K. E. SÖÖT.
MÄLESTUSED
JA
LOOTUSED.
Mälestused ja lootused.
Mälestused ja lootused.
K. E. Sööt’i uued luuletused.
Jurjewis (Tartus).
Oma trükikoja trükk ja kirjastus.
1903.
Дозволено цензурою, — Юрьевъ, 3 декабря 1902 г.
Mälestus.
Waimu ette õrnalt tõuseb
Kauge aja mälestus —
Lapsepõlwe kallim wara,
Paleus ja igatsus:
Need ou lihtsad lood ja laulud,
Ennemuistsed jutud sääl,
Wanaeide lahke nägu,
Tema armas, mahe hääl.
Need on — lillerikas wainu,
Mängumuru, karjatee,
Kauge õnn, mis läbi udu
Wirwendab weel hingesse. —
Aastad läewad, ja mu elu
Ühes kaob nendega,
Aga lapsepõlwe wara —
Luule — ei wõi kaduda.
Ikka kostab kaugelt lugu,
Laul nii waikne sumaja...
Ja ma õnne unenäos
Pean teda kordama.
6
Surnuaial
Rohuladwul waikne sahin,
Lilleõied liiguwad,
Liiguwad ja liginewad,
Nagu elaksiwad nad.
Rohuladwul waikne sahin,
Waiksed sõnad kuulduwad,
Nagu ennemuistne lugu
Regiwärsid ilusad...
See on meie kuld ja hõube,
Minewiku mälestus,
Meie rõõm ja meie mure,
Meie arm ja igatsus.
Kesse märgib selle üles,
Kesse paneb paberi?
Kesse suudab seletada
Lillesõnu täiesti?...
7
Kuld.
Imeline muinaslugu
Heljub sala üle maa:
Mulla sees on palju wara,
Palju kulda peidussa.
Juhan uskus, et sääl kulda
Tõesti peab olema —
Ja ta kündis wara, hilja,
Kündis suure hoolega.
Nüüd on mõne aasta jooksul
Rikkaks meheks saanud ta:
Ta on kulla wälja künnud,
Wilja kõrrel kõikuma.
Imeline muinaslugu
Heljub sala üle maa:
Mulla sees on palju wara,
Palju kulda peidussa...
8
Sügis.
Läbi linna sõidab maru —
Sügisene surmahüüd:
Läbi ilma lendab kartus,
Wiimne elamise püüd.
Waata, nõmme ääres, kaugel
Waimukujud kerkiwad —
Nagu eided hallis riides,
Nagu neiud, leinajad.
Waata, kuidas lehwitades
Õhu sisse tõusewad
Üle kõrge kuusemetsa
Wastu õhtut ämarat.
Kuula, kuula — — akna taga
Koputawad waimu käed,
Läbi külma toa ruumi
Heljunewad surma wäed.
9
Wäljas mühab, wäljas murrab,
Wäljas nutt ja kaebehääl:
Lilled, linnud, hõiskehääled
Leidnud ühe haua sääl.
Aga läbi toa ruumi
Heljunewad surma wäed.
Kuula, kuidas akna taga
Koputawad waimu käed.
10
Sügisemõtted.
Gustaw Falke järele.
Kaugelt, kaugelt kuulen laulu —
Kes küll laulab sääl?
Kostab nagu surmaulgu,
Kaebeline hääl...
Oja kaldal koltund rohi,
Lehed langewad —
Suwist inenägu meelde
Tuletawad nad...
Wähe õnne, wähe wilja.
Ojakene, sa
Sõua — aga kaebehääli
Ei wõi tabada.
Kus üks süda heljus õnnes,
Loodus lilledes —
Sinna surmakäsi tasa
Juba ligines.
11
Ja kus esimene kolle
Langes laenissa,
Sääl sa surma hingeõhku
Juba tundsid ka.
Sõua, jõua läbi oru,
Woola, ojake...
Homme wiibid külma kütkes,
Uinund uueste.
12
Nagu uinuw kellaheli.
I.
Nagu uinuw kellaheli,
Hale kaebehääl,
Kostus läbi koltund wälja,
Heljus nõmme pääl.
Wastu rinda surun käe —
Mis on kadund säält?
Misse kostis wiimsel kõlal
Kaugelt nõmme päält?...
II.
Soiun mõttes, nagu kuuleks
Metsaladwul kohinat,
Kuuleks sumisewat kõla,
Kaugel, kaugel heljuwat...
Pikkamisi kaob kõla,
Metsakoha kaugele —
Mina kuulan, nagu püüaks
Koguda neid rinnasse...,
13
Meie sidemed.
Mis meid soojal wenna-armul
Nagu perekonda wiis,
See ep olnud meie kewad
Hõiskehäälest kõlaw hiis;
Oli wara närtsiw suwi,
Lõhkuw walu rinna sees,
Mis kui tige metsaline
Haawu saadab surma ees.
Ja me käime naerul, nutul
Käsikäes edasi,
Perekonnaks ühendatud
Kuni haua ääreni.
14
Ärakadunud poeg.
Ta tõttas ülbelt kaugele
Ja elas kaua sääl —
Ta leidis auu ja kuulsustgi
Ning rikkust ilma pääl.
Kuid tõsist õnne, rahu ta
Ei leidnud iialgi —
Ja tõttasgi ta otsides,
Kas ilma otsani.
Ta elas kaugel — unustas,
Kus tema kodupind
Ja et kord teda imetand
On Eesti ema rind.
