Rööm ja mure
K. E. Sööt’i uued luuletused
Pildid joonistanud T. Grenzstein
Jurjewis 1894
Trükitud A. Grenzsteini trükikojas
Rööm ja mure
K. E. Sööt’i uued luuletused
Kenal kewade ajal
Laulis linnuke,
Laulis hellalt argse õnne
Rinda minule.
Kõik mu õnn ja rõõm ja mured,
Mis ma laulan nüüd
— Olgu hää wõi olgu paha —
— See on linnu süüd.
Pildid joonistanud T. Grenzstein
Jurjewis 1894
Trükitud A- Grenzsteini trükikojas
Доволено цензурою. — Юрьевъ, 28 февраля 1894 г.Дерпть, Ноября 1891 г
Eesti rahwa
75. aasta priiduse jubileumiks.
Palwe
Isamaa!
Sinu wõlglane
Olen ma!
Ilma koduta,
Ilma koldeta
Tahan rannala,
Tahan liikuda...
Muud ei midagi
Juurde soowi ma
Oma wõlale,
Suure wõlale,
Kuid weel ühte sa
Mulle usalda:
Laena mulle laul
Kurb ja kaebaja,
Laul, mis heliseb
Läbi pisara!
Minu lauluräästas.
Minu lauluräästal, kesse wara
Üles äratab mind unesta;
Minu lauluräästal, kes mind hilja
Kesköö ajal saadab magama:
Sel on tiiwad punased kui meri,
Sel on laul kui leekiw tuluke,
Tuluke, mis häwitates põleb,
Leekidega läidab südame.
Minu lauluraästas — minu walu —
Nagu weri, nagu tuluke!
Kadund kewadet ta leinab taga,
Täidab leekidega südame!
6
Täht.
Ei ma olnud norutaja —
Pää kõrgel käisin ma,
Kuni täht mu pää kohal
Helkis hella paistega.
Tähekese mahe sära
Juhatas mind eluteel,
Troostis, andis julgust, jõudu
Wiimsel wõitlemisel weel.
Tumest taewast otsin aga
Asjata nüüd tähekest:
Otsin teda wälgu jälgilt,
Hirmutawaist pilwedest.
Sellep arge pange imeks,
Kui nüüd muutund olen ma,
Kui nüüd rändan, pää norus,
Troostita ja sihita.
Oh mul oleks...
Oh mul oleks palju halwast,
Palju pahast rääkida,
Palju kaebada ja nutta
Sinu parast, isamaa!
Kuid ma kardan, warjust wälja
Kurjad kujud tulewad,
Kardan, et su õitswa aasa
Kõrwetawad pisarad.
7
Ettekuulutaja*
Mureline lepalinnukene
Laulis haledaste akna all.
Oh, ta nuttis, palus tasakeste,
Nagu häda oleks ligidal.
Tema nuttis, kuni nutu sekka
Kõlas wihmakulli kare hääl,
Kuni rasked pisarad kui helmed
Hiilgasiwad lilleõite pääl.
Ja siis mässas ja möllas ja murdis
Metsa sees, mäel ja sool,
Ja siis sätendas, säras ja hiilgas
Saju sees tuline nool, —
Säras ja hiilgas ja nuttis ja kaebas,
Nuttis kõik mets ja maa ja taewas....
*) Pildid on Jurjewis A. Saali pilditehases kunstniku T. Grenzsteinijoonistuste
järele trükkimise tarwis walmistatud.
8
Lepalinnukene laulis, nuttis,
Nagu tahaks süda lõhkeda.
Oh, ta laulis haledaste, nuttis,
Nuttis ühes maa ja taewaga.
Taara mäel.
Taara tammik kaswab mäe otsas,
Nagu tuulewarjuks linnale,
Kuna Emajõgi haljas orus
Waiksel woolul sõuab Peipsisse.
Emajõgi sõuab waiksel woolul
Ilma kaebamata, nututa;
Ainult wahel a'ab ta sala juttu,
Nagu uinuw laps, kui sonija....
Aga kuulata, kuis tammik mühab,
Kuidas tammeoksi murrab torm!
Kuulata, kuis kaebab, kuidas nutab,
Kuidas läbi metsa sõuab surm!
9
Minu kiwi.
Üks ainuke lage kiwi
Mul armas on otsata,
Üks ainuke lage kiwi,
Kus mängisin lapsena.
Kuid suure tule nad tegid
Ja lõhkusid ära ta;
Ta kildest toreda maja
Ma nägin tõusema.
Ja olgu see maja ka tore
Kui hiilgam kuninglik troon,
Ja säragu kiwi killud
Kui teamandine joon:
Mul kahju, et kiwi wiidud
Ja müürisse pandud ta,
Mu ainuke kiwi, mu sõber,
Kus mängisin lapsena.
10
Ilma kewadeta.
Ära räägi kewadest sa mulle,
Kellel kewadet ei olegi:
Sinu kõne lõhub minu rinda,
Nagu ader lõhub söödimaad.
Põhja külm ja jää ja möllaw maru
On mind kaswatanud talwele,
On mu rinnasse ju emarinnal
Needes lumehange tuisanud.
