Juhan Jaik (1899-1948)

„Juhan Jaik lõi maailma, kus on koos inimesed, hundid, karud, ja tondid, igaühel oma mured ja tegemised, aga ka rõõmud ja vigurid. [Tema] tondid on grotesksed, samas aga inimestele lähedased. Nad on osa Jaigi fantastilisest maailmast, tulvil müstilisi ja religioosseid uskumusi.“ Nõnda on iseloomustanud oma isa loomingut Juhan Jaigi tütar Ilo Jaik-Riedberg 2005. aastal ajalehele Postimees antud intervjuus. 21. sajandi alguskümnendit võibki pidada 1930. aastatel oma loomingu põhiosa avaldanud novellisti ja noorsookirjaniku naasmiseks eesti kirjandusväljale. Selle eest on hoolt kandnud kirjastus Canopus, avaldades mitmeid uustrükke, lastelood „Imede küla“ (2008) näiteks lausa käsikirjast. Käsikirja jäänud Jaigi mälestusteraamat „Tiroliana“ jõudis samuti esmakordselt trükki 1999 (Tallinna Tehnikaülikooli kirjastus) ja teises trükis juba Canopuse vahendusel 2004.

Tõsi, 1980. aastal avaldatud Edvin Hiedeli koostatud „Kaarnakivi“, valik Jaigi tondi- ja loomajuttudest, oli selleks ajaks juba märgi maha jätnud, kinnistades Jaigi eeskätt noorsookirjanikuna. Ühe omapäraseima novellistina ja ühtlasi eesti novelliklassikuna tutvustab Jaiki aga 1999. aastal kirjastuse Eesti Raamat „Novellivara“ sarjas ilmunud Jaigi novelliparemikku koondav „Käokübarad“.

Juhan Jaigi loominguta on võimatu ette kujutada võru kirjanduskultuuri. Folklorist Oskar Loorits on juba 1930. aastatel täheldanud Jaigi kohta, et tegemist on Võrumaa vaimsuse kandjaga. Semiootikust kirjanik Valdur Mikita on oma legendaarseks saanud teoses „Lingvistiline mets“ nimetanud Jaiki Eesti üheks nägemuslikuma mõttelennuga kirjanikuks.

Juhan Jaik sündis 13. jaanuaril (vkj 1. jaanuaril) 1899 Võrumaal Sänna mõisas puusepa ja toatüdruku pojana (Sänna külas veetis lapsepõlve ka Artur Adson), lõpetas Tsooru ministeeriumikooli 1913 ja asus elama Võrru, arreteeriti illegaalses noorteringis osalemise pärast ning saadeti asumisele Venemaale Volga-äärsetesse linnadesse. Naasnud Võrru 1917, arreteeriti ta mõne aja pärast (1918) uuesti, seekord bolševike poolt. Pärast lühiajalist vangistust võttis Jaik osa Vabadussõjast, õppis õhtukeskkoolis ja sõjakoolis. 1920. aastatel töötas Jaik ajakirjanikuna (Päevaleht, Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu, Postimees), 1936–1940 aga haridusministeeriumi nõunikuna. 1944. aastal põgenes Austriasse, sealt edasi 1945 Prantsusmaa kaudu Rootsi, kus elas Norrköpingi lähedal St. Malmis kuni surmani 10. detsembril 1948.

Jaik debüteeris luuletuskoguga „Rõuge kiriku kell“ (1924). Hiljem on ta kasutanud värssi ja riimitud proosat oma näidendites ja noorsooraamatutes. Väljapaistvamaks teoseks kujunesid aga „Võrumaa jutud“ (I osa 1924, II osa 1933, taastrükk 2008), mille esimese osa oli illustreerinud Eduard Viiralt. Otseselt noorsoole kirjutatud oli „Kaarnakivi“ (1931), millele järgnes Pombi-sari: „Pombi ja Üdsimärdi nõiad“ (1932), „Pombi ja esivanemate kuld“ (1934), „Pombi ja Siukuningas“ (1934).