Ta elas kaugel. Wiimati
Kui pea hilja ju,
Ta tuli koju tagasi —
Nii wäsind, jõuetu.
15
Ta jättis sinna oma jõuu
Ja südi mehe töö…
Ja kodumaale?... Kodule
On pühendanud öö.
Ta tuli, et nüüd kodumaal
Wõiks minna puhkama,
Sest õigust on tal selleks küll —
Ta wäsind lõpmata.
16
Dr. Kreutzwaldi haual.
Jüripäewal 1902 a.
Siin puhkab mulla all üks kallim
Ja ausam Eesti mees,
Kes nagu tulesammas kõrbes
Ja täht käis meie ees.
Ei ole kaua aastaid mööda,
Kui siia kanti ta,
Kuid unustuse tarwis küllalt
Saab wähest ajast ka.
Ei ole kaua aastaid mööda —
Kes nõuab teda weel?
Ja tema hauaküngas, ristgi
On langemise teel.
Ei ole pisarat, kes leinaks
Weel teda järele,
Ei heldet kätt, kes suwe jooksul
Tooks õie hauale…
17
Sul küllalt sest, et wagusasti
Nüüd wõid sa uinuda,
Sul küllalt sest, et enam tüli
Ei pääse tabama…
Nii läheb teisi rahwapoegi
Weel järgi sulle ka —
Ja neilegi saab ainsaks palgaks,
Et wõiwad uinuda.
18
Auupalk.
Küllap tõuseb sinust meile
Raudapääda rahwamees —
Rändad seda sama rada,
Mis su isa rändas ees.
Kus on lehwust, sääl su süda
Aitamas on heldeste;
Wiiksid eesti maad ja rahwast
Õitswa õnne järjele.
Ja sa haarad mõõga kätte,
Waimu-mõõga waheda —
Algad wihasemat sõda
Pimeduse wõimuga.
„Üles, kus ju walgus kumab
Orjameele udusse!”
Kanged mehed laias kaaris
Tõttawad su järele!
19
Ja sa astud wõimsalt üles,
Oled julge rahwamees,
Rändad seda sama rada,
Mis su isa rändas ees.
Nagu isa, nii ka sina,
Saad meilt pärja päratu,
Saad niisama üliuhke —
Orjawitsa waniku!
20
Sa rändad sala rada.
Sa rändad sala rada,
Et hauda kaewada,
Kus meie rahwapoegi
Wõiks matta magama.
Sa walel, kurjal püüdel
Me rahwast kahtlustad,
Et liiga Eesti meelne
Ja ärgas olewat.
Säält otsid sina süüdi,
Kus õigust nõueti,
Kus maa ja terwe rahwas
On ustaw surmani.
Sa walemeeles ise
Teed kohtu otsuse,
Mis ajalugu waljult
Peab mõistma sinule.
Sest, mida keegi külwab,
Ta lõikab seda ka:
Kas ohakas wõi nisu —
Kõik kaswab muutmata.
21
Küsimused.
„Sa põlgad oma rahwa ära
Ja oma sugu wihkad sa,
Sa soowid talle sada surma,
Et ise saaksid elada.”
Sa õnnetu! Kas sulle ial
Üks emasüda tuksus ka?
Kas ema armu hellust, mõnu
Sa wõisid ial maitseda?
Kas seisis sinu kätki korra
Küll inimeste silma all,
Wõi kiikus metsa laanes, rabas
Ta hundi kaotsel walwawal?
Kas tunned, mis on sugurahwas,
Mis kodukolle, isamaa —
Kui inimesel täidab hinge
Ta imelise wõimuga?
22
Kes kostab?... Inimese mõistus
Siin annab selge kostuse:
Ei seda kõrget õnne osaks
Wõi saada eladesgi see —
Kes põlgab oma rahwa ära
Ja oma sugu wihaga,
Kes soowib talle sada surma,
Et ise wõiks ta elada.
23
Üksinda.
Ta wõis palju ära wõita,
Wägiwallal tõrjuda —
Temal oli töödeks jõudu,
Mõistust kawalusega.
Aga seda jõuudu, mõistust
Wende wastu saatis ta:
Ta läks kurjast meelest kohtu,
Sõpradega sõitlema.
Ja ta wõitis wahest mitmed
Salateedel targaste.
Aga rahwas tegi talle
Ise oma otsuse.
Ja see otsus tema kohta
Oli wali, wandene,
Ja see otsus rõhus tema —
Rõhus maha põrmusse. —
24
Ta wõis palju ära wõita,
Wägiwallal tõrjuda —
Ja ta tõrjus naabrid, sõbrad
Endast kerge waewaga.
Ta jäi nagu kadak üksi
Lagedikul kaswama —
Ja ta tunneb, kuda maru
Külmast ulub üle maa…
25
Kaks wastast.
Kahtlus, lootus minu rinnas,
Minu südames on tööl —
Ei nad anna mulle rahu
Päewa jooksul ega ööl.
Ei ma tea, kummas jõuab
Koju uhke wõitjana;
Seda tean, et nad haawu
Mulle lööwad armuta.
Ja kui eluõhtu wiiwul
Süda langeb ühele,
Siis on lootus — was ka kahtlus —
Sõidusaagist werine.
26
Koju!
Kõneldakse meie koidust,
Meie õnnest ilusast,
Meie walgusest ja wõidust,
Läinud ajast pimedast.
