10
20
30
40
50
60
70
80
90
100
110
120
130
140
150
160
170
180
190
200
210
220
230
240
250
260
270
280
290
300
310
320
330
340
350
360
370
380
390
400
410
420
430
440
450
460
470
480
490
500
510
520
530
540
550
560
570
580
590
600
610
620
630
640
650
660
670
680
690
700
710
720
730
740
750
760
Juba hommikune puna,
Koidu ettekuulutaja,
Taeva palgeid palistamas;
Juba sirendavad tähed
Koidu piirdel kahvatamas;
Ju ehk laulis Looja kukke
Uue päeva ukse suussa,
Kõõruteli Taadi kana
Valguse õue väraval.
Kalevipoeg, kangelane,
Vetevooge veeretusel,
Laia lainte langutusel
Ujub Soome ranna poole.
Tugev käsi lõhkus laineid,
Peksis laineid merepinnal;
Kiigutava vetekätki
Veereteli virka meesta,
Usinada ujujada
Langevate lainte turjal
Kaugemalle põhja poole,
Kaljuranna kallastelle.
Koidu heledama kuma
Paneb merda punetama,
Mere laineid lõkendama.
Juba paistab kauge′elta
Soome kaljukünklik randa,
Kerkib ikka kõrgemalle
Silmavaatel seisemaie.
Tugev käsi lõhkus laineid,
Peksis laineid merepinnal;
Kiigutava vetekätki
Veereteli virka meesta,
Usinada ujujada
Langevate lainte turjal
Kaugemalle kalda poole.
Ja kui päeva luues valgus
Koidu pihust lahti pääses,
Teretelles terasida
Taevast hakkas külvamaie,
Mis kui litrid merepinnal,
Siidilindid lainetella
Vesineidu ehitavad,
Jõudis Kalevite poega,
Kangelaste kasvandikku,
Soome ranna kalda′alle.
Istus väsind vennikene
Kõrge kaljurünka peale
Veteveerul vintsund liikmeid
Natukene puhkamaie;
Istus kaljurünka peale
Väsind keha karastama
Hommikuse tuule õhul,
Vete lainete vilulla,
Istus maha kalju peale
Tülpind rammu toetama
Jahutava kaste jälil,
Mere karastaval aurul.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli paadi randa jätnud,
Lodjakese ahelaga
Kalju külge kütkendanud,
Et ei lainte mängimine,
Kõrgemate kõikumine,
Marutuule mässamine
Lootsikuda ei lõhuksi.
Laululinnud lustikeelil
Tõusnud päikest teretama.
Juba lõoke lõõritelles
Tallab kerget tuuleteeda,
Ööbik hõiskab lepikusta,
Kägu kukub kuusikusta,
Teised lauljad tammikusta:
Laulid tänulugusida
Vanaisale iluksi,
Taara-taadile auksi.
Muud ei looma lagedalla,
Laial kaljulisel kaldal
Kusagil ei liikumassa
Ega rahva rändamista,
Inimeste jälgesida
Kusagilt ei paistnud silma.
Metsad, mäed ja nurmekesed
Uinusivad koiduunda
Uue päeva palistusel.
Kalevipoeg tõstis silma,
Saatis vaateid kaugemalle:
Kas ehk kuskil jälge märki,
Jälge märki, tunnistähte
Soome tuuslarist võiks saada?
Aga silma ulatusel
Midagi ei tähte tunda
Ega leida märkisida.
Vaikne hommikune rahu
Kattis maada, kattis merda,
Kattis rahva perekonda
Kaitseliku tiiva alla.
Kalevipoeg, kangelane,
Puhkas puhu väsind keha,
Laskis tuku laugudelle
Tunnikeseks aset võtta.
Seni päevakese paiste,
Tahendelles tuulehoogu
Märgi riideid kuivatasid.
Une kiir ei annud aega
Päeva tera palistusel
Unenägu sünnitada.
