Õpetatud Eesti Selts (ÕES) (1838)

                

            


                                                    Eesti maa ja kultuuri uurimiseks mõeldud teadusliku seltsi Gelehrte Ehstnische Gesellschaft’i asutajateks on 19 ülikooli õppejõudu, haritlast ja pastorit. Seltsi mõtte algatavad Tartu arst F. R. Faehlmann, ülikooli anatoomiaprofessor A. Hueck ja eesti keele lektor D. H. Jürgenson. 1839 liitub seltsiga F. R. Kreutzwald. Seltsi eesmärk on teadmiste edendamine eestlaste keelest ja rahvaluulest, maa ajaloost ja olevikust. Uuritakse eesti keelt ja kirjandust, õpitakse tundma eestlastega asustatud alasid. Korraldatakse väljakaevamisi, uuritakse vanu matusepaiku ja arheoloogilisi leide, kirjeldatakse ja analüüsitakse vanu ajalooürikuid, uuritakse linnuste, losside, kloostrite ajalugu ning rahvaste põlvnemist, tegeldakse etnograafia ja rahvausundi küsimustega. Antakse välja saksakeelseid toimetisi, kus ilmuvad nt D. H. Jürgensoni eesti kirjanduse ajalugu (1843–1844), F. R. Faehlmanni muistendid (1840–1852) ja keeleteaduslikud uurimused (1843–1852), Kreutzwaldi koostatud Faehlmanni biograafia (1852) ning kõige tähtsama saavutusena saksa- ja eestikeelse rööptekstiga “Kalevipoeg” (1857–1861). Talurahva harimiseks antakse välja eestikeelset kalendrit ja raamatuid. See Eesti vanim tänini tegutsev selts töötab vaheaegadeta kuni 1950, taastatakse 1988.                        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal

    	        
            
            
            
            
            
            
            
            
            
                            
Grupeerimata (2)

        
    


    
Isikud (3)