Johannes Voldemar Veski (1873-1968)

Johannes Voldemar Veski sündis 27. juunil 1873 (uue kalendri järgi) Tartumaal Kudina vallas peremehe pojana. Pärast küla- ja kihelkonnakooli lõpetamist õppis Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis, 1896 sooritas Narvas küpsuseksamid. Aastatel 1896–1899 õppis Veski Tartu ülikooli usu- ja loodusteaduskonnas, kuid ei lõpetanud kumbagi. Samal ajal töötas ta Treffneri gümnaasiumis õpetajana, lisaks oli seotud ajakirjade Lõbu ja Teadus ning Rahva Lõbu-leht toimetamise, samuti Tartu muusikaelu korraldamisega.

Aastatel 1900–1901 töötas Veski õpetajana Harkovis, 1901–1914 ajakirjanikuna Tallinnas (Teataja, Eesti Kodu jm). Alates 1906. aastast osales Veski Eestimaa Rahvahariduse Seltsi kirjandusosakonna töös, kus arutati kirjandus- ja keeleküsimusi. Aastatel 1908–1911 korraldati Veski algatusel eesti keele konverentse, kus fikseeriti mitmed kirjakeelt puudutavad otsuseid („Eesti kirjakeele reeglid”, 1912). Veski oli ka üks 1910. aasta laulupeo peakorraldajaid.

Naasnud 1914. aastal Tartusse, töötas Veski Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretärina (kuni aastani 1922) ning toimetas ajakirju Eesti Kirjandus (aastatel 1915–1934) ja Eesti Keel (aastatel 1936–1940). Samal ajal andis ta taas tunde Treffneri gümnaasiumis. Eesti Kirjandus kujunes Veski käe all kirjanduslooliste lühiuurimuste ja arvustuste peamiseks avaldamiskohaks.

1919. aastal sai Veskist Tartu ülikooli õppejõud. Ta jäi sellesse ametisse ka nõukogude perioodil (kuni aastani 1956). Aastal 1947 valiti Veski professoriks, aastatel 1946–1956 juhatas ta eesti keele kateedrit. Samal ajal juhatas Veski TA Keele ja Kirjanduse Instituudi sõnaraamatute ja õigekeelsuse sektorit (aastatel 1946–1956) ning oli Emakeele Seltsi esimees (aastatel 1946–1968).

Veski on valitud EKS-i ja Emakeele Seltsi auliikmeks, Tartu ülikooli audoktoriks, ta oli ENSV teeneline teadlane ja ENSV Teaduste Akadeemia akadeemik. Veski suri kõrges eas 28. märtsil 1968 ning on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Veski oli eesti kirjakeele arendamise keelekorraldusliku suuna rajaja ja olulisim edendaja, arvukate normingute esitaja ja ühtlustaja ning koostöös eriteadlastega suurim oskussõnavara looja. Tema keelekorralduse põhimõteteks olid otstarbekus, süsteemsus, traditsioonipärasus ja rahvakeelsus. Veski oli „Eesti õigekirjutuse sõnaraamatu” (1918) toimetaja. Peamiselt Veski koostatud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat” I–III (1925–1937) andis eesti kirjakeele põhilised normingud ja mõjutas Johannes Aaviku keeleuuenduste kõrvalejätmist. Veski osales ka „Suure õigekeelsus-sõnaraamatu” (1948–1951, jäi pooleli), „Vene-eesti sõnaraamatu” (1940–1947), keskkooliõpikute ning enam kui 30 sõnastiku koostamises, milles on fikseeritud üle 100 000 oskussõna. Veski enda sõnaloomingust on tuntud sõnad „kulles”, „sõltuma”, „kõnnumaa”, „väli”, „nulg”, „hulktahukas”, „taandareng” jm.

Veski sulest on ilmunud mälestusi Eduard Vilde, Anton Hansen Tammsaare, Oskar Lutsu jt kultuuritegelaste kohta. Ta alustas ka memuaaride kirjutamist, kuid postuumne „Mälestuste raamat” (1974) koostati peamiselt siiski tema meenutuste üleskirjutustest ja lindistustest.

Johannes Voldemar Veski nime kannab Tartu ülikooli peahoone auditoorium 139. Tema auks korraldab Emakeele Selts igal aastal Tartus Veski päeva konverentsi.

ALLIKAD:

Paul Ariste. Johannes Voldemar Veski. 27. juunil 100 aastat sünnist. – Keel ja Kirjandus 1973, nr 6, lk 321–323.

Tiiu Erelt. Eesti keelekorraldusliku mõtte kulg. Johannes Voldemar Veski. – Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 74–81.

Arnold Kask. Ülevaade J. V. Veski elust ja keelelisest tegevusest. – Johannes Voldemar Veski keelelisi töid. Tallinn, 1958, lk 277–300.

Jaak Põldmäe. „Kirjandusliku oskussõnastiku” saatusest ja sisust. – Keel ja Kirjandus, 1973, nr 6, lk 351–358.

Huno Rätsep. J. V. Veski ja tänapäev. – Keel ja Kirjandus 1973, nr 6, lk 366–368.

Aino Valmet. Veski, Johannes Voldemar. – Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat 2000, lk 658–659.

J. V. Veski teosed e-kataloogis Ester

Pille-Riin Larm