10
20
30
40
50
60
70
80
90
100
110
120
130
140
150
160
170
180
190
200
210
220
230
240
250
260
270
280
290
300
310
320
330
340
350
360
370
380
390
400
410
420
430
440
450
460
470
480
490
500
510
520
530
540
550
560
570
580
590
600
610
620
630
640
650
660
670
680
690
700
710
720
730
740
750
760
770
780
790
800
810
820
830
840
850
860
870
880
890
900
910
920
930
940
Kalevipoeg, kange meesi,
Seisis päeva mure paelus,
Kaksi kurvastuse kütkes
Lese eide leinamisel;
Kolmandamal enne koitu,
Vara enne valge′eda
Hakkas koju minemaie,
Ranna poole rändamaie.
Tulid tuulest tuisatelles
Mõnusamad mõttekesed,
Ärkasivad õhukesest
Osavamad arvamised.
Soomes elas kuulus seppa,
Sõjariista sünnitaja,
Vaenuriista valmistaja,
Mõnusama mõõga meister.
Kalevipoeg pajatama:
"Enne kojuminekuda
Peaksin mõõga muretsema,
Sõjasaha sobitama
Vaenulaste vastaseksi."
Silmapilgul sammusida
Teise teele seadidessa
Läks ta üle lagendiku,
Käis ta üle kanarbiku,
Sammus läbi samblasoosta,
Rändas tüki rabasooda.
Seal tuli vastu metsa suuri,
Vastu lausa laanemetsa.
Kalevite kange poega
Eksis mööda männimetsa,
Eksis päeva, eksis kaksi,
Kaotas kolmandama päeva
Õige tee otsimisel.
Öö tuli pikka ja pimeda,
Taevas täheta ja tume;
Otsis meesi õnnekaupa,
Katsus teeda käsikaudu.
Kalevite kallim poega
Langes laia kuuse alla
Pikalisti muru peale
Pahal tujul pajatelles:
"Kõik nüüd kullad läevad koju,
Hõbedased hoonetesse,
Teised tutvasse talusse;
Minul kodu kole metsa,
Kamber keskel kuusikuda,
Laia laane minu tuba,
Tuules on mul tulease,
Vihmas vihtlemise paika,
Udus uinumise kohta.
Isa läks ju enne ilmast,
Kui sain päeva paistuselle,
Eite langes surmasängi
Salasõudikute saatel,
Ilma et mu silmad nägid,
Jättis mu vaeseks järele;
Vennad kaugella Virussa,
Teised Turgi radadella.
Jäin kui lagle lainetelle,
Pardipoega parve äärde,
Kotkas kõrgele kaljule,
Üksi ilma elamaie."
Teise päeva tõusengulla
Kalevipoeg kõndimaie,
Hüva õnne õpetusel
Uuest teeda otsimaie.
Rästas hüüdis rägastikust,
Kägu kukkus kuuse otsast,
Linnukene lepikusta:
"Pööra päeva veeru poole,
Veere videviku vastu!" -
"Olge terved, targad nokad,
Sulgilised soovitajad!"
Pajatas Kalevipoega.
Seadis sammud sõudevalle
Lääne käänul lendamaie,
Õhtutuulel tallamaie.
Kiirelisti kihutelles
Pääses metsa paksustikust,
Sai ta laia lagedalle.
Mööda mägilista maada,
Kaljulista teeda mööda
Kõndis Kalev kaugemalle.
Seal tuli vastu vanaeite,
Tuli vastu lomperjalga
Kargu toella kõndidessa.
Vanaeite viskamaie,
Sõnu nõnda sõudemaie:
"Kuhu lähed kiirel käigil,
Kallis Kalevite poega?"
Kalevite kallim poega
Mõistis kohe, kostis vastu:
"Mul tuli mõnus mõte meelde,
Hüva arvus ajudesse:
Tahtsin kuulsat tahmasilma,
Soome seppa sõbrustada,
Tahtsin mõõka tingimaie,
Kallist minna kauplemaie.
Juhatele, eidekene,
Kuulutele, kulla moori,
Kust ma leian sepa teeda,
Raudakäpa radasida?"
Vanaeite mõistis kohe,
Mõistis kohe, kostis vastu:
"Hõlpsalt võid sa, vennikene,
Juhtimata jälgi leida.
