J. Bergmann, Taara pidud selja taga (1901)

                

            


                                    Hiis haljendab, tammikus tuhiseb tuul, 
sees kihab ja kahab ja sosistab huul. 
Näe, tuluke tõuseb ja lainetab leek 
ning leegissa rehitseb roostetand mõõk. 

See on ju see ohverdav orjade parv, 
silm kustund ja kahvatand põskede karv. 
Neil turja on tuimestand rüütlite roosk, 
käed, jaladki uimestand armetu joosk. 

Kuid süda ei ole veel surutud vang 
ja vaimu ei varja veel hooletu hang. 
Näe, Taarale tuuakse oinas ja sikk 
ja rahvale tarkadelt palukest tükk. 

Siis kõnemees kõneleb Kalevi soost 
ja õitsevaist aegust ning endisest loost 
ja helveti õelast ja pimedast ööst 
ning Taarala tarkade tugevast tööst. 

Ja kuulates kuumendab kuulaja palg 
ja nobedalt keerutab nooruse jalg 
ning ilu ja rõõmuga ukusel aul 
küll kõliseb kannel, küll heliseb laul. 

Siis uinuvad ilud ja suiguvad suud 
ja kustuvad tuled ja kohavad puud 
ning uinuja silmile unede tiib 
kuldaegse ilu ja elugi viib. 

Kuid tuhiseb tammikus hommiku tuul, 
on lõppenud orjade öösine luul. 
“maast üles! maast üles! Ju otsas on öö!” 
Ju kurjustab kubjas ja tänitab töö. 

[1901]

(Jaan Bergmann, Taara pidud selja taga.- Sõnarine. eesti luule antoloogia. 1. kd. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 203-204)        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)