Mina soowin, et ma laias laanes
Ümber eksiksin kui hulkuja,
Kellel pole isamaad ei kodu,
Soojat sõbrasüdant ilmassa.
Aga mulle, kellel kewad keeldud,
Keelatud ka seegi süüta soow:
Ma näen kaugel, kaugel nõmme äares
Isamaja wajund, madala.
Ma näen tutwaid nägusi, näen sõpru,
Kes mind oma wennaks hüiawad;
Ma näen haua sügawa ja laia,
Walmistatud tuhandatele.
Kuulen kuidas haual ulwab maru,
Kuulen hädakisa haledat;
Tunnen rinna lõhkewat kui mäe,
Millest tulejõgi üles keeb.
Tulejõgi rinnas, see mu päike,
See mu naerataja kewade....
Ja mu süda sulab tema wõimul,
Nutujõgi jookseb keelmata.
11
Pääle halla-öö.
Puude okstelt sajab nagu siidi,
Pudeneb kui kulda lendawat....
Paljad raod nagu kuiwand käed
Üles taewa poole sirutud.
Puude oksad, mis weel alles eile
Raskel lehekoormal paindusid,
Pääle hallaöö ja maru tuule
Kuulutawad: Siin on surmatöö!
Oh kui palju kallist wara wiidud
Minu rinnast ka ju noores-eas!
Oh kuis sõtkunud nad jalge alla
Auusat tundet, tundet palawat!
12
Laulud kullakesele.
Siin mu walu, mu weri,
Weri mu haawadest!
Siin mu leegid, mu tuli,
Tuli mu südamest!
Haawad mu kullake ise
Rinda sa mulle lõid,
Tule nii otsata kuuma
Ilusad silmad mull' tõid.
Tuli ja weri ja haawad,
Otsata walusad,
Nagu mind taewas aitas
Kokku köitsin nad.
Kullake, wöta wastu,
Wöta tagasi nad!
Wõta see tuli ja weri,
Haawad nii walusad I
13
Öötsuw meri.
Olen kui tuule käes õõtsuw meri
Õnnetu, õnnetu mees!
Arm ja igatsus, piin ja walu
Lainetab rinna sees.
Lainetes kallis kodumaa kallas
Piiratud wahuwas mees,
Lainetes neiu, mu südame wara,
Pärli mu rinna sees.
Issand, oh waigista mühawat maru,
Wiha, mis wahuwas wees!
Kaitse mu kallist kodumaa kallast,
Pärlit mu rinna sees!
14
Mi mul armas.
Kewadel on weiksed lilled,
Weiksed linnud ka —
Weike leiab weikse kõrwal
Koha paraja.
Weiksed wiisid. weiksed laulud
Armsad minule:
Neiuke, mu laulujumal,
Ka on weikene.
Tema soow.
Naeratates ütles tema:
„Paju terwst südamlist!
Ta läks ära, ma jäin ootma
Soowi täide minemist.
Ma jäin ootma… ootsin kaua
Palju terwist omale —
Kuid mul selle asemele
Haigus asus südame.
15
Emajõel.
Kaugel, kaugel taewasõrwal
Nagu kuld, kui werewöö...
Tasa sumin. Linnu palwe...
Õnnis kewadine öö!
Kaldal lilled lumiwalged
Pehme udukatte all.
Laewapingil neiukene.
Helkiw taewas ülewal.
Selle kulla, selle elu,
Selle palwe keskel ma,
Selle tähtis taewa saatel
Õnneline otsata....
Oh kuis mõjub see mu rinda!
Kuidas, Issand, tunnen Sind!
Kuidas ainsal tundetulel
Ühes palwetab mu rind.
16
Su arm, su pilk.
Su arm, su pilk, su kuju
Mul põues salajas,
Su musu nagu tuli
Mu huulel põlemas.
Kes jõuaks seda kõike
Küll ära kannata!
Ma haige — oh, mis walu
Ma tunnen rinnassa!
Kuid siiski — oh, ma tahan,
Et walu rinda jääks,
Et tulukene huulel
Ei ial külmaks lääks.
17
Arusaamata.
Kannikesel weike linnukene,
Lendab Mannikese õlale —
Ja ta laulab tasakeste, õrnalt,
Lauldes waatab Manni silmasse.
Miks ta nõnda tasakeste laulab,
Miks ta lauldes waatab silmasse,
Mis ta laulus kuulutada tahab —
Arusaamata see minule.
Arusaamata on Manni ise;
Arusaamata on linnuke,
Kesse tasakeste, õrnalt laulab,
Lauldes waatab Manni silmasse.
18
Mu laulud, mu weikesed laulud.
Mu laulud, mu weikesed laulud
On ainult Sinule.
Nad tõstawad paludes käed
Su poole ülesse....
Kuid wöeralt ja külmalt sa tõrjud
Nad ära enesest:
Ei ialgi saa küll aru
Sa nende palwetest!
Sina ja mina.
Sinu rajad, minu rajad,
Sinu teed ja minu teed —
Oh, neil wahel kõrged mäed,
Wahutawad mereweed!
Sinu näol rõõm ja nali,
Hõiskad õnnelikus eas;
Mina kurb ja kahwatanud
Surnu elawate seas.
