piin ei anna
Enam rahu tall’:
Nad on sinu wennad –
Kaebab rinna all!
Nüüd ta Waarao ette
Mitmel korral käis:
,,Lase rahwas minna,
Orjaaeg on täis!“
Wiib siis rahwa wälja
Kange käega,
Waarao upub meres
Oma wäega.
Pole tühi kõla
Rahwa armastus;
Taewast tuli alla
Peastja wägewus.
Nagu enne wanast
Waaraode a’al,
Kestis orjapõli
Meie koormaal.
207
Piinajatel andsid
Werd ja warandust,
Aastasadad ootsid
Walu parandust.
Wiimaks Wene Keiser
Peastis meie maa,
Peastis meie rahwa
Orja ikkesta.
See on meie Mooses,
Meie wägimees,
Kes ei iial kohkun’d
Waaronite ees.
Nüid on Waarao wägi
Laial’ pillatud,
Pisarate merde
Ära uppunud;
Nüid on wõimus, uhkus
Lõp’mas lima sees –
Nagu aur ja udu,
Päikse paiste ees. –
Auu ja tänu sulle,
Meie pästija,
Et sa murdsid puruks
Orjaahela!
208
Jumal, Keisrit kaitse sa.
Suur Jumal, Keisrit kaitse sa
Ja hoia teda armuga,
Et walitseks ta auu sees
Ja hiilgaks kõige ilma ees!
Kui Keiser kaitseb meie maad,
Siis kestawad siin rahu-a’ad,
Siis kaugel sõda, waenu heal –
Me õnnelikud ilma peal.
Su silmad olgu lahti teal
Ka Keisri suguwõsa peal,
Et kaugele jääks õnnetus,
Siin walitseks üks wägewus!
Oh kuule, Isa, meie healt
Sealt kõrge taewa trooni pealt,
Kui tõttab rahwas paluma:
Suur Jumal, Keisrit kaitse sa!
Taewasina.
Kui tõstan silmad kõrgele
Siit ilmaorust ülesse,
Siis läigib minu waatusel
Suur sinimeri ülewel.
Ta jumistab siis õrnaste,
Sealt wastu kuldse koidule,
Kui tema terad päik’se eel
On igawesel lennuteel.
209
Kui päike, taewa kuningas,
On kõrgel troonil istumas,
Siis on ta ilus ilma ees
Ja uhke taewa sina sees.
Kui jõudwad kätte õhtu a’ad,
Weel eha kuldab ilmamaad
Ja päike waob wäsin’d teel,
Siis taewa sina särab weel.
Kui kuu ja tähed ilusad
Maailma ruumis piirawad,
Siis taewa sina siidiga
Nad ennast wõiwad ehita.
Mis mõtleb aga elu-aim,
Mu suremata, waga waim,
Kui silmad päewal, ööde a’al
On sinetawal taewa maal?
Ta mõtleb: Isa elab seal,
Koit tema käsul tõuseb teal –
Oh et sind, armas isamaa,
Ma, waene, jõuaks walgusta!
Ta mõtleb: Isa elab seal
Ja waatab praegu minu peal;
Oh paistaks walgus ilmades
Kui päike taewas sinises!
Ta mõtleb: Isa elab seal
Ja siiski wait on tema heal –
Oh rändaks rahus igamees,
Kui tähed taewa sina sees!
210
Ta mõtleb: Isa ülewel,
Weel kuust ja tähtest kõrgemal –
Oh kaoks kõrkus südamest
Kui kuldne eha pilwedest!
Nii taewa sinas suigub silm –
Oh sina, õnnis, ilus ilm!
Sa paistad mulle eluteel,
Mu hauale sa paistad weel!
Haual. *)
Haua juures seisab
Rahwas silmawees,
Kõrge muruküngas
Seisab nende ees.
Wanad Taara tammed
Tasa kohawad,
Rahwa silmist jooks’wad
Nutu pisarad.
Siia noormees pantaks
Praegu hingama,
Kelle sarnast Eestis
Otsid asjata!
Tamme tüwe najal
Seisab wanamees,
Oma suu teeb lahti
Nutja hulga ees:
211
Rahwas, miks sa kaebad,
Miks sa ahastad?
Surm on talle annud
Hauas rahumaad.
Ära nuta seda,
Et ta hingamas,
Nuta, et su sugu
On ta mõrtsukas;
Nuta, et su rahwas
Lapsi ilma loob,
Kes lä’eb ülekäte,
Kodu jõudu joob;
Nuta. et su pojad
Tülis riiakad:
Isad ehitasid –
Lapsed lõhuwad.
Nüid sa näed wilja:
Haud ja sügawus!
Seda sulle külwan’d
Kius ja kadedus!
Taara tammik seisab
Surma waikuses,
Nutt ja kahetsused
Sinu südames.
Ütle, wanakene –
Kostab siit ja sealt –
Kas wõib elu-ilmas
Noormees tõsta healt?
212
Elu wilja külwab
Uuest surma suu,
Täiel ilul tõuseb
Jälle kustun’d kuu?
Wanakene näitab
Üles sõrmega:
Waatke taewa poole,
Wõite küsida!
Ja siis kaob koju
Taara tammikus,
Haua ümber asub
Nutt ja kahetsus!
Jälle jõudnud.
Nüid jälle jõudnud kewade,
Lööb lusti-lugu linnuke,
Ja koplis kerkib kanakool,
Suur elu-kõlin igal pool!
Mu süda, miks ei sina ka
Wõi kewadele hõisata:
Kas sa ei näe, kuis lõoke
Lä’eb laulu tiiwul pilwisse?
Külm ohkamine rinna seest
Mull’ kostab wastu kõige eest –
Ma olen lindu, lille näin’d,
Mu kewade on ammu läin’d!
213
Une waim.
Tulewik, täis püha elu pilwi
Seisab warjul meie ees,
Mis meil’ jumalad seal küpsetawad,
Hingab paksu, halli udu sees!
Tarkus, mõistus, igatsus ja lootus
Püidwad sinna sisse waadata,
Aga jääwad siiski ikka enne
Aja-müiri taga magama.
Waime-wald ei salli päik’se poegi
Seal, kus elusaatus sündimas,
Seal, kus alles õnnetuse pilwi
Taewas kohisedes kaswatas;
Seal, kus alles noorused ja rõõmud
Mäng’wad mustas riigis mõtteta,
Seal, kus alles inimeste waimud
Ehitakse elukleidiga!
Sealt, sest pime’st warjuriigi rüpest,
Kus neil’ elupiiri panneti,
Toob üksainus waim meil unenäos
Tume wiirastuse teadusi.
Muistne waime-wald siin päik’se paistel
Sündis jutust ja on jampsmine,
Aga unenäo-ingli töösid – – –
Mõista seda ise, inime!
214
Emajärwe kaldal.
Oh Emajärw, su kalda peal
Ma mõtlen mõnda weel,
Su muistse kuulsa kalda peal
On imelik mu meel! –
Su laene kohiseb ja keeb
Nüid taewa tormiga,
Mis on, mis mulle hirmu teeb,
Mind paneb mõtlema? –
Oh palju oleks sinule
Mu põues pakkuda,
Sa aga ütled armuga:
Hing, oota, kannata!
Ma mõistan sinu mõtlemist:
Arm, tere! – taewaga
Mul on weel walust wõitlemist –
Hing, oota, kannata!
Kui kuuled kella kõlinaid
Mu pime põhja seest,
Siis uppun’d kirik tulema
Saab üles Ema weest;
Siis kirja Tamme kalda peal
Ju mõistab iga mees,
Mis üksi aimad, kuuled sa
Nüid laente laulu sees.
Järw, sinu kuulsa kalda peal
Su kõnet mõistan ma,
Järw, sinu kuulsa kalda peal
Ma mõtlen himuga:
Kus kohisejad metsad jäid
215
Su kalli kallastelt,
Mis sinu pinnal sõudjale
Lõid silma siniselt? – –
Aeg lendes käis su kalda peal,
Wiis ära sooja suid,
Torm tõusis ehast ilusast
Ja murdis warikuid;
Pilw tuli tuule tiiwuga,
Wiis ära wärsket wett,
Nii riisus ilust, õnnest sind
Maailma – taewa pet’! –
Nüid jälle, järw, su kallastel
On lill ja linnu huul,
Nüid jälle, järw, su laenetel
Ju mängib muistne tuul,
Ei siiski kella kõlinaid
Mul kuule kõrwad weel,
Sest kõnnin sinu kallastel
Ja kurb on minu meel!
Oh Emajärw, su kallastel
Weel kaua kõnnin ma
Ja punun pärjaks mõtlemist:
Hing, oota – kannata! –
Su sini laenid lennule
Wiib wesi-neitsi mäng –
Kül wõid sa olla minule
Ka niiske surmasäng! –
Ja kui see tuleb, tuleb, siis
Sa kella kõlista
Ja kanna kõla kaugele
216
Mu üle isamaa!
Su kallastele astub uus,
Uus mõnus mõtleja!
Siis talle seda seleta:
Hing, oota, kannata!
Õied.
Tuul puistab toome õisi
Mu kambri akna alt,
Nad lend’sid ühest teisi,
Kui hirmu wärinal.
Ma waatsin kaua aega,
Kui keersid kadudes,
Ja katsusin neid käega –
Oks puhtaks pudenes!
Kui pilwed – tõusid tasa
Mul mõtted südamest’:
Ma nägin eluwõsa
Kord walges õiedes.
Ja walgem weel – oh walge
Kui toome, katsid mind
Need noorepõlwe õied
Ja hella neiu rind.
Tuul aga, oh sa ime!
Tuul tõusis waljust seal
Ja lõõtsus, läbi pime,
Mu eluwõsa peal.
217
Ja õie wihma sadas
Kui laia lumet nüid;
Ta waimu walgeks kudas,
Kui walge surnu rüid!
Tuul kaua puhus, kale –
Ta puhus pehmeste,
Mu hingel oli hale,
Et – õis nii õrnake!
Sõbrale.
Sõber, ärgu tehku see sulle tusku
Et mul ei olegi ebalikku usku,
Sest ilm ei olegi muud, kui jampsimise tuba.
Kus nõtrus ja eksimised igawesti juba.
Mis sina mulle seletad põhjast ja puhast,
On tolmuke, toore ilma tegude tuhast,
Ja wõimatumad, kentsakad kuulduse kujud,
Mis määramata maalinud luuletuse tujud.
Sest, sõber, ärgu tehku see sulle tusku
Et mul ei olegi ebalikku usku!
Kutse kannel.
Kuis kuldne õhtu eha kaob,
Kus taewas ilutule loob,
Kus ehatäht ju alla waob,
Kui öö maailmal rahu toob:
218
Sealt kõliseb üks kutse kannel
Me hinge maale armsaste,
Et saame Paradiisi rannel
Kord igawese rahule.
Kui selge taewa sini meres
Ju kuldsed tähed hiilgawad,
Kui walged pilwed, päikse weres,
On roosi-karwa ämarad
Ja pehme õhtu õhk weel kiigub
Mu mõtte ümber hellaste,
Ka kõrge tammik tasa liigub,
T’ad wärwib eha kullane.
Siis minu waim ei wiibi enam
All, kurwa kärinate sees,
Üks isamaa, mis kaunim, kenam
Tal särab, hiilgab silma ees,
Ja uude ilma, noorusele,
Ta linnu kombel soowib siit;
Ei kõrge pilwe kinkudele
Weel lõpe igatsuse sõit.
Ja ah, kui armas mõte sinna,
Seal kaunis, kallis kõndida!
Hing soowib igaweste minna
See õndsa maale hingama,
Kus läbi kõrge lillemetsa
Käib elujõgi kohades,
Seal Jumalate trooni otsa
Kõik ümberringi helduses.
Sealt lahke ilma ime ilust,
Sealt kauge, taewa kodudest,
Sealt püha palmipuude wilust
219
Ei tuleks waim mul igawest.
Oh aga mullaline wõimus,
Mind alla hüidwad elu wäed,
Sest tunnen nõtrust omas waimus
Ja õnnetuse kütkes käed! –
Ei taewa kandle kõlin jõua
Mind tõsta surma sügawast,
Ei igatsuse siiwad sõua
Mind rahumaale mürinast:
Tee läheb läbi muldse haua,
Tee – läbi külma kaljude,
Õnn wirwendab su waimus kaua,
Et sa ei wäsiks, inime!
Elu hällipaik.
Laul wiis mu waated sinna randa,
Kus seisis kord mu hällipaik,
Laul kinnitas mind kurba kanda,
Sest uinusin seal kaua waik.
Oh mis mul paistab kurwal kujul
Siin kauge elumere peal?
Kõik minu soowid surma-ujul
Ja uppun’d igatsuse heal!
Kus jäänud lootus’, lusti laewad,
Mis koidul kiiksid laen’te wäel
Ja elutormi wastu saiwad
Kül ehitatud kindlal käel?
220
Ei paista waates wastu eha,
Mull’ kaugel lipu, purjupuud –
Kõik neelan’d möllaw maru-wiha,
Kõik matnud lõõtsuw laine-haud!
Waim ainu üksi peasnud ära,
Siin rööwli rannas kurb ja waik,
Ta kuuleb kaugelt laente kära –
Siin seisis kord mu kätkipaik;
Siin seisin rõõmsas, läik’jas laewas
Ma suure õnne hulgaga,
Mu ümber waikne ilm ja taewas –
Kõik näitas õndsalt puhkama.
Nüid kõik on tuul ja maru matnud,
Ei enam rõõmu, seltsilast,
Ja tormipilwed taewast katnud –
Kes keelab loodust mässamast!
Üht aga unustus ei kata
Siin rööwli rannas muiste waik –
Mu elumere haud ei mata:
Siin seisab kord mu hällipaik!
221
Mõtlemine.
Mis wõimatu, seda ei ole mitte sündinud,
Mis wõimalik, on tulewiku sülle matetud,
Sellepärast pead sa, oh inimene, mõtlema,
Muidu paneks sind paari lojuksega;
Ja tõsidust ei leia ilmasgi sinu silm,
Sest walet armastab ka kõige õndsam ilm.
Minu mõrsja.
Punades ju õhtu päike
Lääne rannas looja lääb,
Minu mõrsja leinaline
Pime ööde hõlma jääb!
Kaugelt kuulen armu heli,
Udumäedelt ulwamist:
Seal ta kutsub, kallis süda,
Ahastusest abilist!
Kuula, wiimne walukisa –
Igaweste kadund wõit!
Kes sealt läbi uhke udu
Talle abiliseks sõit?
Kuningas on tulnud alla,
Alla tulnud taewa jõud,
Nüid mu armukene peaseb,
Tühjaks jäänud surma sõud!
222
Süda, saada talle wastu
Hõiskamise helinad,
Waata, kuidas Lääne laenil
Kuldsed õnned kiiguwad.
Minu armukene astub
Mööda kallast maha mäest –
Taewa jõud on teda peastnud,
Armetuma surma käest!
Päikene.
Seal tõuseb ta ruumi suures, sinises saalis,
Mäed ja metsad paistawad purpuri-puna maalis,
Ja taewas jumestab tema peiuliku palge ees,
Tähed kahwatawad häbelikult tema kuldse sära sees.
Ta on näinud Jumalat ja ennemuistsed ajad,
Tema koidupuna on kullatanud Taara altarid ja majad,
Ja tema kiired kuulsid Wanemuise laulude helinat,
Kui nad Taara metsa tihedat latwa kuldama tuliwad.
Kui tema peiulik silm ilmade otsa waatab,
Kui tema oma armastust lume sügawuse sisse saadab,
Siis ärkab pikalisest unest loomade liik,
Ja surma öö seest tõuseb üles naeratades lillede riik.
Oh inimesed! tundke tema armastuse suurust ja jõudu,
Tundke tema kullast ilu ja sinise merelist sõudu,
Tundke üle kõige tema tegijat, armsat ja suure,
Ja igatsege siit sügawusest waluga kõrgema päikese juure!
223
Elu-sõit.
Kewadise koidu walgel
Läksin lustil laewaga –
Õnnelikud, rõõmsad palged –
Elumerde mängima.
Peegli palgel waikne wesi,
Punas kaugelt kuldne maa,
Tõstsid sinna tasakesi
Soowid igatsustega.
Aga kui ju kuldne luha
Läikis ligi silma ees,
Tõusis hirmus kange kuha,
Mässamine mere wees:
Paksud tormipilwed tõusid
Kauge taewa kaaretest,
Üle maa ja mere luusi’d
Eksitasid laewakest!
Walges wahus mõttemeri
Lõõtsus, mürises ja kees,
Ja mu rõõmsa ranna wari
Wilkus sügawuse sees.
Igatsuse idadesse
Ei mind toonud tuulehoog!
Külma kalju rahnudesse
Weeretas mind laentewoog!
224
Linnuke.
Kuldne koidukuma, kaugelt
Ärata mu lindu sa,
Ärata ta taewa laugelt
Uuest jälle hõiskama!
Alles õitseliste tuli
Wagal õhtul wilgub nüid,
Aga künnilinnu heli –
Ammu wiimast korda hüid!
Alles kiigub koduilmast,
Eha paistel pärnapuu,
Aga tema haljast hõlmast
Lahkund tuttaw linnu suu! –
Wagad – wainud, metsad – koled,
Ei siin keegi tröösti neid,
Linnukene, kus sa oled?
Unustasid ära meid?
Kaugel halli udu süles,
Taewa piiril tudub ta!
Kes ta äratab weel üles
Elu wainul wõitlema? –
Kuldne koidu kuma, kaugelt
Ärata mu lindu sa,
Ärata ta taewa laugelt
Uuest jälle hõiskama!
225
Eha ajal.
Ju päike weereb, waob,
Ta kuldne ilu kaob
Siit taga taewaste.
Weel wilgub paiste-wari,
Ja hõbe tähte-kari
Ju tuleb taewa wainule.
Ilm oota, ole waga,
Seal taewa piire taga
Sul rahu-riides öö;
Ta lendes tuleb üles
Ja kiigutab sind süles,
Siis lõpeb waew ja ilma töö.
Hing, nõnda ükskord kaob,
Su elupäike waob
Siit surmariigisse;
Öö, hirmus öö sul jõuab,
Sind igaweste nõuab
Siit paksu, pime unele! –
Oh kallis õhtupäike,
Las’ wirwenda su läike
Weel minu waimu-maal;
Las’ kõige kõrgem mõte,
Et öö mul tuleb kätte,
Siin meeles seista eha a’al.
226
Themise töö *)
Kui jumalad weel hallis udus
Maailma rajal riidlemas,
Kuu päik’sel’ kosja-kindaid kudus
Ja igaweste kahwatas,
Ning maa ja taewa tule-wägi
Üht hirmust sõda alustas;
Öö tähte hiilgw’aid silmi nägi,
Mis sünd’sid tulepisaras.