Kalevite kallim poega!
Seni kui sa selilie
Kaljukünkal koiduunda
Lased kiirelt laugudelle,
Vaatab laulik vaimusilmil
Sinu teede käikisida,
Radasida Soome rannas.
Rahupalgeil paistab päike
Kaljukünkal magajada;
Aga maru möllamised,
Tuulehooge tuiskamised
Kipuvad ju kiireil kannul
Õnnepäikest kustutama.
Äike astub ähvardelles,
Pikker viskab pilvest välku
Tuliteral sinu teele.
Sõjariistad ragisevad,
Tüli kärin tõuseb tuulde,
Veri valguneb murulla -
Leinanuttu lepikussa:
Mõrtsukas mõõga peremees.
Puhka väsind keha, poega!
Lauliku tiivad lendavad
Nii kui päike taeva servas
Ilupaistel kõrgemalle,
Läevad teiste luhtadelle.
Kui nüüd saare taadikene,
Saare hella eidekene
Lainetest ei tütart leidnud,
Kuulsivad nad lapse laulu,
Tütre varju tuikamista,
Kadund kana kõõrutusta:
Siisap jätsid otsimise,
Läksid kurtessa koduje,
Läksid tamme vaatamaie,
Kuuske koplis katsumaie.
Võtsid tamme vainiulta,
Suure tamme, laiad oksad,
Viisid tamme õue alla,
Kandsid kiige ligidalle,
Kus oli enne tütar noori
Õhtu ilul õõtsutanud;
Istutasid tütre iluks,
Kadund kana mälestuseks:
"Kasva, tammi, kõrge′eksi,
Lahutele latva laia,
Puista oksi pilvedeni!"
Võtsid kuuse koppelista,
Suure kuuse, laiad oksad,
Kandsid kuuse õue alla,
Viisid kiige ligidalle,
Kus oli enne tütar noori
Õhtu ilul õõtsutanud;
Istutasid kiigesamba
Ligidalle kena kuuse,
Tütre iluks tõusemaie,
Kadund kana mälestuseks.
"Kasva, kuuski, jõua, kuuski,
Kasva, kuuski, kõrge′eksi,
Lahutele latva laia,
Puista oksi pilvedeni!"
Kui oli tammi istutatud,
Kuuski pandud kasvamaie,
Kiige juurde kerkimaie:
Ühte samba ilus kuuski,
Teise samba tugev tammi,
Siisap läks taati tubaje,
Eit aga salakamberie
Kotkamuna vaatamaie,
Mis seal raudakübarasse
Oli pandud haudumaie.
Raudakübar seisis külma,
Muna külma kübarassa:
Muna ei haudund haudujata,
Pesa ei pealeistujata.
Eit pani muna päeva kätte,
Päeva paistel haudumaie,
Haudus öösel ise muna,
Kotkamuna soojas kaisus.
Taat läks tamme vaatamaie,
Eit läks kuuske katsumaie.
Tammi tõusis, kuuski kerkis,
Tammi tõusis sada sülda,
Kuuski kasvas kümme sülda.
Läksid siis ühes koduje,
Taat aga salakelderie;
Taat läks kala vaatamaie,
Mis seal hõbekausis kasvas.
Taati kurtes kõnelema:
"Oli mul õunake ilusa,
Oli mul marjuke magusa,
Eha poolt heledakene,
Koidu poolt kumedakene,
Päeva poolt punasekene.
Õunake kukkus meresse,
Marjuke langes lainesse.
Läksin õuna otsimaie,
Marja merest noppimaie,
Läksin põlvini meresse,
Kaelani kalakudusse.
Mis mul põlvi puutunekse?
Kala mul põlvi puutunekse.
Mis sest kalast nüüd võib saada?"
Kala mõistis, kostis vastu,
Hõbekausista häälitses:
"Lase kala lainetesse,
Merre jälle mängimaie;
Mul on isa, mul on ema,
Viis veel venda jäid koduje,
Hulk veel teisi õdesida,
Kalsoomus-piigasida."
