10
20
30
40
50
60
70
80
90
100
110
120
130
140
150
160
170
180
190
200
210
220
230
240
250
260
270
280
290
300
310
320
330
340
350
360
370
380
390
400
410
420
430
440
450
460
470
480
490
500
510
520
530
540
550
560
570
580
590
600
610
620
630
640
650
660
670
680
690
700
710
720
730
740
750
760
770
780
790
800
810
820
830
840
850
860
870
880
890
Kui mina hakkan kuulutama,
Laulujuga laskemaie,
Vana lugu veeretama:
Ei mind jõua ohjad hoida,
Ohjad hoida, köied köita,
Pilved pikad ei pidada,
Taevas laia talitseda.
Külad jäävad kuulamaie,
Mõisad mõtteid märkamaie,
Saksad parves seisemaie,
Linnad eemal luurimaie.
Elu oli noorel lõunal,
Keskipäeva keeritusel
Kalevite kaasakesta
Sugul rohkest sigitanud.
Linda oli laulusuuga
Viburitva vibutelles
Kangeid poegi kasvatanud
Isa kuju kandijaksi,
Oli anderohkel rinnal,
Eide armu allikalla
Kaelakandjaks kosutanud,
Inimeseks imetanud,
Kuude valgel taadi kõrval
Kangelaseks karastanud,
Mõistelikuks muisutanud:
Kuni asja-a′ajaks kasvid,
Sammu lühendajaks saivad.
Poegist taadi eluõhtul
Kaksi alles kodus kasvid,
Kaks kui hernekaunakesta.
Teised olid tuule juhil,
Linnuteede tähendusel
Võõramaale rada võtnud,
Käiki pikka kauge′elle;
Läinud õnne otsimaie,
Pesa-aset püüdemaie.
Ega meie kitsik kohta,
Ahtral lüpsil põllumaake
Võind ei kõiki kasvatada,
Toitu neile toimetada,
Peavarju valmistada,
Kehakatet soetada.
Kalev-taati oli käskind,
Kindlal sõnal kinnitanud:
Meie maada markamata
Ühe poja päranduseks,
Valitsuse-vallaks jätta.
Ehk küll pojad perekaupa
Isa suuruseks sirgusid,
Tükati ka tugevusel
Võtnud osa taadi võimust,
Siiski silmanähtavasti
Õitses isa olemine,
Meelemõistus, märkamine
Rohkemalt kui teiste küljes
Viimselt-sündind võsukesel,
Kes kui kallim pesamuna,
Abielu äbarikku,
Hilja pärast isa surma
Veeres päevavalguselle.
Praegu jälgi viimsest pojast,
Mälestuse märkisida
Laialt mitmes kohas leida.
Paiguti ka pajatakse
S o h n i nime rahvasuussa
Viimse võsukese kohta;
Ehk küll suurem Eesti sugu
Tänapäeval tema kohta
Muud ei oska nimeks mõista,
Isenimeks ilmutada,
Kui et igal kuulutusel
K a l e v i p o e g a nimetab.
Selle poja jälgedella
Saavad jõed jooksemaie,
Lained merel läikimaie,
Tuulil pilved tuiskamaie,
Õied tupesta tungima,
Linnud ladvussa laulema,
Käod kulda kukkumaie.
Seda nooremada poega,
Eesti endist valitsejat,
Kiidab laulikute lugu,
Tõstab vana jutusõna.
Ehk kas kuskil küladessa,
Üksikuissa hurtsikuissa
Eesti poegi paisumassa,
Tüttereida tõusemassa,
Kes ei vanemate suusta
Muistepõlve mälestusi
Kalevipojasta kuulnud?
Mine, poega, Pärnumaale,
Järgukesta Järvamaale,
Astu Harju radadelle,
Sõida Lääne luhtadelle,
Veere Viru ranna äärde,
Mine Pihkva piiridelle,
Taara tammiku tahaje,
Aja hallil Alutaha,
Kõrvil Soome serva poole:
Igas paigas idanevad
Kalevipoja sõnumid.