Siis tõusid kustumata kaibed
Ja palwed pime ruumidest,
Et Themis tõmbaks wahel waibed
Ja lahutaks neid igawest.
Püha palwe lendab
Paksu pime sees,
Wiimaks kindlast seisab
Kohtujärje ees.
Seal ta, Themis, istub
Oma trooni ees,
Kurwalt, üksipäini
Ilma nurga sees!
Tema kõrwal tekid
Märja mulla peal!
Esimeses – õigus,
Teises – wale-heal.
*) Õiguse jumalanna muistsel Greekamaal.
227
Kui ta äkist kuuleb
Loomus’ ulunaid,
Lahutama tõttab
Tülis jumalaid.
Kaugelt sinna sõuab
Tuuletiiwe sees,
Aga, oh mis hirmus
Pilt tal paistab ees!
Tulepilwed käiwad
Keerus, kohinal,
Murdwad hirmsa wäega
Suitsusamba all;
Pisarate puistus
Tähte-riiki teeb,
Sügawus ja kõrgus
Tulemeres keeb.
Ruttu Themis tõmbab
Laia tekikest,
Laotab ta läbi
Tule-jõgedest:
Hele paistus pimeks
Suigub selle ees,
Jumalate kisa
Kõlab udu sees.
Aga oh, kuis teda
Täidab ekslik hüid:
Ta on wale-waiba
Wahel’ tõmban’d nüid!
228
Ilm on wait ja waga,
Aga pime ka –
Kogemata eksil
Halest nutab ta.
Nüid warjab waib, mis wainu üle,
Mis lahutas seal jumalaid,
See waib on must, on must ta süle –
On – mis sa usuks nimetad.
Kõik hinged waiba pimes põues
Nüid saawad osa pettussest
Ja rändawad ta wale-õues –
Kas rändawad seal igawest?
Elumere peal.
Mu kaunid, kallid, kuldsed päewad,
Kus läh’te lendes nüid mu käest?
Kus elutorm wiib lustilaewad?
Kus ruttab noorus kõigest wäest?
Ees kaugel punab õhtu eha
Kuld wiirud taewa sõrwadest,
Wist sinna randa tormiwiha
Mul juhib laenilt laewukest!
Ju heledaks läin’d lahke pale,
Ei läigi lusti tema pealt,
Ning koidutäht läin’d langemale,
Ei mõttemäe peal rõõmuhealt.
Külm argtus seal, kui surnu wäli,
229
Mu õnneläike lõpetan’d
Ja elutalwe külmawali
Mu waimustused wangi pan’d!
Kül laagle kombel lendab läbi
Laew laente kõrgeist mägedest,
Sest teda sunnib seisu häbi
Ja tormiwägi ülewest;
Waim, noorus ist’wad tüiril waga,
Neid ehmatab nii lendaw käik,
Ja paksu pilwemüiri taga
Ju ammu kustun’d päikse läik!
Siit waates tagasi weel sinna,
Silm öö ja paksu udusse
Näeb maha jääma noorus’ linna,
Ta kuldsed tornid kaugele!
Weel kostawad sealt kaugelt kõrwa
Mull’ armu mängid magusad
Ja kustuwad siis taewa sõrwa,
Kus kõik mu õnned hingawad.
Ah kui weel alles rõõmsal rannal
Ma kõndsin koidu-paiste käes,
Kui alles õitsid minu rinnal
Kõik armud, ilud wagas wäes,
Siis arwasin, et igaweste
Mu elulaew ei liigu siit,
Et koit weel kumab armsamaste
Ja õits’wal õitel õhkub niit!
Kui aga rõõmsa ranna wilu
Mind hüidis, kutsus kaldale,
Siis paistis silma suurem ilu
230
Mull’ üle laente-mägede:
Sest alustasin suisa sõitu,
Mis ilusama ilma käis;
Nüid marumänd on saanud wõitu,
Mul end’ne rand weel üksnes näis!
Elu haawad.
Kui eksiline elusaatus
Su hinge sisse haawu lööb
Ja tulewiku õnnetaewas
Kõik auu ja hiilgel ära sööb;
Kui kuldset lootus’ koidukuma
Su walupilwed warjawad
Ja taga pilwi, häbiorus,
Sa seisad, palgil pisarad –
Siis jälle ennast uuest heida
Sa elusaate sülesse
Ja niiskeid, nutu-silmi tõsta
Weel igatsedes ülesse.
Seal näed sa, kuidas kõrgel kätel
Aeg häbipilwi ära a’ab
Ja sinu surnud, walus süda
Uut õnne, rahu, rõõmu saab.
Siis jälle õnnetuse orgu
Sull’ sinab taewas tähtega.
Ja pimedamas hinge põhjas
Lööb kuldne leek sull’ loitama.
231
Ja nõdra inimeste naerud
On wäsin’d, otsas, hingamas,
Sest sinu eksituse süidi
Aeg – kõrgem käsi – kustutas.
Kas igaweste kust’sid ära
Nad tulewiku taewastes? –
Oh küsi kõrgelt, ma ei mõista,
Ma wastaks sulle unistes!
Korsika.
Sa sünnitasid poega,
Oh kuulus Korsika,
Kes oma kuldse mõega
Wiis üle ilmamaa.
Ta laias taewa wõlwis
Wõit’ tasa tõuseda,
Lõi wälku waimupilwis
Ja – tuli rutuga.
Kes julges nüid su poega
Weel wiita wõiduteel,
Kui raske, raudse käega
Käis Gallilaste eel? –
Ta kuldse mõega järel,
Kust läbi lõikas ta,
Jäid riigid, linnad warel’
Ja meri kohama.
232
Kül püidsid wastu panna
Tall’ mitmed miljonid,
Kus aga tõstis kanda,
Seal surma uinusid.
Ja laial, walgel lipul –
Kõik riigid hulgani –
Mis seisis torni tipul
Tall’ rahust räägiti?
Ja muistsed Rooma pojad
Tal laulsid õnne-wiit,
Ei jäled were-ojad
Neid hirmutanud siit,
Sest mustal wäljal weres,
Kus suikun’d sõjasõit,
Seal õitses priius järes –
Oh õnnis – õnnis wõit! –
– – – – – – – – – –
Korsika kalju kaldel
Nüid laened leinawad,
Ta riigis, linnas, waldel
On mõtted ämarad: –
Kas peaks kaljupõues
Weel waimu õhkuma,
Kes terwes taewa õues
On ära wõitmata? –
Nüid Wahemeri mõttes –
Ta kuulab tasaste
Ja laene weereb tõttes
Gallia rannasse.
233
Buuri sõda. 1900 – 1902.
Seal lõuna maadel, Afrikas,
On Buuri rahwas wõitlemas.
Kus pilwe-kõrged rahu mäed,
Seal werest tilguwad ta käed!
Kes rikkus rahu meie a’al
Seal wanal wabaduse maal?
Ta kodupinna rikkus – kuld
On sütitanud sõjatuld,
Ta warandust ja kullamäed
On rööw’ma läinud ahned käed,
Nüid waga weri woolab seal
Ja ilmas liigub leina-heal!
Salk laewu sõuab mereweel –
Seal sadatuhat sõjateel,
Nad sõudwad sinna Britti maalt
Ja ristiusu rahwa ra’alt,
Neil wabadus on keele peal
Ja südames on rööwli-heal.
Nüid woolab weri, raiub raud –
Seal rööwijal on surma haud!
Sa langed wõera pinna peal,
Sul wiimne osa – wande-heal,
Ja seda kingib läikiw kuld,
Mis sütitanud sõjatuld!
234
Kül walitsed sa mered, maad,
Su käsku ilmad kuulewad,
Kuid wabadus ei karda sind,
Tal terasest ja rauast rind;
Ei õigus kohku ilma sees,
Ei kohku Britti trooni ees!
Nüid ära kiitle, ilma-riik,
Et wõitmata su oda, piik:
Sind peksab Buuri talumees
Et oled püsti häda sees –
Waat’, siin on wabaduse jõud
Ja nägemata waimu nõud!
Oh Buuri rahwas, wõitle sa,
Sull’ wõitu soowib ilmamaa!
Sa wõitled wabaduse eest,
Ja lähed läbi tulest, weest;
Sa langed oma rahwa ra’al,
Wõid surra wabal isamaal!
Trooja waretel.
(Greeka-Türgi sõda.)
Kas näete Trooja suitsusambad,
Mis üles tõuswad taewani?
Kül häwitasid ajahambad
Nüid leegib, loitab uuesti.
Maailma rahwad seisma jääwad
Ja wangutawad kurwalt pead,
Ka laewnikud, kes merel lä’äwad,
Ei suuda talle soowi head!
235
Su õnnetäht on langen’d maha
Ja uppun’d aja meresse,
Ei muistne kuulsus tõusta taha
Kui ilumärk maailmale.
Kus enne sinas Helle-meri
Ja kullas koitis kodupind,
Seal woolab waba rahwa weri,
Ja toores rahwas rõhub sind!
Miks lõdwaks läinud kanged käed,
Kes olid jumalate tõust?
Kas kõrged kapitoli mäed
Ei jutusta sull’ muistsest jõust?
Sul on ju õigus, kindel kohus,
Oh hüia appi jumalad,
Sa oled suures surma-ohus,
Miks wägilased magawad?
Oh kuidas see mu südant köidab,
Mu waimu walus keema a’ab,
Kui kawalus ja kurjus koidab
Ja ülekohus wõitu saab!
Kül oma riisujate süles
Ju aastasajad ohkad sa –
Nüid maa ja taewas tõusku üles
Sull’ tulgu õigust tegema!
Ja kui sa nüid ka langed alla
Ning aastasajad suigud weel,
Sa peased ükskord ikka walla
Ja õitsed tulewiku teel.
Nüid köidetakse sinu käed
Kül ahelasse aegadest:
Su ennemuistsed pühad mäed
On siiski sinu igawest!
236
Oh kallis rahwas, kallis sugu,
Kui raudne süda sull’ ei löö,
Sind tõstab siiski ajalugu,
Su määramata tarkus, töö.
Ka minu waimu kutsub kaugelt,
Kaastundmus, kaugelt kutsub ta,
Sest soowin sulle eha laugelt:
Oh kosu, kaswa, kallis maa!
Soowid.
Teil tulgu õnne ülewest
Ja armu-wihma pilwedest
Et elu lustil, lendes lä’äks
Ja kewade teil’ kestma jääks.
II.
Kui sõprus sigis südamest,
Siis kestku tema igawest.
III.
Õits’wad õied õits’ku kallil kaasal
Elu kuldsel, kewadisel kuul,
Ja su armu lehisewal aasal
Laulgu lahkest’ iga linnu huul!
VII. osa
Usud.
Kõik usklikud siin ilma sees
On nagu kalad merewees:
Seal seltsid üle tuhande
Ja meri on üksainuke!
Nad sinna tänna ujawad
Ja kõikidel on õiged kaad –
Kuid meri kohab tasakest,
Käib üle kõigist kaladest.
Usk – meri, sina – kalake,
Kes eksib lainest lainesse –
Kuis wõid sa käia õiget teed,
Kui ääreta on mereweed?
238
Merel.
„Laewnik, kuhu sa mind sõuad
Mässulise mere peal?“
,,Sinna, kus sa randa jõuad,“
Kostab wastu kipri heal.
,,Aga rand – kas ta weel kaugel,
Mis mind seal on ootamas?“
,,Pilk mul wiibib taewa laugel –
Kaljud sala sügawas.“
„Pööra ümber koju poole,
Meri mässab maru-hoos!“
,,Anti elus sind mu hoole,
Wõime surra ühes koos.“
„Koidu piire juba puhas,
Taewas selgib pilwe all?“
,,See on ainult ühes kuhas,
Mitte meie ligidal!“
,,Tõstame nüid tänus käed
Peastja poole ülesse?“
,,Kaugelt alles randa näed –
Weel on meri mässune!“
239
Kui.
Kui mõistaksin ma mõtelda,
Mis elu sees saab juhtuma:
Kas tallan rada lillelist,
Wõi astun läbi ohakist.
Kui mõistaksin ma mõtelda,
Kuis eluots saab olema:
Kas kodu-mulda maetaks mind,
Wõi jahtub wõersil wäsi’nd rind.
Kui mõistaksin ma mõtelda,
Kuis waimuilm saab olema:
Kui palju tõde luuledest
Ma leian eest ja ülewest.
Ku mõistaksin – ei mõista ma,
Waid pean lep’ma luulega,
Sest tulewiku wärawad
On lukku pandud, tumedad!
Igawene aeg.
Kus on mu igawene kodu –
Ma küsin seda eneselt –
Ei tule mulle kindlat kostust
Mu meelest ega huuledelt.
240
Kus on mu igawene kodu,
Ma küsin kuu ja tähte käest –
Nad on nii wait ja käiwad kindlast
Ja hiilgawad Jehoowa wäest.
Kus on mu igawene kodu,
Ma küsin päik’selt särawalt –
Ta piirab põhjamata kaugel
Ja leegib taewa wärawalt.
Kus on mu igawene kodu,
Ma küsin loojalt Jumalalt –
Ta kostab: rändaja, miks nõuad
Sa seda nõnda sõgedalt!
Su hingeõhk läks minust wälja,
Su waim on minust osake:
Oh tule tagasi mu juure
Ja ühenda end uueste!
Nüid mõistan ma, et Isa juures
On minu taewas, kodumaa!
Maailmad täidetud on temast
Ja täidetud on taewad ka.
Asjata!
Ei jõua küsimisi köita:
Kus kohta hing jääb elama,
Ma siiski tahaks kindlast sõita,
Siit kõrgemale lennata.
241
Ma jätaks maha ilma-mulla
Siis sügawasse suitsema,
Ma lendaks üle koidu-kulla,
Wõiks kõrgel harjal hõisata.
Oh õnnelikku, püha reisi!
Siit ilma põhjast peaseks ma,
Sealt leiaks sugulaisi, teisi,
Sealt leiaks uue ilmamaa.
Mis ammu mustal haua riiwil
Sai lukku pandud minu eest,
Mis ära lendas kotka tiiwil,
Mull’ hõiskaks wastu taewa seest.
Oh aga kõik need kallid kujud,
Need igatsused ilusad
On lapselikud luule-tujud,
Ja nagu udu kaduwad!
Mu tee on otsas uude ilma,
Kui naeratab mull’ surmaöö,
Wast asjata ma tõstsin silma
Siit üle kauge tähtewöö!
Sureja.
Paista tasakeste, taewa päike,
Ennemuistse hella wiisiga!
Wanas ilmas rändan wiimseid käike,
Suigun warsti surma wilussa.
242
Teie, taewa tuuled, käige kõrgest,
Winged marud, wiitke pilwega:
Minu waim lä’eb üle mäest ja orgest
Kõrge kuude poole lendama!
Igaweste wäsin’d waatab sinna,
Peale tähte walge, kustuw silm,
Lennates ta igatseb siit minna
Kodumaale, kus on ilus ilm!
Oh mis magusad on mõtted sinna!
Kaugelt kuts’wad ingli helinad,
Näen Jeruusalemma, lusti linna,
Paradiisi süles sinawad. –
Õitsege, oh rõõmsad roosid, kaua
Püha päik’se paiste walgusel!
Hinged, waat’ke üle oma haua
Kõrget suwe õits’mist ülewel!
Teie, rõõmsad linnud, laulge lugu
Õhuriigis, halja taewa all,
Aga inimeste uhke sugu:
Tunne laulu, mis on kaugemal!
Paistku taewas kaua koit ja eha,
Läik’gu tähed waiksel ööse a’al!
Õhtu, õhtu ligi, öö on wiha
Tume päike paistab kaugel maal!
243
Igawene aeg.
Igawese aja pimel piirel
Suured ilutsused särawad,
Aga minu mõtted, igatsused
Ei sealt leia ust, ei wärawat.
Ütle mulle, inimene, kesse
Räägid tulewiku taewastest;
Kas weel kaugel surmariigi süles
Leietakse usu-tähekest?
Kas weel igawese aja õues
Teretawad elumõtted mind?
Kas weel külmas haua sisikonnas
Hakkab tuks’ma ära mädan’d rind?
Oh ma oleks õnnis, ütlemata õnnis,
Kui weel lõpeks haud ja igawus,
Kui weel usu kuldsed unenäod
Oleks enam kui üks jampsitus! –
Igawene aeg ei lõpe otsa,
Igawene aeg jääb igawest,
Elu kasuks – seda mõtlen mina –
Petetakse palju inimest.
Ära wõta.
Ära wõta usku ära
Terwe toore ilma käest,
Siin on alles wäga wara
Peasta wana kombe wäest.
244
Las’ weel lend’wad aastasajad
Taha selja, surmasse,
Siis wast tulewad ju ajad,
Lõpe muistse mängile.
Olgu usku rumalatel,
Teadus targa tundjale,
Ilma – ilm on jumalatel
Igawene wõlglane!
Paradiis.
Kaugel, aja-rüpe esi-rajal,
Seisab õnnis, püha paradiis,
Seisab Aadam hõiskades ja nuttes,
Kuni ingel teda wälja wiis.
Wennad, need on nooreilma mängid,
Mis on sündin’d muistsel jutumaal,
Tõsiduse tagaotsimised
Rahwa lapsepõlwe pimel ööl?
Jumal – waim, sel pole luud, ei liha,
Ei ta põrmus aeda ehita,
Ei tal ole inimlikka käsa,
Millega ta tegi Aadama.
Kõrge Jumal, kes kõik enne teab,
Teatusi ei otsi nõdra käest,
Ei ta ütle kadelt Aadamale:
Hoia ennast, hoia kõigest wäest! –
245
Peaks muisteilma jutud jääma
Kindlaks taewaliku tõe ees,
Siis ka tark ja wägew ilma Looja
Oleks nõder, eksiline mees.
Aga tema tööl ei parandusi,
Sest et meister – waim ja täielik,
Ei ta kiusa nõtre proowitusel,
Sest ta teadmine on lai, pikk.
Rahwa noorus, ilma lapsepõli
Selle põlwe püha, waga wiis,
Seda usu palawiku jamsus
Nimetab nüid püha paradiis.
Minu mõtted.
Ma püidsin õigeid mõtteid tuua
Ja tõde ilmal’ ilmuta,
Mis luulewäljal wõisin luua,
See sündis kawaluseta.
Maailm ei mõistnud minu aimu,
Ei mõistnud minu luulekeelt,
Ta külwas mulle lausa laimu
Ja mõtles, et ma eksin’d teelt.
Ja siiski minu südamesse
Need mõtted jääwad mullani,
Mis palmisin ma ridadesse
Ei lahku minust surreski:
246
Ma tõstan kõrgeks tõetaewa
Ja üle kõige jumalust,
Ma põlgan kombelikku waewa,
Ma wihkan pettust, rumalust!