Taat viis kala kalda′alle,
Laskis lahti lainetesse,
Läks siis tamme vaatamaie,
Kena kuuske katsumaie.
Tammi tõusis, kuuski kerkis,
Tammi tõusis taeva′asse,
Kuuski kasvas pilvedesse,
Ladvad taevast lõhkumassa,
Oksad pilvi pillutamas.
Munast kasvas kotkapoega,
Tõusis tugev linnukene.
Eit pani kambri kasvamaie.
Kotkas pääses kamberista,
Lendas kohe kauge′elle.
Läksid tamme vaatamaie.
Tamm tahab tõusta taeva′asse,
Oksad pilveje pugeda;
Tamm tahab taevasta jagada,
Oksad pilvi pillutada.
Taat läks tarka otsimaie,
Tugevada tingimaie,
Kes see tamme maha raiuks,
Suure tamme, laiad oksad.
Eit läks alla heinamaale.
Eit läks loogu võttemaie,
Riismeid kokku riisumaie,
Reha kuldane käessa,
Varsi vaskine järella,
Hõbedased rehapulgad,
Võrud kuldased küljessa.
Võttis kaare, võttis kaksi,
Hakkas kolmat võttemaie;
Mis ta leidis kaare alta?
Leidis kotka kaare alta.
See′ p see kodu kasvand kotkas,
Päeval hautud päevapoega,
Öösel hautud eidepoega.
Eit viis kotka koduje,
Pani köide kamberie.
Mis seal kotka tiiva alla?
Mees on kotka tiiva alla;
Mehikese kõrgus kandis
Kahe vaksa vääriliseks.
Mis seal mehe kaendelassa?
Kirves mehe kaendelassa.
Kalevipoeg, hella venda,
Tahtsid aga tunnikese
Tukul lasta laugusida,
Tahtsid pisut puhatessa
Koiduunda keerutada;
Aga väsimuse võimus
Võitnud ettevõttemised,
Kütkendanud kangelase.
Puhkasid sa terve päeva,
Uinusid pika öö pimeda,
Tükike veel teista päeva.
Teisel päeval pärast koitu -
Päike võis ju paari sülda
Koidu rinnalt kõrgenenud
Merepinnal paistmas olla -,
Sealap ärkas une paelust
Kalevipoeg, kangelane.
Polnud mehel enam mahti,
Pikemada puhkamista.
Kiustesammul kihutelles
Ruttas Kalevite poega
Kaugemalle kõndimaie.
Tõttas mööda võõrast teeda,
Rannast mööda radasida
Maade poole marssimaie;
Tõttas mööda mägesida,
Mööda kaljukünkaida,
Mööda aru, orgusida,
Üle laiu lagedaida,
Piki metsi paksusida,
Läbi lausa laanesida,
Kuristiku kaldaid mööda
Kaugemalle kaljumaale.
Kalevipoeg, kangelane,
Kiirusteli sammu käiki:
Kas ehk eide jälgesida,
Armsa ema astemeida
Kaste murul′ kasvatanud?
Juba päeva jõude′essa
Keskhommikust kõrgemalle
Lendas noore lõuna poole,
Palav pihta virutamas,
Sunnib nahka suitsemaie.
Kiustesammul kihutelles
Püüab Kalevite poega
Mööda kõrgeid mägesida,
Mööda kaljukünkaida
Kaugemalle Soome poole;
Palav pihta virutamas,
Sunnib nahka suitsemaie.
Aga tuuslar, tuuletarka,
Siiski silmal nägemata,
Ega kuskil ema jälgi
Kaste keerul kasvamassa.
Kalevipoeg, kangelane,
Mõtles mõtteid mitutpidi:
Kuidas röövli radasida,
Armsa eide jälgesida
Pikemalt saaks leidemaie?
Kuidas eite varga küüsist
Hõlpsamalt saaks päästemaie?