Mine laiast laanest läbi,
Keskelt kena kuusikusta
Kihutele jõe kalda,
Kõnni päeva, kõnni kaksi,
Kõnni ehk veel kolmat päeva;
Pöörad sa siis õhtu poole,
Leiad mäe lagedalta,
Kõrge künka tee kõrvas;
Mine mäe äärta mööda,
Kääna kurakätt künkasta,
Siis sul jõuab jõgi vastu
Paremal pool tee kõrvas.
Kõnni jõe kallast mööda,
Kus kukub kolme joada;
Jõuad jugadesta mööda,
Kohe näed sa kena orgu.
Kena oru keske′ella,
Peitelikus puie varjus
Seisab kõrge mäe ääres
Kaljukuristiku koopas
Kuulsa Soome sepa koda."
Kalevite kange poega,
Kiirustelles teedekäiki
Vanaeide juhtimisel,
Laskis laiast laanest läbi,
Keskelt kena kuusikusta
Kihuteli jõe kalda;
Kõndis päeva, kõndis kaksi,
Kõndis tüki kolmat päeva,
Pööras otse õhtu poole,
Leidis mäe lagedalta,
Kõrge künka tee kõrvas,
Marssis mööda mäe äärta,
Käänas kurakätt künkasta
Kihutelles jõe kalda;
Kõndis jõe kallast mööda,
Kus kukkus kolme joada.
Penikoormad kahanesid
Pika sammu sõudemisel.
Viimaks veeres kena orgu
Sõudevalle silmadesse.
Kaugemalle kihutelles
Puutus lõõtsumise puhin,
Vasarate raske värin
Alasilta kõlksutelles
Kaugelt Kaleville kõrva.
Kõrvakuulu juhatusel
Astus Kalevite poega
Sõudsamailla sammudella
Soome seppa sõbrustama.
Kena oru keske′ ella
Peitelikus puie varjus
Seisis kõrge mäe ääres
Kuulsa Soome sepa koda.
Suitsu andis salatähte,
Säde selget tunnismärki,
Lõõtsa puhin lausumada,
Raua ragin rohkemada,
Et siin sepilista tehti,
Vasaratööd valmistati.
Vana kuulus Soome seppa,
Tahmamusta taadikene,
Püüdis kolme poja seltsis
Sepilista sobitada,
Salalista sünnitada.
Sepa pojad, sellikesed,
Tahmased kui vana taati,
Panid pauke raua pihta
Vasaraida virutelles.
Helepuna mõõgatera -
Tulevat verd tähendades -
Oigas ajult alasilla
Vasarate valu alla,
Raske käe rõhutusel,
Pigistaval pihi piinal.
Sestap tulda topitie,
Lõõtsa suhu sunnitie,
Pehmitie, pinnitie,
Pehmitie tule paistel,
Pinnitie peenemaksi,
Taotie tugevamaks,
Karastati kõvemaksi,
Kaste vahel katsutie,
Pinni vahel painutati,
Kas sest sünnib mõõka hüva,
Tarbelikku terariista.
Kalevipoeg, kangelane,
Astus sepa läve alla,
Hüüdis õuest üle ukse,
Üle läve lõksatille:
"Tere, seppa! Taara appi
Targa tööde toimetusel,
Salaliku sünnitusel!" -
"Tere jumalime, venda!"
Kostis Soome raudakäppa
Lotti lakalt kergitelles.
Siis ta püüdis silmasihil
Tulijada tunnistada,
Mõtte mõõdul mehepoega
Sugudelta seletada.
Vahtis võõrast alta kulmu,
Pilusilmal pilgelisti,
Vahtis otsast varba′ani,
Kuklast jalakandadeni,
Mõõtis mõttes mehe määra,
Poisikese koiva pikkust,
Arvas labaluie laiust;
Siisap sahkas raudakäppa:
"Taara nimel teretajal,
Abisõna avaldajal
Antaks igas kohas asu,
Igas peres puhkepaika.
Kaugelt oled, kotkas noori,
Tugevtiivul siia tulnud?
Küllap kasvid kuulsas külas,
Paisusid küll kenas pesas,
Targa talu taimekene,
Kalevi pere kasvandikku?"
