Franz Kafka (1883-1924)

                

            


                    Kafka sündis tollal Austria-Ungari keisririiki kuulunud Prahas, rikka juudist kaupmehe pojana. Tema varajast eluteed varjutas konflikt isaga, kes tema vaimseid püüdlusi ei mõistnud („Kiri isale“, 1919, e. k. 1997). Kafka õppis esialgu Praha saksa gümnaasiumis germanistikat, ent asus isa survel Praha ülikooli juurat õppima. Sellest ajast kuni surmani sidus teda sõprus kirjaniku ja kultuurifilosoofi Max Brodiga. Ülikooli lõpupoole hakkasid Kafkal ilmnema kopsuhaiguse märgid. Pärast juurapraktikat sai ta juristi töökoha tööõnnetuskindlustuse seltsis. Järjest enam tõmbus ta sel ajal ühiskondlikust ja seltskondlikust elust eemale. Ainsat vaheldust tõid puhkusreisid, enamasti Brodide abielupaari seltsis Põhja Itaalias, Pariisis, Saksamaal. Kafka oli kolm korda kihlatud (1914. a. ja 1917. a. Felice Baueriga, 1919. a. Julie Wohryzekiga), kuid abielu ei järgnenud. Rööbiti igapäevase ametnikutööga kirjutas Kafka oma kolm romaani, jutustusi ja esseid. Kuigi eluajal ilmus temalt vaid novelle ja esseid, äratasid juba need mõningast tähelepanu (pikem jutustus „Metamorfoos“, 1916, e. k. raamatus „Aruanne akadeemiale“, 1962, novellid „Karistuskoloonias“ ja „Maa-arst“, 1919, e. k. raamatus „Öösel“, 1983). Kafka rahvusvaheline tuntus ja mõju lähtus siiski tema (lõpetamata) romaanidest, mille Max Brod Kafka testamendi vastaselt avaldas: „Protsess“ (1925, kirjutatud 1914–1915, e. k. 1966, 1987), „Loss“ (1926, kirjutatud 1921–1922, e. k. 1987) ja „Ameerika“ (1927, kirjutatud 1912-1914, e. k. 1987). 1917. aastal avastati Kafkal lahtine tuberkuloos. Seejärel viibis ta õige mitmes sanatooriumis. Lisaks kirjandusloomingule peegeldavad Kafka sügavalt introspektiivset ja hella loomust ning tema kompromissitut juurdlemist elu valupunktide üle nii 1910. aastal alustatud „Päevaraamatud“ kui ka kirjad (e. k. „Kirjad Milenale“ 1996). Ühes tema tuntumas jutustuses „Metamorfoos“ räägib autor tõsimeeli sellest, kuidas ametile ja ärile pühendunud Gregor Samsa ühel hommikul kodus üles ärgates avastab, et ta on muutunud suureks putukaks. Jutustuses jääb kõik, mis Gregorit ümbritseb, tuttavlikuks igapäevaoluks. Kafka taotlus oli filosoofilise sümboli kaudu panna lugeja mõtlema inimvahekordade kesksete küsimuste üle. Võõrandumise ja kalestumise alged varjuvad sügaval inimestes, inimlikkuse kiht on pigem pealispindne, õnnetuses see rebeneb, vallandades egoistliku enesealalhoiuinstinkti. Romaan „Protsess“ jätab vähe lootust lunastuseks, peategelane Josef K. võetakse tema 30. eluaastal ootamatult vahi alla. Talle ei öeldud, millepärast tema üle kohut mõistetakse. Ta püüab oma süütust tõestada, aga kõik katsed nurjuvad. Kohtuvõime iseloomustab anonüümsus, ligipääsmatus. Kõik võtavad protsessi kui midagi loomulikku ja pöördumatut ega huvitugi, milles Josef K. süüdi võis olla. Kafka ei kasuta üheski romaanis otseselt üleloomulikke või fantastilisi kujundeid. Ometi satub lugeja ebamäärasesse, kindlate tugipunktideta õhkkonda. Kafka paneb oma tegelased käituma unenäoloogika järgi. 



ALLIKAD

J. Talvet, Romaaniuuendused XX sajandil. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 252–258 



Jaak Tomberg



                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)