Kogud

Vali kogu

• Tutvustuseks
• Isikud
  • Eesti
  • Euroopa
• Sündmused
• Fotod
• Kunst
• Galeriid
• Raamatud
• Artiklid
• Heli
• Videod
• Viited
• Kriitika
• Lingikogu

George Bernhard Shaw (1856-1950)

Shaw oli inglise-iiri kirjanik, üks XX sajandi näitekirjanduse rajajaid. Ta sai koolihariduse oma sünnilinnas Dublinis ning siirdus 20-aastaselt Londonisse, et läbi lüüa. Ta kirjutas viis romaani, mida keegi ei tahtnud trükkida. Siiski sai temast peagi tunnustatud teatri- ja muusikakriitik. 1884. aastal astus ta Fabiaanlaste ühingusse (Fabian Society), mille printsiibid vastasid täielikult tulevase näitekirjaniku sotsiaalsetele ning ühiskondlikele veendumustele. 1885. aastal hakkas Shaw näidendeid kirjutama. Tsüklisse „Ebameeldivad näidendid“ kuuluvad „Leskmeeste majad“ (1892), „Seelikukütt“ (1893) ja „Mr. Warreni elukutse“ (1893). Shaw kritiseeris siin vaeste arvelt kasu lõikavaid suurkodanlasi, tõi vaatluse alla oma kaasaja ühiskonna rikkuse amoraalsed allikad. Teise draamateoste tsükli pealkirjaks pani Shaw „Meeldivad näidendid“ (Siia kuulusid „Relvad ja inimene“, 1894; „Candida“, 1894; „Saatuse soosik“, 1895; „Kunagi ei või ette teada“, 1897). Shaw sõdis satiiri ja paradoksidega ühiskonnas valitsevate illusioonide, luulude ja pettekujutelmade vastu. 

„Kolm näidendit puritaanidele“ oli Shaw’ kolmas kolmest näidendis koosnev tsükkel. Siin naerdakse välja inglaste usulised vaated. Sellesse tsüklisse kuuluvad „Kuradi õpilane“ (1897), „Caesar ja Kleopatra“ (1899; e. k. 1972) ja „Kapten Brassboundi ärkamine“ (1899). Shaw saavutas oma näidenditega erakordse populaarsuse. Tema hilisemas loomingus on oluline psühholoogilis-filosoofiline sõjavastane lavateos „Südamemurdmiste maja“ (1917; e. k. 1928, 1972), inimsoo parandamise võimalusi uuriv mahukas draamaessee „Tagasi Metuusala juurde“ (1921; e. k. 1931) ja Jeanne d`Arci elu ning kohtuprotsessi kujutav ajalooline näidend „Püha Johanna“ (1923; e. k. 1936). Shaw tõekspidamised oma aja ühiskonnaprobleemide käsitlemisel lähtusid kõige avaramast humaansuse printsiibist. Nietzsche filosoofia probleemi, võimukat ning teisi oma tahtele allutavat inimest käsitleb ta näidendis „Inimene ja üliinimene“ (1903; e. k. 1924). Näidendis „John Bulli teises saares“ (1904) viis Shaw tegevuse Iirimaale. 1905. aastal valmis näidend „Major Barbara“ (e. k. 1972), 1906, aastal „Doktori dilemma“ ning 1912. aastal tema tuntuim näidend „Pygmalion“ (e. k. 1972). 1920-30ndail kirjutas Shaw nn poliitilisi ekstravagantsusi – teravmeelseid satiirilisi näidendeid ning farsse, mis aga autori loomingu paremikku ei kuulu. Oma dramaturgias lähtus ta aluselt, mille oli loonud Henrik Ibsen. Shaw huvist Ibseni vastu annab tunnistust tema artikkel „Ibseni kvintessents“ (1891), mis eelnes kirjaniku esimestele näidenditele. Ta rõhutas, et Ibsen lõi situatsiooniteatri, milles vaataja näeb neidsamu olukordi, mida ta ise läbi elab. Shawle olid omased sädelev huumor, paradoksid, sõnamängud, enesereklaamimine ja pikad selgitavad sissejuhatused näidenditele. Samas oli tal ka sotsiaalne eesmärk. Shaw satiiri märklauaks olid traditsiooniliselt juurdunud seisukohad.

ALLIKAD
G. Liiv, Draama ja romaan XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 200–206. 

Jaak Tomberg