Ei ma tunne seda koitu,
Õnne aega ilusat,
Ei ma tunne — rändan ainult
Kurba rada tumedat.
Ei ma tunne walgust, wõitu,
Einult seda teadn ma:
Kaugel, kaugel metsa taga
Kodu peab olema.
Ja ma rändan walgusete,
Lootuseta edasi —
Wahest jõuan enne õhtut
Kodu-õue ometi…
27
Aimdus.
Mina aiman, kodupinnal
Midagi on kadumas,
Mis mu hinge sadatuhat
Sidemega ühendas.
Mina aiman, kuid ei suuda
Päästjaks olla ometi.
Mis ma aiman, läheb täide —
Ja ma kaon isegi.
Ainult laulud hinge põhjast
Werewärwil tõusewad,
Nagu wiimsed hauarööwlid,
Walust nõrgend pisarad.
28
Waiksed tuulest kantud laulud.
Heinrich Leintholdi järele.
Waiksed, tuulest kantud laulud,
Liiwa sisse langete —
Lehed raagus pärna ladwast —
Mis ei ial õilmitse.
Koltund, tuulest kantud lehed,
Surmakäsku annate…
Sängitage enne-aegu
Wäsind lootus hauasse!
29
Kütkes.
Wõiksin wabaks kord ma saada,
Kütked maha puistada!
Wõiksin linnu kombel sõuda
Üle kauge metsa, maa!
Wabat õhku, walgust, soojust
Ihkawale hingele!
Wõiksin tuule tiiwul tõusta
Üles koidukullasse!
Wabaks? Kui see sünnib kokku,
Waene hing, ju eluga?
Siin on mullapind, on kodu —
Mulla külge neetud sa!
30
Julgust!
Koltund lehed kaseladwast
Alla langewad,
Hõbekarwa juukse krooniks
Imeilusad.
Koltund lehed kaseladwast
Alla langewad:
Luigelaulu — surmaulgu
Kujutawad nad.
Aga julgust, wõitlew süda.
Ära kaota,
Kuig sügis lehe-ilu
Sundis närtsima.
Julgust, jõudu eluteele!
Julgust! Edasi!
Ja kui suure hulga lootus
Rusuks langeksgi.
31
Minewiku merde maeti.
Minewiku merde maeti
Palju püüdeid magama,
Maeti unistused, soowid,
Meie ettewõtted ka.
Wahest südidusgi nõrkes
Ühes nende kõikiga,
Aga lootus, püha lootus,
See jäi rinda elama.
Sa ütled.
Sa ütled, julge päralt olla wõit
Ning julge päralt isamaa —
Ja ometi just ara waimule
On kõige rohkem tarwis ta.
32
Ei wiimsed!
Ei wiimsed wiletsused,
Mis mööda saatsime —
Neid tõuseb nägemata
Ööwarjust ülesse…
Ei wiimne ülekohus,
Mis tabas mõnda mees;
Ei olnud wiimne ohwer,
Kes langes tõe eest.
Küll õitseb ülekohus,
Ja langeb mehigi,
Küll sõtkutakse auusust
Weel maha põrmuni…
Kuid nende haual lehwib
Ja elab lootus weel —
Mu ainukene saatja
Siin ämaruse teel.
33
Weel pole kadund kõik.
Weel elab Eestis mehi,
Kel armas isamaa,
Kel jätkub julgust, jõudu,
Weel kurja tõrjuda.
Weel elab Eestis mehi,
Kel meel ei murdunud,
Kel ahne omakasu
Ei südant sidunud.
Weel kaswab Eesti jalus
Meil tammi tugewaid,
Mis mühisewad marust
Wast jõudu juurde said.
Weel Eesti aasa ilu
Ei ole närtsinud,
Ei Eesti au ja woorus
Weel maha sõtkunud.
34
Ja kui weel üleüldse
Ilm häädust ülendab,
Ja armastus ning auusus
Weel kurjast wõitu saa:
Siis minu sugurarhwas
Ei kao ometi —
Ta kange kotka kaitsel
Weel elab edasi.
35
Ei nad ole wiimsed!
Ei nad ole wiimsed mehed
Meie isamaal,
Kellel südidust ja julgust
Jätkub õigel aal.
Küll ep sellest külwist tõuseb
Wõsu ülesse,
Kelle lipul auusus, truudus
Lehwib julgeste.
Ja kui tulew põlw kord toetab
Wanemate tööd,
Siis ep jäädaw sammas ehib
Nende haua ööd.
36
Nad ütlewad…
Nad ütlewad, sa kaod ära
Kui uinuw laeneke,
Su elu asjata, ei kanna
Sind mingi sihile.
Nad ütlewad, sa oled wäike,
Sul puudub elujõud,
Sul isetundmusest ja püüdest
Ning haridusest põud.
Nad ütlewad weel palju, palju
Su kohta, isamaa;
Kuid tühjad waenusõnad rahwast
Ei suuda surmata.
Weel elab Eestis usku, lootust
Weel õigust, wabadust,
Weel auusasks ettewõtteks julgust
Ja eluks armastust.
37
Ja kui need toed ja talad pole
Weel löönud kõikuma,
Las’ karjuda siis rongakari —
Ei see meid hirmuta.
Ja kuigi pääle töö ja waewa
Kord hauda langeme —
Ei meie elu ilmakäigus
Siis olnud tühine.
38
Mis aitab!
