Rabindranath Tagore (1861-1941)

                

            


                    Rabindranath Tagore e. Ravndranth Th?kur oli india luuletaja, kes sündis Calcuttas jõuka bengali brahmaani ja usureformija perekonnas. Õppis Calcuttas bengali koolis ja Inglismaal õigusteadust. Isa soovil tuli ta tagasi Indiasse ja hakkas pere varandust haldama. Pärast naise ja laste surma reisis Tagore Euroopasse ja mujale, kus püüdis mõista teiste rahvaste kombeid ja tavasid. Oma loomingus püüdis ta edastada kogu maailmale India kultuuri sõnumit. Tagore tegeles veel muusika ja kujutava kunstiga. Oma elukäsitluse võtab Tagore kokku loengukoguga „Ülima eesmärgi saavutamine“ (1913). 

     

Tagore osales India rahvuskongressi tegevuses aastast 1886 ning sai India rahvusliku liikumise üheks olulisemaks vaimseks juhiks, taotles erinevaid reforme nagu kastisüsteemi kaotamine ja võitles Bengaalia jaotamise vastu. Ta püüdis kodumaal kokku sobitada Lääne ja Ida filosoofiat ning haridussüsteemi, andis oma osa India vabadusvõitlusse Briti ülemvõimu vastu. Ta kirjutas nii luulet („Kuldlaev“, 1884, „Postskriptum“, 1932; „Paranemine“, 1941; jt. ühtekokku 40 luulekogu), novelle, romaane („Laevahukk“ 1905, e. k. I tr. 1928; „Kodu ja maailm“, 1916, e. k. I tr. 1930) kui ka draamat. Tema näidendid kajastavad usku maailmamüsteeriumisse ja jumalasse (nt. „Rad�a“, „Amal ja kuninga kiri“ (e. k. 1922)). Oma töö tegi Tagore bengali keeles, osa loomingut tõlkis ka ise inglise keelde. Tagore asutas 1901. aastal oma mõisas kooli „Maailma hääl“, mis kasvas hiljem üleindialiseks hariduskeskuseks Visva Bharati ülikooliks. Õpetuse tuumaks oli idee, et isiksuse moraalne, vaimne ja füüsiline areng peavad käima koos ning olema vahetus kontaktis loodusega. Nobeli preemia pälvis Tagore eeskätt lüürilise proosaraamatuga „Gitand�ali“ (1910, e. k. 1976). See annab edasi luuletaja avarat ja humaanset loodusfilosoofiat, paistab silma lüürilise kujundi (looduse personifitseerimisel põhineva metafoorika) rikkuse poolest. Tagore oli üks esimesi moodsaid Ida kirjanikke, kes avaldas mõju Lääne kirjandusele. Eesti keeles on ilmunud Tagorelt luulevalimikud „Laulupalvelus“ (Toronto, 1953) ja „Puuviljapõim“ (Rooma 1977), novellivalimikud „Päranduse hoidja“ (1928), „Lahendatud mõistatused“ (1961), „Tee: Miniatuurid“ (1991), „Viljakogumine“ (1992), luulevalik „Jasmiiniaed unenäos“, essee „Isiksus: Ameerikas peetud loengud“ (mõlemad 1995), „Inimese religioon“ (1997), mõttelausete kogud „Mõttereliikviad“ (1995) ja „Ekslevad linnud“ (1998). 



ALLIKAD

L. Listra, Rabindranath Tagore. – Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn, 1999, lk 192.