Jaan Jõgever (1860-1924)

Kirjanik, keeleteadlane, tõlkija ja kultuuriloolane Jaan Jõgever sündis 27. (15.) juunil 1860 Saaremaal Maasi vallas rentniku peres. Õppis Põriku kihelkonnakoolis, 1873–1877 Riias vaimuliku koolis ja 1877–1882 vaimulikus seminaris, kuid soovimata saada preestriks, lahkus sealt lõputunnistuseta. Sai gümnaasiumi lõputunnistuse eksternina Tallinna Aleksandri gümnaasiumist. 1883 asus õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kust läks üle ajaloo-keeleteaduskonda slavistika erialale. Jõgever kaitses 1887 väitekirja slaavi ja soome loomaeeposte suhetest. 1884–1889 töötas Jõgever H. Treffneri gümnaasiumis vene keele ja 1903–1920 eesti keele õpetajana. 1889–1892 oli Jõgever Tallinna ja Rakvere ringkonna rahvakoolide inspektor, 1892–1903 tsensor Tartus, 1909–1918 Tartu Ülikooli eesti keele lektor, sügisest 1919 ülikooli eesti keele professori kohusetäitja, sügisest 1924 korraline professor. 1885–1892 kuulus Jõgever Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) juhatusse ning toimetas seltsi aastaraamatuid. 1886–1890 oli ajakirja Oma Maa tegevtoimetaja. Jõgever oli üks Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS) asutajaid (1907), selle kauaaegne juhatuse liige 1907–1924 ning hiljem esimees 1922–1924. 1906. aastal hakkas Jõgever välja andma uut ajakirja Eesti Kirjandus, millest 1908 sai EKS-i kuukiri. Peale Jõgeveri olid ajakirja esimesi toimetajaid V. Grünthal-Ridala ja J. V. Veski. Jaan Jõgever suri Tartus 6. nov 1924, maetud Raadi kalmistule. 

Jõgever on avaldanud jutustuse „Ärkamisel” (Oma Maa 1884, raamatuna 1889), mida on võrreldud tema kaasaegse, tunnustatud kirjaniku J. Pärna proosaga. Raamat käsitleb peategelaste elu kõrval ka sakslaste ja eestlaste vahelisi suhteid 19. sajandi II poolel. Teose retseptsioon kujunes vastuoluliseks. Suurema menuta jäi Jõgeveri luulekogu „J. Jõgeveri kirjatööd I. Laulud” (1898). Järgmise raamatu, jutukogu „Õnneotsijad ehk rahutumad vaimud” (1902) avaldas Jõgever J. Saare varjunime all, kuid seegi ei pälvinud menu. Mitu juttu ja kaks romaani (Tartu üliõpilaste elust) jäid Jõgeveril avaldamata. 

Enam kui ilukirjanikuna on Jõgever tunnustust pälvinud keeleteadlase, tõlkija ning kultuuriloolasena. Jõgever on eesti keelde tõlkinud Aischylose „Kinnineeditud Prometheuse” (1908), F. Schilleri „Orleani neitsi” (1912) ja Homerose „Iliase” I–VI laulu (käsikirjas). Samuti on Jõgever välja andnud F. R. Faehlmanni „Kirjatööde kogu I” (Tartu 1915), eesti mütoloogia kogumiku „Eesti Muinasaeg I” (Tartu 1887), EKmS-i aastaraamatute lisadena (1889–1890) ja Eesti Kirjanduses eesti rahvajutte (1908), raamatutena ilmusid neist „Eesti muinasjutud: vaimud” (1915) ja „Eesti muinasjutud koolidele” (1924). 1914 andis Jõgever Eesti Kirjanduse lisana välja kordustrüki Boecleri ja Forseliuse 1865 avaldatud raamatust „Lihtsate eestlaste ebausu kombed, viisid ja harjumised”, lisades sellele eestikeelse tõlke ja eessõna. Keeleteaduslikult tähtis on Jõgeveri uurimus „Eesti keele häälikute ajalugu” (1918). Samuti on ta koostanud eesti keele õpikuid koolidele ning avaldanud kirjutisi eesti keele ja kirjanduse kohta (ajakirjas „Eesti Kirjandus”, kogumikus „Eesti Kultura” jm) ning laia levikuga venekeelsele Brockhaus-Jefroni entsüklopeediale. Kultuurilooliselt on oluliseks hinnatud Jõgeveri eesti- ja venekeelset päevikut (seni käsikirjas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis, katkendid: Keel ja Kirjandus 1960, nr 6). 

ALLIKAD 
Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim Heino Puhvel. Tallinn, 2000. Lk 149. 
M. J. Eisen, Jaan Jõgever. – Eesti Kirjandus 1924, nr 11, lk 465–475. 
H. Saari, „Oma Maa” päevilt. Katkendeid J. Jõgeveri päevikust. – Keel ja Kirjandus 1960, nr 6, lk 364–369. 
Friedebert Tuglas, Ado Grenzsteini lahkumine. Päätükid meie ajakirjanduse ja tsensuuri ajaloost. Tartu, 1926. 
Friedebert Tuglas, Teosed, 5. kd. Eesti Kirjameeste Selts. Tallinn, 1958. 

Jaan Jõgeveri teosed e-kataloogis Ester 
 
Pille-Riin Larm

Seotud materjal

Portreed (4)
Grupifotod (5)Vaata kõiki
Elukohad (3)
Perekond (1)
Varia (1)
Matus, haud (1)
Grupeerimata (1)
Sündmused (3)