Kiustesammul kihutelles
Püüab Kalevite poega
Mööda aru, orgusida,
Üle laiu lagedaida
Kaugemalle kaljumaale.
Palav pihta virutamas,
Sunnib nahka suitsemaie.
Kalevipoeg, kangelane,
Ronib kõrget kallast mööda
Ühtepuhku ülespidi:
Kas ehk mäe harja pealta
Kaugemalle silmad kandvad?
Silmi mäelta sirutelles,
Vaatamista venitelles
Nägi Kalevite poega
Laia kuristiku kõrval
Kena orgu haljendamas;
Metsasalga serva ääres
Seisis tuuletarga talu,
Varga varjuline urgas,
Röövelküünte redupaika.
Kiustesammul kihutelles
Ruttab Kalevite poega
Ligemalle oru poole,
Kuni vainu vastu jõuab,
Õuevärav silma paistab.
Kalevite kallim poega
Vaatab, sammu kinnitelles,
Vainult üle väravasta
Tuuletarga õue peale.
Hooned ümberringi õue
Tunnistasid nõukat talu.
Murul toa ligi magas
Leiba luusse laskemisel
Soome tuuslar, tuuletarka.
Vainu ääres koplit varjas
Kena tammemetsakene.
Kalevipoeg astub kopli,
Kisub tüvekama tamme,
Kisub tamme juurte tükkis
Maasta ülesse malgaksi;
Laastab oksad kõik laiemad,
Puistab küljest kõik peenemad,
Jätab kisud kitkumata,
Oksakännud katkumata,
Jätab jämedamad juured
Nuia kombel vembla otsa,
Võtab hudja latvapidi
Vahva kätte valuriistaks,
Miska varast vemmeldada,
Eide röövlit rooseldada! -
Kalevipoeg, kangelane,
Astub kiirelt üle vainu
Ruttes õue ligemalle;
Tema raske raudasammu
Paneb kaugelt murupinda,
Maada kõigul müdisema,
Mäed ja orud vabisema.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Ärkab une ummistusest,
Pääseb magamise paelust,
Arvab äikest ähvardavat,
Kõue kaugelt müristavat,
Arvab Pikset pilvedessa
Raudavankril sõitevada.
Silmi lahti sirutelles,
Laugusida laiendelles
Näeb ta vaenlast väravassa:
Kes see õue kõigutanud,
Murupinda kiigutanud.
Unest ärgand mehikene,
Tuuslar-taat ei saanud mahti
Enam pakku põgeneda,
Redu-urka varju minna
Ega aega tuule tiival
Tuulispeana pääseneda.
Kalevipoeg, kangelane,
Astub praegu õue peale,
Vemmal käessa vihisedes,
Vaatab silmsi varga peale.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Kibedamas kitsikuses
Puistab sulgi pihutäie
Põuest tuulde pöörlemaie,
Puhub udusulgesida
Laialisti lendamaie,
Tuule tiivul tantsimaie,
Õhu õlul keerlemaie!
Puhub tuulde võimusõnu,
Sunnib rammusõnasida
Nõia lapsi elustama.
Sortsisõna sunnitusel,
Tuuletarga toimetusel
Teeb ta sulgist sõjalasi.
Silmapilgu sünnitusest
Tuiskasivad tuuletiivad
Rahepilve pillutusel
Hobuse- ja jalaväge
Sadadella sõudemaie,
Tuhandella tuikumaie
Abilisteks tuuslarille.
Sortsi sõjalaste parved,
Õhust sünnitatud loomad,
Tuuletarga tugilased,
Veeresivad vainiulle,
Tulid tungil õue peale,
Langesid kui laanemetsa
Kaleville kaela peale.
Nii kui sääsed õhtu ilul,
Pihulased eha piirdel,
Peret heites mesilased,
Püüdsid tuuletarga poisid
Paksu pilve paisutusel,
Vihmapilve veeretusel
Kallist Kalevite poega,
Taaralaste tammekesta
Lausa ära lämmatada.