Kastel tõustes kanarbikust,
Udukuue ummuksesta
Tungib Kalevi tunnistus
Läbi tammise tänava,
Üle vaskise värava
Kindla kalju keske′elta,
Läbi raudamüüridesta,
Teraksesta tornidesta.
Tartumaal üksi tarretand
Vanapõlve mälestused.
Kui tuli õnnis õhtukene,
Vaikne elu videvikku,
Siisap Kalev salasõnul
Ettekuulutuse kombel
Eidekesel′ ilmutanud,
Asja nõnda avaldanud:
"Linda, kallis lillekene,
Kulla kullerkupukene,
Kes sa kevadisel käigil,
Suvepäeva sõuendusel
Kangeid poegi mulle kannud,
Armupiimal paisutanud,
Käsivarrel kiigutanud:
Sina saad veel sügisella
Õilmest kauna kasvatama,
Tõrust tooma tammekesta.
Linda, kallis kaasakene,
Läänes kasvand lillekene,
Tedremunast tõusnud tütar,
Käid nüüd jälle pikil päevil
Ootuspõlve rasket jalga,
Vahetelles kingapaari
Jalas igal hommikulla,
Et ei Tühi leiaks teeda.
Lühikese aja varul
Saad sa poega poetama,
Kange lapse ilmal′ kandma;
Saad teda rüpel ravitsema,
Rinna lättel rammustama,
Suu juures suisutama,
Käsivartel kiigutama.
See′ p see poega pesamuna,
Äbarikku tallekene
Sigidust saab lõpetama.
Igaveste jumalate
Enne peetud aru mööda
Pea ei poega minu silmad
Närtsipõlves nägemaie;
Siiski viimne võsukene,
Sarja lõpetuse muna,
Talve piiril kasvand taime,
Peab mul kõiges määraliseks,
Tegudes ja olles tõusma.
Tulevpõlve suu peab kandma
Tema nime mälestusi,
Kange tööde kiitusida.
Kui on poega meheks kasvand,
Valitsuse voli võtnud,
Siis saab õitsev õnneaega,
Rahupõli rahva keskel
Eesti piiril idanema.
Ma ei taha kuningriigi
Volivalda vähendada,
Lipi-lapi lahutada:
Riik peab jääma jagamata
Ü h e poja voli alla,
Kangemalle kaitsevallaks."
Pikemalta pajatelles
Ütles Kalev, vanarauka:
"Jääb aga riiki jagamata
Ühe poja päranduseks,
Siis on tükil tugevusta,
Suurel kivil kindelusta.
Osad väetid, võimetumad
Sööksid üksteist ise ära.
Kasvab meheks noorem poega,
Heitku liisku vendadega,
Kes see rahva kaitsejaksi,
Kuningriigi valitsejaks
Nende seast peab tõusemaie!
Jumalate juhatused,
Taaralaste tähendused
Saavad asja sobitama
Paremast kui meie arud.
Teised vennad veerenegu
Võõramaade murudelle,
Kaljumaale kauge′elle, -
Tehku toad tuule peale,
Elud ilma ääre peale,
Majad marjavarte peale,
Kojad kobrulehtedelle,
Saunad pilveserva peale,
Vihtelavad vihma alla!
Maad on mitmemargalised,
Taevas laia laiguline;
Tugev leiab tuuletiivul,
Leiab paksest pilvedesta,
Kotkas kaljult pesapaika.
Kanget meest ei köida köied,
Pea ei kinni raudapaelad."
Kes oli külma kamberissa,
Tarretanud tubadessa,
Pikil õlgil põrmandalla?
Kalevi-taat, vanarauka,
Oli külm ju kamberissa,
Tarretanud tubadessa,
Pikil õlgil põrmandalla.
Pärast pikka pajatusta,
Kui sai asju kuulutanud
Riigi pärimise pärast,
Langes Kalevite taati
Pikal voodil põdemaie,
Halasängil loksumaie,
Ega tõusnud toetama,
Jalgu alla painutama.
Eit pani sõle sõudemaie,
Lepatriinu lendamaie:
"Sõua, sõlgi, jõua, sõlgi,
Lenda, lepatriinukene!
