Thomas Stearns Eliot (1888-1965)

                

            


                    
Thomas Stearns Eliot oli pärit heal järjel Uus-Inglismaa perekonnast. Isa loal sai ta väga hea laiapõhjalise hariduse filosoofia ja kirjanduse alal. Bakalaureusekraad anti talle Harvardi ülikoolist, kus õppides mõjutasid teda eelkõige luuletaja ja filosoof George Santayana ning kirjanduskriitik Irving Babbitt. Viimaselt päris Eliot vastumeelsuse romantismi suhtes, mis saatis teda kogu elu.


Aastatel 1910-11 viibis Eliot Prantsusmaal, kus kuulas Henri Bergsoni loenguid ning uuris Dantet, John Donne'i, John Websterit ja prantsuse sümbolisti Jules Laforgue'i. 1916. aastal taaskord Euroopas olles lõpetas ta oma dissertatsiooni F. H. Bradley filosoofiast. Kuna vahepeal oli puhkenud Esimene maailmasõda, ei saanud ta minna tagasi Harvardisse, et väitekirja kaitsta ning lõppkokkuvõttes ei teinudki ta seda kunagi. 1914. aastal algas tema sõprus Ameerika luuletaja ja kriitiku Ezra Poundiga ning lähedased sidemed nn. ima�inistide liikumisega.


Elioti esimene tuntud luuletus oli „J. Alfred Prufrocki armulaul“ („The Love Song of J. Alfred Prufrock,“ 1915, e. k. 1999, 2008), mida peetakse esimeseks modernistlikuks luulemeistriteoseks inglise keeles ning mis kujutab endast selget eemaldumist eelnevast poeetilisest traditsioonist. Eliot püüdis luua uusi värsirütme, mis põhinenuks kaasaegse tavakeele omadel. 1919. aastal avaldas ta oma teise luulekogu pealkirjaga „Luuletused“ („Poems“), milles leiduv luuletus „Gerontion“ kujutas endast taas pretsedenditut uuendust – sisemonoloogi blankvärsis. Samal ajal oli ta viljakas kriitik nii kirjanduse kui filosoofia alal.


Rahvusvahelise tuntuse saavutas Eliot oma 1922. aastal avaldatud poeemiga „Ahermaa“ („The Waste Land,“ e. k. 1999), mis väljendab ilmekalt Esimesele maailmasõjale järgnenud illusioonide purunemist ja nn kadunud põlvkonna võõrandumist. Poeem koosneb hulgast vinjettidest, mida seob nõrgaks tervikuks Püha Graali otsimise legend. Nii stiili kui sisu poolest on „Ahermaa“ väga keeruline ja erudeeritud ning tihe intertekstuaalsetest vihjetest.


Elioti luule mõistmisele aitas kaasa tema enda kirjutatud programmaatiline kriitika ja esseistika. Näiteks rõhutas ta ühes oma 1920. aastal avaldatud essees („Tradition and the Individual Talent,“ kogus „The Sacred Wood“), et traditsioon, millest luuletaja inspiratsiooni ammutab ei tohi olla mitte ainult see luulestiil ja -ajastu, millesse ta on sündinud, vaid selleks peab olema kogu Euroopa kirjandus Homerosest peale. Kirjandusloolasena hindas ta kõrgelt 17. sajandi luulet ning oluliselt vähem 18. ja 19. sajandi oma, kuna viimased olid tema meelest kaotanud vajaliku ühtsuse mõtte ja tunde vahel. Tänu temale hakati ka akadeemilistes ringkondades senisest rohkem tegelema 17. sajandi kirjandusega. 


1927. aastal sai Eliot Briti kodakondsuse ning astus anglikaani kiriku liikmeks. Tema järgmine pikk poeem „Tuhkapäev“ („Ash Wednesday,“ 1930) on oma sisult religioosne meditatsioon ning kirjutatud vabamas ja dramaatilisemas stiilis kui varasemad tööd. „Ahermaa“ kõrval peetakse Elioti teiseks meistritööks tema 1943. aastal ilmunud luulekogu „Neli kvartetti“ („Four Quartets“), milles iga „kvartett“ on eraldi luuletus religioossetel ja filosoofilistel teemadel. Tänu sellele teosele sai Eliot 1948. aastal Nobeli kirjanduspreemia.


1920. aastatest peale oli Eliot äärmiselt mõjukas nii luuletaja kui kriitikuna. Suuresti tänu temale sai USA ülikoolides alguse inglise kirjanduse õpetamine omaette distsipliinina. Oma eraelu hoidis Eliot alati rangelt tagaplaanil.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


T. S. Eliot, „Ahermaa ja teisi luuletusi.“ Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Tallinn: Hortus Litterarum, 1999


T. S. Eliot, „Valik esseid.“ Tõlkinud Jaak Rähesoo ja Jaan Kaplinski. Tallinn: Perioodika, 1973


T. S. Eliot, „Valitud esseesid.“ Tõlkinud Jaak Rähesoo. Tallinn: Hortus Litterarum, 1997


Jüri Talvet (koost., toim.), Lauri Pilter (toim.). „Ameerika luule antoloogia: Poe'st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni.“ Tõlkinud Tiina Aug, Andres Ehin, Ain Kaalep jt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)