Sina pidustad ja priiskad,
Rõõmus rõõmsa seltsiga,
Oled hoolimata, kare —
Haawu lööd mul armuta.
Mina kodus kolde ääres,
Lahutatud ilma seest,
Pikal, pimetatel öödel
Palwes walwan sinu eest.
19
Sinu suu.
Musutanud, waletanud
Palju sinu suu!
Tulge, tuuled, tunnistama,
Tulge tähed, kuu!
Musutanud magusaste
Mee mu huulele,
Waletanud wagusaste
Walu südame!
Musutama, waletama
Saab ta palju meel,
Saab weel palju piina tooma
Tulewiku teel!
Su silm.
Su silm kui sätendaw teras,
Kui tuli wälgu sees!
Ta armastab merd ja leeki
Ja pärlid enese ees:
Ta armastab werd, mis huulel
Ja tuld, mis rinna sees;
Ta armastab liikuwat kulda,
Mis särab mu silma wees.
20
Suuteles ta ütles...
Suuteles ta ütles mulle kurwalt:
„Oh kui palju oled muutund sa!”
Ja ta ilus lapseline nägu
Oli kahwatanud surnuna.
Küsisin, mis on mind teiseks teinud
Tema silmas mõne päewaga;
küsisin, miks on ta kurwaks läinud,
Kahwatanud surmakujuna.
Tõsiselt ta waatas mulle silma,
Nagu püiaks säält ta lugeda, —
Ja siis suuteles mind tasa, tasa,
Kuna pisar läikis silmassa....
Kui nüüd jälle nõuan seletusi,
Kui ma püian teda trööstida,
Siis ta suuteleb mind tasa, tasa,
Kuna pisar läigib silmassa.
Kullake. Sul kuldne süda....
Kullake, Sul kuldne süda,
Süda helde, hää;
Sinised ja targad silmad,
Kullakarwa pää.
Sinu kuldne, helde süda
Pöörab teiste pää....
Mina kurb ja kahwatanud,
Et Su süda hää.
21
Minu walu.
Minu walul on mustad silmad,
Silmad kui tule sees särawad;
Minu walul on ruuged juuksed
Siidina salkudes lokkajad.
Minu walu on sirge ja sale
Ilma pääl ilusam iluke....
Wõera wastu ta lõpmata lahke,
Otsata wali ta minule.
Oh kui hästi tantsib mu walu,
Tantsib tormates hõlmasse,
Tantsib segi mu meele ja mõtte,
Lõhkema tantsib mu — südame.
Ainus aitaja
Oh pane mu rinnale käsi —
Kuis tuksub ta tulises hoos!
Siin tuhandakordine walu,
Siin tuhandad leegid on koos!
Oh aita, kui inime oled,
Kui süda sul rinnas ka lööb!
Oh wõta see tundmuste taewas,
See põrgu, mis südames sööb!
Ei leekides walu ja piina
Ma rinna seest wõtta ei wõi,
Ei wötta ei wöi seda, mis elu
Kord hõõgades rinnasse tõi!
Su ainuke aitaja ilmas
On käsi kui rauassa
Nii armuta, külm ja kare...
Surm sirutab wälja ta.
22
Kurb aimamine.
Alles siis su hinge waärtust
Tundsin täieste,
Kui sa lahkumise tunni!
Läksid kaugele.
Tundsin, nagu raske koorem
Rõhus rinna pääl —
Kõik mu armastus, mu walu
Ühendatud sääl.
Tundsin, nagu läheks ära
Igaweste sa —
Saatsin hella soowitusi
Järgi nutuga....
Tundsin, tundsin... tunnen praegu
Kurba aimamist,
Kui ma taewas näen sära
Tuhat-tähelist.
Tuhat, tuhat hella soowi
Üles saadan ma....
Tuhat, tuhat tähesilma
Jääwad sirama.
23
Wõidetud.
Kahekesi kosilased
Oime kord tal:
Wastaliseks oli minul
Ingel ülewal.
Meie neiukene ihkas
Laulu kuulata:
Kesse paremaste laulis,
Oli wõitija.
Seadsime siis noored mehed
Sõrmed kandlile —
Laul kui tuleleek, kui maru,
Õhkaw hingeke!
Neiukene kuulas laulu,
Kuulas waikseste....
Kuulas, kuni uinus.... tõttas
Üles inglile.
24
Haual.
Kui weretilgad, lumekiud
Siin õied haua pääl;
Siin nutab õhk ja lillelehk
Ja õitselinnu hääl.
Siin puhkab süda mulla all
Üks süda truu ja hea....
Oh, kannata, mu kullake,
Ma tulen, tulen pea!
25
Haiged silmad.
Olen alles noor, kuid silmahaigus
Kipub mind ju wahel waewama,
Ees mul alles suurem jagu elu —
kuidas haigelt ära elada?
Minu silmad haiged, waatwad wiltu,
Kui ma kündma lähen põllule,
Waatwad wiltu Tõistre talu poole,
Üle aia Tõistre õuesse.
Kui ma künnan, ei ma wagu märka,
Hobu läheb, kuhu tahab ta —
Wahel künnan üles põllupeenra,
Lähen kraawi kõige adraga.
