Johann Wolfgang Goethe (1749-1832)

                

            


                    Sündis 28. augustil Maini-äärses Frankfurdis Saksamaal. Tema isa oli õigusteaduste doktor, perekond oli väga vaimne ning noorel Goethel olid avarad võimalused arenguks. Ta õppis Leipzigi ja Strasbourgi ülikoolis õigusteadust, sõbrunes seal Herderiga, kellega koos sai „tormi ja tungi” liikumise juhiks, hiljem liitus selle liikumisega ka Schiller. 1775. aastal asus Goethe hertsog Karl Augusti kutsel Weimarisse elama. Goethe jaoks olid loominguliselt olulised tema reisid Itaaliasse (1786-1788 ja 1790 aastatel). Eelkõige just Goethe mõjul sai Weimar 19. sajandi alguses tähtsaks saksa kultuurielu keskuseks. 

Goethe looming algas kergete, anakreontiliste, elurõõmsate ja vormimeisterlike värssidega, mille motiivideks olid armastus ja looduse ilu („Nõmmeroosike“, „Ränduri öölaul“, ballaad „Metshaldjas“). Ülikooli lõpetamise järel alustas ta draamade kirjutamist. 1773. aastal valmis melodraama „Prometheus“, samal aastal ka draama „Götz von Berlingen“ (mille ainestikuks on talurahvasõda 16. sajandist; eesti keeles ilmunud 1947. ja 1983. aastal). 1774 avaldas Goethe omas ajas väga menuka ja mõjuka epistolaarse romaani „Noore Wertheri kannatused“, milles käsitles noort hukuni viivat armastust (e. k. 1926, 1987). Romaanis peegelduvad mõistetavalt ka kirjaniku enda elukogemused. Pärast Itaalias viibimist seadis Goethe endale eesmärgiks rahuliku, süveneva eluvaate, kõlbelise täiustumise ja harmoonia. 1787. aastal ilmus tragöödia „Egmont“, mis räägib Madalmaade vabadusvõitlusest Hispaania ülemvõimu vastu (e. k. 1924, 1983). 1789. aastal ilmus värsstragöödia „Iphigeneia Taurises“, mis oli põiming Trooja sõja muistendeist, Aischylose „Oresteiast“ ja Euripidese teose „Iphigeneia Aulises“ sü�ee töötlusest (e. k. 1983). Samal aastal ilmus ka värsstragöödia „Torquato Tasso“, mis räägib samanimelisest renessanss-poeedist, kelle traagika põhjuseks on tema eluvõõrad unistused ning võimetus mõõdukalt, harmooniliselt elada (e. k. 1983). Järgnesid luulesari „Rooma eleegiad“ (1790) ning „Reinuvader Rebane“ (1793), mis on keskaja loomaeepostel põhinev feodaalset ülekohut puudutav satiir. 1796. aastal valmis arenguromaan „Wilhelm Meisteri õpiaastad“ (I osa), 1797. aastal aga meisterlikud ballaadid „Korintose mõrsja“ ja „Nõiduse õpilane“. 1798. aastal nägi ilmavalgust idülliline eepos „Hermann ja Dorothe“, (e. k. 1880). 1809. aastal avaldati Goethe perekonnaromaan „Hingesugulased“, mis kujutab oma aja kohta uudselt keerukaid psühholoogilisi kokkupõrkeid. 1829. aastal sai järje arenguromaan „Wilhelm Meisteri rännuaastad“ (II osa). Goethe peateos ilmus siis, kui kirjanik oli 59-aastane, selleks on värsstragöödia „Faust“. Teose teema on pärit keskaegsest doktor Faustuse legendist, Fausti kujutatakse uusaja teadmis- ja tunnetusjanus inimesena, kes pärast isikliku õnne otsinguid leiab rahulduse töös inimkonna heaks. „Fausti” teine osa ilmus 1832. aastal. 

Autobiograafilises-mõtisklevas teoses „Minu elust. Luule ja tõde“ (1811-1814), kajastab Goethe oma elulugu ja humanistliku maailmavaate põhiseisukohti. Oma hilislüürika, armastus- ja mõtteluule kogus Goethe kogumikku „Lääne-Ida diivan“ (1819). Lisaks kirjutas Goethe palju luulet ning artikleid kunsti- ja kirjandusküsimustest. Ta oli ka omas ajas väljapaistev loodusteadlane ja filosoof, kelle filosoofilised tõekspidamised kujunesid peamiselt Spinoza, Aristotelese ja uusplatonismi mõjul. 



ALLIKAD

J. Talvet, Romantiline luule. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 34–37. 



Jaak Tomberg

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal

    	        
                    
                
Portreed (2)

        
                    
            
            
            
            
            
            
            
            
                            
Grupeerimata (3)

        
    



    
Sündmused (2)