G. Wulff-Õis, Ööpikule (1882)

                

            


                                    Õrn ööbik, kuhu tõttad sa 

nüüd lahkel lehekuul? 

Kas mõisa aias hõisata 

sa tahad roosipuul? 

Eks metsas tore´l tomingal 

saab hüüdma sinu suu, 

kui tähed hiilgvad taeva all 

ja valgust kallab kuu? 



"Ei mõisa aias helista 

või laulu minu rind: 

Su vanemate verega 

on väetud see pind! 

Ka metsas tore´l tomingal 

ei hüüdma saa mu huul, 

vaid talupoja akna all 

seal pühal pärnapuul. 



Kui jõuab õnnis suine öö, 

siis laulan talle ma, 

et unuks meelest päevatöö, 

jääks rahul magama. 

Kõik öö siis hääled heljuvad 

ta kauni kambri see, 

ja unenäod ilusad 

tal seisvad silme ees. 



Kui aga taevas kumab koit 

ja kaob pime öö, 

siis laulan: tõuseb priiusloit 

ja vaob orjavöö; 

sest vaimu taeva võlvita 

ju näha koidutuld 

ja uuel ilul särama 

löönd Eesti oma muld!" 



(Laul meeskooridele, Karl Rammi viisile, vt "Eesti Postimehe Lisaleht" 1883, nr 5/6, lk 20-21)
        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)