….Ja ometi, ja ometi
Ei suuda sõtta sa
Mu käest kõike korraga,
Mis asub rinnassa.
Mis aitab, kui sa kuulutad,
Et kadumas mu keel,
Et isetundmus langemas
Ja wapper mehemeel!?
See rahwas, kes on tuuledest
Ja tormist läbi käind,
On mõnda laadi waenlaseid
Ju elukäigul näind.
Küll tuttaw talle seegi on,
Et säägli wastaseid,
Kus rahwakasu lipu all
Meil püüaks südameid.
Küll tuttaw talle seegi on,
Et mõni Eesti mees
Meil lehwib tuulelipuna
Ja sõidab wõõras rees.
39
Las’ sõita! Jumal temaga!
Ma seisan kindlasti
Mu wanemate pühal maal —
Mind, Issand, aita nii!
Sest liiga palju mälestust
Ja armu lõpmata
Mind seob selle pinnale
Tõest imewõimuna.
Mis aitab, kui sa kuulutad,
Et kadumas mu keel,
Et isetundmus langemas
Ja wapper mehemeel!?
40
Ühele suguwennale.
Sa astu ees ja näita rada,
Ma lähen järele,
Sest Sinu tee ja Sinu rada
Wiib auusa sihile.
Ja kuigi läheb läbi kõrbe
Ning kuristiku tee:
Sa astu ees ja näita rada —
Ma lähen järele!
Ja kuigi kõrbes mõnu murdja
Meid hiilab järjeste:
Sa astu ees ja näita rada —
Ma lähen järele!
Mu elust palju, palju aastaid
On läinud kaduma,
Mis rändasin ma metsalaanes
Ja käisin sihita.
41
Ju oli jõud mul kahanemas
Ja lootus langemas,
Kui määratumal palawusel
Päew kõrgel kõrwetas…
Weel oli aeg,ma leidsin wenna,
Ja sõbra tõsise…
Sa astu ees ja näita rada —
Ma lähen järele.
42
Põhjused.
Küll nad nõuawad mu käest
Üksisõnu järgesti,
Mis mind selle mehe kõlge
Seob ometi küll nii.
Mis mind seob, kulla sõbrad,
See on auusus, õige meel —
Nemad tõstawad tamulle
Paleuses eluteel.
Ja kui leikuse weel wendi
Meie Eesti pinna pääl,
Kellel armas kodu, rahwas,
Eesti emakeele hääl —
Siis on tema nende seas
Wahest esimene ka — —
Ei ma wõi — ma pean teda
Paleuseks pidama!
43
Asjata katse.
Sadatuhat pidemega
Sinu küllest, isamaa
Hoian kinni nagu takjas
Elamise soowiga.
Tahaks hoolimata sellest
Aga siisgi waenlane
Pahal püüdel karmi käega
Lahutada wägise —
Siis tal lehed katkeks kätte,
Kuna suured mulda jäeks,
Kus nad uue elujõuuga
Jälle kõdunema läeks.
44
Mis mulle meeldib.
Meelitagu teisi mehi
Wõõras rada wõimuga —
Mulle meeldib minu mõrsja —
Armas kallis kodumaa.
Waata, kuis ta kulmu ehib
Õitsew rukilille pärg;
Pärjas särab pärli-ehe —
Hommikune kastemärg.
Ja kui talwewaljus sunnib
Pärga ära panema,
Siis ta katab enda kinni
Hermelini mantliga.
Hõiskab aga koidutõusul
Ööpik lahke lauluga,
On meil uhke pulmapidu
Üle terwe Eestimaa.
Meelitagu teisi mehi
Wõõras rada wõimuga,
Mulle meeldib minu mõrsja —
Armas, kallis kodumaa.
45
Sa ise enda päästjaks.
Buuride sõja ajal 1900.
I.
Ja olgugi, et kaebab
Su pärast isamaa,
Mis wõid sa raskel ajal
Ta käest pärida?
Kes julgeb wägewale
Siin wastu hakata,
Kes wägiwallast päästa
Sind, wäike Buurimaa?
Kas sellest pole küllalt,
Kui kaebab terwe ilm?
Kas sellest pole küllalt,
Kui nutab mõni silm?...
Jah, küllalt… kui su pärast
Ei weri woolagi,
On pisar silmalaugel
Ju märg niisamuti.
Kuid waheks kiita tuleb,
Ei nutta, kaebada
Wõin ilma suremata
Ja ilma — kuluta…
46
II
Su „sõbrad” silmitsewad
Sind kaugelt koduteelt —
Ei suuda imestada
Su waprust, mehemeelt.
Kuid abi, sõhakeeldu
Neilt ära oota sa —
Kuid sellestki, kui kaebab
Su pärast ilmamaa.
Sul päästjaks oma oda
Ja oma mõõk ja sau —
Sul päästa oma koda
Ja oma rahwus, au.
Ja kui sul julgus langeb
Ja käsi kaotab jõuu,
Siis tõsta silmad üles —
Säält tuleb troost ja nõu.
Ja kuigi riigirajad
Sul lähwad kaduma,
Su rinnus kindlus, truudus —
Need jääwad pidama!
47
Kui kangelased kanged…
Buuride wõtilusi tähele pannes, 1900 a.
Terwe rahwas truu ja wahwas
Kuni surmani,
Oma were sisse põrmu
Tema sõtkuti.
Tema pojad kangelased
Wiimse meheni,
Hirmsa wägiwalla ohwriks
Saiwad wiimati.
