Karl Jungholz (1878-1925)

Näitleja, lavastaja, teatrijuht Karl Jungholz (pseud. Noorlein) sündis 21. detsembril 1878 Jõgevamaal Kivijärve vallas talusulase peres. Jungholz õppis H. Treffneri eragümnaasiumis. 1890. aastatel õppis palju Tartu Käsitööliste Seltsi suveteatri etendustest, ta tutvus nii teatrikulisside taga toimuvaga kui tegi kaasa massistseenides ja lastekooris. Aastast 1894 töötas Tartus C. Mattieseni trükikojas, kus omandas trükiladuja kutse. Aastatel 1901–1905 tegutses Taara seltsi näitleja ja näitejuhina, tõi seal esimesena Eestis lavale kaasaegset realistlikku näitekirjandust (H. Ibsen, H. Sudermann, M. Halbe jt). 1905–1907 täiendas oma teatriharidust Berliinis E. Reicheri kõrgemas teatrikoolis ja Humboldti ülikoolis. Aastatel 1907–1908 töötas Jungholz Vanemuises näitejuhi abi ja näitlejana, kuid sattus konflikti teatrijuht K. Menninguga, mistõttu oli sunnitud Vanemuisest lahkuma. Jungholzist sai aastateks 1909–1914 ja 1915–25 Estonia lavastaja ning näitleja, aastast 1919 direktor. Aastatel 1914–1915 oli Jungholz Pärnu Endla teatri juht. Jungholz on korraldanud näitemängukursuseid Tallinnas, Narvas, Viljandis jm. 1917 oli Näitlejate Liidu asutajate seas (valiti selle esimeheks). On osalenud Tallinna Meestelaulu Seltsi, Tallinna Maleklubi ja Eesti-Soome-Ungari Liidu tegevuses. Asutas teatriajakirja Valge Raamat (1918) ning on kirjutanud teatriartikleid (ilmunud raamatus „„Estonia” teater 1906–1924” I, 1924). Jungholz on pälvinud tunnustavaid teenetemärke Soomelt ja Prantsusmaalt. Jungholz suri 26. nov 1925 Tallinnas, maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

Estonia teatri näitleja Paul Pinna on oma mälestustes Jungholzi iseloomustanud kui teatriteoreetikut, kes ikka kõrgemates sfäärides hõljus. Ka lavastajana oli Jungholzil selge arusaam, missugune näidendis kujutatav välja nägema peab, ta taotles oma lavastustes tegelaste psühholoogia ja neid ümbritseva olustiku täpset edasiandmist. Tema lavastuste nimekiri on pikk, olgu nimetatud W. Shakespeare’i „Othello” (1910), „Kuningas Lear” (1911) ja „Hamlet” (1913); A. Kitzbergi „Püve talus” (1911), „Tuulte pöörises” (1911) ja „Libahunt” (1915), E. Vilde „Tabamata ime” (1925), välisautoritelt G. Verdi „Aida” (1923), F. Schilleri „Wilhelm Tell” (1921), H. Ibseni „Rahvavaenlane” (1909), „Nora” (1904, 1910, 1914, 1916), „Hedda Gabler” (1914) jpm.

ALLIKAD
Eesti teatri biograafiline leksikon. Koost Kalju Haan, Heino Aassalu, Vilma Paalma; toim Kalju Haan, Reet Neimar, Mall Põldmäe, Mare Põldmäe jt. Tallinn, 2000. Lk 147–148.
Karin Kask, Teatritegijad, alustajad. Eesti teatrilugu ∞ – 1917. Tallinn, 1970.
Ants Lauter, Käidud teedelt. Mälestusi ja sõnavõtte. Koost Helvi Einas, Karin Kask, Lea Tormis. Tallinn, 1982.
Paul Pinna, Minu eluteater ja teatrielu 1884–1944. Tallinn, 1995.
Hugo Raudsepp, „Estonia” draamanäitleja kutselise teatri esimesil aastakümneil. – Teatrielu 1995. Tallinn, 1996. Lk 197–215.

Karl Jungholzi teosed e-kataloogis Ester

Pille-Riin Larm