Su rajad udulisel wäljal
On keerulised, kõwerad:
Seal ränd’ja eksib tõe näljal
Ja otsib selget hallikat.
Sealt aga tõde kadun’d suutu,
Kus omakasu kuningas –
Kes julges kombe külge puutu,
See eksinud on Jumalas!
Mu usk on armas Isa taewas,
Mu hüie ilmas – isamaa!
Need trööstigu mind elu waewas
Ja saatku mulda magama!
Las’ sajatada wale-huuled –
Ma püidsin käia tõeteed –
Mu haual nut’wad taewatuuled,
Neil pisarateks kaste-weed!
VIII. osa.
Õnnesoowid.
Õnn on nii muutlik nagu tuul,
Kui ilmad kewadisel kuul;
Soow seisab meie huuledel –
Kõik wõim ja wägi saatusel:
Kui soowid õnne sõbrale,
Siis saada palwed ülesse.
248
Keisri Majesteedi Aleksandri III.
Kroonimise pühaks, 15. mail, 1883.
Kuula, kuidas pühalikult kiik’wad
Kellad kuldseis kirjuis tornides,
Waata, kuidas rahwalaened liik’wad
Moskwa poole usu kartuses:
Weneriik on täna pulmaehtes,
Kihlab ennast uue Tsaariga,
Sest on Kremli tornid lipulehtes!
Rahwast woolab sinna otsata.
Hõiska, wõitmata Wenemaa:
Huraa, huraa, huraa!
Weneriik on rööwli häbiks saanud
Jälle Tsaari oma järele,
Ilma Looja, walitseja a’anud
Omad asjad wäga targaste:
Rahus seisab kõrge taewa-süle,
Rahus rändab rahwas mulla peal,
Rahupilwed Weneriigi üle –
Kuldne rahu lehwib siin ja sea!!
Hõiska, wõitmata Wenemaa:
Huraa, jne.
Hõiska, Wenemaa, – su muistsel järjel
Istub noor ja wahwa, wägew Tsaar.
Wii tall’ tänuohwrid kuldsel järjel –
Nüid sind walitseb üks kallis paar!
Selle Keisri paari külwi-kätel
Saawad riik ja rahwas õitsema.
249
Nende elu kosutawal lätel
Kingib Looja lõikust otsata!
Hõiska, wõitmata Wenemaa:
Huraa, jne.
Wene Keisri kuldsel trooni jalgel
Kummardawad põrmus rahwad, maad,
Algmisest ei ole taewa walgel
Tõusnud riiki suurt, nii wägewat:
Tsaari päralt terwed uhked ilmad,
Mere sügawused, kõrged mäed –
Oh kui walwsad olgu tema silmad,
Oh kui wahwad, kindlad tema käed!
Hõiska, wõitmata Wenemaa!
Huraa, jne.
Silm on wäsin’d püha Moskwa läikest,
Tundmust, hinge matab imedus:
Kremlis paistwad tuhat tule-päikest,
Peletatud öö ja pimedus.
Ilma kuningad on ehmatuses
Sadan’d Tsaari ette põlwili,
Toomad talle andeid alanduses
Koidu piirelt kuni ehani!
Hõiska, wõitmata Wenemaa:
Huraa, jne.
Keset kihinat ja kulla sära –
Kuule, Eesti rahwas, rõõmusta –
Majesteet ei unusta sind ära,
Mõtleb sinu peale armuga.
Sest sa oled truu, ja Eesti weri
Jookseb rõõmsast kalli Keisri eest,
250
Kui ta wastu pime põrgumeri
Kutsub wõitlusele wahwat meest.
Hõiska, wõitmata Wenemaa:
Huraa, jne.
Kremli tornist kustub kuldne sära,
Moskwa uinub rõõmsa rahusse,
Milionid sõit’wad jälle ära
Kauge kodu taewa kaartele.
Siin ka lõpeb minu laulu-lugu
Südamliku õnnesoowiga:
Ela kõrgest, kallis Keisrisugu,
Ela, igaweste ela sa!
Hõiska wõitmata Wenemaa:
Huraa, jne. .
Professor Köhler’ile.
Kui sulle eluhommik koitis,
Sa sünd’sid kuulsas Sakalas,
Sind eite õrnal rinnal toitis
Ja hellal kätel kiigutas,
Siis hingas alles uduwöödes
Ja unehõlmas Eestimaa,
Ei julgen’d keegi orjaöödes
Su rahwast unest ärata.
Seal kandis elusaate-süle,
Õnn tasakeste tõstis sind,
Koit kumas kõrges sinu üle –
Sind kaisutas ju wõeras rind.
251
Sul siiski seisid kodukohad,
Su wen’de walu südames,
Su Sakala maa õits’wad luhad
Ei kadunud sealt iganes.
Sa astsid tulist rahwatööle
Ja wahwast wõitlesid ta eest,
Ei iial jätnud wõitu ööle,
Sa armastasid Eesti meest.
Ei selle juures elus nõudnud
Sa waewapalgaks tänukeelt,
Ei ole ilmas pöörda jõudnud
Maailma marud sinu meelt!
Kell’ on nii puhas, waga nõue
Nii ilmasüita elukäik?
Su elu woolab Eesti õue
Nii tasakest’ kui taewa läik;
Sa oled truu ja oled waga
Su isamaale, Keisrile,
Ei ole sinu hinge taga,
Mis alandaks sind põrmusse.
Et meie rahwa hulgast mõned
Sull’ tänupalgaks laimu loon’d
Ja nende kirjad, nende kõned
On hullustusi ilma toon’d,
Sest ärgu sinu kallid meeled
Weel sajatagu Eesti werd:
Mill’ lõp’wad ilmast kurjad keeled?
Kes juhib hullustuse merd?
Mu Eesti rahwas rinnus kannab
Su nime hiilg’wa tähtega,
Sull’ hinge põhjast tänu annab,
252
Sind laseb kõrgest elada.
Jah, ela, õitse, kaswa kaua,
Sa Taarapinna tammepuu!
Sa ait’sid murda orjaraua –
Sind kõrgeks kiidab rahwa suu!
Emajõe ööpikule.
Mu linnuke, miks leinal hüiad
Seal kauge koidu kaisu sees,
Kas koju tagasi sa püiad,
Kui sagest ohkad silmawees?
Kas ida-taewa kuldsed kaared
Sind magusast’ ei meelita?
Eks rohelised mere saared
Sul ole armas kodumaa?
Ma kuulen leina-laulu halet’
Nii tihti kõikwat taewa all,
Ja elusaate waga walet
Siis sajatatud sügawal!
Need healed rõhuwad mu rinda,
Mu südant otse surmawad,
Need healed kostwad kodupinda,
Kui hauakella helinad!
Oh linnukene, miks sa wõtsid
Siit kallist kodust lahkuda,
Miks mullalise sülle tõtsid
Kui taewa päralt olid sa?
Sa jätsid maha kodukohad,
253
Su tähtis taewa iluga.
Kõik Eesti mäed ja orud, luhad,
Ta nurmed nukralt leinama!
Koit alles puistab puna kulda
Siin kewadisel õiekuul,
Kuu külwab oma kollast tulda
Weel Eesti Emajõe suul,
Ja Taaratammik liigub lehtes
Nii waikne, püha, tasane,
Sind ootab ennemuistses ehtes –
Kus wiibid, wäsin’d linnuke?
Oh et weel korra koduõues
Su taewa-toonid tõuseksid,
Siis kannaks tuhat õnne põues
Nii palju Eesti südamid!
Sind aga köidab kange kida,
Mu linnukene kinni seal,
Kus tihti kuldne pilwerida
On punetawa taewa peal!
Wiru laulikule.
Kalewite laste kodu
Kaua seisis kõlata:
Laulu olid ajad wiinud,
Hirmsad ajad hingama!
Palwetades taewa poole
Waatas waga rahwa silm:
Oh et hakkaks meile jälle
Koitma läinud laulu-ilm!
254
Kalju laste pühad palwed
Tõusid peale pilwede,
Tõusid üles Taara kotta,
Seal neid kuuldi heldeste.
Sulle, laulikule, anti
Kõrgest kodust käsku siis,
Anti kätte kuldne kannel –
Wanemuise enda wiis.
Siis sa män’gsid neile lugu
Ennemuistse iluga,
Lapsed ligidalt ja kaugelt
Tulid kõla kuulama.
Kalewite kodus lauldi
Enne kül ju mitu wiit,
Aga neid kõik kaswatanud
Oli wõeras õhtu niit.
Sulle, suure laulikule,
Wõerad wainud tundmata,
Laulu hallik sinu hinges
Ühendud on taewaga.
Sest ka taewalikud healed
Tõusewad su kandli seest,
Sest ka sinu suured mõtted
Jääwad warju mitme eest.
Tulew põlw saab kätte saama
Ükskord kõik su saladust,
Saab sull’ auupärga andma,
Kiitma sinu jumalust.
255
Laula siis sa, kallis laulik,
Laula palju, palju weel!
Ärgu iial waiki jäägu
Sinu kuldse kandli keel!
Professor Dr. M. Weskele.
Kaasani ülikooli peale minnes,
25. Aug. 1886.
Ära lä’äd sa isamaalt,
Ära õits’walt Eesti ra’alt.
Elusaatus kutsub sind –
Leinama jääb kodupind!
Meil’ sa palju laulu lõid,
Waimuwara ilmsiks tõid,
Harisid siin emakeelt,
Elustasid Eesti meelt.
Ei sa puhkan’d päewal, ööl
Wäsimata olid tööl,
Meeles seisis isamaa,
Higistasid palgata!
Ei sa teadnud uhkusest,
Armastasid inimest,
Kiusust, wiha laimdusest
Läksid mööda tasakest.
Mine, kallis laululind:
Kõrge keiser kutsub sind,
Kutsub auu ja armuga
Oma rahwast harima.
256
Kui seal kaugel wõeral maal
Kuldse koidu, eha a’al
Koju poole waatad sa
Põhjatuma armuga.
Tuleta siis meele sa:
Wennad oot’wad armuga,
Saatwad sulle terwisi
Taewa pilwil alati!
Õnne laulgu linnuhuul,
Terwist wiigu taewatuul
Kuni jälle kodumaa
Teretab sind rõõmuga!
Koidulale.
Sa särad päikse paiste eel
Ja õitsed kewadisel teel,
Kus loodus lugud lauluks loob,
Seal suwi tõeste wilja toob.
Sul Wanemuine astub ees,
Ta õnnistas sind hälli sees,
Sest waikib laanes linnu heal,
Kui sinu kõla kostab seal.
Kui teised luusil Taaramäel,
Siis hõiskad sina taewa wäel,
Sest waba tiiwul tahan sind
Ma kiita, kaunis künnilind!
257
Ma olen kurb ja unine,
Kui sinu heal ei helise,
Ei jõua oota, kannata –
Oh laula ilmad õitsema!
Sakalale.
1878.
Ma teretan sind, Eesti päike,
Ma teretan sind, Sakala!
Sa saadad oma kulla läike
Nüid särades ju üle maa.
Ja sinu soojus, ime ilu
On tungin’d musta taewasse,
Ta peletab siit ööd ja wilu,
Kõik udupilwed kaugele.
Oh wäga kaua kodu-õues
Sind, päike, ootsin tõusema,
Et omas igatsewas põues
Sind hellast wõiksin kaisuta.
Ei kerkin’d taewa kaarel koitu –
Külm, pime igatsejal ilm,
Ei näinud taewas tuleloitu,
Waid ööd ja udu minu silm!
Siis kuulsin kõla kodu-õues,
Et päike tuleb, tõusemas
Ja nägin, kuidas koidu põues
Kuu lumi-walgeks kahwatas.
Nüid sinu wabal, soojal walgel
258
Näen sood ja orud särawat.
Sest omal jumalikul palgel
Sa lõhud ööde wärawad.
Kül suur on, päike, sinu wägi –
Ka põrmu paned elama;
Su hauakalju, surmamägi
Nüid õitseb uue iluga!
Ja surma öö seest tõuseb üles
Noor elu ehtes, hõisates,
Käib kõrgel teedel taewa süles
Ja naeratab seal kõrguses.
Oh Sakala, kas ise kuuled:
Su wana linna warmetel
Nüid kahisewad jälle tuuled
Ta muistsel kalju kangusel.
Seal tõst’wad waba rahwa waimud
Pead unistades ülesse
Ja mõttes lend’wad nende aimud
Siit üle muistse mägede.
Nad waat’wad wana wõitlus’ kohte
Seal rahu-lilled liiguwad,
Ei ole kuskil surma ohte,
Puu okstel linnud kiiguwad.
Nad näewad wõimust, tarka rahu,
Ja kuidas wana lipu teel
Me pojad wõitnud talwe kahu,
Ning ühendan’d end Eesti meel!
Suli’ soowin elu, soowin sõudu,
Sull’ soowin õnne, Sakala!
Oh andku taewas sulle jõudu
259
Su waenlastega wõidelda!
Kell’ sala kihwti odas, noolis,
Neid talla maha wägewast,
Kes waletawad kõrges toolis,
Neil’ anna witsu walusast!
Wiljandi Eesti Põllumeeste Seltsi maja
nurgakiwi panemisel, 26 Junil 1881.
Mis teewad Sakalamaa pojad
Sii lausa laia taewa all!
Neil rinnus wabaduse ojad
Näis keerutama kohinal;
Neil silmis särab hõiske-hüie
Ja rohked rõõmupisarad,
Üksainus mõte, ainus püie
On ühendanud rahwast, maad.
Sakalamaal on kihlatunnid,
Tall’ mõrsja kosja-kindaid toob,
Siit ära lõpmas orja sunnid,
Siin priius uusi aegu loob.
Siin ühendus ja truudus kandwad
Maailma ette enda wäed,
Ning seltslik arm ja sõprus pandwad
Siin juures rõõmul kokku käed.
Ju wäga wanal hallil ajal
Seis’ mõrsjapõlwes Sakala,
See aga lõppis katku kajal
Ja ta jäi leseks, leinama.
260
Ja aastasajad lese toitu
Ta wõera nurgas nuttes sõi,
Nüid jälle ärkab talle koitu –
Kas ta ei rõõmus olla wõi?
Siin, kus nüid seis’wad wennad, õed
Uut elujõudu, julgust täis,
Siin jooksid wabaduse jõed,
Siin rahwas muiste seltsis käis.
Ja seltsi läbi Eesti rahwus
Sai kuulsaks üle mere, maa,
Kus kõlas Kalewite wahwus,
Seal kõlas auuga Sakala.
Kui aga pimed pilwerünkad
Meil’ läänest tuld ja tõrwa tõid,
Kui kodupinna murukünkad
Ta laste werd ja jõudu jõid,
Siis ühendus ja truudus peitsid
Ka une rüppe enda pead,
Ta kindlusega warmeks heitsid
Kõik rahwa leegid, lõkked, head!
Kõik isa-isad panid mulda
Pead selle mure-mõttega,
Et wabaduse koidu kulda
Ei lapsed iial saa nägema,
Ja waata, nüid ju päike pead
Meil’ tõstab pime pilwewööst,
Ta saadab meile õnne, head
Ja särab läbi orjaööst!
Jah, Sakala, su elupäike
On ime suurelt ärkanud,
Su waenlased ta laente läike
261
On kahetsedes märkanud:
Ei laula üksi hallid waimud
Su wabadusest tuulehoos,
Waid Eesti lapsed, Eesti kaimud
On ühel meelel ilmsi koos.
Su Põllumeeste Selts ja maja
On hiilgwaks täheks tõeste
Et rahwas tunneb, mis tal waja
Ja lesepõlw jääb kõrwale.
Sest Seltsimaja nurga kalju
Ei unusta ma elades,
Kui kül on aja-torm ka walju –
Ta seisab rahwa südames.
Ja seda elutähte pannud
On Aleksander hiilgama,
Su orjaöösse walgust kannud –
Oh täna teda, Eestimaa!
Weel saawad ida taewatuuled
Su pühal pinnal lehwima,
Sest hüidwad rõõmsast minu huuled:
Oh õitse Selts ja Sakala!
Õnnesoowitus kuulsale Wiru laulikule
Dr. F. R. Kreutzwaldile
seitsmekümnenda sünnipäewa puhul, 14. Jõulukuu päewal, 1873.
Suur pühapäew, mis idas hiilgas täna
Ja walges taewa-pildis piirab ju,
Kes noor ja siiski igawesti wana –
Tõi isamaale rõõmsa hommiku:
262
Et wana kotkast, kõrges õhus keerul,
Me täna waikselt wõime tereta,
Tall’ õnne soowi wiimsel päi’kse weerul,
Ta kotta tulle kuuma tänuga
Weel enne, kui meil õnn saab ehama.
Sa oled palju walgust wälja külwan’d,
Oh meie waimupõllu peremees,
Ehk kül on hirmsad tuulemarud ulwan’d
Su ümberringi hullu meele sees:
Sa isamaa ja Eesti laste isa,
Meid jootsid puhta waimupiimaga,
Sest tõttab täna laulikute lisa,
Su laste arm sind see eest tänama
Ja tahab oma rõõmu tunnista.
Me waimupõld ei enam wilja kannud,
Sest isa-õues õitsen’d hirmus öö,
Ei pühad pilwed wihma-piiska annud,
Waid nuttu kandis Kalewite töö;
Sest põgenesid põllult Eesti pojad
Ja saiwad saksaks ümber muudetud,
Neil kuiwasiwad rinnust armu-ojad,
Mis kõrgest taewa-taadist kaewatud,
Ei enam oma sugust hoolinud!
Ja laululinnud panid pea puhke,
Ehk tõusid taewasinis tiirlema,
Sest waimulaiskus lendas ümber, uhke.
Kui kataks põrgu pime unega! –
Ei keegi pannud tähel’ päikse tõusu,
Mis koidutuli taewast kuulutas,
Ei julgen’d sõnakesta sellst lausu,
Mis Ukku kaugelt ilmast kõneles
Ja taewa maalta meile tulemas.
263
Aeg pärib oma tütre ehtid taga –
Ta küsib seda laulikute käest;
Ei Wanemuise muistsed silmad maga,
Ta ootab pulmapidu Taaramäest;
Siin aga norgus seisis neiu palge,
Ei tulnud teda keegi kosima,
Ehk kül ta näost noor ja lumi-walge,
Ta siiski teistest taga ehtilla
Ja kõndis harimata kombega.
Laul waimustatud, waikse wiisidega,
Siin laia linna-laande eksinud,
Laul, oma uhke, kuulsa kangusega,
Sai püha petjatest siin paelutud;
Sest õues õitses taewas must ja tume
Ja helin seisis, suikus silmawees,
Ei paistnud ainsa tähekese jume,
Ei läik’nud laia, pime taewa sees
Seal Wanemuise kuldse trooni ees!