Minge arsti otsimaie,
Tuuletarka talitama,
Sõnatarka soovimaie!"
Sõlgi sõudis seitse päeva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhjarajal.
Kes see vastuje tulekse?
Nägi ta kuu tõusemasse,
Tähte kannul kerkimassa.
"Tere, kuu, tervisekaevu,
Armas rammude allikas,
Jõudude joajõeke!
Kas saab taati terve′eksi,
Pääseb rauka voodi vangist?"
Kuu küll kuulis kurval palgel,
Ei ann′d vastust küsijalle.
Sõlgi sõudis seitse päeva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere.
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhjarajal;
Lendas läbi metsasida,
Küünra kullasta mägeda.
Mis tal vastuje tulekse?
Nägi ta tähte tõusemassa,
Ehatähte kerkimassa.
"Tere tähti, teravsilma,
Nugissilma noorukene!
Pajatele, taeva poega:
Kas saab terveks taadikene,
Pääseb rauka voodi vangist?"
Tähti kuulas teravsilmal,
Ei ann′d vastust küsijalle,
Tähti kustus taeva veerde.
Sõlgi sõudis seitse päeva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel lõuna poole,
Lendas läbi laanesida,
Seitse versta sinimetsa,
Küünra kullasta mägeda.
Mis tal vastuje tulekse?
Nägi ta päeva tõusemassa,
Valgusküünla kerkimassa.
"Tere, päeva, peiukene!
Kuuluta mull′, kuldasilma,
Pajatele, taevapoega:
Kas saab terveks taadikene,
Pääseb rauka voodi vangist?"
Päike kuulis põlevpalgeil,
Ei ann′d vastust küsijalle.
Eit pani sõle sõudemaie,
Lepatriinu lendamaie:
"Sõua, sõlgi, jõua, sõlgi,
Lenda, lepatriinukene!
Minge arsti otsimaie,
Sõnatarka soovimaie,
Tuuletarka talitama,
Manatarka meelitama!"
Sõlgi sõudis seitse päeva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhjarajal;
Lendas läbi laanesida,
Seitse versta sinimetsa,
Küünra kullasta mägeda.
Kes see vastuje tulekse?
Tuli vastu tuuletarka,
Soomest vana sõnatarka,
Kullamäelta Manatarka.
"Tere, tere, ilmatargad!
Kuulutage küsijalle,
Andke vastust palujalle:
Kas saab taati terve′eksi,
Pääseb rauka voodi vangist?
Juba küsisin kuulta,
Pärisin ju päeva käesta,
Tahtsin otsust tähe pojalt -
Kõik need kolm ei kuulutanud."
Targad mõistsid, kostsid vastu,
Kolmil keelil kõnelesid:
"Mis on põuda põletanud,
Nurmel palav närtsitanud,
Kuude valge kolletanud,
Tähte silma suretanud,
Sest ei tõuse taimekesta,
Ilutsevat idukesta."
Enne kui sõlgi sõudemasta,
Lepatriinu lendamasta
Koju jõudnud kuulutama,
Oli Kalevite taati
Koolul juba kolletanud.
Linda, kurba leskinaine,
Kurval meelel, leinakeelel
Itkes leinaigatsusi,
Nuttis närtsind kaasakesta,
Puistas leinapisaraida
Kolletanud kaasa sängi.
Leinas kalli mehe surma
Seitse ööd ilma uneta,
Seitse päeva söömatagi,
Seitse koitu kurvastusel,
Seitse eha leinavalus,
Et ei nahka silmil′ saanud
Ega lõppend laugelt pisar,
Nutuvesi palgeilta,
Piinakoorem hinge pealta.
Linda, kurba leskinaine,
Pesi külma surnukeha,
Pesi teda pisarailla,
Pesi teda mereveella,
Vihtles kallist vihmaveella,
Loputeli lätteveella.
Silis hiukseid armusõrmil,
Silis hõbeharjadega,
Kammis kuldakammidega,
Miska enne näkineitsi
Oma pead oli sugenud.
Pani siis selga siidisärgi,
Sametise surnurüü
Kuldatoime kuue peale,
Hõbevöö vammukselle.
