Lydia Koidula (1843-1886)

                

            


                    Luuletaja, jutu- ja näitekirjanik, eesti teatri rajaja, eesti rahvusliku liikumise sümbolkuju. Sündis 24. detsembril 1843 Vändras J. V. Jannseni esimese lapsena (kodanikunimi ongi Lydia Emilie Florentine Jannsen, abielus Michelson). Tema elusaatus kujunes omas ajas erandlikuks. 



Koidula lõpetas Pärnus saksakeelse tütarlastekooli ja sooritas Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. Juba noorelt asus isa kõrval tööle ajalehtede "Perno Postimees" ja "Eesti Postimees" juures, saades nii praktiliselt eesti esimeseks naisajakirjanikuks. 



Papa Jannseni eestvõttel avaldas Koidula juba 1863 oma esimese raamatu, tõlkelise jutukese "Ojamölder ja tema minia" (tõlgiti ka soome ja saksa keelde). Kui perekond 1863 Tartusse kolis, töötas Koidula kümme aastat ajalehe "Eesti Postimees" praktilise toimetajana. Avaldas seal arvukalt jutte ja luuletusi, millest tema eluajal anti välja luulekogud "Vainulilled" (1866) ja "Emajõe Ööbik" (kaanel 1866, tegelikult 1867) ning jutukogud "Eesti Postimehe Õhtukõned", "Peruamaa viimane Inka", "Martiniiko ja Korsika" jm. 



Koidula kirjutas ja lavastas "Vanemuise" seltsis näidendid "Saaremaa onupoeg" (1870), "Kosjakased" (1871) ja "Säärane Mulk" (1872). Suurem osa tema loomingust jäi kogumata ja avaldati postuumselt. Pseudonüümi Koidula soovitas Lydia Jannsenile C. R. Jakobson (1867). 



Oma päritolu tõttu sattus Koidula juba noorelt tärkava eesti rahvusliku elu keskpunkti. Pidas kirjavahetust Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel laulupeol 1869 esitati laule tema sõnadele, ta ise jäi peokülalistele meelde "kui ilmutus kõrgemast maailmast". 



Koidula abiellus 1873 arstiteaduskonna lõpetanud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Tegi koos mehega pika reisi Saksamaale, kirjutas endiselt jutte ja luuletusi, mida avaldas peamiselt "Eesti Postimehes". 



Lydia Koidula suri 43-aastasena 1. augustil 1886 vähki. Tema põrm maeti Kroonlinna, 1946 korraldati selle ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule. 



Koidula tähendus eesti rahvuslikus identiteedis on ülisuur, tema romantiline isamaalüürika – luuletused "Mu isamaa on minu arm", "Sind surmani", "Jutt" jpt – on 150 aasta jooksul olnud eestlaste enesetunnetuslik koostisosa.

 

Koidula epistolaarsest pärandist on avaldatud kirjavahetus F. R. Kreutzwaldiga (1910–1911 ja 1962), Antti Almbergiga (1925) ja "Koidula kirjad omakseile" (1926). Koidula dramaatilisest elust on kirjutatud mitmeid ilukirjanduslikke teoseid, eriti näidendeid. 



ALLIKAD

Aino Kallas, Tähelend: Koidula elulugu. Tartu, 1918 (1929, 1959, 1999)

Aino Undla-Põldmäe, Koidulauliku valgel: uurimusi ja artikleid. Tallinn, 1981.

Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk. Lydia Koidula 1843–1886 /monograafiline album/. Tartu, 1994.



Lydia Koidula teosed e-kataloogis Ester



Sirje Olesk