Seal sündis, seitsekümmend aastad täna,
Üks Eesti pojukene pimel a’al
Ja kui ta juba willand oli wana,
Siis aimas kurba järge kodumaal;
Nüid nukraks lõi tal süda noores eas
Ta õe ja wenna öösid waadata.
Sest läks ta wälja, targad mõtted peas
Neid halwaks peetud loomi aitama;
Kõik seda selgest armust tegi ta.
Ja et nüid esmalt halasti neid nägi,
Sest hakkas kirja-kangast kuduma:
Sealt laiad, pikad laulu-tek’id tegi
Ja jutu-kuued kuldse äärtega;
265
Sest wõeras maa, kui Eesti waimu waatis,
Ta tütre siidi peale silmad lõi,
Maailma otsadele kiitust saatis:
Ei ilusamat enam olla wõi!
Kõik seda isa hool ju meile tõi.
Nüid kallil kotkal kullakarwa suled,
Ju tapetud on elu tuulega,
Ehk silmist kül weel paistwad taewa tuled –
Ju õhust jõudu otsib huulega,
Ta siiski walitseb weel laulu-walda
Ja waimutöö on tema püham püid,
Sest tänu, kiitust tema sülle kalda –
,,Ta elagu!“ nii kõlab meie hüid
Nii ligidal, kui kaugel täna nüid.
C. R. Linnutajale
tema pulmapäewaks, 10. talwek. p. 1874
Kõige ilusam ja kaunim pidu
Meelitab mu kannelt mängile.
Linnutaja kaendlas armuidu,
Tema kuulsas kaendlas, mõtelge!
Eks see pea mu kandle keelte heli
Lennutama üle laia maa –
Isamaa ja laste armsam weli
Mängib lustil juba mõrsjaga,
Elu rahulise rannalla.
Kes siin suures ilma keerus
Leiab ainust armukest,
Selle päike igawest
Paistab, punab elu weerus!
265
Oh kui alles wara, koidu walgel,
Läksid armumerde mängima!
Päike paistis ilusamal palgel,
Laew see liikus õrna tuulega;
Neptun oli kuldsed teesid teinud
Läbi laente mustast mägedest,
Sest su silm ei hirmutust näinud,
Püidsid õnne elukaugusest,
Purjetaks ehk laew sul igawest.
Armumässud, nii kui meri
Mürisewad hinge maal,
Elu saadab noorus’ a’al
Koerustiku waime kari!
Aga ehk sa wäsitasid enda
Pikal waimu tuiskamise teel,
Ilmasgi ei koitnud kuldist randa
Sinu igatsewa silma eel.
Elu jumalad on jampsi lugul
Noorus’ armastuse roosi ra’al,
Kade meel ja mure nende sugul,
Et nii ime õnn on ilmamaal,
Kellest sagest tühi taewa saal.
Mis siin maa peal, tähte ilmas,
Elu keerul käima a’ab,
Waimu wõrgutuseks saab:
Pimedaks jääb meie silmas!
Laew see lendas. Südamete side
Oli Pillekaare katkestan’d,
Aga ükskord, ükskord tuli pide –
Kaugelt sinas soowimiste rand!
Hella silm ja palge puna-jume –
266
Armas Emiline Juuli Tahl –
Seal sull’ ütles healekene kume:
Lõp’ku sõit, siin oled rahumaal,
Kuhu igatsesid õits’wal a’al!
Inime lä’eb lustilinna,
Õnnemaale õhtuni,
Leiab lage kaugusi,
Ilmasgi ei saa ta sinna!
Kaldal nüid, ja kaugel selja taha
Laened laksutawad kurwaste,
Jääwad, igaweste jääwad maha,
Taewaliste kiusud teistele! –
Wagaste sa oled wälja läinud
Pillerkaare pühast pallastist,
Noorus-waim on naeratades teinud
Pärga sulle walupisarist,
Kui ta kuulis sinu lahkumist.
Peab elu suurel sihil
Ükskord lõp’ma lusti lend,
Inimene mõistma end,
Wana jumalate juhil!
Aga sadamas, kus õnn nüid koidab,
Teretab sind Taara hõiske-hüid –
Jumalad on kiusul, kumbas wõidab,
Wanemuine kannel kõlab nüid.
Tõsidus on täna wõitu saanud
Elu magusamast märkidest;
Tuhanded kõik selja taha jäänud,
Süles hoiad ühteainukest,
Kes on kallim, kaunim kõikidest.
267
Õnnis, kes siin suurel sõidul
Kätte saanud sadama!
Seal ta hingab rahuga
Igawesel armu wõidul.
Aga kesse teinud Pärnu pulma
Täna tähtjaks kaugel Kaljumaal?
Kesse kannud hõiskamise ilma
Ümberringi muist’sel Runu ra’al?
Sakalas ma kuulen lusti-kisa,
Taaramäe peal mängib mõtte tuul,
Kostab ööpikute laulu lisa
Kuni Emajõe wiimsel suul,
Keset külma, kurwal tormikuul?
Pakub ilm sull’ tänu panti
Tõsiduses targaste,
Wõta wastu julgeste –
Taewast mõistust meile anti!
Linnutajat, Wanemuise lasta
Tõstab kuulsaks, kõrgeks kodumaa,
Tulnud on ta oma wende wasta
Ilusama armastusega;
Surmanud siin Germania madu,
Mis ju näris Runu roosipuud;
Rõõmsalt nägime ta kurba kadu,
Wiimist lõhna warjas ida haud –
Eks su wennad pea sull’ andma suud.
Taewa põue pakub wiha
Maa ja wende waenlastele,
Kustumata kaugusele,
Lõpeb kättemaksu iha.
268
Päike paistab. Taewas kõrge, walge
Elukõlinal on kodumaa!
Seisust toonud meil’ sa esialge,
Mõtteid laiendanud lauluga.
Wõlga maksab nüid ka Wanemuine,
Lämmeküne kuumas leekides,
Elupärga ehib Ilmarine
Armu waikses, wiimses sidemes,
Kurwas, pimes ilmapõhjades!
Jumalate wõim ja wägi
Peaks ta palka maksama?
Mängib meie õnnega,
Kaugemal kui päik’se mägi!
Ela siis! Ja õitse tõsist korda
Mõrsja hellal rinnal, roosi suul!
Elutorm: ta häbeneb ka murda
Kahte laia toome lillekuul. –
Õits’wad hinged, ma ei mõista mitte
Mõista teile mingit soowida,
Kõik ju olete nüid saanud kätte,
Puhtaks riisund rõõmu-jumala
Wiimse ühenduse paelaga.
Ringitage lillewaasid,
Tõstke klaasid: Elagu!
Peig ja mõrsja: Elagu!
See peal joome wiina klaasid.
IX. osa.
Leinamised.
See leegib läbi südamest,
Et lahkunud on igawest,
Kes meile kallid, ligidal
Siin elutee peal, taewa all!
Kül rahwas teab, et temagi
Siit leinal lahkub wiimati.
Ja siiski sõna: „igawest“
Käib walus läbi südamest.
270
Leinamine Keisri Aleksandri II. järele.
1. Märtsil, 1881.
Neewa kaldalt kõlab kurblik lugu
Riigist riiki, ilmast ilmasse,
Põlastust täis inimesesugu
Pöörab selga põrgu wõidule:
Põhjatäht on taewast langen’d maha,
Miljonite keskelt kustunud,
Läbi ilma lendab leina-kaha:
Wene Majesteet on tapetud!
Kõrge taewa Looja, miks sa lased
Kurjust, õelust ilmas hõisata?
Miks su päike kuldab surma aset,
Tsaari hauda suure murega?
Wõid sa pisarate paljust waata,
Mis nüid walus nutab Wenemaa?
Eks sa taha meile õigust saata,
Wõta õelust, kurjust nuhelda?
Oh su mõtted on kui sügaw meri,
Ilma ääre, ilma põhjata!
See meid troostigu, et süita weri
Pidi ülekohtul woolama!
Mis wõib ussikene põrmus teada,
Kuis su heldus juhib ilmasi?
Et kõik targaste sa wõtad seada,
Seda usume kõik ometi.
Aleksander Teine, riigiisa,
Oli kuulus, hea ja õige mees,
Sest ka kadedus ja kuri kisa
Leekis pime põrgu põhja sees.
271
Tema hõlmas õnne, rahu, head
Leidis Wene-, weike Eestimaa –
End’sed hirmsad ajad, hirmsad wead
Pidid rahwa keskelt kaduma.
Otsata on Weneriigi wäed,
Suurem, kuulsam on ta algusest,
Kui ta põhja piirel lume-mäed –
Lehkab lõuna piire lilledest;
Kui ju idas ammu tõusnud päike,
Seisab läänes sügaw, pime öö –
Põhja-taewa wirmaliste läike
Waewalt aimab lõuna tähtewöö.
Selle ilma walitseja annud
Ülekohtu hirmsal surmal’ suud,
Põrgu tormid wärisema pannud,
Maha murdnud tema elupuud!
Elumarud mürisedes lä’äwad
Üle tema hauaküngastest,
Isa, Keiser, head teod jääwad,
Käiwad sinu järel’ igawest!
Leinamine Keisri Aleksandri III. järele.
Jälle rõhub kurbtus sinu rinda,
Walust wäsind, wägew Wenemaa,
Jälle sinu suurt ja püha pinda
Kastetakse pisaratega!
272
Keisrikojas surm on wõeraks käinud,
Üles tulnud igawesest ööst,
Tsaari waim on üles taewa läinud.
Kõrgemale tõusnud tähte wööst.
Keiser, Sinu suurust nutab taga
Laulik leina-kandli kõlaga!
Suur ja kõrge, kannatlik ja waga,
Kuulus olid üle ilmamaa!
Sest ka ilm nüid lõhkumisel käed
Paneb risti Sinu haua ees,
Keisrid, kuningad ja kõrged wäed
Palwetawad waikselt silmawees.
Sõjad, katkud ammu läilaks läinud,
Rahu järel’ jänunenud ilm,
Süita werewalamist on näinud,
Algmisest ju inimese silm.
Sellepärast Looja saatis alla
Taewast targa waimu Sinule,
Et sa peastaks sõja-kütkest walla
Inimese sugu õrnaste.
Oh kui hirmus on üks sõda ilmas:
Wennal wenna mõek on südames!
Rööwli leegid lõkendawad silmas
Kel ei wiha olnud elades.
Kurja würsti tujud wõiwad saata
Surma ilmasüita hingesid;
Naerdes wõib ta werepõllul waata
Kuidas tapetakse miljonid.
Sa ei armastanud were-tüli,
Hirmus oli Sulle tuli, raud,
Sinu eesmärk oli rahu-küli –
273
Püha oli meile Sinu haud!
Ilma rahu seisis Sinu wäel
Kõigel Sinu walitsuse a’al,
Hinga, õnnis, Isa paral käel,
Hinga paradiisi rahumaal!
Nagu kotkas kõrgel kaljutipult
Istusid Sa Wene troonile,
Wõim ja wägi liikus Sinu lipult
Üle ilmamaa ja merede.
Oh kui kergelt oleks sõja-kisa
Ilma wõinud panna põlema!
Waigistades ütles aga Isa:
„Ma ei luba rahu rikkuda!“
,,Weneriik, oh kaswa, kosu rahus,
,,Kaswa kangeks sisemisel jõul!
„Ühenda, mis alles seisab lahus –
„Ehitagem koda ühel nõul!“
Need on, Isa, Sinu rahumõtted,
Keda ilmas kõrgeks kiideti,
Need on Sinu suured ettewõtted,
Mis Su põrmule toob pärgasi.
Nüid Sa kannad kuldset rahupalmi
Uues ilmas, uue riigi ra’al,
Inglid laulwad Sulle püha salmi,
Igawesel, õndsal isamaal:
Õndsad on, kes ilmas rahunõudwad
Õndsad on, kes puhtad südamest.
Kui nad Taewa-Isa juure jõudwad
Rõõmustakse neid seal igawest.
274
Rahu soowib inimesesugu
Sulle, kadun’d Keiser, wägewus,
Rahu kirjutab Sull’ ajalugu,
Rahu palub ristikogudus.
Rahu said Sa selles ilmas näha –
Rahu laulab minu kandli keel –
Rahu pärga paneb Isa päha,
Rahu – palgaks Sulle taewas weel! –
Isa, anna ahastuses abi,
Tröösti Keisri kaasat kallimat,
Hoia tema kõrgeid lapsukesi,
Pühi nende silmast pisarad!
Anna uue Tsaarile ka jõudu
Rasket muret wõita südames,
Kingi talle taewalikku jõudu
Käia õndsa Isa jälgedes!
A. Kunileidile.
Wanemuise muistsed meeled
Taewast alla tõi su rind,
Tema kuldse kandli keeled
Elustasid wara sind.
Waimu-riigi taewa sõrwas
Läikis ilus laulu koit,
Armsad healed minu kõrwas,
Kuis nii wara jäite wait!
Kuulge! keskel koidusära
Astus ingel ülesse,
Tema käsul kustus ära
Taewa kaarelt täheke.
275
Waimud taga tähte taewa
Kadestasid kurjaste,
Juhtisid su elulaewa
Kustumata kõrgele!
Muusik? – seisab wait ja waga,
Jumalate kallim kink!
Kaugel Taara-hiie taga
Lukus laulu-taewa link! –
Taara tammikute keskelt
Kadusid sa, kallis taim!
Uidab nüid siin ümber leskelt
Eesti laste laulu waim!
Igaweses rahu ilmas,
Waim’e waikse piiri peal:
On sul pisarad seal silmas?
On sul rinnus hõiske-heal?
Kes su kodust kannab leina,
Mis mul tõuseb südamest –
Wäraw taga tähte seina
Lukustatud igawest.
Kui siis waime rööwli riigist
Hing mul sõnumit ei saa,
Ootab suurest taewa liigist
Teisi koite tõusema.
Kaugel, ida kaare taga,
Kuldsed kiired kiiguwad,
Laulu öö – ta uhke, waga –
Hing, mis mõttes liigutad?
Ei! oh ei ma enam kuule
Igawest su hinge healt!
Sind ei leia ükski luule
276
Kustki ilma wälja pealt!
Mälestus on mulle püha,
Igas tuule ulunas,
Lihtselt kõneleb mul kuha:
Surelik on hingamas!
Ema haual.
Siin seisan palwes waikselte,
Mul tunnistuseks ristike
Et selle mulla-mätta all
Truu süda jahtun’d sügawal!
Mu silmist jookswad pisarad
Ja niisutawad püha-maad –
Ei hella ema kuule sealt
Ta lapsukese nutu healt!
Ma waatan walus ristile
Ja tõstan pilku taewasse:
Sealt waatab helde ema silm,
Seal igawene armu-ilm!
277
Miuu armsa wenna, ,,Wirmalise“ toimetaja
Jaan Reinwald’i mälestuseks.
Surnud 26. mail 1900 *)
Wend, su mälestuseks tahan laulu luua,
Tahan kirjutada sinu elust, surmast weel,
Hinge kahetsust ma jõuan üksi tuua:
Miks nii wara suikusid sa surma teel!
Sinu armas kuju seisab ikka minu meeles,
Sinu healt ma kuulen igas tuule kohinas,
Kuulen seda igas laululinnu keeles,
Kui nad kewadel on kaugelt koju ruttamas.
Wend, sa olid ilmasüita, puhas waga,
Kõigist meist sul oli maapeal parem püid,
Ennast unustasid, nõudsid teiste õnne taga,
Isamaa ja rahwas olid sinu ülem hüid.
Nende kasuks wõitlesid sa ööd ja päewad,
Neile kirjutasid, laulsid juba lapse east –
Kas nüid rahwa armastused sinu järel käiwad,
Kas ma kuulen kurbe kahetsusi rahwa seast?
Iial weel ei jõua usku minu meeled,
Et sa oled kadunud meilt igawest,
Kurwas südames mull’ kõnelewad keeled:
Tema waim weel lehwib alla tähte hiilgusest.
Kurwalt waatan mina ikka koidu-maale,
Kust sa sage’st tulid rõõmustama mind,
Pööran niisked silmad kuldse eha-raale –
Kusagilt ei leia, armastaja süda, sind!
*) Narwa jõkke uppunud, Narwa kabelisse maetud.
278
Oh kui sügawad on, Looja, sinu mõtted,
Oh kui tumedad on igawese-aja wärawad!
Meie, inimeste, elu suured ettewõtted
On kui kerged udu-pilwed mööda lendajad!
Kes wõis mõtelda, et kade surmaingel sala
Sinu noore pea peal muste tiibu lehwitas –
Kohisewad laened matsiwad sind enda alla,
Leidsid surma jõe pime’s põhjas südawas! –
Nüid sa hingad kaugel wõera ilma mullas,
Kus jäi kodu muld, kus soowisid sa puhata?
Sinu ristikene särab külmas koidu kullas,
Kelle auust ja ilust kunagi ei laulnud sa!
Wõeras tuul see suud’leb sinu haua õisi,
Koidu kaste puistab sulle armastuse pisara’d,
Pole sugulasi, pole sõpru, pole palwetamas tõsi,
Surma jõe lained tasa, kurwalt kohawad!
Wennakene, hinga wõersil pühas rahus,
Kes sa mulle armas olid ilma otsata!
Et me nõnda kurwalt elu lõpetame lahus,
See kõik seisis enne taewa süles salaja.
Minu armu wiigu sinna õhtu taewa tuuled,
Kandku sala sinu kalli haua kalmule,
Laulgu magust und sull’ puhtad linnu huuled,
Kuni koidab sulle hommik – ülestõusmine.
X. osa.
Eesti laulikud.
Ma astun tasa roosiaeda,
Kus õied armsast lõhnawad,
Kül siin on mitme wärwilisi –
Ah kuis nii uhked, ilusad!
Ma õrnalt julgen mõnda puutu,
Ja weiksemaid ei waatagi,
Jah, roosidel on omad okkad –
Wast nõelawad mind koguni!
280
Dr. Kreutzwald.
Laulu-isa, kõrgel ülewel
Kõnnid sa nüid taewa nurmedel!
Meile waimu-kulda külw’sid sa,
Äratasid unest isamaa,
Kinkisid meil’ kalli Kalewi –
Auu jääb sulle põlwest põlweni!
Laulu-isa, sa
Puhka rahuga!
Koidula.
Tuumakas on sinu waimutoit,
Nendes särab meile laulukoit,
Seal, kus kost’wad sinu helinad
Wõerad linnud kurtes waikiwad.
Waimu leian sinu laulu seest,
Kunstid põgenewad selle eest –
Maga, Koidula,
Taewa rahuga!