Kalevite poega mõistis,
Kavalasti vastu kostis:
"Ega sugu lahku soosta,
Võsu ei veere kännusta;
Igal linnul oma laulu,
Sugu mööda sulgiskuubi:
Rähnil kirju, kaarnal musta,
Tedrepojal punaharja,
Kukepojalla kannuksed,
Kalalgi sugu soomuksed,
Vähil musta mudakuube.
Kuule, seppa, raudakäppa,
Tahmamusta taadikene!
Kas teil hüva mõõka müüa,
Tugevamat terariista,
Mis ei murdu mehe käessa?
Andke kaupa katsutella,
Et ma mõõga kindlust mõõdan,
Teravusta tunnistelen!"
Soome seppa kostis vastu:
"Ostjal luba otsust nõuda,
Luba kaupa katsutella.
Seakaup ei kotis sünni,
Mõrsjakaup ei ukse tagant,
Pilkaspimeduse peidust -
Kui see lonkru hobu kaupa,
Sõgesilma vahetused.
Silm olgu selge seletamas,
Käsi virka katsumassa,
Tarkus asja talitamas:
Siis ei sünni kaubal kahju,
Ohtu iial ostemisel."
Soome seppa, raudakäppa,
Sundis kohe sellikesta,
Käskis nooremada poega
Kambrist tuua katsekaubaks
Mõne mõnusama mõõga.
Poega täitis taadi käsku,
Tõttas kambrist kaupa tooma.
Tõi siis mõõku kaenlatäie,
Terariistu sületäie
Kaleville katsekaubaks.
Kalevite kallis poega
Mõõga pikkust mõõtemaie,
Tera kindlust tunnistama,
Käsipidet katsumaie;
Püüdis tera painutada,
Kas, kui lookas, kargab kohe
Silmapilgul jälle sirgeks.
Võttis pideme pihusse,
Laskis tera lennuskille
Tuule kiirul tuisatelles
Paari korda keeritada,
Siisap rabas raksatelles
Mõõka vastu kaljupakku.
Kõvast kivist tuiskas tulda,
Sädemeida särisedes;
Tera pudenes tükkideks,
Killud kargasid kaugele,
Käepide jäi pihusse.
"Tohu, tohu! tugevkäsi!"
Hüüdis seppa imetelles.
Kalevite kange poega
Kostis vastu koerahambail:
"Tühjast ei saa tugiriista,
Vaenu vastu varjajada!"
Võttis varmalt teise mõõga,
Võttis kätte kolmandama,
Laskis tera lennuskille
Paari korda keeritada;
Siisap rabas raksatelles
Kiustekaupa kallist rauda,
Mõõka vastu kaljupakku:
Kõvast kivist tuiskas tulda,
Sädemeida särisedes,
Tera pudenes tükiksi,
Killud kargasid kaugele,
Käsipide jäi pihusse.
Soome seppa, raudakäppa,
Tahmataat aga pajatas:
"Sest saab nalja selleks korraks,
Katsekaupa küllaltie!
Ma ei raatsi kallist rauda,
Valmistatud vaenuriista
Katsekaubaks kulutada,
Kangekäele mängiks anda.
Mine, poega, kergejalga!
Käi sa kiirest kamberisse,
Too meile mõõku tugevamaid,
Katseriistaks kindlamaida,
Millest kange mehe käsi
Võrralista vastast leiab."
Teine poega tõttas kiirelt
Taadi käsku täitemaie;
Kandis salakamberista
Kaenlatäie kalleid mõõku,
Sületäie sõjariistu
Tugevama teradega
Kalevite poja katseks.
Kalevite kallis poega
Võttis mõõga vägevama,
Terariista tugevama
Kange käe mängituseks,
Laskis tera lennuskille
Paari korda keeritada,
Siisap rabas raksatelles
Mõõga vastu alasida.
Tera tungis tugevasti
Tollipaksult alasisse,
Mõõk jäi ise murdemata,
Tera katki kildumata,
Aga tera näitas nüri,
Kahekorralisti keerdus.
Soome seppa sahkamaie,
Pilkel nõnda pajatama:
"Oota, oota, poisikene,
Anna aega, vennikene!
