Aleksander Aspel (1908-1975)

Eesti kirjandusteadlane, esseist ja tõlkija Aleksander Aspel on sündinud Mustvees, kuid tema lapsepõlve mängumaaks oli Alatskivi ümbrus. Kaotanud varakult õekese, kes suri seitsmeaastaselt raske haiguse tagajärjel, jäi Aleksander pere ainukeseks lapseks. Algkoolis käis Aspel Mustvees, gümnaasiumihariduse omandas Tallinnas Westholmi eragümnaasiumis. Sealt sai ta kaasa tugevad humanitaarsed teadmised, hea keelteoskuse ning selle kõrval ka peamised mõjutused sotsialistliku maailmavaate kujunemisel. Siit järgnes ka tema huvi Barbusse’i jt vasakpoolsete kirjanike teoste vastu. Aspeli esimene suunaja ja õpetaja nii esteetilistes ku ideelistes otsustustes oli Westholmi gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Nigol Andresen. Temaga jätkus Aspelil kontakt hiljemgi. 1926. a jätkas Aspel õpinguid Tartu ülikooli romaani filoloogia erialal. Järgnevad aastad (1928–1931) möödusid Aspeli elus tugevate vastasmõjude risttule all. Ta püüdis järjekindlalt ühendada oma ühiskondlikke ja esteetilisi huvisuundi. Sellesse perioodi mahuvad nii üliõpilasselts Veljesto esimeheks saamine ja Eest Kirjanduse Seltsi liikmeks astumine kui ka vasakpoolsete organisatsioonidega liitumine. Oluline oli Aspeli vaadete kujunemisel elulähedusliikumine. 1929. a otsustas rühm kirjanikke ja kirjandusteadlasi hakata välja andma ajalehte Kirjanduslik Orbiit. Ajaleht sündis vastukaaluks nooreestlaste ja siurulaste n-ö elukaugele estetistlikule ja individualistlikule hoiakule. Orbiitlik kirjandusarvustus taotles töörahvale määratud kirjanduse, elulähedase naturalistliku romaani prestiiži tõusu. Ajalehega oli seotud ka mitmeid veljestolasi (Mart Lepik, August Annist, Erni Hiir, Mihkel Jürna, Albert Kivikas, Oskar Loorits, Julius Mägiste, Juhan Sütiste, August Jakobson, Peet Vallak jt) Orbiitlaste hulka kutsuti ka Aspel, kuid tema tegevus jäi seal lühiajaliseks ning lõppes juba enne rühmituse sisekriise ja lehe sulgemist.

Ülikooliõpingute kõrval alustas Aspel 1930. aastate alguses aktiivset tõlketegevust (peamiselt majanduslikel põhjustel), tõlkides erinevaid populaarteaduslikke teoseid soome ja prantsuse keelest. 1929. a oli Aspel abiellunud õpingukaaslase, Helmi Preemiga ning 1934. aastal sündis perre tütar Rutt.

1934. aastal asus Aspel aga Prantsuse valitsuse stipendiaadina õppima Sorbonne’i ülikooli. Süvnemine prantsuse kultuuri ja kirjandusse andsid talle sedavõrd otsustavaid mõjutusi, et 1935. a tõi kaasa pöörde tema maailmavaates ja hoiakutes. Lihtsustatud eluläheduse asemele tuli vaimulähedus – see on opositsioon vaimse loiduse ja kanoniseeriva mõtteviisi vastu; ainult vaba ja reeglitest sõltumatu vaim suudab leida tõde. 1935. aastast kuulus ta Tartu Prantssu Teadusliku Instituudi juhatusse, 1936. aastast Eesti PEN-klubisse. Avatus humanistlikele väärtustele tuleb selgelt esile essees Õnn olla väike“, mis avaldati tähenduslikul ajajärgul, vahetult enne Eesti okupeerimist Nõukogude võimu poolt, 1940. a Veljesto albumis „Võim ja vaim“.

1937. aastal lõpetas Aspel ülikooli cum laude, omandas järgneval aastal ka magistrikraadi ning jätkas taas Tartu Ülikooli teadusliku stipendiaadina Prantsusmaal kavaga jätkata edaspidi romaani filoloogia professuuris Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus ka tema tõlkekultuuri tippteos „Valik prantsuse esseid“. Eesti kirjanduskriitikas on Aspel selle perioodi üks tuntumaid ja tunnustatuimaid esseiste Johannes Semperi kõrval (käsitlused „Tuglase novellisüsteem“, „Friedebert Tuglas stilistina“, „Lähtekohti Kreutzwaldi stiili iseloomustamiseks“). Aspel rikastas kaasaegset saksa kultuuriruumile orienteeritud ja vene formalistidest mõjutatud kirjandusvaatlust uue metoodilise lähenemise ja prantsuspärase humanistliku mõttekultuuriga. Pariisi-õpingute aastail lisandus tema esteetikasse Paul Valery ja Gaston Bachelardi õpilasena uus vaatepunkt, fenomenoloogiline lähenemine kirjandusele. Ülevaate Aspeli kirjanduskriitilisest töödest 1930. aastatel annab tema artiklite kogumik „Kirjad Pariisist“ (Eesti mõttelugu, 31. Koostanud Külliki Vulf. Tartu: Ilmamaa, 2000); samuti (kasutades nimeotsingut) veebileht http://www.kirjandusarhiiv.net/. Lähemat materjali Aspeli tegevuse kohta 1930. aastatel leiab Mart Orava käsitlusest (1992) „Sissejuhatus Aleksander Aspelisse. I– IV“. EKLA-s säilitatavast Aleksander Aspeli perekonnaarhiivist on avaldanud Orav ülevaateartikli (2011) „Otsekui maailm klaasseina taga…”.

