Ernst Jünger (1895-1998)

                

            


                    
Ernst Jünger sündis Heidelbergis ning kasvas üles Hannoveris apteekri pojana. Pärast gümnaasiumihariduse omandamist 1913. aastal jooksis kodust ära, et astuda Prantsuse võõrleegioni. 1914. aastal läks ta vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke ning viibis kogu sõja vältel ohvitserina Läänerindel. Sõjas paistis Jünger silma vaprusega: ta sai vähemalt seitse korda haavata ning 1918. aastal anti talle Pour le Mérite orden, keiserliku Saksamaa kõrgeim sõjaline autasu.


Vahetult sõja järel avaldas ta oma päevikuvormis autobiograafilise romaani pealkirjaga „Terastormis” („In Stahlgewittern” 1920), milles kirjeldab ilmekalt elu Läänerinde kaevikutes ning saksa sõdurite lahingukogemusi. Romaan võeti hästi vastu nii lugejate kui kriitikute poolt, ehkki võrrelduna Jüngeri kaasaegse Erich Maria Remarque'i teosega „Läänerindel muutusteta” peeti seda toonilt liiga sõjakaks. Samas ei saa öelda, et Jünger oma raamatutes kunagi ka sõjakoledusi varjanud oleks.


1923. aastal Jünger demobiliseeriti ning ta õppis Leipzigi ja Napoli ülikoolides bioloogiat. 1920. aastatel avaldas ta veel kaks raamatut sõjamälestusi: „Metsasalu 125” („Das Wäldchen 125”, 1925) ja „Tuli ja veri” („Feuer und Blut”, 1925) ning lühemaid kirjutisi Saksa parempoolses ajakirjanduses, milles ta autoritaarselt positisioonilt kritiseeris Weimari vabariigi demokraatlikku valitsust.


Vaatamata oma militaristlikele vaadetele lükkas Jünger 1920. aastate lõpus tagasi Adolf Hitleri sõpruse ega astunud natsiparteisse ka pärast viimase võimuletulekut 1933. aastal. 1938. aastal keelati Jüngeril oma teoste avaldamine, mispeale ta 1939. aastal kirjutas julge ja natside suhtes kriitilise allegooria „Marmorkaljudel” („Auf den Marmorklippen”), kus kujutab rahuliku maa hävitamist barbarite poolt.


Teise maailmasõja ajal teenis Jünger ohvitserina Pariisis, kus käis läbi tuntud kunstnikega nagu Pablo Picasso ja Jean Cocteau. 1943. aastaks oli temast lõplikult saanud natside maailmavallutusplaanide vastane, nagu see tuleb välja tema poliitlises manifestis „Rahu” („Der Friede”, 1943, avaldatud 1948). Jüngeri armeeteenistus lõppes 1944. aastal, kui selgus, et ta oli olnud kaudselt seotud nn Stauffenbergi vandenõuga Hitleri kõrvaldamiseks. Mõni kuu hiljem sai Itaalias surma tema poeg, kes samuti poliitilistel põhjustel oli karistuspataljoni saadetud.


Sõja järel oli Jünger rahvuslasena esmalt oma mineviku pärast kahtluse all ja tema teoste avaldamine keelatud. Alles 1948. aastal sai lõpuks ilmuda „Rahu” (1943. aasta käsikirjast põhjalikum poliit-filosoofiline mõtisklus), mis tegi Jüngeri kui 20. sajandi saksa kirjanduse ühe suurkuju uuesti nähtavaks. Tema teine tähtis sõjajärgne teos on düstoopiline romaan „Klaasmesilased” („Gläserne Bienen”, 1957), mida on peetud üheks maagilise realismi eelkäijaks. Lisaks oli Jünger kogu oma elu eksperimenteerinud erinevate uimastitega (mh meskaliini, kokaiini, hašisi ja LSDga), millealastest kogemustest ta kirjutas põhjalikult oma 1970. aastal ilmunud teoses „Lähenemised” („Annäherungen”). 


1983. aastal kirjutas Jünger raamatu „Aladdini probleem” („Aladins Problem”), milles mõistis hukka Saksamaa mõlemasse maailmasõtta paisanud liigse militarismi. Samal aastal avaldati juba teine väljaanne Jüngeri kogutud teostest (esimene oli ilmunud 1965. aastal), mis teeb Jüngerist ühe neljast Saksa kirjanikust, kes on juba eluajal näinud kahte väljaannet oma kogutud teostest (teised kolm on Goethe, Klopstock ja Wieland).


Jünger oli sõber Martin Heideggeriga ning teda imetles Itaalia filosoof ja esoteerik Julius Evola. 1995. aastal õnnitles Jüngerit tema sajandal sünnipäeval muuhulgas Prantsusmaa sotsialistist peaminister François Mitterrand. Oma konservatiivsuse ja rahvusluse tõttu jäi Jünger saksa vasakpoolsete seas elu lõpuni kahtlaseks kujuks.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)