Jakob Tamm (1861-1907)

Rahvusliku liikumise tegelane, kirjanik ja kooliõpetaja. Eesti tuntuim valmimeister Jakob Tamm sündis 7. mail (25. apr) 1861 Tartumaal Vastse-Nõo vallas sulase pojana. Tamm käis mitmes valla- ja kirikukoolis, 1878–1881 õppis Tartu II (vene) õpetajate seminaris. 1883. aastast töötas kooliõpetajana Adaveres, Pilistveres ning Põltsamaal Aleksandrikoolis. Aastal 1893 sai Tammest Väike-Maarja kihelkonnakooli juhataja, töötas seal kuni surmani. Väike-Maarjas lävis Tamm tihedalt Jakob Liiviga, kujunes välja ümbruskonna kirjamehi ühendav Väike-Maarja parnass. Parnassi kuulsaimaks kasvandikuks on sealse kihelkonnakooli õpilane A. H. Tammsaare. Suri 26. (13.) juulil 1907 Väike-Maarjas, on maetud sealsele vanale kalmistule.

Esimesed luulekatsetused tegi Tamm juba õpetajate seminaris, 1882. aastast hakkasid tema loomingut avaldama erinevad ajakirjandusväljaanded. 1892 ilmus Tamme esimene luulekogu „Ärganud hääled” I–II, mis sisaldab autori luuletusi aastatest 1881–1886. Hilisema loomingu alusel koostas Tamm „Ärganud häältele” ka järgmised anded (III–VI), kuid need jäid ilmumata. Postuumselt ilmunud ülevaatekogud „Jakob Tamme lugulaulud” (1914) ja „Kogutud luuletused” (1959) sisaldavad nii algupärandeid kui tõlkeloomingut.

Õpetajate seminaris kujunes välja Tamme rahvavalgustuslik hoiak, mis avaldus nii tema edasises missioonitundlikkuses kooliõpetajana kui luuletustes. Tamme loomingut võib nimetada maalähedaseks: alustanud küll romantilises vaimus, leiab ta peagi inspiratsiooni ümbritsevast eesti elust. Autori kirjeldab lihtrahva olusid realistlikult, võtab sageli ühiskonna ja kaasaja suhtes kriitilise hoiaku, ent samas armastab mängida ka eesti rahvapärimuse teemadega. Osalt oli see kahtlemata tingitud empaatiast palju kannatanud talurahva suhtes, teiselt poolt aga oli rahvaluule temaatika võimalus karmides tsensuuritingimustes ümbritseva kohta hinnangut anda.

Suurimad on Tamme teened eesti lüroeepika arendajana, eepiline luule (ballaadid, valmid) moodustabki tema loomingust suurema osa. „Ärganud häälte” I andes ilmub talurahva kannatusterohkele minevikule pühendatud luuletsükkel „Musta aja mälestused”. Lihtrahva muredele elab ta siiski siiralt kaasa ka oma lasteluules ja kodumälestustes. Tuntud on Tamme „Orjakivi”, „Odavad orjad”, „Kurja küüsis”, „Vesineitsi”, „Suits Ebavere mäel” jt luuletused – autor suudab valitud ainese edasi anda mõjuvalt, elamuslikult, hea värsitehnika ja tundliku sõnakasutusega. Isiklikke tundeelamusi kajastab Tamme armastuslüürika, eleegilised luuletused vastuseta jäänud tunnetest.

Pedagoog, kirjanik ja seltskonnategelane Jakob Tamm jõudis kõige muu kõrvalt eesti keelde tõlkida hulga saksa ja vene kirjandust. Kaasajas heas eesti keeles on Tamme tõlkes ilmunud näiteks Krõlovi valme, Puškini luuletusi ja poeeme, Lermontovi, Nekrassovi, Heine luulet. Tamme algupärane looming andis rahvapärase ainese, senisest eepilisema jutustamisviisi ja uudse värsikasutusega olulise panuse 19. sajandi lõpu eesti luulesse. Kuigi valmide osakaal on Tamme eepilises luules väheldane, on Tamm siiani tuntuim eesti valmimeister.

ALLIKAD
Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000. Lk 578–579. Richard Alekõrs, Jakob Tamm. Ühe inimese elu ja töö lugu. Monograafia. Tallinn, 1978.
Anton Jürgenstein, Jakob Tamm. – Linda 1899, 6. aprill, nr 15, lk 233–234. http://dea.nlib.ee
Jakob Liiv, Väike-Maarja parnass. – Eesti Kirjandus 1930, nr 1, lk 15–22.
Arne Merilai, Tantsus keerles inimese jalg ja koera käpp. Ballaadi tulek eesti kirjandusse. I. – Vikerkaar 1990, nr 8, lk 44–50.
Rudolf Põldmäe, Jakob Tamme „Kogutud luuletuste” puhul. – Keel ja Kirjandus 1959, nr 12, lk 761–765.

Jakob Tamme teosed e-kataloogis Ester

Pille-Riin Larm