Dr. Weske.
Üsna lihtne sinu laulu-wiis,
Siiski kõlab terwe Taara-hiis,
Kui su laulud kodus laksuwad,
Ilustawad Eesti isamaad.
Selgus, lihtsus, laulu ilu, jõud –
Nendest meie luule-põllul põud.
Maga, Weske, sa
Eesti mullassa!
281
Kunder.
Lõid ilust laulu, tublit näitemängi,
Siis heitsid wara unustuse sängi,
Su waim weel oleks teinud kallist tööd –
Head, ööd!
Jõgewer.
Sinu lahked laulu-tiiwad
Kõrgele mind üles wiiwad.
Seal mull’ ütleb Wanemuine:
,,Tema laul on soe ja suine!
,,Oma kandli talle andsin,
,,Taara mäele laulma pandsin –
„Kuule siis sa, Eesti sugu,
„Minu muistset kandli lugu!“
A. Grenzstein.
Helged mõtted, puhtad riimid –
Nõnda sõnu lauluks liimid.
Tamm.
Mis tuleb sealt nii mehine,
Ta sütitab mu südame,
Sest seal on waba luulewõim
Ja sugurahwa armu-hõim;
Ei köida meest seal kammitsad,
Kus laulu leegid miilawad.
282
Luiga.
Siin riimid puhtad, mõtted selged,
Nii meile kulda külwad sa,
Ja seisad esimeses reas.
Williandi.
Nii tasane kui õitsetuli
Su waimu-lõke leekimas,
Ma tänan wana Taara tarkust,
Kes luulega sind õnnistas!
Sööt.
Su kannel kõlab kenaste
Ja meeldib wäga minule.
Lipp.
Ei taha mina salata,
Et loodud laulik oled sa,
Kül läh’wad lahku mitmed teed –
Su luulest leian pärlisid.
Eisen.
Kuulda wõin su laulu-lugu,
Sütitab mu waimu sugu,
Parem pisut ometi,
Kui ei mitte midagi.
283
Bergmann.
Ma ei nõua mitte palju,
Aga seadus olgu walju:
On sul luules ettewõte,
Olgu puhas riim ja mõte!
Dr. Alwer.
Weel alles noor su luule-maa
Ja juba õisi kannab ta,
Sealt nupud nopin õrnaste
Ja punun pärjaks sinule.
Liiw.
Sa laulad nagu lõoke,
Ei lenda aga pilwisse.
Heameelega ma kuulen siit
Su ülilahket lauluwiit.
Rennit.
Su alustus kül weikene
Nüid astud sammu jõudsaste,
Ma soowin sulle õnne-maad,
Kus luule-krooni kätte saad.
284
Järw.
Seal olemas on unistus –
See üliselge tunnistus,
Et tuum ja terad olemas
Kes aga teda tuulutas?
Hansson.
Peas sul kaunis luule-tee,
Sõua, jõua edasi –
Külap warsti jõuad minna
Õitsewasse luule linna.
Dr. Hermann.
Kül weeretad sa kullast wiit,
Et kajab wastu nurm ja niit,
Kuid luuletuste sõnadest
Sa pole kuulnud põrmukest:
Kui tahad neid sa arwusta,
Siis tapled õrna tuulega.
Anna Haawa.
Kui tohiks õrnasugu pahanda,
Siis awalikult sulle ütleks ma
Et – – – – – – – – – – – – – –
– – – – – – – – – – – – – – – –
285
Elise Aun.
Su lauludes on iludust
Ja Wanemuise jumalust,
Seal õrnus wõitleb eluga –
Oh laula palju, palju sa!
Elsa.
Sa oled Wanemuise kätkis kiikun’d,
Su rinnus luule-laened kõrgelt liikun’d.
Kõik seda matab maha kartlik meel –
Mu Elsakene, laula isamaale weel!
Tundmata „Anna.“
Miks warjad küinalt waka all?
Sa laula julgest kõlinal;
Sul on ju andi, osawust,
Sest sala-salmil iludust.
286
Martha Pärna.
Su luule-mõtted meie ees,
Kui pärlid mere põhja sees,
Neid matab sõna-paljudus
Ja meil’ jääb mere sügawus.
XI. osa.
Linnadele.
Peterburg.
Sa warjad omas külmas hõlmas
Suurt wõimu, wäge, mehist meelt
Ja lahke rahwas sinu süles
Ei raatsi lahku rahu teelt.
Su raske rajakiwi kandjal
Ma soowin õnnist, õnnist und,
Sest tema läbi laulikule
Sai eluaegne rahutund.
288
Heilsingi.
Sa oled ilus! Sinu ümber
Näen mina muistseid ema-maid,
Kui mõtlen armastes su peale,
Siis nutan rõõmu pisaraid.
Su lastel wirmaliste walgel
On kaljukindel mehe meel,
Oh ela, kaswa, õitse ikka
Sa wäga palju, palju weel!
Room.
Sa walitsesid ilma üle
Ja andsid käsku rahwastel’,
Nüid tühjaks jäänud sinu süle,
Ei koidu tähte tõusmisel.
Su lillepõõsas puhkab madu,
Kes sinu suurust, jõudu sööb,
Ma näen su wäe ja wõimu kadu,
Kes selle mao surnuks lööb!
Amsterdam.
Sa wõitled wete-laentega,
Ei mõega-tera tarwita,
Sest kindel on su tulewik,
Sind toidab sinu madalik.
289
Wiin.
Toob tulewik ka teistel seda,
Mis on su kibe kannatus,
Kui isamaa arm meeli märkab,
Ka kõrgeks kaswab rahwaus.
Ma palun: lase lahti ohjad,
Mis armsad ilmad ootawad,
Mu wennad saawad sulle laulma
Suurt tänu-hymnet ilusat!
London.
Üks terwe element sind tõstab,
Sind jumal, Nepton, julgustab,
Sest sinu suurus, ilu, wägi
Maailmadele juttu a’ab.
Nüid kiitle linna laiast wäest,
Ei mitte riigi rajadest:
Sest suurem osa sinu käest
Saab kaduma ju igawest.
Paris.
Küll oled werepulme pidan’d
Ja hirmu-aege ilma toon’d,
Sest kõigest paistab selgest wälja,
Et taewas sulle tarkust loon’d.
Kes palju komistab ja eksib,
See palju püiab edasi,
Kes aga kõigest sellest kaugel,
290
See suigub ilmas otsani. –
Gallia riik ju kallis sugu
On ees maailmast aegades,
Ma soowin muudel järgijõudmist
Heal, lahkel meelel, tarkuses.
Berliin.
Sa laulad kiitust laia suuga,
Tood heali ette hõiskades!
Ei auusta sind mina muuga:
Käid kõigest üle ahnuses.
Stokholm.
Su suurus heitis une-sülle,
Ei näe ma teda tõusewat,
Siis üksnes saab weel abi sulle,
Kui Kaarlit kutsud, äratad.
Konstantinopol.
Su rüpes sures kallis sugu,
Missugust ilm ei sünnita.
Sest mõteldakse ühtelugu
Su peale põlastusega.
Marmori mere wande-laine
Nüid rullib sinu rannale,
Kas näed sa nendes wiha-waime,
Mis kõnniwad su kannale?
XII. osa.
Sädemed.
Kas nägid tulesädemid,
Kui ahjust wälja keerlesid’?
Nad suitsu-pilwes särawad,
Ehk kül on leegist lahkujad.
Sul olgu mõte tuluke,
Mis saadab wälja sädeme,
Siis rutem sisu kätte saad,
Kui kauaaegsed segajad.
292
Õnnemäel.
Sest ära riiud, tüli-wood –
Mu isamaal on rahu lood,
Kui wennad käiwad käsikäel,
Siis seis’wad warsti õnnemäel.
Ühendus.
Kus on mu rahwal rahupaik,
Ta elab õnnes, rahus waik?
Seal, kus on ühenduse linn –
Ta wärawal ju nutaksin!
Tõde?
Oh ütle mulle, uskuja,
Kus on sul tõsiduse maa?
Ta sinab kaugel, kaugel ees
Ja wõerad elawad seal sees!
Miks?
Kust sai madu kõne-keele
Eewat saates eksiteele?
Teati, et on Aadam maias,
Miks ta’d lasti uita aias?
293
Ära kiida.
Ära laula taewa wõitu,
Kui sa lükkad põrgu-sõitu,
Ära kiida usu nime,
Kui su elu must ja pime!
Lambad.
Mill’, sõber, hakkad arwama
Ja tunned seda tõega:
Et kallistatud karjane
Wiib lambakesed jõesse
Ja pärast willad wõtab ta
Ning sarwed kõige nahaga!
Pea suu!
Kui nõuad õnne elu sees,
Siis ole rahuline mees
Ja sulu kinni oma suu.
Kui tõuseb, kaswab, langeb puu!
Walelik.
Mis walelikul kasu sest,
Et kord saab petta ligimest?
Ta petab iseennast ka –
Ei teegi teda usalda!
294
Põrgu.
Kui oleks põrgu sügawas
Ja luule-ilmas miilamas,
Siis põgeneks sa usu wäel
Ja peaseks õnnistawal käel.
On aga põrgu kurjuses
Ja leegib sinu südames:
Kus põgened siis, waene mees,
Kui kannad kohut rinna sees?
Kawalus.
Su süda hõiskab salaja,
Et kawalusel wõitsid sa:
Seesama kuri kawalus
On põhjamata sügawus,
Kus edasi weel astud sa
Ja – langed kõige koormaga!
Eluteed.
Kül noorus mõtleb lapsena,
Et eluteesi tunneb ta,
Sai wanal päiwil käidud teed,
Siis pole mitte enam need –
Sest halli pead auusta sa:
Sa lähed, kust ju tuleb ta.
295
Sarnadused.
Kui usu-peegli waatad sa,
Siis paistab püha luule-maa:
Seal põhjamata sarnadust
Ja luulelikku jumalust –
Üks lugu teist seal tähendab,
Nii wõrdlemisi tõde saab,
Mis jutustakse julgeste
Siin rahustuseks rahwale!
Meister.
Kes meister mitmes teaduses,
Jääb lapseks igas osades,
Ta siin ja seal on sonimas,
Kui laps, kes laanes käperdas.
Keeletargad.
Meil palju keeletarkasi,
Kes ülikoolis käinudgi,
Neil igal mehel ise wiis,
Ei otsa peale saa nad siis:
Kas wõidus wõidab mõlgendi
Wõi kuje tõrjub tõlgendi –
Nii jägelewad järgeste,
Mis meie muud, kui – naerame!
296
Keel ja meel.
Saksakeelt ma armastan,
See laiendab mu teadust,
Saksa meelt ma wihkan,
Ta häwitab isamaa headust.
Eluwiis.
Rumal elab iseenesele,
Tark elab kõige aegadele:
Kuidas nõuad sa siis,
Et ühesugune oleks inimeste eluwiis?
Usk ja teadus.
Usk ja teadus hallikad
Ilma kõrbes jooksewad,
Esimene eha r’aale,
Teine kuldse koidu-maale,
Suur on nende wõim ja wägi –
Wahe peal on kõrge mägi.
Ilutsemised.
Kui ilutsed sa taewaga,
Siis ära luulet korda sa:
Sa oled õnneline mees,
Kui taewas sinu hinge sees.
XIII. osa.
Mõistatused.
Kõik mõistatused mõtte ees
On sõlmekesed paela sees –
Sul olgu näpud terawad,
Kui sõlme lahti arutad.
Kas pähklil pole kõwa koor?
On aga hammas teraw, noor,
Siis koore katki purustab
Ja tuumakese kütte saab.
298
Mõistatused.
Kui hakatusest loed mind,
Siis soojendan ma majas sind;
Kui tahad tagant lugeda.
Siis pärast päewa paistan ma.
2.
Kord kõnnin öösel ülewal,
Kord tasa halli taewa all,
Kord maadlen maa peal meestega,
Kord lind mind lõhub lõpmata.
Kui hingad woodis rahuga,
Siis tare taga tantsin ma
Ja nutan, nuutsun halesti,
Ehk kül mind ise polegi.
Kui nüid sa weel ei aru saa,
Siis wõta tagant lugeda;
Seal olen wirga piiga käe’
Ta tarwitab mind igapäe’.
3.
Eest – sind oma kukil kannan,
Tagant – märga wälja annan.
Saad sa mu seest, mis on paha,
Maksad müial kasu-raha.
4.
Ma olen osalt mulla sees,
Mu päris paik on suures wees,
Kui tagant loed, siis olen ma
Üks raua-sepa aitaja,
299
5.
Eest olen selle aitaja,
Kes wana, wäeti, lonkaja.
Kui tagant loeb mind põlumees,
Siis olen tema aida sees,
Kus perenaene juures käib,
Sealt jagab, kellel anda täib.
6.
Kui öösel woodis hingad sa,
Siis saan ma pisut puhata,
Kui iial toas näen sind,
Siis sage’st ikka rõhud mind.
Loe tagant mind, siis poodi sees
Ma olen auus ja õige mees.
Seal kaalun õige weidike,
Teen õigust saksa, sandile.
7.
Kui esimest sa lugen’d saad,
Siis olen pikk, kolm jalga maad,
Saad edasi weel lugenud,
Siis naistest üks on nimetud.
Kui tagant kinni wõtad sa,
Kaks järku loed korraga,
Siis olen majas elajas,
Kes elusalt ju nülitas.
8.
Eest olen iga nime kandja,
Ja tagant elu, nime andja.
300
9.
Ma olen neljanurgane
Ja saadan walgust sinule,
Kui tagant lugema sa pead,
Siis lõhud mu’ga talwel ead.
10.
Olen tuttaw weike kala,
Minust saab üksainus pala,
Loed tagurpidi sala,
Olen suur ja kuulus kala.
11.
Loed mind eest, siis minu järel
Keritakse keha warju,
Tagant lugedes ma õitsen,
Kannan pärast muste marju.
12.
Eest lugedes purustan puud,
Tagast walgustan, teen mõnda muud.
13.
Kardsepp tarwitab, kui loed mind eest,
Tagant leiad tige’t looma õue seest.
14.
Ma kaitsen loomad kahju eest,
Et nad ei pease õue seest,
Kui wastupidi loed sa,
Siis oled rumal minuta.
301
15.
Sa tarwitad mind heina-lool
Weel peale selle mitmel pool,
Kui tagurpidi loed sa,
Siis olen kidsi anniga.
16.
Sa paned asju minusse,
Et seisaks seal nad õrnaste.
Kui aga tagant loed sa,
Seal seisan sees ma kõigega.
17.
Eest lugedes ma olen koht,
Kus lapsepõlwes leian sind.
Kui aga tagant loed sa,
Ei saa ma sõita sinuta.
18.
Eest olen suure linna nimi,
Mis unustusse uinumas.
Kui tagand loed, siis toidu-wili
Su nurmel ikka laenetas.
19.
Mu sees on sinu warandus,
Mis sügisel sa sinna kannad,
Kui küsin: mis sul teadmata?
Siis selles sõnas wastust annad.
20.
Sind tihti külma warjuks kannan,
Teekäimisel sull’ märga annan.
302
21.
Mul pole mingisugust kanti,
Eest lugedes mind teinud lind,
Wast wedelikku sinna panti –
Mul mitmetsugu suurus, hind.
22.
Kui lõigud otsa wahedaks.
Siis seisan pärast sirgelt püsti,
Saab elutuba walgemaks,
Siis enne minu osta kästi.
23.
Mind sündimisest surmani
Sa kannad ihu ligidal
Ja esimisel kinkijal –
Sell’ seisid kord sa rinna all.
Ei lahku na’d sust elu sees –
Nüid mõista, naene, mõista, mees!
24.
Sa auu sees
Ja rikas mees,
Kui on sul nõnda palju raha.
Kui kehwad ööd
Teed seda tööd
Ja laastud jääwad maha.
25.
Eest elumaja minuta
On poolik ja ei pea sooja –
Kell’ paistab taewas päikene
Ja kellel läheb õhtu looja?
303
26.
Eest olen tuttaw metsa puu,
Mind tunneb iga tark ja rumal,
Kui tagurpidi loed sa,
Siis olen muistne ebajumal.
27.
Sa kaebad piima puudusest.
Ei süidista sa lehmakest,
Kui teisipidi oleme,
Siis kogub toitu lehmale.
28.
Loe kust küljest – oh sa ime –
Ikka tuleb ainus nime.
Minus kannad tuld ja tuhka:
Ööselgi ma waewalt puhka.
29.
Olen jõe ehk oja aru,
Piiran ihu nii kui waru,
Wõtad tagurpidi haaki,
Kannad kodu ränka saaki.
30.
Kinkudel on minu ase,
Ei ma külma ligi lase,
On sul paha õuna sugu,
Parandan neid ühtelugu.
31
Eest ma annan wihma warju
Tagurpidi iwa marju.
304
32.
Ma eluaja toidan sind –
Ja lendan wee sees nagu lind.
33.
Meelitades kassi hüiad,
Kui sa teda kinni püiad –
Näitad sõbral õiget rada,
Wõtad mind siis nimetada.
34.
Lä’ed sa sõbra seltsis reisma,
Keelad ruttajat siis seisma –
Tagurpidi olen mees,
Tema mõistatus su ees.
33.
Eest teen head ja palju kurja,
Tagant wiskan wana nurja.
36.
Eest olen jõe kalda wees
Ja tagant laulan wälja sees.
37.
Heinamaale jään sull’ taha,
Kasele ma laulan kaha.
38.
Ei rätsepp õmble minuta –
M’us talwel liha oiad sa.
XIV. osa
Naljatused.
Nali, ilma naljata –
Kes siis tuleks kuulama?
Tahad saada tublit nalja,
Keeda omas kodus kalja:
Mis sa pakud rahwale,
Olgu talle omane!
306
Seisuse kriitika.
Tehke ruttu raamat walmis,
Olgu kõnes ta ehk salmis,
Kui ta tuleb meie kurust,
Peab leidma sõpru turust!
Kas on raamat hea ehk paha,
Selle jätan selja taha;
Mul on ise omad mehed,
Kelle päralt kiidu-lehed.
Korra kukkusin kül wette:
Kiitsin wäga wara ette,
Raamat ilmus alles pärast,
Aru saadi wale-kärast.
Mõned kõhutasid naeru:
Mina kiitwat karu-kaeru,
Aga rumal rahwa sugu
Peab minust ikka lugu,
Usub, et ma asjapärast
Sasin lõnga igast kerast.
Ei ma hooli ilma juttu
Asun jälle tööle ruttu –
Tunnete mu tublit sulge?
Selle peale olen julge!
Juba jälle!
Juba jälle hakid wäljas,
Jälle nõgi-kikkad näljas,
Nii kui lõpeb nurmelt lisa,
Kuulen nende kurja kisa!
