Ilmub Lydia Koidula "Waino-Lilled" (1866)

Siirast isamaatundest kantud veidi eklektiline luulekogu, millega Koidula julgelt esile astus ja ennast kirjanduses kehtestas. Ajastule omaselt vabandab Koidula sissejuhatavas luuletuses, et ta tammepuude ehk suurte luuletajate kõrval ainult väike ja väeti aasalill on, kes oma pisku sulega siiski inimestele rõõmu tahab tuua. Luuletuste põhitoon on pigem pessimistlik, stiil kobav, luuletaja alles otsib ennast, kuid esikkogule omast rabedust leevendab julge sõnum ja kodusest ringist välja astumine on juba julgus iseenesest, sest mõiste ’noor naisautor’ seostus 19. sajandi keskel pigem leebete koduste teemadega, mitte selgelt poliitiliste arvamustega.