Peeter Põld (1878-1930)

Eesti juhtivaid hariduskorraldajaid ja hariduselu edendajaid, rahvusliku kasvatusteadusliku mõtte kujundaja. Peeter Põllul oli silmapaistev roll riiklikus ja kohalikus poliitikas, karskusliikumises ja usuelu ideoloogina. Ta on esimese eestikeelse gümnaasiumi asutajaid ja juht 1908–1918, esimese eestikeelse pedagoogikaajakirja Kasvatus ja Teadus asutaja ning toimetaja, Eesti Vabariigi esimene haridusminister aastal 1918, eestikeelse ülikooli rajajaid, Tartu Ülikooli kuraator 1919–1925 ja prorektor.

Peeter Siegfried Nikolaus Põld sündis Jõhvi vallas Puru külas kooliõpetaja pojana, lõpetas Narva gümnaasiumi ja jätkas õpinguid Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas, mille lõpetas 1906. aastal kandidaadikraadiga. Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeskonnas lävis ta rahvusliku liikumise ideoloogide Jaan Tõnissoni, Villem Reimani, Oskar Kallase jpt, kujunedes mitte ainult nende mõttekaaslaseks, vaid ka aktiivseks tegutsejaks. Olles veendunud isikliku eeskuju mobiliseerivas jõus, võttis ta enda peale mitmed ühiskondlikud ülesanded, samuti langetas ta otsuse täiskarskuse kasuks.

Töötas 1904–1907 Postimehe toimetuses. Kui Vene valitsuse1906. aasta määrus lubas asutada rahvuskeelseid erakoole, tuli otsustada, milline kool asutada esimesena. Tartusse loodava kooli ühe asutajana kaitses Peeter Põld seisukohta, et esimene eesti keskkool peab olema tütarlastekool, sest emad määravad kodu meelsuse. 1908. aastal sai Põllust ENKSi Tütarlaste Gümnaasiumi direktor kümneks aastaks (aastani 1918). 1908. aasta talvel läks ta õppereisile Saksamaale ja Šveitsi, huvitudes nn lapsekesksest pedagoogikast. Reisil tutvus ta paljude ajastu juhtivate kasvatusteadlaste (F. W. Foerster, G. Kerschensteiner jt) ja nende vaadetega.

1917. aasta tegevusvabaduse tingimustes sai temast Õpetajate Liidu esimees, ta kuulus Maanõukogusse, seejärel kinnitati ta Eesti Vabariigi Ajutise valitsuse esimeseks haridusministriks. Ta astus vabatahtlikult Vabadussõtta, kuid kutsuti peagi tagasi, et usaldada talle eestikeelse ülikooli käivitamine. Peeter Põllu ülesandeks oli ülikooli muutmine eesti ülikooliks, andmata järele kiusatusele luua ühine Balti Ülikool jt analoogilistele projektidele. Peeter Põld oli Tartu Ülikooli kuraator aastani 1925, mil valiti rektor, seejärel jätkas ta prorektori ja pedagoogikaprofessorina. 1927. aastal valiti ta Tartu Ülikooli audoktoriks.

Veendunud kõlbelise isiksusena oli tal ühiskonnas suundanäitav osa: hariduselu organiseerimise kõrval suunas ta ka karskustööd. Kasvatuses pidas oluliseks lapse harmoonilist arengut, kõigi võimete väljaarendamist ja tugevat kõlbelist alust. Suri tüüfusesse 52 aasta vanuselt, maetud Tartu Pauluse kalmistule.

Teostest on olulisemad: “Jaan Tõnisson eesti rahvusliku mõtte arendajana“ (1928), “Tartu Ülikool 1918–1929 (1929), “Üldine kasvatusõpetus” (1932) ja “Eesti kooli ajalugu”(1933).

Peeter Põllu teosed e-kataloogis Ester

Rutt Hinrikus