Aira Kaal (1911-1988)

Luuletaja, prosaist ja publitsist Aira (kuni 1938. aastani Alma-Vilhelmine) Kaal sündis 7. novembril (vkj 25. oktoobril) 1911. aastal Saaremaal, Uuemõisa vallas Mui külas Tiidu talus paljulapselises peres. Ta õppis 1925–1930 Saaremaa Ühisgümnaasiumis. 1929. aastal sai ta Eesti Noorsoo Karskusliidu luulevõistlusel ergutusauhinna, äramärgitud luuletus ilmus noorsooajakirjas Kevadik. Luuletamine jätkus intensiivselt Tartus 1930. aastate keskel, kui Kaalust oli saanud 1930. aastal filosoofiateaduskonna üliõpilane. Tema kirjanduslikeks eeskujudeks olid toona R. M. Rilke, R. Tagore ja U. Masing. Boheemlikule Aira Kaalule on Masing pühendanud koguni luuletuse „Reet“ kogus „Udu Toonela jõelt“. Reet Uielu varjunime all ilmus 1939. aastal Kaalu esimene romaan „Mamma ja mina“. Aasta varem oli ta käsikirja saatnud Looduse romaanivõistlusele, see jäi aga auhinnata. Kaal ja Masing „olid Tartu saksikut akadeemilist seltskonda püüdnud šokeerida tavapärasest erinevalt riietudes, käest kinni käies ja ohjeldamatult uulitsal suitsetades (siis oli komme suitsetada kohvikuis ja mitte tänaval),“ on kaasaegsete mälestustele toetuvas essees „Uku Masing ja naised“ kirjutanud teoloog Raivo J. Raave.

1930. aastatel avaldas Kaal paarkümmend kirjanduskriitilist artiklit ja retsensiooni Üliõpilaslehes, Eesti Kirjanduses ja Loomingus. Kaalu esimeseks raamatuks sai aga tolleaegsetel psühholoogilistel ja sotsioloogilistel uurimustel põhinev essee „Mehe ja naise psühholoogiast“ (1936). Oma filosoofiaõpingutes keskendus Kaal I. Kanti ja G. W. F. Hegeli mõttesüsteemidele. Elu- ja ilmavaate kujunemise seisukohast osutus aga määravaks osavõtt marksistlikest õpiringidest Tartus. Ülikooli lõpetas Kaal 1940.

1938–1939 viibis Kaal inglise keele praktikal Londonis, kus teenis elatist majateenijana. Pöördeliseks Kaalu elus kujunes osavõtt inglise kommunistide miitingust, kus ta tutvus töölisperest pärit filoloogi Arthur Robert Hone’iga (1915–1972), kellega ta ka abiellus. 1939. aastal asuti elama Tartusse. 1940. aastal astus Aira Kaal EKP liikmeks ning töötas ajalehe Tartu Kommunist toimetuses, osaledes aktiivse propagandistina 1940. aasta võimupöördes. 1941–1944 oli Kaal sõjapaos, algul tagalas Volga ääres ja Tšeljabinskis, seejärel 1943. aastast Moskvas, kus töötas võõrkeelse kirjanduse kirjastuses. Kaal oli ka üks neist, kes asutasid samal aastal Moskvas Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu. See liit ei olnud August Jakobsoni sõnul enam kutseühendus, vaid võitlusorganisatsioon.

Aira Kaalu esimeseks luulekoguks saigi nõukogude plakatlikust retoorikast ja deklaratiivsusest pakatav „Ma ei anna relva käest“ (1945), millele järgnes samas vaimus „Võidurakett“ (1948) ja „Vaba kodumaa“ (1950). See oli ühtaegu aja- ja võitlusluule. Aastatel 1945–1950 oli Kaal Tartu Riikliku Ülikooli marksismi-leninismi kateedri õppejõud. Kirjandusteadlase Sirje Oleski asjaomasest ülevaatest „Neljakümnendad I: murrang kodumaal“ selgub, kuidas teravnesid kirjanike omavahelised vahekorrad okupeeritud Eestis 1940. aastate lõpus. 1949. aasta 28. jaanuaril oli keskajalehes Pravda ilmunud artikkel, milles süüdistati mitmeid Moskva teatrikriitikuid kosmopolitismis ja formalismis. Käivitunud stalinistliku nõiajahi, loovharitlastele keskendunud vaimse ja füüsilise terrori Eesti variant „Paljastagem lõplikult kodanlik-esteetilised antipatriootlikud teatrikriitikud“ ilmus märtsis 1949. „Paljastatavateks“ osutusid Rasmus Kangro-Pool, Karin Kask, Nigol Andresen, Paul Viiding jmt. Sama aasta suvel ilmus ühtaegu parteilises ajakirjas Bolševik ja ajakirjas Looming veel teinegi ründav kirjutis, Max Laossoni artikkel „Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest“, milles mõisteti hukka Nigol Andresen, Daniel Palgi, Johannes Semper, Friedebert Tuglas – literaadid, kes olevat valesti hinnanud senist eesti kirjandust ning kujutanuvat endast dekadente ja natsionaliste.