Teise maailmasõja puhkemine Euroopas ja Prantsusmaa okupeerimine ei võimaldanud Aspelil enam kodumaale naasta. Aspeli õpingud jätkusid Sorbonne’i ülikool doktorantuuris, kraadi omandas ta 1946. a. Samal aastal abiellus ta prantslanna Paulène’iga. Õppejõutöö ootas Aspelit aga Ameerikas, Iowa ülikoolis. Sattunud pärast sõda Ameerikasse, kujune Aspelist seal üks väljapaistvamaid eesti kirjandusteadlasi. 1956. a sai ta Iowa ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse professoriks; 1960. aastatel süvenes Aspel alateadvusel põhinevasse loominguanalüüsi, prantsuse luulelise proosa rütmi- ja kujundiuurimisse.; kosmopoliitse kirjandusteadlasena oli ta külalisõppejõud nii Ameerika kui Prantsusmaa ülikoolides. Hinnatud ja populaarse õppejõuameti ja tegevuse eest prantsuse keele ja kirjanduse tutvustajana tunnustas Prantsuse valitsus Aspelit 1962. aastal Auleegioni medaliga. Iowa ülikooli luuletõlke workshop’ide põhjal koostas Aspel 1965. a ingliskeelse prantsuse luule antoloogia. Aspeli kolmekümnesse tööaastasse Iowas mahtus ka tegevus eest kirjanduskriitika alal – kaastööd ajakirjadele Mana, Tulimuld, World Literature Today/Books Abroad. Aspeli tegevusest Pariisis ja Iowas pakub Marek Tamme ülevaateartikkel (1998) “Pariis–Iowa City: Aleksander Aspeli võõrsiloleku aastad (1938–1975)”.

Mõjutatuna mitmetest 20. sajandi poliitilistest ja vaimsetest protsessidest, peegeldab Aspeli ulatuslik tegevus prantsuse kirjanduse tutvustaja ja tõlkijana ning mitmekülgse kirjandusteadlasena meil eesti frankofiilia arengu kõrval ka eesti kultuuri ja kirjanduselu mõjutanud suundumusi. Samuti on Aleksander Aspeli kirjanduslik teekond üks iseloomulikke näiteid meie haritlaskonna ja rahvuskultuuri saatusest Teise maailmasõja sündmuste käigus. Kuig pagulusse suundunud eest haritlastega suhtlemine ol siinpool samahästi ku keelatud, taastusid erialainimeste kontaktid vähehaaval siiski. Nii oli ka Aleksander Aspeli tegevus Kodu-Eesti kirjandusringkondadel üldjoontes tuttav. Samas Aspeli töid rahvusvahelise kirjandusteadlasena tuntakse Eestis siiski suhteliselt vähe.

Allikad:

Aspel, Aleksander 2000. Kirjad Pariisist. (Eesti mõttelugu 31.) Koostanud Külliki Vulf. Tartu: Ilmamaa.

Kangro, Bernard 1985. Aleksander Aspel, Ants Oras ja teised Kirjanduslikust Orbiidist: Kirju ja mälestusi asjaosalistelt. – Tulimuld, nr 4, lk 210–220.

Kurs, Ott 2009. Aleksander Aspel. – Ott Kurs. Elusid ja eluruume. Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 138–139.

Oras, Ants 1958. Tervituseks Aleksander Aspelile (tema 50-nda sünnipäeva puhul). – Mana, nr 4, lk 2–4.

Orav, Mart 1992. Sissejuhatus Aleksander Aspelisse. I– IV. – Akadeemia, nr 8–11, lk 1640–1672, 1822–1856, 2061–2096, 2386–2392.

Orav, Mart 2011. „Otsekui maailm klaasseina taga…”. Allikainest Aleksander Aspeli hiliseluloole. – Methis, nr 8, lk 162– 78.

Puhvel, Jaan 2007/1973. Neli kirjanduskriitika suurkuju 20. sajandi Eestis. – Jaan Puhvel. Võõraile võõrsil. Eesti- ja soomeainelisi esseid ja arvustusi. Tartu: Ilmamaa, lk 24–34.

Rannit, Aleksis 1958. Aleksander Aspeli esteetika ja humanism. – Mana, 1958, nr 4(3), lk 28–34.

Rapp, Jaan 2000. Aleksander Aspeli paindlikkus ja paindumatus. – Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. Ettekandeid ja artikleid 1999. Koostanud Marin Laak ja Sirje Olesk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 122–126.

Siirak, Erna 1968. Ruumi ja aja kaugusest Aleksander Aspelile mõeldes. – Looming, nr 6, lk 931–935.

Tamm, Marek 1998. Pariis–Iowa City: Aleksander Aspeli võõrsiloleku aastad (1938–1975). – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 467–477.

Vulf, Külliki 2000. Aleksander Aspel kirjanduslikul orbiidil. – Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. Ettekandeid ja artikleid 1999. Koostanud Marin Laak ja Sirje Olesk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 127–135.

Külliki Kuusk