Friedrich Schiller (1759-1805)

                

            


                    Friedrich Schiller oli saksa kirjanik, kes sündis Marbachis, Stuttgardi lähedal sõjaväearsti perekonnas. Ta õppis valitseva hertsogi Karl Eugeni käsul sõjaväeakadeemias õigus- ja arstiteadust, kuid kuna hertsog keelas tal kirjandusega tegelemise, põgenes Schiller 1782. aastal Mannheimi. Seal hakkas ta teatris tööle dramaturgi ja kutselise kirjanikuna. 1787. aastal asus Schiller elama Weimarisse, kus sõbrunes Goethega, kellega koos andis välja ajakirju „Horen“ (1795–97) ja „Musenalmanach“ (1797–1800). Temast sai valgustuslikel ideeel põhineva „tormi ja tungi” liikumise põhiautor, kelle teostel oli suur mõju omaaegsele eesti kirjandusele. Schiller jätkas ka Weimaris teatri-alast tööd, kirjutas „tormi ja tungi“ draamasid: „Röövlid“ (1781, e. k. 1898, 1960), „Fiesco vandenõu Genuas“ (1783, e. k. 1959), „Salakavalus ja armastus“ (1784, eesti k 1949, 1959). 1787. aastal avaldas humanistliku ja vormitäiusliku ideedraama „Don Carlos“ (e. k. 1959), mis tähistab ka „tormi ja tungi“ asendumist nn. klassikaperioodiga. Veel draamasid: „Wallenstein“ (1798–1799), „Maria Stuart“(1800), „Orléans`i neitsi“ (1801, e. k. 1912), „Messiina pruut“(1803), „Wilhelm Tell“, (1804, e. k. 1923, 1979), „Demetrius“ (lõpetamata). Need käsitlevad kõik üksikisiku vaatepunktist ajaloo murranguid ja pöördepunkte. 

     

Schilleri luule ülistab armastust, vabadust ja vendlust (nt „Ood rõõmule“ 1785); tema loomingus saavutas täiuse saksa ballaad (nt „Sukelduja“, „Kinnas“, „Ibykose kured“). Schiller on kirjutanud ka teaduslikke töid, millest olulisemad on ajaloouurimus „Kolmekümneaastase sõja ajalugu“ ning esteetikauurimused „Traagilisest kunstist“, „Graatsiast ja väärikusest“, „Kirjad inimese esteetilisest kasvatusest“, „Esseesid“. Schilleri looming protesteerib rõhumise ja orjastamise vastu, see on humanistlik ja vormitäiuslik. 



Jaak Tomberg