Pani alla udulinad,
Kattis peale peened linad.
Linda, kurba leskinaine,
Kaevas valmis kena kalmu,
Sängi halju muru alla,
Kümne sülla sügavuseks;
Sängiteli vilu sängi,
Valmistatud voodi′isse
Kalli kaasa puhkamaie.
Täitis sängi sõmeraga
Maapinna kõrguseni,
Halja muru rajadeni.
Muru kasvas mulla peale,
Aruheina haua peale,
Kasteheina kaela peale,
Punalilled palge peale,
Sinililled silmadelle,
Kullerkupud kulmudelle.
Linda, kurba leskinaine,
Leinas lahkund armukesta,
Nuttis närtsind abikaasat;
Leinas kuu, leinas kaksi,
Kurtis tüki kolmat kuuda,
Mõne päeva neljat kuuda,
Lepitas leina nutuga,
Kurbust pisarkaste′ella,
Veerevalla silmaveella.
Linda, kurba leskinaine,
Hakkas kive kandemaie,
Haua peale hunnikusse;
Tahtis teha tunnistähte
Pärastpõlve poegadelle,
Tulev-aja tütardelle:
Kus on Kalevite kalmu,
Vanataadi voodikene.
Kes see käiessa Tallinnas
Silmi oskas sirutada,
Küllap nägi kalmuküngast,
Kuhu pärastpõlverahvas
Uhkeid hooneid ehitanud,
Teinud kena kirikuda.
Kohta praegu kutsutakse
Tallinna T o o m p e a mäeksi.
Sealap vana Kalev puhkab,
Uinub igavesta unda.
Linda, kurba leskinaine,
Mehe haua mälestuseks
Kive kokku kande′essa
Oli ühel päeval pakku,
Rasket raudakivi rahnu
Kaugelt kannud kalmu poole.
Kivi raske piinas pihta;
Lesel jõudu lõppemisel,
Rammu juba raugemisel,
Veel oli kaunis tükki teeda,
Tükki teeda, marka maada,
Enne kui jõudis kalmule.
Komistades künka vastu
Väsind jalga väärateli:
Kivi kippus libisema,
Põrkas hiuksepaeladesta,
Sõlmil seotud silmuksesta
Prantsti! jalge ette maha.
Võind ei väsind lese võimu,
Leinakurnal lõppend jõudu
Ootuspäevil raskejalgsel
Kivi maasta kergitada,
Teist kord jälle sülle tõsta.
Leski istus kivi otsa
Väsimusta puhkamaie;
Hakkas nutma haledasti,
Leinakurbust kustutama:
"Oh, mis vilets vaene leski,
Mahajäänud marjukene,
Kes on kui tuba toeta,
Hoone seinad katukseta,
Kui üks väli varjuta
Iga tuule tuigutada,
Vete lainte veeretada,
Üksi ilmas peab elama,
Üksi kurbust kannatama!
Lepasta lehed lähevad,
Toomingast tuulil tuiskavad,
Õunapuusta õilmekesed,
Kasesta urvad kaovad,
Alanevad haabadesta,
Taganevad tammedesta,
Varisevad vahterasta,
Käbi kukub kuuskedesta,
Pihlaka kobarad kaovad, -
Ei minu pidu parane,
Ei minu elu ülene,
Vähene ei vaevapäevad,
Pisarrohked piinapäevad!"
Linda nuttis, vaene leski,
Leinapõlve pisaraida,
Viletsuse silmavetta,
Nuttis kaua kivi otsas,
Kaljupakul kaevatessa.
Silmalauge vesi valgus
Laiaks loiguks lagedalle;
Loigust tõusis tiigikene,
Tiigist jälle järvekene.
Linda pisarate loiku,
Lese leinanutu järve
Võite näha tänapäeval,
Mis kui Ü l e m i s t e järvi
Laagna mäe peal lainetamas,
Vetevooge veeretamas.
Kivi seisab järve kaldal,
Kus peal leski leina nutnud,
Pisaraida pillutanud.