Mis ma neile ette kannan,
Nälja kustutuseks annan?
307
Annaksin neil mati teri –
Sellega nad pole peri,
Laseks wiia wälja rokka –
See ei läha neile nokka,
Wiiksin neile taari-raba –
See neil’ olla lihtne, laba.
Nemad nõudwad kukke, kana –
Seadus olla kindel, wana –
Mis ma waene tahan teha –
Pagan täitku haki keha!
Kewade nad läksid ära,
Kõrwust kadus kole kära,
Aga nii kui jõuab tali,
Külm on wäljas wäga wali,
Siis nad parwes jälle tõt’wad,
Talu õues aset wõ’twad,
Sirwiwad ja teewad tüli,
Kaswatawad kurja küli:
Mis siis muud kui wõtan malga,
Saadan metsa haki salga,
Mingu, söögu mõisa teri,
Sellega on asi peri;
Herra põhjamata rikas –
Sealt ei nõua nõgi-kikas!
Seal, kus lendab haki sugu,
Sureb rahwas ühtelugu,
Õnnetusi nemad hüidwad,
Kanapoegi kinni püidwad!
Nõnda mõtlesin ja waatsin,
Mustad linnud metsa saatsin.
Tuleb lepiklinnu sugu,
Tühjake on tema pugu.
308
Neid ei taha mina lüia,
Wiskan wälja pisut süia,
Aga hakid, nõgi-kikkad –
Need on isegi ju rikkad:
Kaigas neile paras kana,
Olgu kombe uus ehk wana!
Kohtu otsus.
Wesi kaebas wiina kohtu,
Et ta sünnitab siin ohtu.
Teeb maailmal’ palju kurja,
Ajab mitme elu nurja,
Nõudis, et tall’ witsu antaks,
Igaweste wangi pantaks.
Wiin see nõudis: kostku tema,
Kas ta pole minu ema,
Kas ta pole minu loonud,
Rõõmustajaks ilma toonud?
Nüid ta ajab hullu juttu –
Wisake ta wälja ruttu!
Kohus uuris asja läbi,
Ütles: kaebajal on häbi!
Wesi tõest on wiina ema,
Miks ei ütle rahwal’ tema:
Ärge jooge palju wiina,
Minu poeg teeb teile piina!
309
Pea parandus.
Jaanikene sõitis linna,
Ütles, olla asja sinna,
Aga suurem asja-idu
Oli wiin ja kõrtsi-pidu:
Sõpradega õlut juua,
Sinikaela koju tuua!
Linnas tuttaw joogimaja –
Wastu kostis rõõmukaja;
Seal ju oli sõpru palju,
Nende keskes Jaan kui kalju.
Kõik nad teda meheks kiitsid,
Hilja ööni aega wiitsid,
Jõiwad Jaani seltsis potti,
Kiitsid tema rahakotti,
Mis on punnil täis ja raske –
Seal on kulda, hõbet, waske.
Teisel päewal polnud hea:
Kurjast kihas Jaani pea,
Habe, juuksed läinud sassi,
Peas näusid kümme kassi.
Sest ta wõttis jälle minna
Pead parandama linna.
Mõtles: nüid ma wõtan wähe
Muidu hakkab jälle pähe,
Rikub terwist, raiskab raha –
Joomine on hirmus paha!
Kui ta trahterisse astus.
Olid wanad sõbrad wastus,
Tõstsid rõõmu pärast kisa:
Tere, kallis, kuldne isa!
310
Eila tegid meile head,
Tule, parandame pead!
Jaan siis maitses klaasi sisu,
Järjest kaswas joogi isu,
Rõõmul hõiskas sõbra-kari –
Päew see kadus nagu wari.
Hilja öösel jõudis koju,
Puru wigane kui roju –
Müts ja kaubad kadun’d ära,
Naene tõstis nutu-kära,
Laskis teda woodi tassi,
Nagu wäsin’d, haiget kassi.
Oh ma nõder, oh ma siga,
Ise tegin endal wiga!
Hirmsast walutab mu ihu,
Raha pole pungas pihu!
Naene nutab praegu wäljas,
Lapsukesed kurt’wad näljas,
Sarwik söögu õllekoda –
Wiin on päris põrgu-oda!
Nõnda Jaan end mõistis hukka,
Kiskus jalga sooja sukka,
Mõtles: jätan joomist maha,
Laenan naabri Matsilt raha,
Ostan silku, soola, jahu,
Siis on naesukene rahu.
Naabri juurest sõitis linna,
Tahtis kõrtsist mööda minna,
Sõbrad jooksid teele wastu,
Hüidsid eemalt! tere, trastu!
Tule, sõber wankrist maha,
311
Täna on meil kõigil raha,
Tule, maitse elutilka,
Salwa peale kilu-silka,
Wõid ju wiita poole tunni –
Ega sind me ostma sunni.
Jaan siis tegi suu seal maole
Astus jälle wana waole;
Hakkas sõpradega jooma,
Unustas, mis pidi tooma,
Unustas, mis kodus waja,
Naese, laste nutu-kaja –
Wiinal, õllel põrgu wägi,
Seda mees weel pärast nägi.
Wiimaks kandis keegi hoole,
Saatis teda koju poole:
Tühi pung ja tühi pugu –
Eks see ole wana lugu!
Teel ta pööris Pori kõrtsi,
Sattus seal kui kala wõrtsi:
Kõrtsmik tegi tüli, kära,
Nõudis — maksa õlu ära!
Wanderid seal õlle jõiwad,
Jaanil näo lõhki lõiwad,
Ja kui lõppes tüli-kära,
Oli hobu wiidud ära!
Purjus mees ja paljad käed –
Kas siin kõrtsi-wilja näed?
Naabri mees wiis Jaani koju,
Seal ta põdes nagu roju,
Wõitles elu, surma wahel,
Aga nüid ka katkes ahel:
312
Sai ta lõpetanud piina,
Ei siis wõtnud tilka wiina,
Ei ta waat’nud kõrtsi peale,
Kuulnud lake-koerde heale;
Tegi tööd ja pidas maja,
Muretses, mis elus waja –
Joomine ja sõbra-kari
Jäiwad maha nagu wari!
***
Kindel meel teeb ikka head —
Ära paranda sa pead!
XV. osa.
Rahwalaulude riismed.
Kus rahwalaulud – wana kuld
On sütitamas elutuld,
Seal südamed on sulamas,
Ja põue põhjas sügawas
Sul liigub Wanemuise waim
Ja wanaaegne õnne-aim.
314
Kiitlemine.
Lõuna Wiljandimaa keelemurdes.
Waat’ kui hakkab Wanemuine
Wiru kannel weeremaie,
Harju kannel karjumaie,
Lääne kannel laulamaie,
Järwa kannel kaagutama,
Wiljandi wilistamaie!
Siis ma petan pilli heale,
Saksa laste sarwe heale,
Wenelaste wilespilli,
Katan kandlite kõlina;
Laulan ilma laste wastu,
Üle mere meeste wastu,
Üle Poola poiste wastu.
Kui mina hakkan laulamaie,
Laulamaie, luulemaie,
Kül siis küla kuulamaie,
Wald tuleb wälja waatamaie,
Sõda jääb serbi seisamaie,
Hõbe mõeka mõtlemaie!
Alles mu laulud tulewad,
Sõnad kõhtus kõpitsewad,
Mul saab öös üteldagi,
Mõneks päewaks mõteldagi –
Ma laulan mere murusse,
Mere weered witsikusse,
Mere põhja põrmandusse,
Mere lained laagedesse!
315
Käole.
Kukku, kukku käokene,
Helgi hele linnukene,
Kukku kuiwale suwele,
Helgi helet’ heina aega,
Kibedata kiini-aega,
Palawata parmu-aega!
Helel heinu tehtanessa,
Kuiwal kuhja loodanessa.
Kägu ei kukku kuuse otsas,
Ega ei karga kannu otsas,
Kägu kukkub kuhlapuula,
Sarapuula sirgeella,
Õunapuula õigella,
Astub tare harja pealla:
Tule wälja, mu isada,
Tule wälja, mu emanda,
Tule wälja, wellekene,
Sõua siia, sõsarake!
Emal’ anna helme kõrra,
Sõsarale suure sõle,
Isale kuld’se kübara,
Wennale kardse kasuka.
Siidi rätik tal käessa,
Pühib otsa eest higida,
Pühib pattu palgeelta.
316
Orjas.
Olin mina orjas, käisin karjas,
Olin Ollardi sulane,
Tillermanni teenistuses.
Ollardil olid suured ruunad,
Kõrged kõrwid, paksud paadid.
Need tahtsid suwel sugida,
Talwel raudharjal harida.
Olin weike poisikene,
Es jõua suwel sugida,
Talwel raudharjal harida:
Pidi mind piitsul peksetama,
Raud roosal ropsitama –
Saien, waenemees, walama!
Walasi, mina walasi,
Joosi peitu peenart mööda,
Kuude küla kopelt mööda;
Peasin kui soe-suusta,
Hawi hammaste wahelta,
Lõwi lõugade peralta.
Naene.
Wõti noore naesekese,
Käharpeaga piigakese,
Ilus oli heina niitemaie,
Kena oli kari käänamaie.
Tuli talle tõine aasta
Wõtt’ ta põlwista põdeda,
Labaluusta lüia laiska;
317
Niitis heina nika, naka,
Jättis kaarid karwendama,
Tee weered willendama.
Siis kui uppusi ojasse,
Katte ära kasteesse!
Läksin tarka taga ots’ma,
Saien Pärnu piiri peale,
Tark seal mõistis, kohe kostis:
„Mäleta, meesi, mäleta,
Kus te kaksi kaklesite,
Tõine tõista tõmblesite?
Mine kodu, meesi noori,
Pane linnassed leosse,
Odrad otseti ojasse –
Siis saab naene terweesse.“
Waenelaps.
Mul on ätti ära surnud,
Mul on nänni muiste surnud,
Muretsejad mulda läinud,
Hoolekandjad kalmudesse!
Jäijen üksi itkemaie,
Kanapoega karjumaie,
Ilmale imeteosse,
Peale ilma pärdikusse!
Kui wiidi ätti wäratist,
Armu jooks alta wärati,
Nänni wiidi teeda mööda;
Armu jooksis aru mööda,
Kui wiidi kirkuaeda,
318
Armu ammu hauassagi!
Oleks mu isa elanud,
Oleks mu ema elanud,
Ma oleks waksa walgembagi,
Ma oleks kõrra kõrgembagi,
Õlekõrrestki õigemba!
Ärka üles, ättikene,
Tõuse üles, taadikene,
Tõuse maale wihtumaie!
Sauna kütsin köömenilla,
Libe tei’ mee pisarsist,
Keresse kana munesta,
Lawa laasik pakkelista,
Wiha willa-tätterista.
Ärka üles, nännikene,
Tule tütteri tööle,
Weimewakku walmistama;
Tõuse sukke mull’ sobima,
Tõuse kindaid kirjatama!
Ei wõi tõusta, tütterike,
Ei wõi tõusta, ei tõota!
Muru kaswab mulla pealla,
Kullerkuppud kulmu pealla,
Ristikheinad rinna pealla,
Sinililled silmadella,
Jaani-lilled jalgadella!
Kaks mul katki kaela luuda,
Kümme katki külje luuda,
Seitse katki selja luuda.
Ehk kus oled enne kuulnud,
Wale juttu enne waalin’d’:
319
Et on maita maasta tõusnud,
Raibe hauasta harenud?
Paas on alla, paas on pealla,
Kiwi külma külle alla,
Tõine jahe jalutsinna,
Kolmas kole päetsinna.
Aja kari haua pealla,
Sööda muru mullikile,
Ristikheina ristesile,
Sinililled sigadele,
Siis saad saaki nänni käesta.
Ei wõi tõusta tütterike,
Ei wõi tõusta, ei tõota,
Jumal sull’ sukke sobigu,
Maarja kindaid kirjatagu,
Weimewakka walmistagu!
Tõuse üles taadikene,
Ärka üles nännikene!
Kus ma istun, seal ma itken,
Kus ma nõrgu, seal nõreta:
Sinnap tiigi tekkinessa,
Sinnap hallikad asuwad!
Ei wõi tõusta tütterike,
Ei wõi tõusta, ei tõota!
Kuule aga, kulla lapsi,
Hõlmas kandja õpetusta:
Käi kena kiriku teeda,
Walge käi küla wahella,
Kena küla keskella,
Ära kõnni kõrtsi teella,
320
Ära lase laada teella,
Ära juhtu joodu mailla,
Siis su hüwas üteldasse,
Targa naese tütterisse.
Küla naene, naesekene,
Lina-põllu linnukene,
Ära mõnita minuda,
Et mul põlle pakelista,
Ame halwasta linusta,
Kaelarätik kanepista.
Mullas mu mure-pidaja,
Liiwas mu lina-tegija,
Kalmus hoolekandijada!
Maha jäin ma marja suuru,
Tee äärde tilga suuru,
Põrandale põrmu suuru,
Läwe peale läätse suuru!
Oh Jumal, Jumalukene!
Oh Maarja, madalakene:
Wõtke ära waenelapsi,
Ilma pealta itkemasta,
Wõtke rikaste risusta,
Talu tütteri tülista,
Talu poege tapelusta!
Karjane.
Läksin karja saatemaie,
Saatsin karja kauwetale,
Jõe suile, järwe maile,
Mere mustale murule,
321
Kala järwe kallastele;
Liges sai linikust põlle,
Kastelle karda põlle.
Söö, söö, karjakene!
Söö seni seda heina,
Kuni kaswab karja heina,
Tõuseb üles tõrwa-lille,
Pistab üles pilliroogu,
Ajab angerjas jalule;
Söö jõudu söödistagi,
Laku laanesta rammuda!
Karja sõie kallassaares,
Ise istsi ellasaares,
Leie kullasta kunida,
Leie karrasta kadsada.
Kuhu kuni kukkunessa?
Kuramaale kuusikusse,
Harjumaale haawikusse,
Sakala suure salusse!
Soldatisse minnes.
Emakene, nännekene,
Mis said sina minusta?
Silmawetta, meele kurba,
Silma märga mähkimasta,
Itka said imetamasta!
Nüid mind wiiaks Wenemaale,
Saadetakse Saksamaale,
Wene püssi pühkimaie,
Rootsi rauda rookimaie!
322
Emakene, nännekene,
Wiinud mu meelel meresse,
Kandan küla kaewuesse,
Lasken latse lainetesse!
Süles mind hoidsid süieessa,
Kaelas karja saateessa,
Rüpes rukkid lõigatessa:
Mitu sööki jäid söömata,
Mitu und jäid uinumata!
Tuidutanud turbaida,
Mängitanud mättasida,
Kiigutanud kiwisilda,
Ennegu kaswatid minuda!
Ema hella wastanessa:
Kuidas wiin were weele,
Lase lapse laineessa,
Sind ma mähksin mähkmeila,
Linatsile, lõuendile,
Willatsile walgile.
Nüid sa saad sõtta minema,
Kes mind aitab, armsakene?
Wend on alles weikene,
Sõsar alles sõrme suuru?
Läksin aita ehtimaie,
Ema järgi itkemaie,
Õõtsutades õpetama:
Aja selga surma ame,
Peale kardane kasukas,
Pane jalga surma sukad,
Selga raske rauda särki.
Ära sõida ehen sõa –
323
Esimesed helbitakse;
Ära tammu taga sõa –
Tagumised tapetakse;
Keeruta keset sõdada,
Ligi lipu kandijata –
Keskmised koju tulewad.
Kui sa saad koju tulema:
Ära marssi mere kaudu,
Meri oli täissa meeste päida;
Ära tule ranna kaudu:
Rand oli täissa raipeida;
Tule oma tehtud teeda,
Oma raiutud radasi,
Kust su isa enne käinud,
Enne käinud, jäljed jäänud.
Kulda jäänud jälje peale,
Hõbet sammule sadanud.
Jumalaga, poega noori:
Rutta rootu usinaste!
Toris juba tormamaies,
Riielus on Riia alla,
Tapelus Tallinna alla;
Rootsi ruunad seal hirnuwad,
Wene leerid leikut lööwad!
Hellakesed.
Läh’me kuuske kukkumaie,
Kase latwa laulamaie,
Ema-leppa helkimaie!
Kust me, kullad, kokku saame,
Kust me, hellad, ühte saame,
324
Kullad kokku kukkumaie,
Hellad ühte helkimaie?
Kuusikud meie kohala,
Warikud meie wahela.
Wõta kirwes, kirju warsi,
Tapper see tera tasane,
Raiu kuusikud kohalta.
Raiu warikud wahelta.
Siis me, kullad, kokku saame,
Siis me, hellad, ühte saame.
Kullad kokku kukkumaie,
Hellad ühte helkimaie.
Oma kiik.
Weli, hella wellekene,
Tee meil’ kiigu kiitus-maile!
Ära tee oja otsa peale,
Ära tee wee weere peale
Ega kaewu kaldale.
Küla neiu katsub kiiku:
Mõtleb ojas uppuwata,
Mõtleb wette weerewata,
Mõtleb kaewu kalduwata.
Kiigutaja, kukutaja:
Ära wisaku wihaste,
Ära tõmmaku tõeste!
Siin on hauda alla hälli,
Siin on hauda rauda põhja.
325
Juhtub kuljus kuksatama,
Ristikheina rihwatama,
Kes siis kuljusse koguse,
Kesse risti maasta riisub?
Kiigu, kiigu kõrgeesse,
Üle õrde, pealta parde,
Üle wastsede warade,
Üle tammiste talade!
Mis sealt kõrgeest näisse?
Näisse kolme uibukesta,
Igan oksan on ubina,
Igan tipun on tigase,
Igan ladwan laulu-linnud!
Küla kiik.
Lä’eme küla kiigu peale,
Lä’eme aita ehtimaie,
Üle õue uusi aita!
Selga a’an ame linase,
Lumi-walge luige karwa,
Rinda panen suure sõle,
Kui see kuu taewaenna,
Jalga panen suured sukad,
Kui need pimed pilwe-pangad,
Laon ette laia põlle,
Kui see uusi aida ukse,
Wööle panen suure wöö,
Kui see wihma wikerkaari.
326
See kiiku sea lihasta,
Kabla tal kanamunasta,
Laua latika kalasta!
Wõti perra kulda koera,
Rauda lõuga rakakese;
Sõi kiigu sea lihasta,
Kabla sõi kanamunasta,
Laua latika kalasta –
Nõnda lõppes nende lusti!
Kosilane.
Jaanikene, wellekene,
Kui sa hakkad naista wõtma,
Kutsu minu kossuelle.
Mina tunnen tuima neiu:
Tuimal tutsakad juuksed,
Wihasel silmad wesised,
Pahasel pale punane,
Kurjal mustad silmakulmud,
Laisal laiad särgi siilud.