Aga kuigi langes rahwas,
Langes mehemeel —
Tunne, et tal eluks õigust,
Elab, elab weel!
Ja see tundmus tõstab werest
Pääd weel ülesse —
Tahab kättemaksul kaitsta
Õigust uueste.
48
Lootusele.
Lootus, sinu tiiwul särab
Wabaduse loit,
Sinu jälgedele kerkib
Tulewiku koit.
Kui on elutöö ja wõitlus
Wäsitanud mind,
Kui on õnne, rõõmu wastu
Külmaks jäänud rind:
Siis, mu lootus, ära wäsi,
Ära lahku sa —
Sinu toetusel tunnen
Enda tugewa.
Wiibi wiimsel silmapilgul
Minu juures sa:
Sinu rinnal — on mul kerge
Ilmast lahkuda.
Sest su tiiwul särab uhke
Wabaduse loit,
Ja su jälgedele kerkib
Tulewiku koit.
49
Lahkumisel.
Päike läheb looja. Talle salus
Hüüab ööpik lahkumise wiit…
Elu üürikene — suwest küllalt!
Ööpikuga tõttaksin ma siit!
Lahkudes ma tahaks päikseilma
Waadata weel wiimse ihaga,
Kui ta õõgawaisse pilwedesse
Meelitades kutsub uinuma.
Tema wajub, nagu Golgatale
Sätendawat surma surema…
Wõiks ma eha kaduwatel kiirtel
Unelaulus ilmast lahkuda!
50
Miljonär.
Mina olen sajakordne,
Tuhatkordne miljonär —
Säälpool päikest, säälpool tähti
On mu waranduse äär.
Waata üles taewa poole:
Kõik see hiilgaw hõbe, kuld,
Mis sääl sätendab ja särab,
Alla saada oma tuld —
See on minu wara, rikkus,
Minu kõige külluga:
Ma wõin wabal ilul teda
Laulus panna helkima.
51
Suwe-ööl.
Adelheid Stieri järele.
Kas oled näinud waimusilda
Sa tähe säral ilusal,
Mis suwe-öödel õitswat ilma
Ja taewas seob heljuwal?
Sääl tõuswad küsimused üles
Ning tuhat soowi hingest,
Ja määratuma aja mõtted
Neil’ wastust saawad ülewest.
Täht tunneb ennast tähe ligi
Kus walgus kiirgab nende eel,
Ja see, kes mõistab kuulatada,
Käib ilmasaladuste teel.
52
Hallik.
Me kaasiku ääres on mägi,
Ja mäe rinnaku all
Sääl niriseb hallik nii selge
Ja puhas, kui helkiw kristall.
Kui waikinud loodus, siis kerkib
Me kaasiku ladwale kuu
Ja wahin, kui tahaks ta näha,
Kas udus wast weel mõni puud.
Ha halliku wesi see särab,
Kui kannaks ta elawat tuld —
Sääl sätendab laenes kui hõbe
Ja kumab kui wirwendaw kuld.
53
Kes ta oli?
„Ei mul ole asukohta, kodu,
„Mingit lootust, rõõmu ilma sees —
„Seltsiliseks ainult nälg, mis werejanus
„Hambad heidab wihaselt mu lihasse.
„Palun külje-aset üheks ööks,
„Ruumi nõnda palju, nagu koerale
„Antakse, kui õues mässab maru.”
„„Asjata sa küsid külje-aset,
„„Ruumi ilma-aegu igatsed:
„„Tööka mehele on töökas talu,
„„Hulkujale hundile on metsa-laan.
Ja ta läks. Ja sügisene marutuul
Sirutas ta wastu läbi öö ja wihma
Külmad, karmid, küünilised käed.
Karja Muri haukus. Pere nõusis unerahu.
Karja Muri haukus, hundas,
Kaapis aia-laide alla haua,
Nagu oleks keegi teda käskimas,
Keegi nägemata, ilma ihuta.
54
Hommikul kui tõusis taewapäike,
Paistis sellele, kes pääle auusa töö
Rahulikult wõinud puhata;
Paistis sellele, kes käsa peitis,
Käsa süütast werest tilkuwaid;
Paistis helkides kui hõbehiigel
Selge Emajõe laenisse…
Laenisse, mis surnud mehe heitnud
Oma liiwalise kaldale.
Ei tal olnud laenetesgi ruumi,
Külje-aset ainukeseks ööks.
Aga päike paistis hellal helgil
Tema kahwatanud palgele,
Millest luges: Ei mul ole asukohta, kodu,
Mingit lootust, rõõmu ilma sees.
55
Haud.
Aleksei Koltsowi laul.
Kelle haud on see,
Üksik waikne haud?
Wärskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümber ringi kauge,
Lage rohulaan…
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin salawiha
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Rõõmsalt tukswa were
Ära walanud?
Wõi on neiu noori,
Niidult tulija
Oma kallikest,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud walusalt?
On ta tema matnud
Waba taewa alla,
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
56
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl,
Kuiwand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Hauast mööda ta…
Äratada tahab
Hauas uinujat:
Aga ei ta ial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda äratada!
57
Laksi Tõnis.
„Wenemaale — Siberisse!
Sääl on metsa, maad!
Sääl sa iseenda isand —
Sääl weel rikkaks saad!”
Nõnda kuukus Tartu piiril
Hüüdu hiljuti:
Hulgal mõisa-, talumehed
Läksid — Siberi.
