Tõnu Sander (1868-1894)

                

            


                    Tõnu Sander sündis 14. dets 1868 Põltsamaa lähistel talurentniku pojana. Pärast Põltsamaa kihelkonnakooli lõpetamist õppis ta 1886–1889 Tartu II (vene) õpetajate seminaris. Selle lõpetamisel siirdus Peterburi, töötas sealse Mihkli koguduse vaestekooli õpetajana, hiljem sai tööd kirjutajana observatooriumis. Sander suri Peterburis 26-aastasena 16. juulil 1894 tuberkuloosi.



Algava venestussurve tingimustes astus Sander õpetajate seminaris koos koolikaaslase E. Peterson-Särgavaga välja eesti keele õiguste eest. Koolis tegutses salajane kirjandusring. Seminariõpilasena hakkas Sander materjale koguma ka eesti kirjandusloo, eriti vanema kirjanduse kohta. Sander jõudis lõpetada vaid oma eesti kirjandusloo esimese, rahvaluulet käsitleva osa, mis valmis juba 1891. aastaks, ent ei leidnud kirjastajat. Kirjandusloo teine osa pidi käsitlema eesti kunstluulet, ent käsikiri katkes autori varase surma tõttu 17. sajandi lõpu aegse kirjanduse peatükis. Küll aga jõudis Sander visandada oma nägemuse eesti kunstluule periodiseerimisest kuni oma kaasajani. Eesti kirjandusajaloo alguspunkti, "kosumise-aja algusena” nägi Sander F. R. Kreutzwaldi loomingut, varasemat perioodi nimetas ta „ettevalmistuse ajaks”. Pärast surma jäid Sanderi kirjandusloo käsikirjad mõnda aega kadunuks.



Sanderit võib pidada esimeseks eesti kirjandusloolaseks, ehkki ta töö jäi aastateks käsikirja. Esimese katse eesti kirjanduse kujunemist kirjeldada tegi D. H. Jürgenson teosega "Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur" (ilmus 1843-1844 ÕESi toimetiste kahes vihikus). Sanderi käsikirja esimese osa valmimisele eelnes vahetult J. Kunderi pooleli jäänud "Eesti kirjandus, koolile ja kodule" (1890), mis kirjeldab ainult eesti rahvaluulet ja 19. sajandi luuletajate loomingut. Esimene ulatuslikum trükis ilmunud eesti kirjanduslugu pärineb K. A. Hermannilt: "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898). Kuna aga Hermanni teoses puudus rahvaluule ülevaade ning kunstkirjanduse periodiseering ja käsitlus Sanderi omast tunduvalt erinesid, aitasid aitasid A. Jürgenstein ja E. Peterson-Särgava Sanderi taas leitud käsikirjad pealkirja „Eesti kirjanduse lugu” I ja II (1899, 1901) all kiirelt trükki toimetada. Teost on hiljemgi korduvalt välja antud (4. tr “Eesti kirjanduse lugu” I–II, 1920).



ALLIKAD:

Pille-Riin Larm, Ühest eesti kirjanduslugude painavast mõistest: epigonism. Keel ja Kirjandus, 2011, nr 4, lk 241–254. http://keeljakirjandus.eki.ee/241-254.pdf 

Toomas Liiv, Eesti kirjanduslugudest XIX sajandil. – Looming, 2003, nr 9, lk 1350-1360.

Bernhard Linde, Tõnu Sander. – Eesti Kirjandus, 1928, nr 6, lk 289–294.

Endel Nirk, Üks noor kirjandusloolane saab 100-aastaseks. – Keel ja Kirjandus, 1968, nr 12, lk 755–756.

Ernst Peterson, Eessõna ja T. Sanderi elulugu. – T. Sander, Eesti kirjanduse ajalugu. I. jagu: Rahva-luule. Jurjev (Tartu): K. Sööt’i trükk ja kirjastus, 1899, lk III–VII. 

[Ernst Peterson], Eessõna. – T. Sander, Eesti kirjanduse ajalugu. II. jagu: Kunstluule. (Eesti kunstkirjanduse algusest kuni Hornungini.) Jurjev (Tartu): K. Sööt’i trükk ja kirjastus, 1901, lk 3.



Tõnu Sanderi teosed e-kataloogis Ester

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal

    	        
            
            
            
            
            
            
            
            
            
                            
Grupeerimata (6)Vaata kõiki

        
    



    
Sündmused (1)