Kus sul nõu on kosja minna,
Seal on kodus kolmi neiu:
Üks on Ellu, hööru hända,
Tõine Kaie, keeru kenga,
Kolmas laia laudjasega.
Jaanikene, wellekene,
Wõta laia laudjasega,
See lõbus laudile minema,
Ilus aset ehitama.
327
Mardisandid.
Laske sisse märdisandid,
Märdi küined külmetawad,
Märdi warwad walutawad.
Märti tulnud kaugeelta,
Ümbert see ilma ümera,
Ümbert see kuu kumera,
Tagant taewie punase.
Tuhat näinud tuleessa,
Sada siia saieessa:
Lumi mul rikkus looga kirja,
Sadu mul rikkus saani teki,
Härmatus hea hobuse,
Kiwi mul kiskus kinga paelad,
Paiu juured pastla paelad.
Peretütar, kulda kinga,
Pikil juuksil pääsukene,
Sirgu siidi sängiesta,
Pardi kirja padjadesta.
Puhu nüid tuli tubaje,
Lõõtsu lõke põrmandule!
Peretütar, kulda kinga,
Wõta peergu pistusasta!
Kui ei ole peergu pistusassa,
Wõta halgu ahju pealta.
Kui ei ole halgu ahju pealla,
Kui ei ole lõmmu lõhna pealla,
Wõta seinast sammelida,
Kui ei ole seinas sammelida,
Wõta roogu rästaesta:
Puhu ju tuli tubaje,
Lõõdsu lõke põrmandule!
328
Tamm.
Minu isa, taadikene,
Andis muile muida tööda.
Sulasile suuri tööda,
Mulle andis halba tööda:
Andis mulle hanid hoida,
Linnu-karja kaitseeda.
Tuli kotkas, kurja lindu,
Wiis ta hani mul weesta,
Laglekese laenetelta.
Läksin hani otsimaie,
Laglekesta luuramaie.
Tulid wastu kümme kündjat,
Sada saadu-rookijata,
Tuhat tuki-korjajata.
Wõtsin kündaja kübara,
Saadu-rookija sadula,
Äestaja hea hobuse.
Sõitsin sinna mõisaesse,
Kus olid ristid riida peala,
Armid aia teibiessa.
Walati, mina walati:
Kus mul ase antanessa,
Parem pinki pandanessa.
Ase anti ahju peale,
Pinki panti parte alla.
Walati, mina walati,
Mis mull’ süia antanessa?
Anti oma hani liha,
Juua anti hani werda,
Liha pitsiti peasse,
Were kääni käiksesse.
329
Wiisi kodu ätti ette,
Ätti ette, nänni näta –
Liha lasksin laua peale,
Were wiisi witsikusse,
Sealt siis tõusis tammekene,
Sigis suureks silma eessa:
Tamm taht’ taewasta laota,
Oksad ilma uputada!
Sõrmus.
Mis seal kiwi külje all?
Meri kiwi külje all.
Mis seal mere ääre peal?
Tamm seal mere ääre peal.
Mis seal tamme oksa peal?
Kull seal tamme oksa peal.
Mis seal kulli tiiwa all?
Kirwes kulli tiiwa all.
Mis seal kirwe silma otsas?
Säng seal kirwe silma otsas.
Mis seal sängi ääre peal?
Neitsi sängi ääre peal.
Mis seal neitsi põlwe peal?
Põll seal neitsi põlwe peal.
Mis seal põlle kirja peal?
Kann seal põlle kirja peal.
Mis seal kannu kaane peal?
Sõlg seal kannu kaane peal.
Mis seal sõle telje otsas?
Sõrmus sõle telje otsas.
Kust see sõrmus siia saanud?
330
Läbi Riia riieldessa,
Läbi Tall’na tapeldessa,
Läbi poe pureldessa,
Läbi maa maadeldessa.
Käsikiwil.
Kiwikene, hallikene,
Weere, weski witsakene!
Ära tee mull’ terweida.
Ega heida erneida:
Ilust tahab meie isandi,
Walget tahab meie wanemba,
Puhast meie poisikesed.
Mis sa kiitsud, kiwikene,
Laksud ala, laudikene?
Kiwi kiitsub kindaida,
Kiwi witsad weimesida,
Kiwi laudi laiu rätte!
Kül on meil mehi taressa,
Kähar päida põrmandulla:
Ei wiisi kiwi sagada,
Kiwi witsu kiilutada!
Kiwi rikub neiu rinna,
Käsipuu käe kulutab.
Kiwikene, hallikene,
Wõinud sa meres mürada,
Mere põhjassa põrada;
Wõinud sind wesi wedada,
Wõinud sind lained laota
Enne, kui mina sind wea,
331
Hoolan orja neiukene:
Perenaesel piiraskida,
Peremehel peenikesta.
Ise ma rapsin rapatsida,
Korjan kuiwe kooruksida.
Perenaine, põrguline!
Keedab pastlid mull’ paassa,
Kinga kontse katelessa –
Kül ta põleb põrguessa,
Tuli alla, turwas peala,
Ise kiunub keskeella;
Kül ta kõnnib taewaessa,
Kanga-paagid kandelessa:
Tule orja, wõta oma,
Tule waene, wõta waewa!
Arwustajatele.
Ei oota mina, et sa kiidad
Mind ülistad maailma ees,
Ei karda, et weel peale liidad
Mull’ sajatusi elu sees.
Su tarkused ja kriitikused
On minu meelest tühi tuul,
Su mahedamad meelitused
On nagu lumi suwe-kuul!
Mu waim siin wanaduse wangis
Weel andku tõele tunnistust,
Ta leekigu weel lume hangis
Mu isamaale palawust!
332
Lõpetuseks.
Ma laulaksin weel isamaal’
Kui õnnepäiwil õitea’al:
Kuid kadun’d kuldne kewade,
Mu elutee on tuisune!
Mu sõbrad, laulikud, on läin’d,
Ma üksi tormis, marus käin’d:
Nüid lume pilwed ligidal
Kui luiged lend’wad taewa all!
Ma olen õnnetusi näin’d,
Mu üle mitmed marud käin’d –
Und näen weel kuldsest kewadest,
Kes ära lendas igawest!
Oh waiki sa siis, luitunud lind,
Kell’ jahtunud on luule-rind,
Las’ teised linnud laulda weel,
Kell’ roosid õits’wad eluteel.
Mu üksik heal ei helise,
Ei kosta kodust kaugele.
Sest kannel waiki, waiki sa,
Ma uinutan sind magama!
Ado Reinwaldi elulugu.
Ado Reinwald sündis Wiljandi maakonnas, Uusna wallas, Juurika talus 25. talwekuu päewal 1847 a. Tema isa – Juurika talu peremees – Jüri oli Ado ja Kadri ainus poeg ja ema Ann, sündinud Paulmeister, oli Tarwastu metsa-ülema Johann’i ja ta naese Liisu tütar, kes Tammelane koha peal elasiwad. Mõlemad kohad, Juurika ja Tammelane, seisiwad kõrwustikku, kaugel kõigist küladest ja taludest, sügawas sinises metsas, kohisewa laane sees, kus nende põllud ja majad nagu saarekesed rohelise mere keskel oliwad. Seal seisis lauliku Reinwaldi hällipaik, seal särasiwad talle silma õnnest õhkuwad õied ja kostsiwad ta kõrwu lindude laulu imehelinad, mis teda pärast nii õrnal ja waimustawal toonil laulma paniwad:
Ma tihti seisan mure mõttis
Ja waatan noorus’ nurmele,
Kus õhtu õhk mind hõlma wõttis,
Kus koit mull’ kumas kätkisse!
Seal ööpik hõiskas õitswas õues,
Ta healed kambri kostsiwad,
Mu südant sulatasid põues –
Nii üliõrnad, ilusad!
334
Kui lõin ma lahti sinisilma,
Täis süita naeru, süita und,
Siis aimasin üht’ õieilma,
Mu hinges liikus taewa tund:
Ätt oli hälli ehitanud
Ju wara õhk’wa õitega,
Mu uinu-paika lehitanud,
Et tema armu märkaks ma.
Kui Ado Reinwald wiie aastaseks sai, siis jättis tema isa, Jüri, Juurika talu maha ja tuli Tarwastu walda Ilissa talusse elama. See talu oli küll lagunud, ja mõisa orjus raske, aga tal oliwad paremad põllud, sest et ta kõrgemal maisel maal seisis. Talu ümber kaswasiwad ilusad metsasalgad: sinasiwad saarikud ja kahisesiwad kaasikud, millede wahelt, kui ka läbi talu õue, ilus ojake keerledes oma wett kolm wersta kaugel olewasse Wirtsjärwe wiis. Siin käis Ado karjas, õppis ema käest lugemist ja mõne targema mehe juhatusel suure isuga kirjutust. Hoolsa õppimise waral sai ta nii kaugele, et juba Wanemuisega wõis tutwust teha. Juba kahe ehk kolmeteistkümne aasta wanaduses luuletas ta oma esimesed laulud, nagu: ,,Minu süda,“ „Kullerkupp,“ „Lauliku isamaja,“ ja mõned muud, mis tema esimese sõbra Dr. Kreutzwaldi nõuu ja abiga I. Wiljandi laulikus pärast trükitud saiwad. Neljateistkümne aasta wanaduses saadeti Ado Tarwastu Soone kooli, kus tema onu, Johann Paulmeister, kooliõpetajaks oli. Seal koolis käis tema wiis kuud, ja see on tema ainukene kool, tema ,,Suur kool“ olnud, kus ta pingi peal oma püksa on kulutanud, nagu ta ise wahest naljatab. Koolist wälja astudes tegi Ado wõeraste teenijate seltsis rasket põllutööd. Kui sööma wahel teised künnipoisid puhkama heitsiwad, asus tema aita ema riidekirstu kaane peale kirjutama. Tarwis oli ,,Perno Postimehele“ midagi uudist teada anda, mida wana Jannsen poisikese käest hea meelega wastu wõttis, nagu seda ,,Perno Postimehe“ kirjawastused tunnistawad.
335
Isa, Jüri, kes kanget tööd ja parajat puhkust nõudis, keelas kirjutamise wiimaks ära ja sundis Adot söögi wahetel ja õhtutel magama. Adole jäiwad siis ainult pühapäewad ja kesköö tunnid järele, millal sulge peosse wõis wõtta. Seda tegi tema ka kõige suurema hoolega, sest et see tema suurem rõõm oli. Nõnda saiwad siis laulud kirjutatud, mida kahes esimeses Wiljandi laulikus leiame. Kui Adole teisi wendasi ja õdesi juurde sündis, – temal oli ülepea wiis wenda ja kaks õde – siis oli isal nõuu esimest poega, Adot, kooli panna ja kõrgemini koolitada. Niipea kui mehikene sellest isa nõust märku sai, oli tema rõõm otsata. Ta kujutas enesele ette, kuidas ta kõrgemates koolides käib, wõeraid keelesid õpib ja siis pagana-maale missionäriks läheb. Ta ostis omale ,,Land-kaartid“ ja uuris pagana-maid ja mere saaresi, niisamuti ka ,,Geograhwiat“ ja ,,Missioni lehti.“ Mida enam ta luges ja uuris, seda kindlamaks läks temas mõte: „Minust saab missionär!“ kuid saatus tahtis teisiti: Tema kare käsi tõmbas kriipsu luuleplaanidele peale ja jättis meile meie lauliku.
Lauliku isa, Jüri, oli parajasti sillakubjaks walitud ja pidi taga Wiljandi teetegijate ülewaatajaks minema. Selajal seisis kõik wägi ja wõimus baronite ja rüütlite käes, sillakohtu herra oli „Jumal ja kurat,“ nagu ta ise wahel wihatunnil suurustas. Kui Jüri teetegijate juures oli ja kõik hoolega laskis korda seada, sõitis ,,sillasaks,“ N. mõisa herra, tõllaga tema teejao otsa, kutsar pukis, lambur kõrwal ja soldat tõlla taga püsti, kubu keppisi ja teine witsu tõlla taga astme peal. Saks oli pahas tujus, lõi silmad tee tulba peale ja karjus: „Kuuskümmend kepi hoopi!“ Soldat kiskus Jüril riided maha ja ladus temale 60 kepi hoopi piha peale. Jüri, kes orjapõlwegi ajal oma wirkuse pärast ainustgi kepi hoopi ei olnud saanud, langes minestusesse ja toodi wankris pool surnult koju. Kui Ado oma pool-tapetud isa waatas, siis tahtis ta walu ja wiha pärast peaaegu hulluks minna. Isa jäi woodisse põdema, waewles aastate wiisi ja suri siis ära. – Siit näeme, mikspärast Ado tänapäewani sakste wastu waenulik on ja miks ta
336
Wene keisrisi ja riigiwalitsust nii wäga ülistab, kes rüütlite kepid meie maal katki on murdnud. Ei ole ime, kui laulik seda surmani meeles peab ja hüiab:
Ma peaksin seda unustama,
Mis kannatasid, isamaa?
Oh ei, su möödaniku põrgus
Weel kannatan ma sinuga!
Ma näen su piina werewermeid
Weel täna selge silmaga,
Su ahastus ja walukisa
Mu kõrwu kostab otsata!
Ei lepita mind ajalugu
Su riisuja, su rööwliga,
Kes põrgut walmistasid sulle,
Neid näeks ma põrgus põlema.
Isa surma järele jäi talu ja perekond kõik Ado hooleks, kaduma läksiwad kõik koolitamise ja missjoni-töö mõtted, ader ja äke sidusiwad meest kodupinna mulla külge kinni. Nõnda pidi siis laulik talupidamise hooled, mured oma kanda wõtma ja omakste eest hoolitsema, mõisa teopäewad ja tingi-tükid tegema, mis segarendi kõrwale oli tellitud. Laulab nüid laulik mõisa teoorjusest ehk jutustab kubja kurjusest ja walitseja waljusest, siis on tema ise need ajad läbi elanud ja teab seda wäga selgesti.
Kui 1870 aastal Tarwastu walla talusid müima hakati, siis ostis ka Reinwald Ilissa talu ära. Käsiraha sai sisse maksetud ja lootus jäi Jumala peale. Ühes talude ostmisega tõusis Tarwastus ka uutmoodi põlluasjandus elule. Oru talu ostja, endine mõisa kärner, Jaak Ungerson, häwitas wana kolme wälja pidamise wiisi ära, ajas oma talu nurmed nelja wäljasse ja hakkas rohkel arwul linu kaswatama. Esite naerdi „kärneri kommetit,“ kuid kui Jaak linade eest ühe aastaga sadasid rublasid
337
sai, siis hakkasiwad ka teised tema eesmärgi järele oma nurmesid seadma ja linu maha tegema. Esimene, kes Ungersoni järele tegi, oli Ado Reinwald. Sellepärast sai temal ka wõimalikuks Ilissa talu mõisa-wõlga aegamööda tasa maksta. Ta asutas omale suure õunaaia, parandas põldusi ja hakkas tubliste elama. Seal aga tuli uus õnnetus. 1881 a. kewadel, kui Ado ise kaugel Tartumaal pidu peal oli, põlesiwad tema talu hooned maani maha. Nüid pidi ta raha laenama, et ta uued hooned ilusaste wõis ülesse ehitada. Enne seda oli tema wend, Jaan – ajalehe „Wirmalise“ toimetaja – trükimasina ostnud; Ado oli wennale oma talu obligatsioni wastu raha laenanud ja wõlgu andnud, mida wend aga tagasi ei saanud maksta. Sellepärast tuli Adol rahast puudus kätte. Kooli direktor cand. Hugo Treffner, kes alati Reinwaldi laulusid ,,taewani kiitis,“ Reinwaldi kodus wõersil käis ja keda Reinwald Tarwastu ja Nõo õpetajaks soowitas, ning kelle pärast tema pärastpoole kohut käis, laenas Reinwaldile niipalju raha, et kõik wõlad tasa makstud saiwad.
Niipea kui Treffner need obligatsionid kätte sai, müis ta nad Jurjewi sadulsepale Tentz’ile ära. Tentz kuulutas obligatsionid ülesse, ostis Ilissa talu 1893 aastal omale ja andis talu hinnaks ühes protsent-protsentidega ka need obligatsionid, millede wastu Reinwald raha ei saanud. Nõnda pidi Ado Reinwald ise oma rahaga oma Ilissa talu teistele ostma ja see kõik tuli sellest, et ta oma sõpru uskus. Sellepärast on ka laulikule pärastpoole need sõnad juhtmõtteks saanud: „Inimene, ära otsi truudust inimese juurest, otsi seda oma koera juurest!“
Jüripäewal 1894 a. lahkus laulik omast talust ühes perekonnaga kõige sügawamas kurbtuses. Mõni aeg pärast seda andis sisemisteasjade minister mõne Wiljandi kreisi wallawanema palwe peale luba, Ilissa talu Reinwaldile tagasiostmiseks awalikult raha korjata, kuid, nagu teada, ei ole sellest nõust midagi wälja tulnud. – See on nüid lauliku majandusline elu külg. Nüid aga heidame pilku tema kirjanduslise elu peale, ühtlasi neid mõtteid puudutades, millede peale Reinwald ennast omas kirjanduslises töös ja tegewuses tähtsal mõõdul on toetanud.
338
„Perno Postimehest“ hakates on tema – peale kiriklaste ja ebalehtede – igas Eesti ajalehes tegew olnud. Jannseni „Eesti Postimehes,“ „Sakalas,“ „Wirulases,“ „Olewikus,“ „Uus Tartu Seitungis,“ „Walguses,“ „Oma Maas,“ „Wirmalises,“ „Rahwa Lõbulehes“ ja teistes on tema juhtkirjasi, laulusi, Nalja-Märtisi jne. kirjutanud ja nende wõitlustes kaasa wõidelnud. Jannseni, Hurti ja paljude teiste baltlastega seisis tema kirjawahetuses ja lahkus neist suure südamewaluga, aga jäädawalt, kui Hurti ja Jakobsoni tüli tõusis. Kui wastumeelt see tüli temale oli, näeme tema lauludest: „Ärge riielge!“ ja mitmest muust, nagu:
Ei ole seal mul isamaad,
Kus wennad wenda wihkawad.
Kus iga mees end targaks teeb
Ja sala kiusust üle keeb! jne.