Mis wöin parata, kui silmad haiged,
Waatwad wiltu Tõistre õuele?
Kussa talitades kergel sammul
Kõnnib Tõistre pere tütreke.
26
Möldri-Mikk.
Möldri Mikk mu parem sõber,
Igapidi mõistlik mees —
Tema sarnast pole leida
Naljalt terwe walla sees.
Möldri Mikk mu parem sõber,
Igapidi mõistlik mees —
Tema seltsis lõbus elu
Igawama ilma sees.
Möldri Mikk mu parem sõber,
Sõber kena õega —
Mikukese soowil läheks
Teise ilma otsa ma.
Mikukese pärast elaks
Miku juures kodu ma....
Miku juures, Miku kodu
Elab Miku õde ka.
27
Sõjas käinud.
Wennad, waatke, siin on mees,
Kes on sõjas käind,
Kes on ilma hirmuta
Tule sisse läind!
Keset leeki, tule sees
Olin hädata —
Olin neiukeste ees,
Naiste seltsissa.
Wennad, waatke, siin on mees!
Tehke järele!
katsuge, kas wõite ka
Minna tulesse!
Muudatus.
Lubage, et seitsmel päewal
Ainus korrake
Otsin oma kallikese
Jälle ülesse.
Tahan ainult ühe korra
Pikal nädalal
Oma iha kustutada
Musul magusal.
Kui säält tagasi ma tulen,
Olen teine mees —
Olen mesi, olen suhkur
Halwa ilma sees.
28
Wõistlus.
Ei mul olnud üksi õnneks
Tema kõrwal kõndida,
Ei ma üksl tunnud walu
Oma põue põhjassa.
Oh, sääl oli palju teist,
Minust wast weel paremaid...
Ja need teised hoolimata
Haawu said ka walusaid.
Eks sa kuulnud sala juttu
Tuuleõhus selgeste,
Kuidas meelituse sõnu
Ütles tuul mu neiule?
Eks sa näinud kuidas päike,
Wanapoiss — kuis naeris ta?
Kuidas kippus tema juukstes,
Tema huultel mängima?
Eks sa näinud pääsukest
Tema ümber keerlemas?
Näinud lillelise aasa
Tema pärast pisaras?
Eks sa näinud ka kuis mina
— Tema wahwa rüütel ma —
Tema kõrwal, tema ligi
Käisin kadedusega?
29
Saladused.
Mina kirjutasin kirja,
Päike paistis palawalt,
Luges ära minu kirjast
Saladusi himukalt.
Ei ma teadnud teda karta,
Warju hoida kirja ees,
Arwasin: Las’ waatab pääle —
Ta on usalduse mees.
Usalduse mehekene
Rändas kauge ilmasse,
Rääkis saladused ära
Linnule ja lillele.
Linnuke ja lillekene
Rääkis külapiigale —
Nüüd mu armastuse lugu
Tuttaw terwe ilmale.
30
Oh mu süda.
Oh mu süda! tema kuumab
Nagu kiwi keresel.
Kes on sarnast soojust toonud
Minu waesel’ südamel?
Armukene, hellakene
Toonud selle soojuse:
Tema leekiw silmasära
Kuumaks kütnud südame.
Nüüd ma kuuma südamega
Kõige wiletsamal teel,
Kardan soojust, kardan külma,
Kardan silmi ikka weel.
Kui ta wahel minu pääle
Jälle waatab salaja,
Siis kui terwe pange täie
Wett mu kaela saadab ta.
Ja ma ohkan ja ma ohkan
Nagu keres saunassa —
Armuleekidesse sulan,
Kui ei abi anna ta.
31
Kuub.
„Kullakallis kaubaisand,
Ma läen mõrsjat walima —
Müü mul wääriline riie,
Kuub, mis külge-tömbaja!”
Wõtsin kuue, läksin wälja
Neiukeste seltsisse —
Sõitsin ära pikad sõidud
Tallinnasse, Tartusse.
Kuuekene tõmbas külge
Ohakad kmk hoolsaste,
Tõmbas külge tolmupilwed —
Neiukest ei ühtegi.
32
Wäljanäituses.
Hobusid sääl toodi ette
Pikas, pikas reas —
Mitmesaja rublalisi
Oli nende seas.
Kõiki neid sääl tunnistada
Oli päris töö:
Lumiwalged, teras-hallid,
Mustad nagu öö.
Wahtsin walgeid, wahtsin halle,
Muste wahtsin ma;
Wahtsin üksikult nad läbi
Suure hoolega.
Neiukesed pikas reas
Aitsid wahtida,
Aitsid wahti ilusate
Silmakestega.
Wahtisin.... ei aega olnud
Panna tähele,
Et ju loomad ammuilma
Wiidud tallisse....
Wahtsin walgeid, wahtsin halle,
Muste wahtsin ma —
Neiukesed pikas reas
Ühes wahtsid ka.
33
Wäljanäitusel.
Terwest kreisist toodi kokku
Kaariloomi, hobusid,
Toodi kokku põlluriistu,
Rehepeksu masinid.
Mina, laulik Eesti pinnal,
Peegasuse peremees,
Wiisin peegasuse sinna
Luulerikka rinna sees.