Laksi Tõnis — ehk küll wana —
Ühes rändas ka —
Tema pääsgi tärkas mõte
Õnne otsida.
Ta müüs ära põllusaagu,
Kraami wiimase —
Ja siis sõitis raudtee kaudu
Ära kaugele
Aga paraku, ei kaugel
Elu olnud nii,
Nagu talle kodupinnal
Ette kiideti.
58
Külmad, ikaldus ja tõbi
Seltsilisteks sääl,
Kus ta lootis õnne leida
Iga sammu pääl,
Ja kui wiimaks seegi kopik
Oli kulunud,
Mis tal koduõuest tulles
Ühes wõetud:
Siis ta seisis meeleheitel
Ilma abita —
Ja ta rinnast tõusis hüüe —
Oleks kodus ma!
59
Koju!
Oh kui raske oli surra,
Walus uinuda
Sääl, kaseladwa kohin
Wõõra wiisiga.
Koju! Hüüdis tema süda,
Koju! Ihkas meel —
Koju wiimsel hinge tõmbel
Oleks läind ta weel.
Tundis, nagu ühenduses
Taewas koduga
Ja et kodu pühal pinnal
Õndsam uinuda.
60
Niitja.
Hugo Saluse järele.
Wikat sahab läbi wilja:
Niitjad laulawad,
Üle nurme wõõras niitja
Näikse tulewat.
„Otsid tööd? Sa astu siia
Meie reasse!
Tööd on küllalt — wilja wäli
Aita lõpule!”
Pöörab pilgu päewatanud
Meeste nägudelt
Ja siis lausub wõõras niitja
Neile tõsiselt:
„Noored mehed! Teisel puhul
Tulen siia ma.
Siin on wili liiga haljas
Mulle koguda!”
61
Ingel.
Silmapilguks wäsimusest
Heitsin puhkama —
Päewatöö ja hool ja mure
Rõhus raskesti.
Parajasti, kui mu silmad
Kinni wajusid,
Tundsin kuda puuruw waade
Lõikas palgesse.
Wärin käis mul üle ihu
Ja ma ärkasin —
Nägin… must ja luine ingel
Toast põgenes.
62
Ta oli noor.
Ta oli noor, kuid näol
Ju nähti jälgesi,
Kuis elusaatus annud
Tal tunda mõndagi.
Ja uuriwalt ta waatas
Mu silma murega,
Kui oleks seda sama
Säält tahtnud otsida.
Ja uuriwalt ta waatas
Mu silma murega,
Kui oma kurbtust, walu
Säält oleks leidnud ta…
63
Ootel.
Kuumal igatsusel ootas neiu,
Armu ihkel põles tema rind:
Oh kus jääd nii kauaks, minu kallis?
Millal, millal tuled tooma mind?
Päewad, nädalad ja kuudgi läksid,
Ikka, ikka õhkas neiu rind:
Oh, kus jääd nii kauaks, minu kallis?
Millal, millal tuled tooma mind?
Wiimaks, kui ju suweilu mööda,
Ja kui lumelina kattis maa,
Tuli ta kui sügisene maru,
Tuli tuhiseja tuulena.
Oh kuis hõiskas neiukene õnnel!
Kuidas õõgas tema wäsind rind:
Nüüd ta tulnud, igatsetud kallis,
Nüüd ta tulnud ärawiima mind!
Aga peiu, nagu mühaw maru,
Nagu tuuli kalk ja armuta —
Lausus: Jumalaga jätma tulin,
Lähen wõõrast ilma waatama…
64
Kewadele wastu.
Emakene, awa aken
Wastu päiksepaistet sa —
Tooming walges õie-ehtes
Tahab aknalt kõnelda.
Kuula, ema, toomelehtes
Mahedasti sahiseb,
Sahiseb kui ütleks mulle:
Kewade nüüd ligineb!
Ja sääl kõrgel päiksepaistel
Walged pilwed heljuwad —
Kaugelt lõunast meie maale
Kewadet nad kannawad.
Kewad tuleb nagu peiu,
Tuleb kosilasena…
Hella emakene, luba,
Et wõiks talle minna ma.
65
Pilwe pääl on uhked hooned,
Aknad kullast särawad,
Pilwel õnn ja arm mind ooab,
Mõrsja ehted ilusad…
*
Kewad jõuab õrnas õhus
Ootawale aasale…
Lehwib kahwatanud palgel,
Heljub wäsind hingesse.
Lilleke saab teise jume,
Silm lööb korraks särama…
Särab — kustub… Wabaks saanud
Lind lääb üles lauluga.
66
Kui ta wiiul nuttis, naeris.
Wiiul nuttis, wiiul naeris
Tema käte all —
Ja mu süda tundis kõike
Seda wärinal.
Süda tundis, nagu oleks
Ühenduses ta
Olnud selle heliseja
Nelja keelega.
Tuhat häält ja tuhat hüüdu
Ühe joonega —
Rinnas tuhatkordse ilu
Pani liikuma.
Hääles hõiskasid, kui oleks
Pilwist läibi käind,
Ja siis kaebed, nagu oleks
All maailma käind.
Ja mu süda rändas ühes,
Ühes hüüdis ta;
Wiiul aga siisgi wisa
Seda uskuma:
67
Uued hääled ilmusiwad
Südamele siis,
Paludes ja häälitedes
Heljus mahe wiis.