Kalevite kallim poega
Oli valmis vastu võtma;
Agar mõistus arvamassa,
Silma osav sihtimassa,
Käsi võimas virutamas!
Võtab vembla vahva kätte,
Tamme tugevasse pihku,
Tõttab tung′ jaid tonkimaie,
Vaenlasi vemmeldama,
Sõjalasi sugemaie,
Külalisi kolkimaie!
Annab tulda tulijaile,
Soomust sortsi sõpradelle,
Rooska nõia rüütlitelle,
Sõnul sünnitud seltsile.
Paiskab rooska pajatelles,
Viskab vemmalt ja sõneleb:
"Ei ma karda kurja karja,
Sortsilase sellisida,
Tuulest toodud tontisida,
Sõnul soetud sõjalasi
Ega põrgu perekonda,
Vanapoisi vägivalda;
Ei ma karda kangemaida
Ega kohku kõrgemaida!
Raasuke mul isa rammu,
Pisut võimu ema piimast,
Järguke mul enda jõudu,
Kasvupõlve pärandusta!" -
Kuhu kangelane Kalev
Kogemata annab vopsu,
Rabab matsu raskemasti,
Sinna suigub mees ja hobu.
Kuhu tema viis ehk viskab,
Kümme vopsu välja külvab,
Sinna surnuvirna puistab.
Kuhu tammetüvikuda
Korra sagedamast salvab,
Sinna suigub mitukümmend.
Kus ta iial rasket malka
Tuulde sunnib tantsimaie,
Seal ei enam elu ärka.
Tamme tantsib tuhisedes,
Vemmal virka vihisedes,
Malka marutuule mängil,
Tuulispasa tuiskamisel,
Hutja hukkab hullul kombel,
Puistab põrgu pöörasusel.
Mehi langeb muru peale
Nii kui pihu põrmu peale,
Rahet raatmaa radadelle,
Lunda põllupeenderaile.
Kes see õnnel elu päästab,
Liikmeid püüab lunastada,
Annab aga jalgadelle,
Kiiru tulist kandadelle.
Üürikese aja pärast,
Pisukese nalja peale
Oli sõda suigutatud,
Taplemine talitatud,
Mässamine lõpetatud.
Surnuvirnad matsid muru,
Õue oimetud oigajad,
Vainu hingevaakujad.
Vööni tõusis vereoja,
Kasvas ligi kaendelasse,
Voolas õuest vainiulle,
Vainult alla koppelisse;
Veri voolas jõgedena,
Jõed paisusid järvedeks.
Kes siin pääsend surma küüsist,
Läinud pakku tuule lennul.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Sortsisõna sünnitaja,
Lausumisesõna looja
Oli vaenu võrgutuses,
Kibedamas kitsikuses;
Sõjalaste surma nähes,
Abilaste äpardusta,
Lõppes mehel viimne lootus.
Ainekeelil, mesimeelil
Hakkas tuuslar palumaie,
Hüvi sõnu andemaie:
"Kalevite kallim poega,
Linda leina lepitaja!
Heida armu minu peale,
Anna andeks palujalle!
Las′ meid tüli lepitada,
Juhtund kurja kustutada,
Ülekohut unustada.
Käisin korra eksiteeda,
Toonaeile tegin kurja,
Käisin röövlikäikisida,
Varga varba astumisi;
Ülekohtu kütkenduses
Tungisin teie talusse,
Pugesin kotka pesasse,
Kus olid pojad kolmekesi
Lustil läinud lendamaie.
Viisin eide varga viisil,
Kandsin kalli kulliküüsil,
Kodukana kamberista.
Raugendasin eide rammu
Sortsisõna sünnitusel,
Vähendasin naise võimu,
Nõdra jõudu nõiapaelul;
Tahtsin saaki sadamasse,
Leske viia lootsikusse;
Tahtsin vete veeretusel,
Laia laine langutusel
Soome randa sõudaneda.