Küllap leian mõõga kirstust,
Sõjasaha salakambrist
Suure rammu sarnaliseks,
Võimsa väe vääriliseks,
Kui sul rohkest kulda kotis,
Hõbe lunastusehinda,
Mõõga võrra varandusta,
Korja kulda kukkarussa,
Taalerida tasku′ ussa,
Penningida pungadessa.
See′p on mõõka, maksab palju,
Kallihinnalisem kaupa,
Maksab mõõka vende keskel
Üheksa hüva hobuda,
Kaheksa karimärada,
Kümme paari härgasida,
Kaksikümmend lüpsilehma,
Viiskümmend paremat vasikat,
Sada säilitist nisuda,
Poolteist paati odrateri,
Rohke laeva rukkisida,
Tuhat vana taalerida,
Sada paari paaterida,
Kakssada kuldarahada,
Sületäie sõlgesida,
Kuningriigi kolmandiku,
Viie neitsi kaasavara."
Seal siis toodi isekambrist
Kenamast isekirstusta,
Seitsme luku sõlmitusest,
Üheksa taba taganta -
Toodi välja valge′elle,
Päikese paistuselle
Kenam mõõkade kuningas,
Sõjasahkade isanda,
Soome sepa pihapiin′ja,
Raudakäpa rammestaja,
Vägevam võimu vaevaja,
Kibedam käte kurnaja:
Mis ta higi igapäeva
Seitse aastat ala söönud.
Kuulsat mõõkade kuningat
Oli mõne aasta eesta
Vana Kalevite taati
Enda tarbeks käskind teha,
Voolsal hoolel valmistada,
Targal kombel toimetada.
Vanarauga elupäevad,
Põrmupõlve sammukesed
Jõudsid Taara tahtemisel
Varemini õhtu veerul
Kaljukünka puhkamaie,
Vilu sängi suikumaie:
Enne veel, kui Soome seppa
Mõõga tööda toimetanud,
Sõjasaha sünnitanud.
Sepp oli mõõka seitse aastat
Poege abil painutanud,
Tagunud ja tasutanud,
Siledamaks silitanud,
Teravamaks teritanud,
Peenemaksi pinnitanud,
Seitset sugu rauakarrast
Mõõga tera kokku keetnud;
Laulnud iga päeva kohta
Targema töö toimetusel
Seitset sugu sõnasida,
Sündsamaida rammusõnu,
Voolsamaida võimusõnu
Kuulsa mõõgakuningalle.
Meister oli mõõgatera
Kõvemaksi karastanud
Seitset sugu vete volil,
Arumärgade hautusel:
Üks oli vesi Viru merest,
Märga lausa Soome merest,
Teine vesi Peipsi järvest,
Märga Pihkva radadelta;
Kolmas Võrtsujärve vesi,
Märga muistse järve jälilt;
Neljas oli neitsi vesi,
Märga Ema lättekesest;
Viies vesi Koiva jõesta,
Märga Läti luhtadelta;
Kuues vesi Võhandusta,
Märga püha piiridelta;
Seitsmes selge vihmavesi,
Märga pilve paisutusest,
Mis see sula sünnitanud,
Kastepiiska kasvatanud.
Tera seitsmest teraksesta,
Rootsi raua rahnudesta;
Vars oli valgesta hõbedast,
Käepide kallimast kullast,
Kupp Kunglamaa kivista;
Sidemed seitset karva karrast,
Pannal paksusta penningist,
Teine tugevam taalerist,
Pandlapidemed pitserkivist,
Sõrmuskivi sõmerasta.
Kalevite kallim poega
Võttis mõõkade vanema,
Kuulsa raudade kuninga,
Võttis kätte katse′ eksi,
Laskis tera lennuskille
Tuule kiirul tuisatille
Paari korda keeritada:
Sealap tõusis kange kohin,
Ärkas imeline mühin,
Võõravääriline vuhin,
Nii kui tõuseks tuulehoogu,
Vihmatuule vingumine,
Rahetuule röökimine,
Marutuule möirgamine
Kurja ilma ilmutama,
Sadu rasket sigitama,
Merelaineid mängitama,
Puie latvu puistamaie,
Katukseida kiskumaie,
Liivikuida lennutama,
Sõmeraida sõelumaie.
Kalevite kange poega,
Võidulaste võsukene,
Kanget käppa kukutelles
Rabas mõõka raksatelles
Vastu raske′ et alasit!