Kokku tulid suured saksad,
Preilid siidis särawad;
Tulid Tartu mehed, Mulgid,
Peretütred ilusad.
Wälja jaeti, wastu wõeti
Palju auuhindasid —
Anti sörmusid ja raha,
Kuld ja hõbe midalid.
34
Mina ootsin auuhinda,
Ootsin kiitust asjata,
Ootsin, kuni näitus lõppis,
Oma peegasusega.
Kurwal meelel tulin koju,
Silmalaugel pisarad,
Kurwal meelel, et nii halwad,
Ülekohtulised nad.
35
Meie Andukene ohkab.
Meie Andukesel rasked paewad,
Wäga rasked ööd on elada —
Ja ta õigusega kaebab, ohkab,
Ohates ta wõitleb eluga.
Hää, et ohkamine on tal selge,
Et tal nutt kui loodud huulele:
Tema kaebab, ohkab, nutab,
Ohkab surnuks eluraskuse.
Juba wara kella kümne ajal
Wäänleb sängis ilma uneta —
Ja ta kaebab, ohkab, nutab,
Et nii wara pidand ärkama.
Õhtu hilja kella kuue ajal
Läheb igakord ta woodisse,
Aga häda jälle! — wäsind mehest
Päästja unigi jääb eemale.
Miks ei wõi siis Andu wäsind olla?
Miks ei uneta tal olla öö,
Kui on elu raske, ilma tööta,
Sest et teised ära teinud töö?....
Oh me Andul on ju rasked päewad,
Wäga rasked ööd tal elada —
Ja ta õigusega kaebab, ohkab,
Ohkab suure osawusega.
36
Juku silmad.
„Emakene, ütle,
Ütle, seleta,
Mis on Jukul silmas,
Et nii särab ta?”
„Juku silmas tuli,
Kallis tütreke;
Ei ta mänguasjaks
Noore neiule.
Hoia, tütrekene,
Selle tule eest —
Ta on õõgaw, elaw,
Tõuseb põue seest!“
Tütar hoolimata,
Uudishimune —
Püiab wargsi waata
Juku silmasse. —
Nüüd on mõni nädal
Läinud mööda sest,
Tütar ei tee juttu
Juku silmadest.
Mõtetes ta seisab,
Seisab wagusi —
Nüüd ta teab mis Jukul
Silmas särab nii.
37
Jaanitulel.
Seisid ümber jaanitule
Mehed, neiud nägusad....
Tuli leegitseb ja õõgab,
Noored silmad särawad....
Tuli kustus. Ära läksid
Mehed, neiud nägusad.
Tuli kustus.... noorerahwa
Südames — need põlewad.
Wana Juut nõelub.
Wana Juut nõelub wälkuwal käel
Lagunud kingi akna all;
Tütreke noor ja elaw ja säraw
Istub ja waatab, mis uulitsal.
Wana Juut noorte Kristlaste kingi
Nõelub ja paikab akna all;
Tütreke noor, ta särawail silmil
Nõelab neid endid sääl uulitsal.
38
N. N.....le.
Sul on ilus wile,
Laulud sul ilusad.
Kingi mulle laulud,
Mis sa wilistad.
Kingi mulle laulud,
Kingi see wile ka, —
Kullakene, usu —
Muud ei taha ma!
Tema tuli wastu....
Tema tuli wastu, waatas silma,
Waatas naerdes, arusaadawalt....
Oh, ma sain ju aru sellest pilgust,
Mis kui säde lendas kulmu alt:
Tema armastab mu rõõmust tuju,
Armastab mu laulu lõbusat,
Armastab mu inimlikku nõtrust,
Armastab mu armu palawat.
39
Terwist juues.
Ma joon ja laulan, laulan joon,
Joon surma sisse ma;
Joon surma sisse soowides,
Et Sa wõiks elada!
40
Piduõhtul.
Saäl mehed noored, sirged
Ja neiud nägusad,
Ning lilled, siidipaelad
Ja tuled särawad.
Kõik heljub kergel keerul,
Kõik naerab, hõiskad sääl;
Sääl lustilised laulud
Ja rõõmus pillihääl....
Kuid põgenema pidin
Ma waba õhusse:
Mu meelest rõõm ja lilled
Ning elu tühine.
Ja aias rohuladwul
Ma kuulen suminat,
Ma näen, taewa wõlwilt
Kuis tähed langewad....
41
Sõprus.
Me olime südame sõbrad,
Sõbrad kui tuikese paar;
Meil üks oli laud ja lawa,
Meil üks oli kannu sees taar.
Me sõprusest aasta on mööda –
Ei tunne me teine teist.
Kumb süüdi me sõpruse juures,
Ei kumbgi tea meist.
Me sõprusest aasta ju mööda,
Uut sõpra ei leidnud ma weel:
Uus sõprus ei kuidagi sigi —
Nii raske ja haige mu meei.
44
Ühele sõbrale.
Sa olid weel noor kui rohi,
Kui aasa pääl lilleke,
Kui wõersile ihkas su süda
Üle metsa ja mäe ja wee.
Sa läksid.... Ja keeluta, waba
Siis edasi tormasid teel —
Su süda nii õrn ja helde
Ning nooruse lustidel meel.
