Frederico García Lorca (1898-1936)

                

            


                    
Frederico García Lorca sündis Andaluusias jõuka maaomaniku perekonnas. Sealse keskkonna loodus, traditsioonid ja sotsiaalsed olud mõjutasid sügavalt kogu tema hilisemat loomingut. Kümneaastaselt kolis ta koos perekonnaga Granadale, kus ta sai hariduse ja astus kohalikku ülikooli. Seal sai ta tuntuks silmapaistvalt andeka pianistina, kuid hakkas oma hilises teismeeas hoopis kirjutama. Lorca varased, spirituaalsetele ja seksuaalsetele otsingutele keskenduvad kirjanduslikud katsetused reedavad mõjutusi Shakespeare’ilt, Goethelt, Hispaania luuletaja Antonio Machadolt ja hispaania modernismo-liikumiselt.


1919. aastal kolis Lorca Madridi, kus puutus lähedalt kokku re�issöör Luis Buñueli ja kunstnik Salvador Dalíga, nagu ka teiste omaealiste luuletajatega nagu Rafael Alberti, Jorge Guillén ja Pedro Salinas.


Lorca esimesed luulekogud 1918. ja 1921. aastast valmistasid talle endale pettumuse ning tekitasid temas eluaegse vastumeelsuse oma loomingu trükis avaldamise vastu. Pigem eelistas ta oma luuletuste ja näidendite vahetut ettekandmist. Ebaõnnestusid ka tema esimeste näidendite lavastused 1920. ja 1927. aastal.


1920. aastate alguses hakkas Lorca tundma huvi lühikeste, elliptiliste värsivormide vastu,  nagu neid võis leida Jaapani haikus, Andaluusia rahvalauludes ja moodsas avangardistlikus luules. Lorca ise kirjutas suure hulga selliseid lühiluuletusi, mis olid jagatud temaatilistesse tsüklitesse (avaldatud 1983. a. pealkirja „Süidid“ („Suites“) all). 1922. aastal tegi ta koostööd helilooja Manuel de Fallaga Andaluusia nn. „sügava laulu“ (cante jondo) tüüpi rahvalaulude festivali korraldamiseks. „Sügavast laulust“ ja ülalnimetatud lühivormidest inspireerituna kirjutas ta Andaluusia mustlaste laulude põhjal sarja luuletusi pealkirjaga „Sügava laulu poeem,“ („Poema del cante jondo,“ kirjutatud 1921–25 , avaldatud 1931), mis kujutas endast radikaalset sünteesi kõige moodsamast avangardist ja traditsioonilistest rahvakunstivormidest. „Sügava laulu poeemi“ luuletusi on peetud Lorca esimesteks poeetiliselt küpseteks teosteks.


Aastatel 1925 kuni 1928 oli Lorca kirglikus suhtes kunstnik Salvador Dalíga, kelle ärgitusel ta hakkas julgemalt eksperimenteerima sürrealismi ning kollektiivsete arhetüüpide otsimisega. Sellistes poeemides nagu „Ood Salvador Dalíle“ („Oda a Salvador Dalí,“ 1925–26) jt püüdis ta luua objektiivsemat luulet, mis oleks vaba individuaalsest psühhologismist.


1927. aastal tähtistas Lorca koos oma sõpradega 300 aasta möödumist 16. sajandil elanud, tihedalt metafoorseid kuivi luuletusi kirjutanud Hispaania luuletaja Don Luis de Góngora surmast. Seetõttu sai Lorca koos oma kaaslastega tuntuks nn. 1927. aasta põlvkonna nime all.


Samal ajal jätkas Lorca Hispaania rahvapärasest teatrikunstist mõjutatud näidendite kirjutamist. 1928. aastal esines ta Dalí julgustusel ka näitusega oma graafikast.


Tuntus saabus 1928. aastal, mil Lorca sai üleöö kuulsaks oma taaskord traditsioonilistest mustlaslauludest inspireeritud luulekoguga „Mustlasromansid“ („Romancero gitano,“ kirjutatud 1921–27), kus ta käsitles Andaluusia mustlaste elu niivõrd hingematva lüürilisusega, et paljud lugejad pidasid teda ennast mustlaseks. Vormiliselt olid need ballaadid lähedased keskaegsele Hispaania luulele, kuid maneerilt ja metafooride kasutuselt äärmiselt kaasaegsed.


Lorcale äkki osaks saanud, osalt soovimatu kuulsus, nagu ka suhte lõppemine Dalíga, tekitasid temas sügava depressiooni, mille vastu ta otsis ravi reisidelt New Yorki ja Kuubale aastatel 1929–30. Ameerika-retke põhjal kirjutas ta luulekogu „Poeet New Yorgis“ („Poeta en Nueva York,“ 1940), mille vabavärss, hallutsinatsioonidele lähenevad kujundid ja linlikule eluviisile ning sotsiaalsele ebaõiglusele keskenduv temaatika märgib radikaalset katkestust Lorca varasema loominguga ning reedab mõjutusi hoopis Baudelaire’ilt, T. S. Eliotilt ja Walt Whitmanilt.


1933. sai Lorcale osaks esimene edu näitelaval, kui lavastati tema nn esimene Andaluusia tragöödia pealkirjaga „Verepulm,“ milles antiiksed, renessansiaegsed ja baroksed mõjutused segunesid kaasaegse ekspressionismiga. Tänu Lorca elustavale mõjule algas Hispaania teatris teine viljakaim ajastu läbi aegade kunagise Kuldaja järel.


“Verepulmale“ järgnes teisi näidendeid, samas jätkas Lorca ka luule kirjutamist. Koos teiste 1927. aasta põlvkonna liikmetega võttis ta oma lipukirjaks luule „rehumaniseerimise“ (vastandina José Ortega y Gasseti propageeritud „kunsti dehumaniseerimisele“). Tema hilises, peamiselt armastusluulest koosnevas loomingus võibki näha tagasipöördumist indiviidi eraelu ja isiklike tunnete juurde.


Oma viimase kahe eluaasta jooksul kirjutas ta lisaks veel kaks Andaluusia tragöödiat, samuti paar autobiograafilist näidendit. 1936. aastal alustas ta oma kõige varjamatumalt poliitilist näidendit pealkirjaga „Unenägu elust“ („El sueño de la vida“), mis põhines kaasaegses Hispaanias aset leidnud sündmustel.


1936. aasta suvel, kui algas Hispaania kodusõda, arreteeriti Lorca natsionalistlike jõudude poolt homoseksuaalsuse ja liberaalsete vaadete tõttu. Umbes kuupikkuse vangistuse järel viisid sõdurid ta 1936. aasta augustis linnast välja üksikule mäeveerule ja lasid seal maha.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Frederico García Lorca, „Kaneelist torn: valitud luuletused.“ Tõlkinud Ain Kaalep. Tallinn: Eesti Raamat, 1966


Frederico García Lorca, „Mu kätes on tuli.“ Tõlkinud Ain Kaalep. Tallinn: Vagabund, 1997


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)