Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887)

Keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann sündis 18. märtsil 1805 Haapsalus saksa-rootsi päritolu kohtu- ja raekirjutaja pojana. Õppis Haapsalu kreiskoolis ja Tallinna kubermangugümnaasiumis, Tartu ülikooli õigusteaduskonnas 1824–1826. Õppis ülikooli pedagoogilis-filoloogilises seminaris vanu ja klassikalisi keeli, aga ka itaalia, inglise, araabia ja armeenia keelt ning saavutas polügloti maine juba üliõpilasena. Tema karjäär advokaadina ebaõnnestus. 1830 sooritas ta vanade keelte ülemõpetaja eksami ja oli 1830–1837 Lätis Miitavi (Jelgava) gümnaasiumis ja 1837–1857 Tallinna kubermangugümnaasiumi vanade keelte õpetaja. Tallinnas hakkas tegelema keeleteadusega ja Baltimaade floora uurimisega. Uurimistööd soome-ugri keelte alal tõid kaasa Wiedemanni valimise Peterburi TA kirjavahetajaliikmeks, hiljem erakorraliseks ja 1859 korraliseks akadeemikuks.

Eesti kultuurilukku on Wiedemann läinud kolme suurteosega eesti keele ja etnoloogia alal: 1869 ilmus eesti-saksa sõnaraamat (“Ehstnisch-Deutsches Wörterbuch”), mis sisaldab hulgaliselt rahvakeelset fraseoloogiat ja murdesõnavara ning on tänaseni üks suuremaid trükis ilmunud eesti sõnavarakogusid; 1875 eesti keele grammatika (“Grammatik der Ehstnischen Sprache...”) ja 1876 vanasõnu, kõnekäände, võrdlusi, mõistatusi, mängude kirjeldusi, uskumusi ja kombestikku sisaldav teos “Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten”.

Wiedemann suhtles eesti rahvusliku liikumise tegelastega, toetas “Kalevipoja” avaldamist ja levitamist, propageeris ühtset kirjaviisi ja redigeeris Piibli keelt. Peale eesti keele uurimise jätkas Wiedemann ka akadeemikuna teiste soome-ugri keelte uurimist, koostas grammatikaid, sõnaraamatuid, aitas mitmele soome-ugri rahvale soetada emakeelset kirjasõna. Ta oli Tartu ülikooli audoktor (1866) ja auliige (1880), samuti mitmete teaduslike seltside auliige. Wiedemann suri 17. dets 1887 Peterburis ja on sinna ka maetud.

F. J. Wiedemanni teosed e-kataloogis Ester

Kristi Metste