Sul wastu sääl heljusid pärjad
Ja wöit ja armastaw rind.
Sul ununes kodune küla
Ja püha isamaa pind.
Nii lendasid aastad.... Ja kaugelt
Sa nägid kui udu seest
Weel kodu, ja isa ja ema,
Kes silmi pühkisid weest.
Weel kadusid aastad.... Ja wäsind
Ma koduteel nägin sind,
Kui jahtunud nooruse tuli
Ja rahu sul igatses rind.
45
Ära nõua!
Ära nõua minu sünnipäewa,
Ei ma tea seda isegi —
Tean aina, et ma laial nõmmel
Olen kaswanud kui kastehein;
46
Hein, mis hallahommikul weel hilja
Üles musutanud päikse kiir,
Mida waeselapse leinapisar
Kosutanud põue piinaga.
Kiwisõmer orjawitsa juurtel
Minu armastaja isa on,
Lahja nõmmemuld mu hella ema,
Karuohakas mu õde, wend.
Möllaw maru minu kaitseingel,
Kiigutaja liiwakätki sees:
Hundi hundamine, lõikaw, hale,
Sünnipäewa soow ja hällilaul.
Ära nõua minu sünnipäewu,
Ei ma tea seda isegi —
Tean aina, et ma noor weel olen
Ja et noorelt närtsin nõmmele.
47
Must lind.
Kui sa terawaste tasa kuulad,
Kuuled õhus nagu kahinat,
Kuuled ülewal mu pää kohal
Nagu linnu tiiwa sahinat.
Kui sa õhtu-a'al, kui eha kustub,
Istud wagusalt pool-unes weel,
Siis näed laiatiiwadega musta lindu
Nagu warju keerlewat mu eel.
Tema keerles juba siis mu ümber,
Kui ma mängisin weel wainu pääl;
Juba lapselises unenäos
Kohutas ta salaline hääl — —
— — — — — — —— —
Oh kui kurb, kui õnnetu ma olen,Kuidas
elusaatus rõhub mind!...
Kuula, ülewal mu pää kohal
Keerleb mustatiiwuline lind....
48
Surmamõtted tõuswad üles
Tasakeste, wagusalt
Iga närtsind lilleladwast,
Iga koltund lehe alt.
Surmamõtted — surmainglid
Tasakeste tõusewad....
Tunnen, kuidas külma käega
Kulmu külge puutwad nad.
49
Rist.
Ühte risti saab mul küllalt kanda,
Hõbest rist see wõtke tagasi!
Wõtke tagasi ta minu rinnalt —
Elurist mul kanda isegi.
Ja kui tema koorma alt ma peasen,
Rist siis seadige mu hauale,
Rist, mis eluristil wäsind hinge
Teede lahkmel juhib ülesse.
Kaks inglit.
Oh, nad wiisid minu hella ingli,
Wiisid minu ema mullasse....
Ma jäin nutma lõhkewalla rinnal
Ilma troostita ta järele.
Tema asemele wõtsin teise,
Wõtsin teise ingli: raudse töö, —
Töö nii meeletu, nii higilise,
Millel üks, kas olgu päew wõi öö.
Raudse ingli kallale nüüd torman,
Maadlen nagu Jakob temaga....
Maadlen kuni õnnistus kord tuleb,
Kuni kadund rahu leian ma.
50
Kolm wenda.
Metsa sõrwal lihtne talumaja
Seisab kaseokste warjussa,
Koht, mis mitme mehe elumaja
Näinud ajahõlma kaduma.
Põld ja haljas mets ja karjarada,
Kena koppel weikse ojaga —
Kõik on käepärast tarwitada,
Nii et lust sääl oleks elada.
Põld ja haljas mets ja karjarada,
Kena koppel weikse ojaga
Ei wõi aga elu kergitada,
Kui on süda ilma rahuta.
Ilma rahuta weel wiimsel walwel
Puhkad tõbewoodil peremees.
Ta on palju nutnud waiksel palwel,
Palju kannatanud elu sees.
Küllalt ju! Ta wäsind ilma kärast,
Ihkab wiimse rahu järele,
Tahab põgeneda siinsest särast,
Põgeneda haua wilusse,
„Jaanikene,.... aiman surmatundi
Wii mu poegadele teatust....
Aeg on unustada wihasundi,
Wiimseid sõnu kuulda isa suust.
„Mina pole ialgi neid wihkand,
Ei ka wiimsel tunnil wihka ma;
Lapsearmu, rahu, olen ihkand,
Rahulikult tahan uinuda.” —
51
Peremehe sõna kuuldes läheb
Käsku täitma kohe sulane;
Enne õhtut koju jõuda tahab,
Pojad tuua isa woodile.
On ju sõita sood ja metsarada
Mõni tunnikene tubliste.....
Arwa mõni weski, sepapada,
Üksik talu tuttaw sõitjale.
On ju soo ja metsa taga asund
Wennad kolmekeste elama,
Kui neil wiha isa wastu kasundSüdamesse
needwa patuna. —
Enne weel kui päike läinud looja,
Wäsind silmad kinni wajunud,
On ta tagasi,... kuid sõnatooja,
Et ei nüüdki weel nad lepitud:
„Mõistsid elada sa, armas isa,
Poegadeta õnnelisena,
Ei me tunne siis su wiimast kisa
Meie asi wara jagada!“
Nüüd on aastaid mööda läinud palju,
Rohi kaswand isa hauale.
