Jaan Lattik (1878-1967)

Prosaist, vaimulik ja riigimees Jaan Lattik sündis 22. okt (vkj 10. okt)*** 1878 Võrumaal Karula vallas talurentniku peres. Lattik õppis aastatel 1893–1894 Tartus H. Treffneri eragümnaasiumis, 1894–1902 Tartu kroonugümnaasiumis, 1902–1908 Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas, ülikooli lõpetas cand. theol. kraadiga. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Lattik töötas 1908–1944 Viljandi maakoguduse pastorina, on pidanud ka kooliõpetaja ametit. Lattik kuulus Eesti Vabariigi Asutavasse Kogusse ja oli I–V Riigikogu liige. Oli üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaid ja juhte. Aastail 1926–1927 oli Lattik Eesti Vabariigi haridusminister, 1928–1931 välisminister, 1939–1940 Eesti saadik Leedus. Kuni 1944. aastani pidas Lattik Kambja kihelkonnas ka talu ning tegi kaastöid ajakirjandusväljaannetele. 1944 põgenes Lattik Rootsi, leidis mitmel pool tööd pastorina ning esines poliitiliste kõnedega eesti pagulasavalikkuses. Lattik suri 27. juunil 1967 Stockholmis, maeti sealsele Metsakalmistule. 1. nov 2008 maeti Jaan Lattiku ja tema abikaasa Alice’i põrm ümber Viljandi vanale kalmistule. Ümbermatmistalitus oli osa Eesti Vabariiki 90. aastapäeva üritustest.

Ilukirjandusega hakkas Lattik tegelema juba trefneristina. Kittali varjunime all ilmus tema jutte eri väljaannetes, tunnustust leidis tema humoorikas lugu „Kui meil veel püksa ei olnud” „Noor-Eesti” I albumis. Tuntuks tegi Lattiku jutukogu „Meie noored” (1907), mille illustreeris K. A. Hindrey, kogust sai kiiresti üks populaarsemaid eesti lasteraamatuid. Lattiku enese lapsepõlve kirjeldavad ka hilisemad jutukogud „Minu kodust” (1921) ja „Mets” (1928). Lattiku lood moodustavad peamiselt mälestused kunagisest kodukohast. Miljöö on tagasi viidav 19. sajandi lõppu, külaelu sündmuseid ja maarahva hoiakuid annavad edasi peamiselt murdekeelt rääkivad lapsed. Läbi aegade on hinnatud Lattiku lastelugude ladusust, humoorikust ja empaatiat. Põnevaid sü�eesid pakub kogu „Surnu pruut ja katkised käed” (1924). Noorsoole on Lattik kirjutanud memuaarse jutukogu „Koolipoisid” (1928). Lattiku reise kirjeldab reisiraamat „Lõunamaale” (1925), teoloogilisi vaateid ja pastoritööd kirjeldavad „Martin Luther” (1924) ja jutlustekogu „Elavad söed” (1932), riigimeheametit „Eesti Vabariigi iseseisvuse päevaks” (1935) jm kirjutised.

Paguluses kujunes Lattikust eesti memuaristika väljapaistvamaid autoreid. Ilmusid hilisemate jutustuste ja lapsepõlvemälestuste kogud „Räägi mulle üks jutt” (1946), „Mõrsjapärg” (1951) ja „Talupoja laul” (1953), mis sisaldavad ka Lattiku murdekeelset ja vaimulikku luulet. Pastoritegevust ja mälestusi täiskasvanueast kajastavad Lattiku kogud „Viljandi kirikumõis kõneleb” (1948), „Teekond läbi öö” I–IV (1951) ja „Minu album” (1960). Lattiku mitmest mälestustekogust ilmus paguluses ka kordustrükke. Valiku kolme lastekogu lugudest koondas Lattik paguluses raamatusse „Meie noored” (1952), lisaks ilmusid Lattiku jutlustekogu „Tulge vee juurde” (1961) ja eluõhtul armastusromaan „Teda ei ole siin!” (1964).

Kodu-Eestis on Lattiku loomingust valikkogu „Kui meil veel püksa ei olnud” (1998) koostanud H. Runnel.

ALLIKAD
Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim Heino Puhvel. Tallinn, 2000. Lk 273–274.
Ursula Haava, Viljandi õpetaja Jaan Lattik. – Eesti Kirik 2008, 39. okt, nr 43.
Piret Kruuspere (toim), Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Tallinn, 2008.
Arvo Mägi, Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Eesti kirjandus paguluses 1944–1972. Lund, 1973.
Jüri Parijõgi, Jaan Lattik noorsookirjanikuna. – Looming 1938, nr 8, lk 924–925.
J. Roos, Kuldse sulega kuldsuu sünnipäev. – Postimees 1943, 24. okt, nr 244, lk 4. http://dea.nlib.ee/
M. Sillaots, Jaan Lattikust kui noorsookirjanikust. – Eesti Kirjandus 1938, nr 11, lk 473–476.
Mait Talts, Jaan Lattik – pastor, riigimees ja kirjanik. – Sakala 2003, 18. okt.

Jaan Lattiku teosed e-kataloogis Ester

Pille-Riin Larm

*** Sünnikuupäev on kontrollitud kirikuraamatu järgi. Trükiallikates on levinud ekslik kuupäev 3. nov 1878.
Vt ka: J. Lattik. Minu album. Toronto: Ortoprint, 1960, lk 81.

Toivo Kotov