Vägev käsi, võidurikas,
Lõhkus raudase alasi,
Lõhkus tükkis aluspaku
Kahte osasse keskelta;
Mõõgale ei jäänud märki,
Krammikesta kusagille.
Kalevite kallis poega
Rõõmsail palgeil pajatama:
"See on mõõka meheriista,
Tehtud tugeva toeksi,
See on mõõka kullakaupa,
Hõbedase hinnaline,
See on sündind sõjariista
Mehe kangema käele.
Tõotan sulle tõrkumata
Mõõga hinna välja maksta,
Luban lunastuse laenu
Tingimiseta tasuda:
Üheksa hüva hobuda,
Kaheksa karimärada,
Kümme paari härgasida,
Kaksikümmend lüpsilehma,
Viiskümmend paremat vasikat,
Sada säilitist nisuda,
Poolteist paati odrateri,
Rohke laeva rukkisida,
Tuhat vana taalerida,
Sada paari paaterida,
Kakssada kuldarahada,
Sületäie sõlgesida,
Kuningriigi kolmandiku,
Viie neitsi kaasavara.
Mõõk on minu, hinda sinu, -
Tule Virust võttemaie,
Harjust palka pärimaie,
Läänest hinda lunastama!"
Soome seppa, raudakäppa,
Mõistis kohe, kostis vastu:
"Võlg on vanast võõra oma,
Laenust ei saa sukalaba,
Petust kindapöialtagi;
Õige tasub teise oma,
Tasub võlga tõrkumata.
Lase kanda Harju laevad,
Veeretada Viru paadid
Mõõga hinda meie maale,
Tasudust meie talusse.
Küllap kandvad killakoormad
Vilja meie aitadesse,
Sõudvad teri salvedesse;
Toovad hobud alla õue,
Ajavad härjad arule,
Viivad vasikad vainule,
Krapikandjad koppelisse,
Lüpsilehmad luhtadelle.
Meie õued on ilusad,
Meie tänavad tasased,
Laudaseinad meil sildad,
Õueaiad õunapuusta,
Vainuaiad visnapuusta,
Tänavad meil tammepuusta,
Vaheaiad vahterasta;
Koppelis käod kukuvad,
Vainul rästad vilistavad,
Luhal laulvad väiksed linnud,
Tänavas teised tantsivad.
Meil on ruunad rahadessa,
Laugud ruunad litterissa,
Kõrvid karunahkadessa,
Mustad hõbemunderissa,
Võigud ruunad võiduriides,
Sälud siidisadulassa;
Meil on lehmi lepikussa,
Vasikaid vaarikumäella,
Härgasid heinaarussa:
Sealtap saavad karjad seltsi,
Sarvikud sugult sõprasid."
Võõruspidu valmistati,
Pikad joodud, laiad ilud,
Laiad lustilikud liigud
Kuulsa mõõga kuningalle.
Pidu kestis seitse päeva,
Seitse päeva puhkas lõõtsa,
Puhkas vasar, aluspakku;
Puhkasivad rauapihid,
Sepa pojad, sellikesed,
Puhkas vana Soome seppa.
Humal uhke põõsa otsas,
Käbi kena kända′assa
Oli pidude peremees,
Laia ilu lustilooja:
Oli tükkind tünderisse,
Pugend õllepoolikusse;
Sealtap kargas kannudesse,
Puges kuri peekerisse.
Liiku joodi liialisti,
Humal uhke valgus pähe,
Võttis meele meeste peasta,
Poole meele poiste peasta,
Tanu targa naiste peasta,
Oidu tütarlaste otsast.
Õlut oli hullamassa,
Mõdu murul möllamassa:
Naised tantsisid tanuta,
Mehed mütsita mürasid,
Poisid pooliti püksata,
Neiud neljatöllakille,
Hüpakille, käpakille.
Õlut, kuri hullamassa,
Tegi tarkuse tölbiksi,
Selged silmad segaseksi,
Pööras arud pööraseksi,
Tegi mehed meeletumaks.
Kalevite kallim poega
Hakkas kiuste kiitlemaie,
Hullu peaga hooplemaie,
Lorisedes luiskamaie,
Kuidas lugu Soome sõudes
Saarel naljakas sündinud,
Kuidas Saare taadi kana,
Perepiiga peenikene
Kaisutelles kiljatanud,
Niudest vähe niksatanud,
Puusaluiest naksatanud,
Eide hella hoitud vara
Kogemata ära kaotand.
