George Byron (1788-1824)

                

            


                    
Lord George Gordon Byron oli inglise luuletaja, üks romantismi suurimaid esindajaid. Ta kasvas üles Londonis ema hoole all, sest armeekaptenist isa oli perekonna maha jätnud. Õppis Harrow’ ja Cambridge`i ülikoolis. Tundis ladina ja kreeka keelt, millest tegi luuletõlkeid. Tema loomingus on palju antiikmütoloogiast tuletatud kujundeid. Esikkogule „Jõudeaja tunnid“ (1807) sai osaks terav kriitika. Seal leiduvas luuletuses „Laps olla muretuna veel“ meenutab luuletaja oma lapsepõlve Šotimaa looduse keskel. Loodus ja vabadus samastuvad ning vastanduvad seltskonnale, põlastusväärsele seisuslikule ühiskonnale. Ka armastusel ja sõprusel lasub kaduviku sünge vari, nii sugeneb temasse maailmavalu. 

     

Samas ilmub Byroni lüürilise luule kõrvale humoorikas-pilklik irooniline luule. Tema satiirikuanne ilmub poeemis „Inglise bardid ja šoti lüürikud“. Byron mässas küll oma eelkäijate kirjandusmaitse vastu, kuid samas ei hüljanud traditsioone. Ta hindas eelkõige Miltonit, Drydenit, Pope`i, pilkas aga Scotti, Southey`d, Wordsworthi ja Coleridge`i. 1809–1811 reisis Byron vahemeremaades, kuulsuse tõigi talle poeetilise reisimärkmiku „Childe Haroldi palverännak“ I ja II laulu ilmumine 1812. aastal. Kangelast Childe Haroldit kirjeldatakse kui elupõletajakogemusega, inglise seltskonnaelus pettunud, salapärast ja endassetõmbunud aadlinoorukit. Byron pöörab „Childe Haroldi palverännakus“ siiski rohkem tähelepanu sündmustele kui kangelasele. Teos osutus menukaks eelkõige tänu selles sisalduvatele tolleaegsete ühiskondlik-poliitiliste sündmuste üldistustele. 1812. aasta kevadel esines Lord Byron Ülemkojas kahe kõnega iiri usuvabaduse ja ludiitide kaitseks. 1813–1816 valmisid Byronil nn idamaised poeemid, milles armuintriig põimub türanniavastase võitlusega, neis kujuneb selgelt mässumeelne, pettunud ja üksildane baironlik kangelane (nt „Gjaur“ 1813, „Korsaar“ 1814, „Lara“ 1814, „Mazepa“ 1818). Byroni põlglik suhtumine moraalitavadesse sundisid teda 1816. aastal Inglismaalt lahkuma, ta asus elama Itaaliasse ja võttis seal osa karbonaaride liikumisest. Luuleteoseid: „Dante ennustus“ (1821), „Kohtunägemus“ (1822), „Pronksiaeg“ (1822), „Chilloni vang (1816), Draamasid: „Marino Faliero“ (1821), „Kaks Foscarit“ (1822), „Manfred“, (1817), „Kain“ (1821). Byroni elu lõpu poole loodud teostes asendub romantism realismiga. Realism avaldub juba humoreskis „Beppo“ (1818) ning Byroni peateoses „Don Juan“ 1819-24). Byron suri Kreekas, kus oli vabadusvõitluses türklaste vastu, malaariasse. Tema huvitaval ja vastuolulisel isiksusel oli tema eluajal suur mõju. 



ALLIKAD

J. Talvet, Romantiline luule. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 20–28. 

 

Jaak Tomberg




                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal

    	        
                    
                
Portreed (1)

        
                    
            
            
            
            
            
            
            
            
                    



    
Sündmused (3)