Sisevõitlusele viitab asjaolu, et süüdistatavateks osutusid 1940. aasta võimupöördes aktiivselt osalenud Nigol Andresen ja Johannes Semper. Laossonile sekundeeris ka Aira Kaal, kelle teoreetilisemat laadi kirjutis „Formalismi idealistlikud juured“ (Looming, 1950) oli siiski mitmekülgsema põhjendusega, möönab Olesk. Kaalu väitelgi olevat olnud kurja juureks dekadents kui „Andreseni pärand“, väära maailmavaadet esindasid Minni Nurme, Betti Alver, August Sang, Kersti Merilaas jt. Nagu mitmed teised juunikommunistid, nii sattus pärast kurikuulsat EK(b)P 1950. aasta märtsipleenumit ka Aira Kaal ise kahtlustatavate nimekirja ning heideti 1951 parteist välja. Kaalu parteilisus taastati 1955. 1980. aastal kirjutas Aira Kaal alla eesti haritlaste venestusvastasele „40 kirjale“. Kaalu kui „juunikommunisti“ allkirja pidas kirja alusteksti kirjutanud Jaan Kaplinski üheks väärtuslikumaks.

1950. aastate keskel leidis aset pööre Kaalu loomingulises käekirjas, mida kviteerib värsikogu „Meretuuled“ (1958). Valitsevaks on endiselt sotsiaalne hoiak, ent märgatav on lüüriliste ja filosoofiliste joonte tugevnemine. Kaalu luule kunstiväärtuslikkus rajaneb looduselamuste ning lüürilise mina elamuste vahendamisel. 1971. aastal ilmunud luulekogus „Pihlakad mere ääres“ näib Kaal end leidnud olevat just kodukoha, Saaremaa idaranniku looduse poetiseerimisel ning sellelt pinnalt lähtuvas inimeksistentsi mõtestamises (elujõu ülistamises). 1960. aastate algul hakkas Kaal avaldama kodukoha-ainelist lühiproosat, mida ongi hiljem iseloomustatud Kaalu eneseleidmisena. Võiks öelda, et Kaal lõi siin lausa omaette alažanri, filosoofilise lürismi, milles sujuvalt ühendatakse novelli, veste ja memuaari kirjutamistehnika. Laastudes portreteeritakse värvikaid karaktereid, meisterlikult vahetatakse vaatepunkte; oleviku ja mineviku seostes avanevad patriarhaalse loodusläheduse kaotused, aga ka meelerahu otsingud ning leidmine. Kaalu lühiproosa on kokku võetud kolme köitesse „Kodunurga laastud I–III“ (1966, 1970, 1978) ning sellega liituvasse proosakogusse „Seitse tõtt ja seitse valet“ (1986), mis pälvis ka Nõukogude Eesti riikliku kirjanduspreemia (J. Smuuli nimeline preemia).

Kaalu luuleparemiku hõlmab valikkogu „Saaks kord seda imet veel vaadata“ (1981). Selle kogu arvustuse raames Kaalu luuletajateed jälginud kirjanik ja kriitik Ene Mihkelson eristabki Kaalu loomingulises biograafias kahte poolt. Varasemale Kaalule polnud tähtis niivõrd eneseväljendus, kuivõrd vajadus sekkuda ühiskonda, seda ümber kujundada. Ehk teisisõnu, tähtsamaks on ta pidanud elutõde. Valikkogusse pole aga Kaal varasemat temaatilist ja deklaratiivset luulet võtnud, mis näitab, et oma elu teisel poolel pidas luuletaja ise väärtuslikumaks tunnetuslikku kriteeriumi. Isikulähedus on just see, mille pinnalt jõutakse millegi üldisema tõdemise ja siis ka väljendamiseni. „Aira Kaalu tõeliselt poeetilised ja tugevad luuletused on enamasti seotud iseenese elu ja koha filosoofilise ning tundmusliku äramääramisega looduselamuste kaudu või nende taustal,“ resümeerib Mihkelson, tunnistades, et „[n]ii hakkab Aira Kaalu valikkogu ise polemiseerima autori enda kunagise arvamusega luulest. Taotletud elutõest on aeg välja sõelunud selle, mis on ka kunstitõde.“

Aira Kaal suri Tartus 7. aprillil 1988.

Kirjandus

Eesti kirjanduse ajalugu. V köide, 1. raamat. (Peatoimetaja E. Sõgel). Eesti Raamat, 1987.

Sirje Kiin, Rein Ruutsoo, Andres Tarand. 40 kirja lugu. Olion, 1990.

Ene Mihkelson. Kirjanduse seletusi. Eesti Raamat, 1986.

Sirje Olesk. Neljakümnendad I: murrang kodumaal. Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. (Koostajad M. Laak, S. Olesk). Eesti Kirjandusmuuseum, 2000.

Raivo J. Raave. Uku Masing ja naised. – Eesti Ekspress 23. august 2007.

Rein Veidemann