Iru mäele jõude′essa
Kuulin Kõue kärgatavat,
Äikest kurjast ähvardavat;
Taevataadi tulukene
Pani silmad pimenema,
Piksenoole puutumine
Rabas minda raskel löögil
Maha uimaseks murule,
Et ma surnu sarnaliseks,
Uimasemaks une orjaks,
Tuimaksläinud tombukeseks
Keset mäge kohmetasin.
Kes see surma sammusida,
Minestuse määra mõõtnud;
Kes see kalmus suikujalle
Aja pikkust arvanekse,
See ehk oskab seletada
Minu minestuse aega.
Une paelust lahti päästes,
Silmi ümber sirutelles
Hakkasin ma vaatamaie,
Kuhu eite on kadunud.
Kas ei kana jälgesida,
Tedrekese teeda näha,
Kuhu lindu lendanekse,
Parti paelust pääsenekse?
Tühi teab, kas tuule tiival,
Õhukese hõlmadella,
Salasaadikute viival
Leski Linda on lennanud,
Ehk kas murueidekene
Muru alla teda matnud?
Jäljed jäivad nägemata,
Tunnismärgid tundemata.
Kartus viis mind mööda kallast,
Hirm mind alla Iru mäelta:
Kartsin kotkapoegasida
Eide jälgi otsivada.
Mere poole põgenedes
Andsin tulda kandadelle,
Valu jalavarvastelle,
Jooksin lendes lootsikusse,
Mis mind merekaldal ootas.
Hirmu istus sõudja kõrval,
Kartus tüüril kälimeheks,
Mis mind vete veeretusel
Lainte langul kihutasid.
Väikse koidu keeritusel
Jõudsin kodumaa kaldale."
Kalevite kallim poega
Kuulas tuuletarga kõnet,
Sortsilase salgamisi
Pahal meelel, poolel kõrvul;
Siis aga pani viha paelul
Pajatusta purjetama:
"Naisevaras, valelikku,
Keelepeksja kelmi poega,
Kes sa lese leinasängi,
Vaga eide voodikesta
Suisa läksid solkimaie!
Loodad sa mind lobasuuga,
Loriga ehk lepitada,
Valega ehk vaigistada?
Arvad sa nii hõlpsalt pääsvat,
Kergel kombel kimbatusest?
Sinu sammu mõõt saab täide;
Võta, röövel, röövlipalka,
Maitse, varas, vargamalka!"
Tammevemmalt tantsikeerul
Kange käega kukutelles
Laskis korra langutelles
Tuuslarille kulmu kohta,
Kahe silma keske′elle.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Kukkus maha nii kui kotti,
Õhkas hinge oigamata,
Langes sõna lausumata,
Suikus surma külma kaissu,
Et ei suulla maigutusta
Ega laugeil liigutusta.
Kalevipoeg, kangelane,
Tõttas tuppa otsimaie,
Ema jälgi ajamaie,
Tuhnib tuuslarite talu
Pikiti ja põigitie,
Iga kohta isepäinis,
Uurib läbi röövliurkad,
Nuusib läbi varganurgad,
Tallab toasta kamberisse,
Kambrist jälle kelderisse,
Läheb lakka luurimaie,
Lõhub lukkupandud uksed,
Tugevamad uksetabad,
Lõhub uksed, puistab piidad
Risukilluks rusikalla!
Paugutuste parinada,
Möllamise mürinada
Kuuleb rahvas kohkudelles
Kümne versta kauguselle.
Kolin kostab üle kõrve,
Lendab üle lagedate,
Muru üle metsadesse,
Kargab kõrge kaljudelle,
Kaljult kohkudes meresse,
Langeb laia lainetesse.
Metsalinnud läevad lendu,
Neljajalgsed putkamaie,
Kalad kohkudes kõntsasse,
Mere salasügavusse,
Näkineitsi urgastesse.