Enne veel kui pajatusta
Pikemalta pillutanud,
Asjalugu lõpetanud,
Kargas sepa vanem poega,
Raudakäpa targem tugi
Tulisilmil laua tagant
Kalevipoja kallale.
Soome sepa vanem poega
Põlevsilmil pajatama:
"Lorise sa lobasuuga,
Lorise, mis meelel lustid;
Jäta piiga laitemata,
Tütar noori teotamata!
Ära tule lasta laimamaie,
Neiukesta naeremaie,
Lobasuulla solkimaie:
Kergemeelne kiitlemine,
Hullumeelne hooplemine
Puistab piiga õnnepõlve."
Kalevite kange poega
Kostis, et seinad kõikusid,
Aluspalgid paukusivad,
Vahepalgid vankusivad:
"Mis ma kiuste kiitelesin,
Tõeks selgesti tunnistan.
Neiu lilled ma noppisin,
Rõõmu õied ma raiskasin,
Õnne kaunad ma katkusin:
Tuli taati kisa peale,
Eite tütre heli peale."
Mehed läksid mässamaie,
Hullu peaga undamaie,
Sõna halvemaid sünnitas,
Kõne kurjemaid kihutas;
Sõnasõimust sigis riidu,
Tõusis tappeline tüli,
Veeres vereahne vaenu.
Varemalt kui arvatie
Tülist õnnetus tulema,
Sõimust tegu sündimaie,
Kiskus Kalev kerge käega
Mõõga tupesta möllama.
Mõrtsuka mõõga mängilla
Puistas pea põrmandalle;
Veri virtsas valusasti
Vastu silmi vendadelle.
Soome seppa, raudakäppa,
Kiljatelles kisendama!
Eite langes ehmatelles
Poja kõrva põrmandalle.
Vana seppa vandumaie,
Pärast vannet pajatama:
"Mõrtsukas, kes kallist mõõka
Vaga vere valamisel,
Ilmasüüta hukkamisel
Igavesti ära teotand!
Häbemata verekoera,
Võtsid tuge vanuselta,
Abi targema ametist!
Poisid, võtke pikad pihid,
Võtke kätte raudvasarad!
Andke malka mõrtsukalle,
Verist palka vaenlaselle,
Kalli vere kurnajalle!"
Pojad läksid käsku täitma,
Isa tahtmist toimetama,
Võtsid raskemad vasarad,
Pihusse pikemad pihid,
Rasked rauarahnukesed,
Miska Kaleville malka,
Mõrtsukalle verepalka
Kulmudelle kukutada.
Kalevite kange poega
Humalaviha uhkuses
Tõusis keskele tubada,
Vihast mõõka vibutelles
Hüüdis koleda häälega:
"Tohoh, tahmalased tondid,
Sõgedamad nõgisilmad!
Ons teil elu üsna odav?
Kalevil on vägev käsi:
Kuhu hoopi kukuteleb,
Sinna surma sigiteleb.
Mees veel alles ilmumata,
Sarnaline sündimata,
Kes see suudaks vastu seista.
Tulge, kui surma tahate!" -
Soome seppa pajatama:
"Jätke röövel rookimata,
Verekoera kiusamata!
Küllap jumalate käsi
Tasudessa röövli tabab,
Mõrtsukalle palka mõõdab,
Verist verevalajalle.
Mõrtsukas, kes kalli mõõga,
Sõjariistade isanda,
Vaga verega värvinud,
Süüta surmaga solkinud!
Küllap jumalate kohus,
Taaralaste ülem tarkus
Mõõka sunnib võlga maksma,
Kurja tegu kustutama!
Saagu, saagu, ma sajatan,
Saagu sind sõjariist surmama,
Terav raud sind tappemaie,
Saagu sulle salamahti
Mõõgast sündima mõrtsukas,
Valatud verest vaenlane!
Saagu sa sohu surema,
Mätta otsa mädanema,
Põõsastikku pendimaie,
Rägastikku raipenema!