Õrnad helid jutustasid
Ammu läinud aast;
Imelisest unenäost,
Kaugest õnnemaast…
68
Wiimne klaas.
1901.
Ja kui mursiwad nad ära
Wiinal wiimse wõimuse,
Siis ma wiimse kihwti klaasi
Weel kord tõstsin ülesse.
Ja ma sellel wiimsel wiinal
Lasin waenlast elada,
Tõotasin unustada
Kõik, mis paha teinud ta.
69
„Kõige parem inimene.”
„Kõige parem inimene
Minu meelest postimees —
Tema tulekut ma ootan,
Kannan ikka südames.”
Tean, usun, et Su meelest
Kõige parem postimees,
Et ta tulekut sa ootad,
Kannad teda südames.
„Postimees on päris ingel
Oma postilasuga.” —
Tõsi, tõsi — et Su ingel
On ka ilma tasuta.
Küll ep mõnelegi meeldib
Noor ja ilus postimees —
Teda ootab pikil silmil
Iga neiu küla sees.
70
Wabandus.
Rahwas ütleb, meie Juku
Wiina sisse uppuda.
Rahwas ütleb, rahwas näeb!
Ime, miks ei näe ma?!
Ei ma salga, Juku wõtab,
Wõtab õlut, wiina ka;
Aga ega’s sellepärast
Halba weel wõi arwata.
Ei ma salga, Juku läheb
Korraks kõrtsi läweni,
Läheb kõrtsi, istub kõrtsis
Wahel ööd ja päewadgi.
Aga ega’s sellepärast
Juku joodik ole weel.
Seda tuleb igal ühel
Ette pikat eluteel.
71
Ja kui wahel ilma tööta
Jukul kaob nädalgi,
Kulla wennas, siis ju olla
Wõib weel teisi põhjusi!
Meie Juku — usu seda —
Wiimsel ajal põdeja:
Tal on luu ja liha haige —
Ime siis, et sängis ta?!
72
Meie Leenikene tantsib.
Meie Leenikene tantsib,
Tantsib tundega,
Tantsib ööd ja tantsib päewad
Wäsimuseta.
Tantsi, tantsi, Leenikene,
Tantsi, mis sa wõid!
Tantsisid sa kingad läbi,
Kaunimad weel tõid.
Sinu isa kõige rikkam
Terwe walla seest:
Tal on raha, sul on aega —
Tantsid mitme eest.
Üksi waesed neiud jääwad
Kodukoldele:
Kudumine, ketramine
Neile kohane!
73
Liiwahannus ja Naljahammas.
Ainetel.
„Naljahammas, tere, tere!
Täna kord on sinu käes!
Sina mitu wingerpussi
Mängid mull’ naljawäes.
Sina, kulla sõber, wõitled,
Nagu märkan, minuga —
Wahel otse sirbi teralt
Riisud hinged naljaga.
Riisud hinged, sest et nemad
Endid terweksnaerawad,
Nii et aasta kümne jooksul
Mind ei enam tunne nad.”
Naljahakkas õerus käsi,
Köhis ja siis ütles ta:
„Armas Hannus, aga mõni
Naerab ennast surnuks ka…
Mis mu enesesse puutub,
Siis ma tõttaks rõõmuga,
Surmawürst, su käe kõrwal
Igawesti puhkama.
74
Sest mull’ elus õnnepäike
Pole paistnud ialgi —”
„Tõesti nõnda?” küsis Hannus,
Soowis kuulda mõndagi.
„Wäga suur on sinu lahkus,”
Naljahammas tähendas
Ja siis ladus nalja ette,
Mis ta ial mäletas.
Surm see kuulas, pidas kõhtu,
Naeris, kas ei sure wõi,
Naeris, kuni koit ju kumas,
Päike uue päewa tõi.
Siis ta kargas pingilt püsti,
Lausus: „Pagan wõtku sind!
Sa jääd siia — teiseks korraks!...
Hilja! Rahwas pilkab mind.”
75
Ehalkäik.
Igal õhtul kella kümne paiku
Laulab ilus naabri neiuke —
Tema hääl nii helisew ja mahe
Tungib iga ühe südame.
Igal ühel kella kümne paiku
Minu armastus läeb ehale —
Astub naabri neiu akna taha,
Surub kõrwa akna ruudule.
Wärisedes püüab hoolsalt kuulda
Salasõnu neiu laulus ta —
Kuulab kaua, kuulab nagu tahaks
Laulu hääle sisse sureda.
Ja kui hommikusel koiduajal
Ehakäigult tuleb koju ta,
Siis ta, waene mees, on kurb ja wäsind,
Püüab waadet argselt warjata.
76
Eksinud.
Kurt Mülleri järele.
Oh mu waene ema, ära nuta,
Kuuled minust halwa sõnume…
Kõigist haawadest, mis sulle läänud,
Peab olema see wiimane.
Oh mind hukka mõistawad mu sõbrad,
Sõbrad eksitawal eluteel…
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annawad mull’ andeks weel.
77
Neidudega.
Neidudega jalutansin
Läbi aia ma,
Lillesimad terwitasid
Õrna säraga.
Lilled, nagu noored kassid
Liitsid enese
Neiukeste riietele,
Nende jalgele.
Neiud aga mahedasti,
Meelitusega
Palusid, et pean neile
Õisi kinkima,
Ainult üks sääl teiste seas
Seisis tõsiselt,
Pööras kahwatanud pilgu
Ära lilledelt.