Saatus ilma armuta ja walju
Muudatusi toonud elusse.
Kas on isa õnnistuse sõnul
Õnne soowind oma lastele,
Wõi neid neednud wiimsel wande mõnul,
Kellegile pole teada see.
Aga pojad käisid metsa mööda,
Kui nad tema surma saatsiwad,
Hirmutawad praegugi weel ööda
Nagu tondid, lõpend närakad…..
52
Nemad otsiwad sääl isatalu —
Isa wara tarwis jagada;
Aga rinnus kustumata walu,
Huulel heli lõikaw, kaebaja.
Edasi nüüd kaebab igas salus,
Kaebab, nutab igaweste sääl,
Kaebab tuuleõhus piin nii walus,
Ojalainis mureline hääl.
53
Kukeristi peremees.
Laial põllul, kussa aurab
Lõppemata higi, waew,
Rammusama wilja keskel
Ahjuware, wana kaew.
Wana kaew ja ahjuware
Need on mälestused weel
Wanast Kukeristi talust
Mitmesaja aasta teel.
Kukeristil igal öösel
Tuli põleb ahju sees.
Teda kohendab ja kütab
Kukeristi peremees.
Mööda salwi, panged käes,
Astub alla peremes,
Kastab heinamaad ja põldu
Selges kosutawas wees.
54
Igal aastal wastu wõtab
Teda kewadene öö,
Sügisel ta ära tõttab,
Kui on lõpnud põllutöö.
Kui ta jagas kastet, soojust,
Kuidas taimed tõusid siis!
Rõõmsal palgel noor ja wana
Talle tänuohwrit wiis.
Pidas aga mõni halwaks
Tema õnnistawat tööd,
Sellele ta saatis külma,
Häwitawat halla-ööd.
55
Loss.
Mäe kaldal, mis kui sammeliga
Helde kewade on ehtinud,
Seisab loss, mis särab päiksekullal,
Mida tammeoksad lehtinud.
Lossi müüri taga jookseb oja
Kurwal sulinal kui leinaja.
Kaldal kalamees nii noor ja nägus
Istub tummalt oma õngega.
Kõrgel aknal kardinate taga
Liigub tume kuju salaja —
Ja siis ilmub nägu kahwatanud,
Peene käsi walge rätiga.
Aga kaldal mees nii noor ja nägus
Istub tummalt oma õngega,
Waatab tummalt üles akna poole
Osawõtmata ja tundeta.
Ikka jälle ilmub lossi aknal
Mustas riides kuju leinaja,
Ikka jälle kahwatanud nägu,
Peene käsi walge rätiga.
Asjata on aga märguanne,
Lein ja igatsus on asjata —
Kaldal kalamees nii noor ja nägus
Istub tummalt oma õngega.....
Nii end awas sadakorda aken,
Nii jäi kalamees sääl istuma;
Nii neid nägid tammel künnilinnud,
Nägid wesiroosid muutmata.
Mis on nende wahel ette tulnud,
See wast tuttaw oja sulinal....
Tal wast ülekohus werewärwil,
Tal wast armuhäüled teadawal.
56
Surnu.
I.
Ootel.
Kuu kumendab hõbesel hiilgel
Ta kahwatand palgele,
Kus wiimane wõitlus nii walus,
Surm lugeda selgeste.
Ta igatseb risti ja hauda,
Kus puhkaks ta rahuga,
Ta ootab matjate hulka
Ja sõprasid tulema.
Ja maja see ragiseb tuules
Kui nutaks ta härdaste,
Kui tahaks ta kirstuks siin saadaNii
ilusa naisele.
Pilw kerkib ja laguneb.... katabKuu
näo ja tähtede wöö —
Ja üle isamaa hingab
Nii pime ja pilkane öö.
Sääl surnu sängile heljub
Kui walge waimude ring,
Ning ülesse tõuseb ja nutab
See õnnetu, õnnetu hing!
Kuid eluga pole siin lõpnud
Ta waew ja häda weel.
Nutt asjata, asjata ootus:
Ei matjaid liigu teel.
II.
Matjad.
Kesköösel, kui uinub kõik elu,
Siis sähwatab Issanda wälk —
Ja tasa kui mõõdetud sammul
Sääl ilmud matjate salk....
Neil silmad on kinni kaetud
Ja seljas munkade rüüd,
Ja igal kaetud mehel
On isesugune hüüd.
Nad noore ilusa naise
Siin tõstawad kirstusse,
Mis must, nagu eneste riie —
Ja algawad matuse tee.
Ja tasa kui mõõdetud sammul
Rong liigub siis läbi öö....
Kuu kumendab kahwatu palgel
Ja sirab tähtede wöö... ,
58
Kellel kukud?
Kellel kukud, kurwameelne kägu?
Kellel laulad, leinalinnuke?
Kuulajaid on wähe, neid weel wähem,
Kes wast arusaawad täieste.
Üks ehk kaks, kes üleöö on ärkand,
Üleöö ka unustawad sind.
