Giuseppe Verdi (1813-1901)

                

            


                    Giuseppe Verdi oli itaalia helilooja, kes õppis muusikat 1832-35 V. Lavigna juures. Alates 1836 aastast korraldas Verdi Busseto linnakeses kontserte, esines dirigendina ning elas aastast 1839 põhiliselt Milanos. 

     

Verdi on peamiselt tuntud ooperiloojana, tema 26 ooperist sai esimesena tuntuks ajaloolis-heroiline „Nabucco“ (1842, e. l. 1996), järgnesid „Lombardlased esimeses ristisõjas“ (1843), „Ernani“ (1844), „Attila“ (1846, e. l. 1976), „Macbeth“ (1847) ja „legnano lahing“ (1849). Realistlikes oopereis „Luisa Miller“ (1849, e. l. 1981), „Rigoletto“ (1851, e. l. 1922, 1991), „Trubaduur“ (1853, e. l. 1926, 1967) ja „Traviata“ (1853, e. l. 1916, 1993) on kesksel kohal enamasti lihtsate inimeste elamused ja tunded. Prantsuse suurele ooperile on lähedased romantilis-ajaloolised „Sitsiilia verepulm“ (1855), „Simone Boccanegra“ (1857), „maskiball“ (1859, e. l. 1928, 1985), „Saatuse võim“ (1862) ning mõneti ka inkvisitsiooni ja monarhismivastane „Don Carlos“ (1867, e. l. 1929, 1994). 19. sajandi realistliku ooperi tipud on heroilis-lüüriline „Aida“ (1871, e. l. 1923, 1964) ja muusikat täiuslikult tegevustikuga ning sõna ja kantileeni deklamatsioonilisusega ühendav „Othello“ (1887, e. l. 1929, 1963). Verdi ainsad koomilised ooperid on „Kuningas üheks päevaks“ (1840, e. l. 1992) ja opera buffa`t muusikalise draamaga seostav „Falstaff“ (1892). 

     

Verdi avardas ooperit, rikastas selle orkestripartiid ning taotles muusika ja draama sünteesi. Kirjutanud ka „reekviemi“ (1874), keelpillikvarteti e-moll (1873), kantaate, vaimulikke teoseid (sh. „Te Deum“, 1896, „Stabat Mater“, 1897), hümne ja laule. Tema teostele on omane tihe seos rahvamuusikaga, nõtke ja väljendusrikas meloodia, retsitatiivide erakordne peenekoelisus ning julge meloodia. 



Jaak Tomberg