Ei ta nõudnud minult õisi
Ainsa sõnaga,
Ehk küll talle aia täie
Oleks andnud ma.
78
Metsateel.
Ma kõnnin hilisel õhtul
Weel üksinda metsateel…
Tuul kahiseb puude ladwul
Ja lilled langewad eel.
Ma kõnnin hilisel õhtul
Weel üksinda metsateel,
Ja kaugele nooruse ra’ale
Weel tagasi mõtleb mu meel.
— — — — — —
Ma tundsin üht ilusat neidu
Ja südant, mis puhas kui kult,
Ja särawaid silmi, ja huuli
Ma tundsin… ja rinna sees tuld.
Ja suurt ja sügawat õnne —
Tuld, armastust, tundsin ma!...
Ja ilma ja inimesi
Ma tundisn wiimati ka…
— — — — — —
Ma kõnnin hilisel õhtul
Weel üksinda metsateel —
Tuul kahiseb puude ladwul
Ja lehed langewad eel…
79
Seltsimees.
Minu lauaserwal seisab
Sulepuhastuse nõu —
Wiiepaari jalgadega
Järeltehtud wähjatõug.
Hommikul, kui kirjutama
Istun laua juurde ma,
Siis ta wahib mulle otsa
Etteheitwa pilguga.
Siis ta wahib, nagu hüüdes:
„Tere, tere, seltsimees!
Sikutame elukoormat —
Sina taga, mina ees!”
Ja mul äkki tuleb meelde
Et ta kinkind minule
Minu armas, kallis neiu,
Truu ja helde neiuke.
Ja ma waidlemata pean
Wähjal’ andma õiguse:
Eks ma tõesti ühes asjas
Sammu temal järele!
80
Ära nõua!
Ta istus minu wastu
Ja waikis. Korraga
Ta soowis, et ma peaks
Tall’ uudist rääkima.
— Sa ära nõua, kallis,
Et pean rääkima
Nüüd, kuna terwe küla
Ju räägib lõpmata.
Sest külarahwa jutul
On imeosaw leid:
Ta ammu, ammu paari
On pannud juba meid.
Ja abielu õnne
Ja palju pidusi
On kuulutanud ette
Ta meile hoolsasti.
81
Ja kõige selle juures
Ei lasta puududa
Ka wäikest kodusõda,
Kus wõitjaks ikka sa!
Nii mulle jääks siis üle
Weel surmast rääkida…
Kuid see on wara — kallis,
Mind luba waikida.
82
Minu õnn.
Siis mu süda õnneleegis,
Kui ma laulu loon,
Kui ma tunded hingepõhjast
Hääledesse toon.
Minu õnn ja õiesära,
Kõik nad kaowad
Aga siis, kui äripäewa
Mured tulewad.
Tunded nagu hirmund linnud
Ära lendawad…
Kui ma kaua ootan,kuni
Jälle tulewad.
Sisu.
I. Minewiku unenäod.
Lhk.
Mälestus………………………………………………5
Surnuaial……………………………………………...6
Kuld…………………………………………………..7
II. Siis kui lehed langewad.
Sügis…………………………………………….……8
Sügisemõtted…………………………………………10
Nagu uinuw kellaheli…………………………………12
Meie sidemed…………………………………………12
Ärakadunud poeg………………………..……………14
Dr. Kreutzwaldi haual…………………….…………..16
Auupalk……………………………….….….…..……18
Sa rändad sala rada……………………….….……..…20
Küsimused……………………………….……………21
Üksinda…………………………….…………….……23
Kaks wastast………………………….………..………25
Koju………………………………….…….….….……26
Üksindus……………………………………….………27
Waiksed tuulest kantud laulud…………………………28
Kütkes……………………………….…………………29
Julgust……………………………….…………………30
III. Lootus pole kadund kõik.
Minewiku merde maeti…………………………………31
Sa ütled…………………………………………………31
Ei wiimsed…………………………………………..…32
Ewwl pole kadund kõik……………………………..…33
Ei nad ole wiimsed……………………………………..35
Nad ütlewad…………………………………..…………36
Mis aitab…………………………………………………38
Ühele suguwennale……………………………………40
Põhjused………………………………………………42
Asjata katse……………………………………………43
Mis mulle meeldib……………………….……………44
Sa ise enda päästjaks…………………….……………45
Kui kangelased langesid………………………………47
Lootused………………………………………………48
Lahkumisel……………………………………………49
IV. Millest elu kõneles.
Miljonär………………………………………………50
Suwe-öö………………………………………………51
Hallik…………………………………………………52
Kes ta oli…………………………………..…………53
Haud……………………………….…………………55
Laksi Tõnis……………………………..……………57
Koju…………………………………….……………59
Niitja…………………………………….……………60
Ingel………………………………….………………61
Ta oli noor……………………………………………62
Ootel……………………………….…………………63
Kewade wastu…………………………………..……64
Kui ta wiiul nuttis, naeris…………………………….66
Wiimne klaas…………………………………………68
„Kõige parem inimene! ………………………………69
Wabandus……………………………………..………70
Meie Leenikene tantsib………………………….……72
Liiwahannus ja Naljahammas. …………….…………73
V. Oma õnn ja oma arm.
Ehalkäieksinud…………………………………………75
Eksinud…………………………………………………76
Neidudega………………………………………………77
Metsateel………………………….……………………78
Seltsimees………………………………………………79
Ära nõua…………………………..……………………80
Minu õnn………………………….……………………82