Dr. Kreutzwaldiga sai Reinwald juba noores põlwes sõbraks. Isamaa asjus, kirjanduses ja luule põllul on Kreutzwald tema esimene ja kõige parem koolmeister olnud. Kui suur ja südamlik nende sõprus oli, seda tunnistab nende kirjade hulk, mis Dr. Reinwaldile saatis, millest cand. Hugo Treffner 118 õpetlikku kirja Ilissal wäljawalis ja „Eesti Kirjameeste Seltsile“ lubas annetada. Kas need kirjad sinna aga saiwad, ehk kus nad praegu peaksiwad olema, seda pole nende ridade kirjutajal ega luuletajal eneselgi teada. Nendest kirjadest paistis wäga selgesti wälja Dr. Kreutzwaldi mõtte seisupaik, mille üle tänini on waieldud. Näituseks olgu siin mõned üksikud laused:
„Kõige paremaks tunnistuseks, et laulu looja ,,loodud laulik“ on, on see, et tema enese teadmata laulu sõnade etteotsa ,,alliteratsionid“ siginewad, nagu Koidula lauludes leiame. Kellel need puuduwad, selle kätkit ei ole Wanemuine kiigutanud.“
„Jääwad meie koolid ka edaspidi ,,karjaste“ hooleks, siis ei saa neist muud, kui ,,karjaloomade“ kaswatajad. Säherdusi armastawad ,,willaniitjad“
339
„Ei kannaks herra Hurt mitte „musta mantlit,“ siis oleks tema kõigeheledam küinal isamaa altaril.“
„Päikest ei jõua meie ,,nõgi-kikkad“ mitte taewa küljest ära kustutada, kui aga rahwale silmi pähe kaswab, mis walgust jõuawad kannatada.“
,,Mina ei taha ennast mitte wõera sulgedega ehitada; ma tunnistan, et Kalewipoja laulud Eesti rahwa liha ja luu on; kes neid minu sule sünnituseks arwab, eksib kurjaste.“ jne.
Kui A. Reinwald, Holstre koolmeister Adamson ja Ainson Wiljandi Eesti Põllumeeste seltsi saadikutena Wõru linna Dr. Kreutzwaldi 70 aasta sündimise päewa pidule ilmusiwad, siis nägi Kreutzwald noort laulikut esimest korda, pigistas kaua tema kätt ja pühkis pisaraid silmist. Pidulaual seadis ta lauliku oma kõrwale istuma ja ütles need tähtsad sõnad, mida Reinwald wist oma elu juhtnööriks on wõtnud: ,,Mina poen põrmu põue, aga Teie jääte järele. Kui teie elus näete, kes papi musta kuube kannab, see on ikka isamaa waenlane!“ Pärast pidu kinkis Dr. Kreutzwald oma kirjutatud „Kalewipoja“ käsikirja Reinwaldile ja andis „Lembitu“ käsikirja temale kodu lugeda. Reinwald ei wõtnud „Kalewipoja“ käsikirja mitte wastu, arwas sellest wanaraugale kahetsust järgnewat; pärast õndsa lauluisa surma oli see käsikiri kaduma läinud. Lembitu käsikiri ei käi aga Reinwaldi tunnistuse järele trükitud raamatuga mõnes asjas kokku, nimelt usulikkudes asjades.
Dr. Kreutzwaldi läbi sai Reinwald ka Soome kuulsama lauliku professor Dr. A. Ahlquistiga ja prof. Köhleriga tuttawaks ja asus nendega kirjawahetusesse. Professor Ahlquist seletas palju Soome laule wiisi oludest ja saatis sõpruse tunnistuseks Reinwaldile 1877 a. oma päewapildi kingituseks, kuna prof. Köhler tema sõbraks oma surmani jäi. –
Koidula tegi Reinwaldiga tutwust oma neitsipõlwes; kirjutas temale palju kirju, iseäranis luule üle, ja igatses wäga tema kodu käima tulla. Kirjawahetus kestis ka weel Kroonlinnast edasi. Wiimse kingitud päewapildi külje peale oli kirjutatud:
340
Eesti leib, mull’ üksi magus maitsed,
Eesti piir, mind üksi kindlast kaitsed,
Eestimaa oh, taga kaeban sind,
Siin ma wõeras kaldas wõeras lind. –
Dr. Weske otsis kohe noore lauliku tema kodus ülesse, niipea kui ta Saksamaalt suure kooli pealt koju jõudis. Ja kui naljakal wiisil see weel sündis! Ado oli perega kaugemal nurmel ristikheina kuhja tegemas. Weske, Kunder ja Luik saiwad kodus Reinwaldi ema käest seda kuulda, tuliwad nurme, teretasiwad, ja tegiwad endid tuttawaks. Weske rääkis elawalt oma sõpradele: „Mehed, wiskame rätikud õladelt, awitame Adol kuhja walmis teha, muidu ei ole tal aega meiega juttu ajada!“ Ja kõik kolm herrat wõtsiwad wiglad kätte ja pildusiwad heinu ülesse, kuni kuhi walmis sai. Sellepeale jäiwad nad mõneks päewaks Ado poole ja läksiwad seltsis kolm wersta kaugele Wirtsjärwe waatama. Järwe äärest mõni wakamaa kaugel seisab Adamantsu talu heinamaa peal kuulus Kalewipoja kiwi, nagu ,,popsi mehe saunakene.“ Suure waewaga ronitakse kiwi otsa, Weske peab seal waimustawa kõne ja kõik kolm herrat joowad seal kõrge kiwi otsas Reinwaldiga ,,sina-sõprust.“
Nii lihtsalt ja südamlikult ei ole küll keegi sõpradest üksteisega ümber käinud, kui Weske ja Reinwald. Reinwald kinnitab, et Weske südames uhkuse põrmukestgi ei ole olnud, et ta isamaad ja sugurahwast kõige palawamine armastanud. Näinud ta uulitsal ehk seltsides mõne tuttawa ehk teise maanurga inimese, siis olnud jutt, kõne kohe lahti, sellepeale waatamata, missugustes riietes inimene olnud. Kord sõitnud Weske ja Reinwald Jurjewis woorimehega; Weske küsinud woorimehelt: ,,Kust kihelkonnast sina oled? Woorimees wastu: ,,Kodawerest!“ Weske: .,Ütle weel!“ – Woorimees: „Kodawerest.“ – ,,Ütle weel.“ – ,,Kodawerest,“ kostnud mees ja waatanud kohkunud näoga tagasi, kas ehk mitte narrisi wõi lollisi ei sõiduta. ,,Ei saa kätte, ei saa,“ kirunud Weske. Reinwaldi küsimuse peale seletanud Weske, et ta Kodawere nime tähendust tahtnud kätte saada, aga woorimees polla
341
ei „werest“ ega ka ,,weerest“ ütelnud, waid selle wahe pealt. – Weskega läbikäies wõis Reinwald palju õppida ja tähele panna, nimelt ka seda, et inimese üle mitte tema wälimuse järele ei tule ära otsustada, mitte muna koorega ära wahetada, waid inimese tõsise wäärtuse järele. –
C. R. Jakobson sai prof. Köhleri läbi Reinwaldiga tuttawaks ja otsis teda kirjateel ülesse, kui ta Tallinnas „Kooli lugemise raamatut“ kirjutas. Ka nende wahel sigines südamelik sõprus ja truudus. Jakobson kaebas kibedaste, kuidas sakslased ja papid teda kiusawad ja „Sakala“ lubasaamist takistawad. Kui siis „Sakala“ 1878 a. ilmus, oli Reinwaldi ja kõige rahwa rõõm piirita, nagu see Reinwaldi õnnesoowist „Sakalale“ 1878 a. „Wiljandi laulikust“ wälja paistab. Reinwaldi tunnistuse järele polnud Jakobson mitte nii tuim ja uhke, kui mõned seda mõtlewad. Oma meeleliste wastu mõistnud ta küllalt lahke ja sõbralik olla. Need, kes teda uhkeks arwawad, pole teda sellejärele siis kodusel koldel ega sõprade seas näinud, waid seltsides kõne toolis, kus tema baldlaste wastu üles astus, kellede üle tema alati leegiks tõusis. Reinwaldi tunnistuse järele ei olnud Jakobsoni silmis mitte wäärtust seisustel ega hariduse kõrgusel, waid suuremal waimuandel, isamaa armastusel ja Eesti truudusel. ,,Mis mina teen üliõpilaste ja studeeritud herradega,“ ütelnud ta alati, „Sakala“ toimetus ei tarwita mitte adwokaatisi ega pappisi, waid kaastöölisi; minu professorid elawad külades! – Reinwaldi wõttis Jakobson alati lahke meelega wastu ja nad pidasiwad wahel pooleni ööni aru. Oli mõni keeruline asi ees siis saatis Jakobson woorimehe Reinwaldile tema kodu järele ja kirjutas talle: „Reinwald! Tule ruttu minu poole: baltlased ja papid tahawad meid kotti pista ja jõkke wedada!“ Oma pulma kutsus ta Reinwaldi ja lisas juurde: „Kui sind seal ei ole, siis puudub mul midagi, mis minu täielist rõõmu rikub. Tule kindlaste!“ Ilmusid siis ka alati nimeta ja nimedega Reinwaldi kirjad ja „Nalja-Märdid“ Sakalas, nagu lugejatel see isegi teada on. —
342
Selle kõige järele ei ole siis laulik Reinwald mitte ainult ,,Soome ülikooli õpilaseks“ jäänud, waid temal on elus teisi kooliõpetajaid olnud, kellede surm teda sügawaste leinama on pannud. Peale selle on Reinwald ennast ka Eesti kirjanduse abil harinud, mida ta praegugi kõige suurema hoolega loeb ja mille edendamiseks ta ise wäga tähtsalt kaasa on aidanud. Tema sulest on ilmunud neli annet ,,Wiljandi laulikuid.“ Siis weel ,,Õitsi ööpik,“ „Nalja kannel,“ „Seletus Kalewipoja laulu sisust,“ „Sakala kalender“ (esimene suur kalender), „Lindanisa kalender,“ ja palju muid wähemaid lisadega, „Bagdadi Kalif,“ j. m. m. Mitmed käsikirjad on alles weel pooleli. Keel ja kõne kõigis Reinwaldi töödes on ladus ja rahwalik, oma luuletes on ta palaw isamaalane, tema isamaa laulud on täis elu ja wõimu, kuid aga ka teistest lehwib päris eht luulewaim wastu: kõigeparemaks tunnistuseks on käesolew raamat, kuhu Reinwald suurema jao oma endiseid laulusid parandatult ühes hulga uutega on paigutanud. – Terwise poolest on laulik weel wäga tubli. Terwes elus olla ta ainult mõne üksiku päewa haige olnud. Noores põlwes tegi ta tubliste tööd, oli kaua aega mitmetes walla ametites, kus ta mõisa ülekohtu ja witsa nuhtluse wastu wõitles. Jaanipäewal 1875 a. heitis ta Wooru walla talu tütre Anne Lipuga abielusse, kellega temal kolm tütart on sündinud, kelledest üks noores eas ära suri. Üks tema tütardest, Liisa, on ka laulusi wälja annud, nime all: „Koidu kannid.“ –
Praegu elab Reinwald Nõo kihelkonnas; seal pühitses tema ka 1897 aastal oma 50 aasta sünnipäewa, mis päewal temale ligidalt ja kaugelt õnnesoowisi saadeti. –
Lõpetan meie lauliku eluloo kirjutamist Eesti Aleksandri kooli kaswandikkude sonetti sõnadega, misga need kõrgeandelist luuletajat tema 50 aasta sünnipäewal terwitasiwad:
Sind, kuulsam laulik, täna terwitada
Nüid tahame kõik tänumeelega
Ning hällipühaks õnne soowida:
Meil isaks olid poole aastasada.
343
Sa wäsimata wõtsid õpetada
Meid kodu-kollet kalliks pidama;
Meid käsid rääki emakeelega
Ja ratsutada oma rahwa rada.
Mis mõttel märkasid Sa waimuilmas,
Kõik helil heljus Sinu kandli peal
Ning rõõmupisar säras kuul’ja silmas;
Mis istutasid isalikult rinnalt,
Mis külmi kandis Sinu kandli heal –
Ei iial häibu ära Eesti pinnalt.
Auuwäärt lauliku enese jutustuste kui ka muude kindlate ja ustawate hallikate järele kirjapannud
A.P.
Sisukord
I. osa. Isamaale.
Kui on sul ilmas isamaa 9
Eesti palve 10
Isamaa 11
Kase puu 12
Sakala maa 14
Linnutaja waim 16
Eestirahwa 50-aasta priiuse pühaks 17
Palumine 19
Särama 19
Kodumaale 20
Kahetsus 22
Rahule 24
Oma linnale 25
Nurin 26
Jäta 27
Lindanisale 27
Kalewite kodu 29
Maru möllab 29
Kalju waim 30
Pisarad 31
Nutjale neitsile 32
Wõerasisa 33
Orjaöö 34
Tõtta! 35
Hoiatuseks 36
Küsimised 37
Weel 37
Palwe 38
Kalewi kojutulek 40
Koduteel 41
Ärge riielge 42
Musta kuube 43
Sakalamees 44
Kodust lahkudes 45
Wõeral maal 48
Parem aeg 49
Eesti rahwas – minewik – olevik – tulewik 50
Unusta 59
Wenemaale 60
Üles 62
Tööle 63
Emakeel 64
II. osa. Soomele
Kus kõlisemas emakeel 65
Wõersile minnes 66
Kus 66
Soome Südamlike tervitustega, 67
Luule külaskäik 67
Põhja kannel 70
Imatral 71
Põhjanael 72
Sillal 73
Kus mu kaasa 74
Poolringi 75
III. osa. Lugudused.
Üks jutu-lugu laulana 77
Luule kuningas 78
Loomade walitsus 82
Müristamine 84
Seedripuu 85
Hurone 90
Baabiloni langemine 94
Ilma kuningas 97
Lõokene ja kotkas 98
Kull ja tuwikene 99
Hunt ja tallekene 101
Soodoma ja Komora 102
Wõrtsjärwe peal 103
Olympia 105
IV. osa. Armastus
Oh armastus, sa sügaw öö 107
Jumalaga 108
Ootel 108
Elule 109
347
Südame 109
Ütle sa 109
Elusaate 110
Armu üksi 111
Enda sees 112
Igatsemine 113
Südamlike tervitustega, 114
Neiu hallikal 114
Poisi mõtted 116
Ei kustu 116
Täheke 117
Hauani 117
Lille õis 118
Waikis 119
Kaebtus 120
Udu ja päike 121
Armukese matusel 122
Murtud roos 123
Uinu 124
Äratuseks 124
Waata ette 125
Häbene 125
Mine, Marike 126
Armu kujutused 127
Ainus armuke 128
Armukesele 129
Neiule I 130
II 131
Alwiinele 132
Minu linnukene 134
Walupilw 135
Jänuta 136
Armu priius 136
Armu tee 138
Naese kaebtus 138
Hälli juures 139
V. osa. Aastaajad
Kuud ja aastad lendes lä’äwad 141
Uuel aastal 1892 142
144
145
Jõulud tulewad 147
Jõulu õhtul I 147
II 148
III 149
IV 150
348
Sügise tulekul 150
Sügise 151
Kewade 152
Ülestõusmise pühal 154
Suwiste pühal 155
Suwel 156
Talwel 157
Kui teaksin 158
VI. osa. Mõnesugused
Kül kaunis on see ilmamaa 159
Unenägu 160
Truudus 161
Elu koorm 161
Igatsus 162
Minu Südamlike tervitustega, 163
Head ööd 164
Muru-kopel 165
Lootus 166
Teadmata 167
Kurbtus 167
Taewa tähed 168
Lillekesele 169
Isamaja 169
Laula ikka 170
Õhtul 171
Uhkus 172
Kadakas 173
Üksinda 175
Talumees 174
Kullerkupp 176
Elutee 177
Õhtu 179
Jõe kaldal 180
Öö 180
Roheline mets 181
Ära küsi 182
Meelita 182
Warjab 183
Taewa wõlwis 183
Uued ilmad 184
Laula weel 184
Jäägu sund 185
Püüe 186
Org 187
349
Kuu 188
Silm 189
Kuld rannake 189
Õhtu päike 190
Tähekene 191
Kõik matnud 192
Kui alles 192
Rahu 193
Elu teekäimine 194
Õhtu pilwed 195
Laulu tiiwad 196
Lõpetatud 196
Elu ööse 197
Jõgi 198
Pettus 199
Nõidus 199
Läinud 200
Laened 200
Waikne nutt 201
Ohkamised 202
Egiptuses 203
Jumal, keisrit kaitse sa 208
Taewa-sina 208
Haual 210
Jälle jõudnud 212
Uue waim 213
Emajärwe kaldal 214
Õied 216
Sõbrale 217
Kutse kannel 217
Elu hällipaik 219
Mõtlemine 221
Minu mõrsja 221
Päikene 222
Elu-sõit 223
Linnuke 224
Eha ajal 225
Themise töö 226
Elumere peal 228
Elu haawad 230
Korsika 231
Buuri sõda 1900-1902 233
Troja waretel 234
Soowid I 236
II 236
III 236
VII. osa. Usud.
Kõik usklikud siin ilma sees 237
Merel 238
Kui 239
Igawene aeg 239
Asjata 240
Sureja 241
Igawene aeg 245
Ära wõta 243
Paradiis 244
Minu mõtted 245
VIII. osa. Õnnesoowid.
Õnn on nii muutlik nagu tuul 247
Keisri Majesteedi Aleksandri III kroonimise pühaks 248
Professor Köhlerile 250
Emajõe ööpikule 252
Wiru laulikule 253
Professor M. Weskele &
351
Tamm 281
Luiga 282
Williandi 282
Sööt 282
Lipp 282
Eisen 282
Bergmann 283
Dr. Alwer 283
Liiw 283
Rennit 283
Järw 284
Hansson 284
Dr. Hermann 284
Anna Haawa 284
Elise Aun 285
Elsa 285
Tundmata „Anna“ 285
Martha Pärn 286
XI. Linnadele.
Peterburg 287
Helsingi 288
Room 288
Amsterdam 288
Wiin 289
London 289
Paris 289
Berlin 290
Stokholm 290
Konstantinopol 290
XII. osa. Sädemed
Kui nägid tulesädemid 291
Õnnemäel 292
Ühendus 292
Tõde? 292
Miks? 292
Ära kiida 293
Lambad 293
Pea suu 293
Walelik 293
Põrgu 294
Kawalus 294
Eluteed 294
Sarnadused 295
Meister 295
Keeletargad 295
Keel ja meel 296
Elu wiis 296
Usk ja teadus 296
Ilutsemised 296
XIII. osa. Mõistatused
Kõik mõistatused mõtte ees 297
Mõistatused 298
IV. osa. Naljatused
Nali ilma naljata 305
Seisuse kriitika 306
Juba jälle! 306
Kohtu otsus 308
Pea parandus 309
XV. osa. Rahwalaulude riismed
Kus rahwalaulud – wana kuld 313
Kiitlemine 314
Käole 315
Orjas 316
Naene 316