Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
Muistse põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.
        Ärgake, hallid muistsed hääled!
Sõudke salasõnumida,
Parema päevade pajatust
Armsamate aegade ilust! 
        Tule sa, lauliktarga tütar!
Jõua Endla järve′ esta!
Pikalt ju hõbedases peeglis
Siidihiukseid silitasid. 
        Võtkem tõe voli, vanad varjud!
Näitkem kadunud nägusid,
Vahvate meeste ja nõidade,
Kalevite käikisida! 
        Lennakem lustil lõuna′ asse,
Paari sammu põhja poole,
Kus neid kasve kanarbikus,
Võsu õitseb võõral väljal! 
        Mis mina kodunurmelt noppind,
Kaugelt võõral väljal künnud,
Mis mulle toonud tuulehoogu,
Lained lustil veeretanud; 
        Mis mina kaua kaisus kannud,
Põues peidussa pidanud,
Mis mina kaljul kotkapesas
Ammust aega hellalt haudund: 
        Seda ma lauluna lõksutelen
Võõraste kuulijate kõrva;
Armsamad kevadised kaimud
Varisenud mulla alla, 
        Kuhu mu lusti lõõritusi,
Kurvastuse kukutusi,
Ihkava meele igatsusi
Koolja kuulmesse ei kosta. 
        Üksinda, lindu, laulan ma lusti,
Kukun üksi kurba kägu,
Häälitsen üksi igatsusi,
Kuni närtsin nurmedella.