Aino Kallas (1878-1956)

Soome-eesti ühiskirjanik, soomlanna Aino Krohn on sündinud Viiburi läänis, käinud koolis Helsingis ja 1900. aastal abiellunud eesti rahvaluuleteadlase Oskar Kallasega. Esimesed teosed on ta avaldanud oma isa Julius Krohni kirjanikunime Suonio all, tuntuks saanu Aino Kallasena.

Elanud 1900-1903 Peterburis, 1903-1918 Tartus, 1918-1822 Helsingis, 1922-1934 Londonis, 1944-1953 Stokholmis ja 1953-1956 Helsingis. Teinud pikki kirjanduslikke ringreise Soomes, Eestis, Inglismaal ja USA-s. Aastatel 1924-1938 suvitanud Hiiumaal Kassaris, kus tänini on olemas väike muuseum. Suri Soomes, maetud Helsingisse.

Aino Kallas kirjutas soome keeles, kuid enamus tema teoseid tôlgiti eesti keelde ja Eesti ajaloost on ta paljude jaoks nendest leidnud aineid.

Oli 1905-1915 rühmituse ”Noor-Eesti” liige, kirjutas sellest raamatu ”Noor Eesti. Näopilte ja sihtjooni” 1918, mis eesti keeles ilmus F. Tuglase tôlkes 1921. Teine eestlasi oluliselt puudutanud teos on 1915. aastal ilmunud ”Tähelend. Eesti luuletaja Koidula elu”, mis tôlgiti 1918.

On jäänud nii soome kui eesti kirjanduslukku novellide ja proosaballaadidega. Temad tähtsamad novellikogud on olnud ”Mere tagant” I ja II (eesti k 1905 ja 1908), “Lahkuvate laevade linn” (eesti k. 1913), ”Vôôras veri” (1922). Rahvusvahelise tuntuse saavutas arhaiseerivas stiilis kirjutatud eesti ajalooaineliste proosajutustustega ”Barbara von Tisenhusen”(1923, eesti k. 1924), ”Reigi ôpetaja” (1926, eesti k 1928) ja ”Hundimôrsja” (1928, eesti k 1929), mis inglise, saksa ja muudes tôlgetes on sageli koondatud ühise pealkirja alla ”Surmav Eros”.

Kirjutanud ka näidendeid (”Mare ja ta poeg”, ”Patseba Saaremaal” jt) , reisikirju (”Kiirtepild”, ”Maroko vôlus”), esseesid ja avaldanud kirjandusülevaateid nii soome kui eesti lehtedes. Tôlkinud eesti kirjandust soome keelde.

Aino Kallase tuntuim teos on tema viie-osaline päevik, mis haarab aastaid 1897-1931 ja mida on Soomes korduvalt välja antud. Nôukogude Eestis oli päevik keelatud, see on avaldatud paguluses aastatel 1954-1960 ja Eesti Vabariigis 1993-1996. Ainult soome keeles on ilmunud tema mälestusteraamatud ”Kanssavaeltaija ja ohikulkijoita”, millest eesti keelde on J.Aavik tôlkinud valiku sümboolse pealkirjaga ”Mu saatuse maa” (1947).

Aino Kallase elu on inspireerinud kirjanikke ja rezhissööre (Mati Unt, M. Petäjäniemi, H. Mäkelä), tema looming taas heliloojaid (T.Pylkkänen ja E. Tubin). Tema elu ja loomingus pôhjalt on kaitstud mitmeid väitekirju (K. Laitinen, M. Leskelä-Kärki, K. Melkas, L. Kurvet-Käosaar).

Kirjandus

Kai Laitinen. Aino Kallas : uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast 1997.

Sirje Olesk