G. Suits, Vanemuise kannel (1913)

                

            


                                    Mis see sääl sätendab lootuste valgusest, 
Märk nagu loomise nädala alagusest. 
Heledalt helkimas üle Eesti 
Vanemuise kannel. 

Kas sa kord muiste oled vägevalt kajanud, 
igatsust hingedes lõkkele ajanud? 
Muinasjutt kaunis on kõlama jäänud, 
Vanemuise kannel. 

Kas sa ka nüüd meie päevi võid pühendada, 
südameid sütitada, südameid ühendada, 
et sind kõik tunnevad, kuulevad, 
Vanemuise kannel. 

Midagi, midagi on meil küll liikumas, 
metsades mühamas, laineil ka kiikumas. 
Kevadest hõiska siis valjusti, 
Vanemuise kannel. 

Kui aga kuristikud üksteist lahutavad, 
vihade veed meie vahele vahutavad, 
jääb siis veel ükski see ühiseks meile – 
Vanemuise kannel. 


Gustav Suits, Vanemuise kannel. G. Suits, Luule. Tallinn: Eesti Raamat, 1992. Lk 41 /Elu tuli II. 1913/ 


        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)