Halldór Laxness (1902-1998)

                

            


                    
Halldór Laxness (tegelikult Halldór Kiljan Gudjónsson) sündis Reykjavíkis, kuid perekond kolis juba 1905. aastal Laxnes’i nimelisse tallu Reykjavíki lähedal Mosfellsbæris. Kõige esimese artikli avaldas Laxness kohalikus ajalehes juba 14-aastaselt ning 17-aastasena kirjutas oma avateose, naivistlikult sentimentaalse romaani „Looduslaps“ („Barn náttúrunnar,“ 1919). Samal aastal läks sarnaselt paljude teiste kõrgharidusest huvitatud islandlastega õppima Kopenhaagenisse, kust sattus edasi Prantsusmaale. Seal hakkas ta katoliiklaseks ning ta veetis mitu aastat kloostris, kuhu esialgu kavatses jäädagi.


Munkluse siiski hüljanuna kirjutas ta 1927. aastal oma esimese olulise romaani „Suur kangur Kashmirist“ („Vefarinn mikli frá Kasmír“), mis räägib religiooni ja ilmalike rõõmude vahel lõhestatud noorest mehest. „Suur kangur Kashmirist“ oli esimene Islandi modernistlik romaan ning märkis samas Laxnessi lõpparvet religiooniga. Aastatel 1927–29 elas ta USAs (muuhulgas töötas ta mõnda aega Hollywoodis), kus temast sai veendunud sotsialist. Laxnessi sotsialistlikud vaated mõjutasid sügavalt tema 1930. ja 40. aastate loomingut.


Islandile tagasi pöördununa kirjutas Laxness sarja monumentaalseid romaane, millest igaüks käsitles mõnda tahku Islandi lihtrahva elust. Esimene neist oli „Salka Valka“ (1931–32, e. k. 1979), mis kujutas teenijatüdrukust peategelase elukäiku Islandi kalurikülas. Järgmine, aastatel 1934–35 ilmunud „Iseseisvad inimesed“ („Sjálfstætt fólk,“ e. k. 1960) kujutab vaesunud Islandi talumehe püüdeid iga hinna eest oma iseseisvust säilitada (see romaan on oma poeetikalt paljuski sarnane Tammsaare „Tõe ja õigusega“). Sarja viimane osa,„Maailmavalgus“ („Heimsljós,“ 1937–40) on neljaköiteline romaan talumiljööst pärit luuletaja keerulisest elukäigust.


Esialgu eeskätt sotsialistlikult kriitilisest vaatenurgast kirjutanud Laxness pöördus 1940. aastate teisel poolel enam rahvusliku ja ajaloolise temaatika poole. Tema teine tuntuim teos „Iseiseisvate inimeste“ kõrval on sellest perioodist pärinev ajalooline romaan „Islandi kell“ („Íslandsklukkan,“ 1943–46), mis kindlustas tema maine 20. sajandi kõige olulisema Islandi kirjanikuna. Laxnessi roll Islandi kirjanduselu elavdamises (ja selle teatud suunas kujundamises) oli tema eluajal määratu ning selle järelmõjusid on tunda tänapäevani.


Samas ei hüljanud ta ka kaasaegseid probleeme, mille näiteks on 1948. aastal ilmunud poleemiline romaan „Aatomijaam“ („Atómstöðin,“ e. k. 1970).


1950. aastate lõpus pöördus Laxness laiematelt sotsiaalsetelt ja filosoofilistelt teemadelt suurema introspektiivsuse ja eksistentsiaalsete probleemide poole. Selle tendentsi väljenduseks on romaanid „Brekkukoti annaalid“ („Brekkukotsannáll,“ 1957) ja „Tagasivõidetud Paradiis“ („Paradísarheimt,“ 1960). 1960. aastate lõpul läks Laxness taaskord moodsat elu kujutada püüdes mõneks ajaks tagasi isegi oma varasemate modernistlike eksperimentide juurde; näiteks romaanides „Kristlus liustiku all“ („Kristnihald undir Jökli,“ 1968) ja „Kodukülakroonika“ („Innansveitarkronika,“ 1970).


Lisaks romaanidele avaldas Laxness, näidendeid luulet, novelle, kirjanduskriitikat ja tõlkeid; 1970. ja 1980. aastatel ka mitu köidet memuaare.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Halldór Laxness, „Salka Valka.“ Tõlkinud Henrik Sepamaa. Tallinn: Eesti Raamat, 1979


Halldór Laxness, „Aatomijaam.“ Tõlkinud Henrik Sepamaa. Tallinn: Eesti Raamat, 1970


Halldór Laxness, „Napoleon Bonaparte: novellivalimik.“ Tõlkinud Henrik Sepamaa. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1962


Halldór Laxness, „Iseseisvad inimesed: kangelassaaga.“ Tõlkinud Henrik Sepamaa. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960


Halldór Laxness, „Hea preili ja Härrasmaja: jutustus.“ Tõlkinud Henrik Sepamaa. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1957


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)