Jaigi novellikogumiku „Käokübarad“ koostaja, kirjandusloolane Hilve Rebane on osutanud Jaigi juttude kaheplaanilisusele: talude realistlik argimiljöö, mida ümbritseb või millesse põimub fantastiline, põnevust taotlev vaimuelu – „tondipesa“, nagu seda kutsub rahvasuu. Jaigi elutunnetus põhineb Rebase hinnangul piibellikul valguse ja pimeduse vastandamisel, mis lõpeb headuse võiduga kurjuse üle, taevavägede ülevõimuga põrgu üle. Jaigi kujutamisviisile pole võõras ka grotesk, ent kirjelduses domineerivad pastelsed pooltoonid. Näiteks olgu toodud „Tondipesas“ jutu värsirütmilised isikustavad alguslaused: „On õhtuid imelikke suvel ja varasügisel, kui ilm unisilmil valmistub lühikesele ööle ning eha punetab, peatudes päikese voodi kohal, ja päike hakkab nihkuma ümber põhjakaare itta, et hommikul olla jälle omal kohal. On siis kõikjal soe ja tuuletu ning vareste kuri kraaksumine kajab merest mereni. Majaseinad ja künkad kumavad omalaadilisest helgist ja põrnikad veavad kogu taevaaluse tihedasti siidiniite täis. On nii kummaline selge hämarus.“

Kõige toimuva taustaks ongi niisiis kaunis Võrumaa loodus, aga mitte kui dekoratsioon, vaid osaline. „Laste nagu ka looduse ja armastuse kujutajana avaldub Jaigi lüüriline andelaad,“ märgib Rebane, sedastades Jaigi juttudes allusioone Selma Lagerlöfi loominguga. Jaigi müsteeriumile psühhoanalüütilisest vaatenurgast lähenenud kirjanik ja kirjandusteadlane Hasso Krull käsitleb Jaigi „tonte“ hallutsinatoorsete olenditena, kes sisse kodeeritud ning aina korduva käitumisega kehastavadki puhast tungi, tungi „kõige lõpuleviidumal, maniakaalsemal kujul“. Jaigi kaarnakivi kujutab aga endast psühhoanalüütilisest vaatenurgast lähenedes „iha mootorit“, millel on küllusesarvele omane (kornukoopiline) ja psühhedeelne võimekus. Jaigi „tondilood“ lülituvad sujuvalt rahvusvahelisse õudusjuttude kultuuri, sedastab Krull. Ja oma essees „Juhan Jaik. Vihmatark ja luudermikk“ (1999) tõdeb kirjanik ja filosoof Madis Kõiv, et „kõige jaigim Jaik on meile antud „Võrumaa juttudes“.

Tänapäeva vaatenurgast võiks öelda, et Juhan Jaigi (muinas)juttude müstika, ehkki pealispinnal tajutav lapsemeelsusena, ongi olemuselt märksa põhimõttelisem – see on sünkretistlik elukäsitus. Kujutatavas tegelikkuses on pidevalt kohal pärimus – nii kohalikud legendid kui ka kristlik mütoloogia. Jaigi pajatamisoskus laseb teda võrrelda Hans Christian Anderseniga. Nagu Andersen, üks suurimaid muinasjutuvestjaid, nii ka Jaik võis luua ka kõige väiksemast (anekdootlikust) loost terve muinasjutulise maailma.

Kirjandus

Hasso Krull. Tung ja iha: Juhan Jaigi muinasjutulised fantaasiad. – Keel ja Kirjandus, 1999, nr 9.

Madis Kõiv. Juhan Jaik. Vihmatark ja luudermikk. – Looming, 1999, nr 1–2.

Oskar Loorits. Juhan Jaik Võrumaa vaimsuse kehastajana. – Sõna, 1949, nr 1.

Helve Rebane. Juhan Jaigi novellistikast. – J. Jaik. Käokübarad. Eesti Raamat, 1999.

Rein Veidemann