J. Tamm, Ärkvel (1884)

                

            


                                    Sarv kõlab öösel salaväes 
kui õitsmas sõnajalg; 
mõõk kerkib Kääpa voolu käes, 
teel paistab tähe palg. 

ja Paala verevälja pääl 
saab elavaks kõik siis: 
väe hüüab üles sarvehääl, 
viib välja, nagu viis. 

Rood kohe roodu kõrva lä’eb 
sääl sõjakorra sees; 
kõik aga ootusele jääb, 
sest ootel esimees. 

Sääl sõidab ligi udu alt 
üks saadik, nagu tuul… 
“Mis nägid teel?” nii küsib talt 
nüüd esimehe huul: 

“Ons aeg ju muuta mulju-ööd – 
nüüd jutusta, mis tea! 
Kas otsib rahvas rahutööd 
ja inimlikku hääd?” 

“Ei tunne rahvas ennast veel, 
oh lembitu, kuis viis?” 
nii kostab ratsaniku keel; 
hulk kärsituses siis. 

Ja seistes muremõtte sõul 
sääl hüüab esimees: 
“Aeg juhtigu vaeseid jõul – 
teed pole tehtud ees!” 

Nii hüüab ta, ja sarvehäält 
toob jälle tuulehoog. 
Kõik vägi kaob välja päält, 
viib mõõga Kääpa voog. 

Teel paistab alles tähe palg, 
ilm näeb alles und, 
kuid kurvalt seisab sõnajalg: 
talt läinud õitsmetund. 

(Jakob Tamm, Ärkvel. - Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 1. kd. Tallinn: ER, 1989, lk 224-225)        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)