Kuule, mõõka, kallis rauda,
Kuule, kuninglik, käskusid,
Märka, mis ma mõtetessa
Salasõnulla sajatan:
Tõuse, rauda, tappejaksi,
Kasva kaela lõikajaksi;
Maksa võlga mõrtsukalle,
Täida sünnitaja soovi,
Kus ei mõtted enne käinud,
Arvamist ei unes olnud!"
Kalevite kange poega,
Pool veel hullu humalasta,
Pool veel peada vihavimmas,
Tormas uimaselt toasta,
Astus umbselt õue peale;
Sest ei pannud sajatusi
Targemalta tähelegi
Ega näinud isa norgu,
Vaese ema leinavingu,
Õnnetu õdede ohkamist,
Kodurahva kurvastusi
Närtsind poja surma pärast,
Venna valusa vere pärast.
Tuikuvsammul tormatessa
Vankus Kalev väravasta,
Vankus üle laia vainu,
Kõikus vainult koppelisse,
Läks siis viimaks lagedalle.
Kalevite kange poega
Tallas tuikel teeda mööda,
Rändas rasket rada mööda,
Kuni jõgi jõudis vastu
Kural poolel tee kõrvas;
Kõndis mööda jõekallast,
Kus kolm juga kukkumassa,
Vahtu laialt viskamassa.
Kalevite väsind poega,
Kui ta joadest mööda käinud,
Võttis võimu väsimusel,
Keharammu kurnatusel
Puhkepaika künka peale,
Heitis maha magamaie,
Liigu umbust lahutama,
Paksu peada parandama,
Tuska meelest tuulutama.
Kalevite poega puhkas;
Norin nõtkutas nurmesid,
Kõiguteli kaljusida
Vabisedes vankumaie,
Sundis liiva liikumaie,
Sõmeraida sõelumaie,
Linnud kohkel jätsid laulu,
Metsaliste pojad mängi.
Rahvas aga rääkimaie:
Kas on sõda sõitemassa,
Vaenuvanker veeremassa?
Laskem laululaevukene,
Pajataja paadikene,
Lustikandja lodjakene
Saare randa seisemaie,
Parve äärde puhkamaie.
Lähme saare lagedalle
Vana tamme vaatamaie,
Mis seal enne toodud merest,
Lainetesta oli leitud.
Kena tammekene kerkis,
Paisus päeva paistusella,
Venis vihma volidella;
Tammi tungis taeva′asse,
Pikad oksad pilvedesse,
Latva päikse ligidalle.
Tamm teeb taeva tumedaksi,
Peidab valgust pimedasse,
Katab kuu ja katab päeva,
Varjab tähed valgustamast,
Matab maa musta karva
Pimeduse peitusesse.
Tammi tõusis, tammi kasvas,
Kasvas, tõusis kõrgemaksi;
Tammi kipub taevast tõstma,
Oksad pilvi pillutama.
Saare taati oli sõitnud,
Käinud kaugel kuulamassa,
Mõõtnud sammul mitu maada,
Ratsul sõitnud mitu randa
Abimehi otsimassa,
Päilisi palkamassa,
Kes see tamme kukuteleks,
Määratuma maha raiuks,
Laiad oksad laastaks küljest;
Kes teeks tamme tarbepuuksi,
Laiad oksad laevadeksi,
Ladvatükid linnadeksi.
Saare taati sahatelles
Palgalisi palumaie:
"Tulge tamme raiumaie,
Laiu oksi laastamaie,
Latva maha langutama;
Tammi taevast tumendamas,
Peidab ära päevapaiste,
Varjab kinni tähevalge,
Kustutab kuu kumeduse."
Mehed mõistsid, kostsid vastu:
"Või ei tulla, vennikene!
Tammi kasvand taeva′ani,
Latva pilvi lahutamas;
Tammi meista on tugevam:
Känd ei karda meie kirveid,
Tüvi meie tapperida."
Saare taat tuli tagasi,
Käis siis kurtessa koduje.
Eit tuli vastu alla õue,
Hakkas otsust ajamaie.
Taat aga mõistis, kostis vastu:
"Tuulekäiki käisin tühja,
Saa ei tamme raiujaida,
Laia oksa laastajaida,
Kes see ladva langutaksi,
Pikad oksad pillutaksi."
Eit viis taadi tubaje,
Käskis minna kamberie,
Kus see kotkas kütke′essa,
Pöigelmeesi paeladessa.
