Albert Kivikas (1898-1978)

Viljakas prosaist Albert Kivikas on eesti kirjandusajaloos leidnud omale püsiva koha romaaniga „Nimed marmortahvlil” (1936). Romaani põhjal kirjutas ta veel enne sõda koos August Annistiga draamaversiooni teatrilavadele. Romaan ja lavastus kõnelesid noortest meestest Eesti Vabadussõjas. Teos, mis oli läbi nõukogude okupatsiooni väga rangelt keelatud, muutus legendiks, omamoodi „keelatud kirjanduse” arhetüüpseks näiteks. 2002. aastal lavastas Elmo Nüganen romaani põhjal samanimelise filmi, mis on tänini enim vaatajaid kogunud Eesti film pärast Eesti taasiseseisvumist 1991.

Albert Kivikas on sündinud vaeses taluperes Viljandimaal Olustvere lähedal. Aastatel 1916.-1919. õppis Kivikas Tartus kommertskoolis ja läks koos teiste õppursõduritega Vabadussõtta. Pärast sõda õppis ta paar aastat Tartu ülikoolis ajalugu ja eesti kirjandust, kuid ei lõpetanud, vaid hakkas tegutsema literaadina. Kivikas oli üliõpilasseltsi Veljesto asutajaliige ja Eesti Kirjanikkude Liidu liige 1922. aastast. Toimetas lühikest aega Berliinis ajakirju Aeg ja Odamees, seejärel oli Tallinnas mitme ajalehe toimetuse liige. Saksa ajal, aastatel 1941-1944 oli Kivikas ajalehe Eesti Sõna peatoimetaja. 1944. aastal põgenes Kivikas koos perekonnaga Soome kaudu Rootsi, kus oli alguses juhutöödel nagu paljud pagulased ning hiljem Lundis arhiivitöötaja ja ajalehe Eesti Post toimetaja.

Kirjanduslikku tegevust alustas Kivikas väikeses futuristide rühmituses; skandaalse kuulsuse saavutas teosega „Lendavad sead” (1922). Ta on avaldanud novelle ja lühijutte ja saanud nendega tuntuks ka omaaegses Soomes.

Kivikas on kirjutanud eesti külaelust realistliku romaanisarja, mis koosneb teostest „Jüripäev” (1921), „Jaanipäev” (1924) ja „Mihklipäev” (1924). Neist esimese romaani töötas Kivikas ümber ja avaldas uue pealkirja all („Murrang”, 1925). Just see romaan on seni viimane uustrükk Albert Kivika loomingust, avaldatud sarjas „Eesti lugu” 2009. aastal.

Veel on Kivikas avaldanud jutustusi (näit. kogumik „Punane ja valge”, 1927) ning romaane (näit. „Vekslivõltsija” 1931). Kivikas on kogu aeg olnud ühiskondlikult aktiivne kirjanik, kes on alati olnud vaeste ja rõhutute poolel. Ta kuulus eluläheduslaste hulka, võttis osa ajalehe Kirjanduslik Orbiit väljaandmisest (1929-1931) ja kirjutas koguteoses „Põhjakaar”. Peateoses „Nimed marmortahvlil” (ajalehes Uus Eesti 1935, raamatuna 1936) püüdis Kivikas mõtestada rahvuslikkuse ja klassivastuolude vahekorda ning leida kompromissi sotsialismi ja rahvusluse vahel.

Paguluses avaldas Kivikas võtmeromaanidena „Nimed marmortahvlil” teise (1948), kolmanda (1951) ja neljanda (1954) osa, mis on ilmunud uustrükis ka taasiseseisvunud Eestis.

ALLIKAD
Herbert Salu, Albert Kivikas: lühimonograafia. Lund, 1971.

Albert Kivika teosed e-kataloogis Ester

Sirje Olesk