Rahvas kuuldes kõnelevad:
Kas on sõda raudasammul,
Vaen ehk verevankerilla
Meie maada muljumassa?
Siiski jäävad eide jäljed,
Tedretütre teedekäigid
Poja silmist peitusesse,
Udu alla otsijalle.
Kange Kalevite poega
Hakkab viha vihkamaie,
Kurja tuju kahetsema,
Miska tuisa tuuslarille
Surmas suuda kinni sulgend,
Enne kui ta tunnistanud,
Kus on eide varjuurgas,
Helde ema peidupaika.
Vilets äkiline viha
Meeletu asjaajaja,
Tarkusnõtra talitaja:
Annad ohjad kurja kätte,
Läheb hobu hoopis metsa.
Kalevite kallim poega
Ladus kaksipidi mõeldes
Otsekui kana peata:
Toast õue, õuest tuppa,
Kambri, lakka, kelderisse,
Käis ta tuisul aidad läbi,
Lõhkus läbi karjalaudad,
Otsis mitukümmend korda
Lennates kõik kohad läbi,
Kuni varjav õhtu hõlma
Otsimista lõpeteli,
Käikisida kinniteli.
Kalevite kallim poega
Kaebas kadund eidekesta,
Metsa läinud memmekesta,
Kelle jäljed ta kaotand.
Kurvastus ei leidnud kustu
Ega leina lepitusta.
Viimaks rauges väsimuse
Kütkendusel kange meesi
Une paelul puhkamaie.
Trööstiv unenäo tiiba
Tuli kurbust kustutama,
Leinamista lepitama.
Eite õitses noorel ilul,
Õitses kui mõrsja kamberis,
Naine noorik laua taga
Pulmapäeva pidudella.
Linda õitses, linnukene,
Kevadisel kenadusel,
Nagu enne külakiigel,
Lääne lepiku vilulla
Oli õitsend eide õues,
Kasuema koppelissa.
Tedretütart tõste′essa
Käis aga kiike kõrge′elle,
Kõrge′elle, kauge′ elle.
Linda laulis, linnukene,
Kodukana kõõruteli:
"Kiigesepad, hellad vennad,
Laske kiike kõrgemalle!
Et ma paistan palju maada,
Paistan palju, maksan palju!
Et ma paistan päevadelle,
Läigin merelainetelle,
Pärg mul paistab pilvedelle,
Pärjasabad sadudelle,
Kuub mul paistab Kunglamaale,
Pooga kirjad Pikkerille,
Ruuga kirjad tähtedelle!
Et tuleb poissi, päeva poega,
Kosilane, kuude poega,
Parem peigu, tähte poega,
Kallim peigu Kalevallast."
Unenäona avaldatud
Hella eidekese vari
Nooruse kena nõmmella,
Neitsikene kiige pealla -
See′p ei tulnud selle ilma
Närtsivailta nurmedelta;
Kuju tuli kaugemalta:
Eite istus Uku õues
Õnnepäeva paistusella.
Kalevite kallim poega
Ärkas üles hommikulla,
Vara enne valge′eda,
Hakkas öösist unenägu,
Lugu läbi mõtlemaie;
Mõtles tunni, mõtles teise,
Siis aga nõnda pajateli:
"Sinna läinud eidekene,
Sinna metsa mul memmeke,
Sinna lennanud linnuke,
Sinna kadunud kanake,
Läinud kodunt marjasmaale,
Läinud soole sinikaile.
Tuli kulli, kurja lindu,
Tuli vares, vargalindu -
Needap kana kiskumaie,
Linnukesta lingutama.
Sinna kadus kanakene,
Sinna suri linnukene,
Suri, kust ei saanud sõna,
Närtsis koolul nägemata."
Kalevipoeg, kangelane,
Teadis nüüd eide lõppenud,
Surmasängilla suikunud.
Tagasi üles