Ainult seni kõlawad su laulud,
Kuni tuksub sinu oma rind.
Aga kauaks antud sulle elu?....
Homme puhkad juba mullas sa,
Puhkad kõigist unustatud, lahus,
Ilma pisarata, pärjata.
59
Wiimne wiis.
Kõik, mis rinnas liikus,
Nuttis, naeris sääl,
Sellest rääkis meile
linnukese hääl.
Linnukene laulis....
Wäsis, nõrkes siis....
Wäsinult ja kurwalt
Kõlas wiimne wiis:
„Jumalaga lilled,
Õitsew kewade!
Jumalaga sügis,
Lume helbeke!
Helkiw taewasina,
Tähed särawad —
Oh kuis linnu rinda
Liigutasid nad!
Kõik, mis aga rõhuw,
Kõik, mis walus tal –
Seda unustada
Tahab mulla all.“
Juhataja.*)
Palwe 5 lehekülg.
Minu lauluräästas (Sm.) 5 „
3. Täht 6 „
4. Oh mul oleks! (Sm.). 6 „
5. Ettekuulutaja 7 „
Taara mäel 8 „
Minu kiwi. (Sm.) 9 „
Ilma kewadeta 16 „
Pääle halla-öö 11 „
10 Laulud kullakesele 12 „
Õõtsuw meri 13 „
Mis mul armas 14 „
Tema soow. (Sk.) 14 „
Emajõel... 15 „
13. Su arm, su pilk 16 „
*) Mõnedele lauludele on siin ..juhatuses” Sm. ehk jälle Sk. juurde lisatud, mis seda tähendawad. et nad Soome ehk Saksa keelde on ümber pandud. Soome keele tõlkes on täh. laulud mag. Matti Heleniuse poolt „Kansan lehtis“ ja „Koitto” lehes ning Saksa keeles kodukooliõpetaja Carl Hermanni tõlkes osalt „Düna Zeitungis” ilmunud. - Pääle nende laulude, mis siin juhatuses üles antud, on weel “Aasa õite” I. ja II. andest Soome keelde ümber pandud: Asjata. Sinu silmas särab. Kuub ja süda. Lapsel paljad jalad. Nõel. Waras. Minu süda lukus on. Tuli. Kullakene — kewade. Wiimne armastus.
Rootsi keele tõlkes on cand. Hertzberg laulu „Sinu silmas särab” ajalehes „Eos“ awaldanud.
Saksa keelde on kooliõp.E. H. „Aasa õitest” järgmised laulud ümber pannud: Nõel. Ehk sa küll! Wiimne armastus. Enne ja nüüd. Walu, arm ja laulud. Kuub ja süda. Maha jäetud. Jää rahule! Kuis wõib waikida see süda! Unustatud Tuli. Kurb linnuke. Südame hääl. Uus hommik. Rahwapidul. Üks sureja. — Olewiku 1893 aastakäigust: Minu laul.
„Ревельскiя Известiя“ 1893 aastakäigus ilmus kooliõpetaja M. Okase wenekeelses tõlkes „Aasa õite“ I. andest laul „Leinajad“ ja II. andest „Ütle wälja!“
Arusaamata 17
Mu laulud, mu weikesed laulud. (Sk.)... 18 „
Sina ja mina 16 „
Sinu suu 19 „
Su silm 19 „
Suuteles ta ütles 20 „
Kullake, sul kuldne süda 20 „
Minu walu. (Sk.) 21 „
Ainus aitaja 21 „
25. Kurb aimamine 22 „
Wõidetud 28 „
Haual. (Sk.) 24 „
Haiged silmad 26 „
Möldri Mikk 26 „
Sõjas käinud 27 „
Muudatus 27 „
Wõistlus 28 .,
Saladused 29 „
34. Oh mu süda! 30 „
35. Kuub 31 „
Waljanäitusel. A 32 „
Waljanäitusel. B 33
Meie Andukene ohkab 35 „
Juku silmad 36 .,
Jaanitulel 37
Wana Juut nõelub Z7 „
N. N... le 38 „
Tema tuli wastu .38 „
Terwist juues 39 „
45. Piduõhtul 40
Sõprus 41 „
Tundmata neiu 42 „
Sa olid 43 ,
Ühele sõbrale 44 „
Ära nõua! (Sk) 45 „
51. Must lind 47 „
Surmamõtted 48 lehekülg.
Rist 49
Kaks inglit. (Sm.) 49
Kolm wenda 50
Kukeristi peremees 53
Loss 55
Surnu I. Ootel 56
II. Matjad 57
Kellel kukud 58
Wiimne wiis 59
K. E. Sööti kulul on järgmised raamatud
ilmunud, mis igast Eesti raamatukauplusest on saada:
Hind
Rõõm ja mure 35 kop.
Aasa õied I. anne 20 „
Aasa õied II. „ 15 „
Walla kogukonna Seadus... 175 „
Uus trahteri pidamise ja trahteri-
maksu seadus 20 „
6. Kõige tarwilikumad Sõnad rehken-damise
algusõpetuse tarwis ja üks-kordüks
ja mõõdud. (Wene ja Eesti
keeles) 8 „
Hind 35 kop.