Mihkel Kampmaa (1867-1943)

Pedagoog, koolikirjanik ja kirjandusloolane Kampmaa, 1936. a-ni Kampmann, sündis 28. märtsil 1867 Pärnumaal Sauga vallas Papsaare külas Maidla-Uuetoal kaluri pojana. Õppis Papsaare külakoolis (1875−1877), Audru kihelkonnakoolis (1887−1881), Pärnu gümnaasiumis (1882−1884) ja Valga köstrite ja kihelkonnakooliõpetajate (Cimze) seminaris (1884−1888). Oli külakooliõpetaja Tõstamaal (1888−1889), Väike-Maarja kihelkonnakoolis õpetaja ja koguduse köster (1889−1893), seejärel Sakala toimetaja Viljandis (1894−1897), A. von Stryki eraalgkooli juhataja ja Viljandi linnakoguduse köster-organist (1896−1903), Volmari Õpetajate Seminari õpetaja (1903−1907). Tuli 1907 Tartusse. Töötas õpetajana Eesti Nooresoo Kasvatamise Seltsi tütarlastegümnaasiumis, Sahkapuu põllutöö- ja majapidamiskoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris (1919−1928). Oli Tartu linnavolinik ja haridusnõunik. Paljude seltside liige (Viljandi Eesti Põllumeeste Selts, lauluselts „Koit”, Eesti Kirjanduse Selts, „Vanemuine”, Õpetatud Eesti Selts, Tartu Majaomanike Selts, Tartu Õpetajate Selts jt). Tegi kaastööd Postimehele ja teistele ajalehtedele-ajakirjadele ning koguteostele („Raamatu osa Eesti arengus” 1935). Kogus rahvaluulet. Pooldas J. Tõnissoni ja V. Reimani rahvuslikke vaateid, hiljem kuulus Eesti Rahvaerakonda. Suri 30. sept 1943 Tartus ja on maetud Maarja kalmistule.

Kampmaa oli väga mitmekülgsete huvidega. Kõige jäävama väärtusega on Kampmaa tegevus kirjandusloolasena. Ta on esimesena kogunud väga suure kirjandusloolise materjali. Esimese teosena ilmub „Eesti vanem ilukirjandus” (1908). Tema peateos on „Eesti kirjanduse peajooned” I−IV (1912, 1913, 1923, 1936), kordustrükid I köitest (1920, 1924, 1938) ja II köitest (1921, 1933). Kuigi Kampmaa kirjanduslugu on hinnatud eklektiliseks ja ajastu kriitika hinnanguid refereerivaks, on tunnustatud selle kapitaalsust ja andmete hulka.

Kampmaa tegeles viljakalt pedagoogika teoreetiliste küsimuste ja õppekirjanduse loomisega. Oli reformpedagoogika (töökooli) pooldaja. Tema koolikirjanduse tuntuim raamat on „Kooli Lugemiseraamat” I (1905, 8 tr 1920) ja II (1907, 7 tr 1920). Esimese Eesti Vabariigi algul töötas ta lugemiku ümber uue kooli vajadustele. „Eesti lugemik” I−VI (1922−1936) ilmus paljudes kordustrükkides. Kampmaa on kirjutanud ka aabitsaid: „Koduõpetus” (1905, 6 tr 1921), „Uus aabits” (1929, 4 tr 1936). Tema teene on mitmete uute ideede rakendamine õppetöös. Nii toob ta kooli kodumaa tundmise põhimõtte, mis seab õppimise keskmesse koduümbruse ja kodumaa ning sõna maastik ja annab esimese Eesti maastikulise liigestuse raamatus „Kodumaatundmise õpeviis” (1917). Selle jätkuks võib pidada koduloolist koguteost „Eesti kodumaa” I−II (1918, 1921). Kampmaa kasvatusteaduslik peateos on „Didaktika põhijooned” (1932), esimene eesti didaktikaõpik.

On avaldanud tagasihoidliku luulekogu „Kandlehääled” (1896). Ta on kirjutanud ka teose „Eestlase iseloom ja laad” (1902), loogika- ja ajalooõpiku, piibliloo metoodika, põllumajandusalaseid raamatuid.

Pseudonüümid: Collaborator, M. K. –mpm-, a jt.

ALLIKAD
Kristi Metste, Mihkel Kampmaa – tubli pioneer. – Traditsioon ja pluralism. Tartu-Tallinn, 1998. Lk 108–114.
Mihkel Kampmaa ja tema pärand: Artikleid Kampmaast ja tema bibliograafia. Koost Vaike Birk. Tallinn, 2007.
K?rlis Ozoli?š, Valkas−Valmieras skolot?ju semin?rs
1894−1919. Semin?ra v?sture. R?ga, 1936. Lk 98.

Mihkel Kampmaa teosed e-kataloogis Ester

Vello Paatsi