Eit aga nõnda pajatama:
"Läksin loogu võttemaie,
Riismeid kokku riisumaie,
Reha kuldane käessa,
Varsi vaskine järella,
Hõbedased rehapulgad,
Võrud kuldased küljessa.
Võtsin kaare, võtsin kaksi,
Hakkasin kolmat võttemaie.
Mis ma leidsin kaare alta?
Leidsin kotka kaare alta;
See′ p see kodu kasvand kotkas,
Päeval hautud päevapoega,
Öösel hautud eidepoega.
Viisin kotka ma koduje,
Panin köide kamberie.
Mis seal kotka tiiva alla?
Mees oli kotka tiiva alla.
Mehikese kõrgus kandis
Kahe vaksa vääriliseks,
Kalevi pöigla pikkuseks.
Mis seal mehe kaendelassa?
Kirves mehe kaendelassa."
Taati mehelta küsima,
Pöiglapikult pärimaie:
"Kas sa tahad, kullakene,
Tamme minna raiumaie,
Laiu oksi laastamaie?"
Väike mehikene mõistis,
Pöiglapikku pajateli:
"Päästa mind vangipaelusta,
Kisu kütke kammitsasta,
Siisap kaupa sobitame!"
Päästeti mehike paelusta,
Kisti kütke kammitsasta,
Hakati kaupa tegema.
Mis tal palgaks paisatie,
Lepituseks lubatie?
Kuldakaussi anti palgaks.
Mehike läks õue peale,
Astus tamme ligemalle;
Sealap kerkis kasvamaie,
Tamme kõrvas tõusemaie;
Kasvas küünra, kasvas kaksi,
Sirgus siis veel mitu sülda.
Mehikesest tõusnud meesi
Hakkas tamme raiumaie;
Raius päeva, raius kaksi,
Raius tüki kolmat päeva:
Tammi hakkas tuikumaie,
Kännu otsas kõikumaie,
Ladva otsa langemaie.
Tamme tüvi kattis saare,
Latva langes lainetesse.
Mis sest tammest tehtanekse?
Tüvest tehti tugev silda,
Painutati kena parvi
Kahel haarul üle mere.
Üks viis saarelt Viru randa,
Teine haaru Soome randa,
See′ p see kuulus Soome silda.
Ladvast tehti uhkeid laevu,
Tehti kalleid kaubalaevu,
Keskelt killapaatisida,
Vahelt väikseid linnakesi,
Oksadest sai orjalaevu,
Laastudesta lastelaevu.
Mis jääb järel, jätke jälle:
Sealt saab kehva mehe sauna,
Leinatuba leskedelle,
Vaestelaste varjupaika,
Kus nad vihma veeretusel,
Marutuule möllamisel,
Lumetuisul varju leidvad.
Mis jääb järel, jätke jälle:
Sealt saab kena laulutuba,
Laulijalle lustikamber,
Kus neid sõnu seadeldakse,
Laululõngaks liimitakse.
Kes sealt mööda käidanesid,
Soome sillal sõitanesid,
Seisatasid, mõistatasid:
Kas see on Lihala linna,
Ehk on see Rahala randa,
Ehk on see Kungla kodada?
Laulik kuulis, kostis vastu:
"Oh teie hullud ja rumalad,
Ahtra aruga armetud!
Oleks see Lihala linna,
Siis oleks lihasta tehtud;
Oleks see Rahala randa,
Siis oleks rahasta taotud;
Oleks see Kungla kodada,
Siis oleks kullasta tehtud.
See on lauliku tubada,
Kehva mehe kambrikene,
Vaese mehe varjukene.
Kuu on uksena eessa,
Päike laella läikimassa,
Tähed toassa tantsimassa,
Vikerkaar vibuna varjuks.
Siin need laululood loodi,
Sõnasõuded sünnitati,
Keelekeerud korrutati.
Ketr oli keskel kehva kambris,
Takukoonal Taara tares,
Lõngalõime Looja kätel,
Teine päikese väraval,
Kolmas koidu koolikojas.
Ilus oli võte võttijalla,
Heie kena ketrajalla;
Päike paistis põualõnga,
Eha punus punalõnga,
Taevas sinisiidisida."
Tagasi üles
