André Breton (1896-1966)

                

            


                    
André Breton sündis Tinchebray's Normandias. Ülikoolis meditsiini õppides hakkas teda huvitama psühhiaatria ning Sigmund Freudi (keda ta 1921. aastal kohtas) tööde lugemine tutvustas talle mitteteadvuse mõistet. Esimese maailmasõja ajal töötas Breton Nantes'i psühhiaatriakliinikus, kus talle jättis sügava mulje tutvus Alfred Jarry'st inspireeritud nihilistliku kunstniku Jacques Vaché'ga. Bretoni hakkasid huvitama sümbolistliku luule psühholoogilised implikatsioonid ning võimalused kirjanduse ja kunsti kaudu inimese mitteteadvusele ligi pääseda. 1919. aastal asutas Breton koos Louis Aragon'iga ning Philippe Soupault'iga ajakirja Littérature, mille veergudel nad 1920. aastal avaldasid esimese näite sürrealistlikust automaatkirjutusest.


Bretoni „Sürrealismi manifest“ („Manifeste du surréalisme“) 1924. aastast defineeris sürrealismi kui „puhast psüühilist automatismi, mille kaudu püütakse väljendada ... tõelist mõtteprotsessi.“ Sürrealism pidi ületama piirid unenäo ja reaalsuse, mõistuse ja hullumeelsuse ning objektiivsuse ja subjektiivsuse vahel. Nende teemadega tegeles Breton ka kirjanikuna. Romaanis „Nadja“ (1928) segas ta argiolustikku hallutsinatsioonidega. Koos Paul Éluard'iga kirjutatud „Patuta eostamine“ („L'Immaculée Conception“) püüdis verbaalselt edasi anda erinevate vaimuhaiguste olemust. „Suhtlevad nõud“ („Les Vases communicants,“ 1932) ja „Hullumeelne armastus“ („L'Amour fou,“ 1937) kompavad piire unenäo ja ärkveloleku vahel. Samal ajal kirjutas Breton palju sürrealismi puutuvat esseistikat ja kriitikat, mis oma vastuvaidlemist mittekannatavas autoritaarsuses jättis mulje, nagu oleks ainult Bretonil õigus määratleda, mis täpselt on sürrealism ja mis mitte.


1930. aastatel püüdis Breton sürrealistide liikumist poliitiliselt anga�eerida, kui tema ise ja mitmed teised väljapaistvad sürrealistid ühinesid Kommunistliku Parteiga. Selle tõttu tekkisid Bretonil teravad konfliktid liikumise antiautoritaarse, algusaegade nihilismile ja anarhismile truuks jääva tiivaga (sinna kuulus m. h. Salvador Dalí). Bretoni teine sürralistlik manifest, mis avaldati 1930. aastal, tegeleski sürrealismi filosoofiliste implikatsioonide uurimisega. 1935. aastal astus parteist siiski välja ka Breton ise, kuid jäi elu lõpuni veendunud marksistiks. 1938. aastal Mehhikos viibides avanes tal võimalus kohtuda  Trotskiga, kellega koos nad kirjutasid järjekordse manifesti pealkirjaga „Iseseisva revolutsioonilise kunsti toetuseks“ („Pour un art révolutionnaire indépendent“).


Kui Prantsusmaa okupeeriti Saksa vägede poolt, põgenes Breton USAsse. 1942. aastal korraldas ta Yale'i ülikoolis sürrealistide näituse ja kirjutas seal veel ühe manifesti. 1946. aastal naases Breton Prantsusmaale, kus jätkas kuni surmani uute sürrealistide värbamist ja näituste korraldamist. Võib öelda, et sürrealistlik liikumine lõppes lõplikult alles 1966. aastal, kui Breton 70-aasta vanuselt suri.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Ruth Brandon, „Sürreaalsed elud: sürrealistid 1917-1945.“ Tõlkinud Eva Eensaar. Tallinn: Varrak, 2002


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)