Nõnda oli ennemuiste
Lese Linda silmaveesta,
Leinapiina pisaratest
Ülemiste järvi ilmund.
Kui sa juhtud, vennikene,
Järve kaudu teeda käies
Linna poole liugumaie,
Järvest mööda veeremaie,
Puhka hobu järve kaldal,
Kasta kõrvikese keelta,
Viida aega kivi ääres,
Mõtle muistelugusida,
Kalevi-põlve käikisida!
Vaata mälestusemärki,
Mis siin leski leinatessa,
Kurba südant kustutelles
Lagedalle lahutanud
Päeva paistel hiilgamaie!
Juba jõudis pikka päeva,
Ootuspäeva õhtuelle;
Linda tundis tunnikesta,
Tusatundi tulemaie,
Kibedamat kiirustama,
Valusamat veeremaie;
Käskis sauna küttaneda,
Sängiaset seadaneda,
Halavoodit valmistada,
Puhkepinki paigutada,
Ohkejäri asetada.
Külaeided kütvad sauna,
Orjad kandvad kaevust vetta,
Teised on sängi seademas,
Pere pinki paigutamas.
Nurganaine, nõrgukene,
Tuhat kord käid toa vahet,
Sada korda sauna vahet,
Kümme korda kaevuteeda,
Kaevust võttes karastusta.
Käid sa, vaene, valusammul
Ilma vööta, vöö käessa,
Tanuta, tanu peossa,
Ohkad aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal, astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie!"
Neli nurka on toassa,
Kõik sa nurgad nutustasid,
Neli seina kamberilla,
Kõik sa seinad seisatasid;
Ahju ääred haletasid,
Istmed ära igatsesid,
Palveil põlvitid põranda.
Ohkad aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal, astu tuppa
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie!
Tule vaesta vaatamaie,
Pojaema päästemaie!"
Pere nuttis alla pingi,
Lapsed nutsid alla laua,
Külad, kullad, kamberissa.
Kaasa magas külmas voodis,
Kus ei kuulnud naise nuttu.
Nurganaine, nõrgukene,
Läbi läks siis nelja metsa,
Viie viletsusepaiga:
Üks oli metsa toomingane,
Teine metsa vahterane,
Kolmas kibuvitsametsa,
Neljas metsa pihlapuine,
Viies metsa visnapuine.
Tusad jäävad toomingaie,
Valud jäävad vahteraie,
Kibedad kibupuu külge,
Piinad pikad pihlakaisse,
Vaevad rasked visnapuisse.
Tulivad tusad tagasi,
Tusad tulid eide tungi,
Valud vaese lese peale,
Tulid tuusides tubaje,
Oiatessa ahju ette,
Puhkidessa parte peale.
Ohkab vaene Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal, astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie;
Tule vaesta vaatamaie,
Pojaema päästemaie!"
Pere nuttis alla pingi,
Lapsed nutsid alla laua,
Külanaised kamberissa.
Kaasa magas külmas sängis,
Kus ei kuulnud naise nuttu.
Nurganaine, nõrgukene,
Vaevakandaja, väetikene,
Üks ju jalg sul haua seessa,
Teine haua ääre pealla,
Ootsid hauda langevada,
Külma voodi kukkuvada!
Ohka aga Uku poole,
Rohkest Rõugutaja poole,
Saada palve saadikuida
Ülemaile jumalaile!
Tuli tunnike tubaje,
Üürikeseks ahju ette
Kiire′esti kerikselle.
Naine tuikus, nõrgukene,
Tuikus nuttes tusaline,
Värisedes vaevaline;
Ohkas aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal, astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie!
Tule vaesta vaatamaie,
Pojaema päästemaie!"
Uku kuulis kamberista,
Rõugutaja rehe alta,
Abitoojad läbi seina,
Kergitajad läbi katukse.
Siis tuli Uku tubaje,
Rõugutaja kamberisse,
Astusivad ahju ette,
Sammusivad sängi serva.
Ukul õled õlanukil,
Rõugutajal padjad kaenlas;
Viisid naise voodi′isse,
Surmahädalise sängi,
Piinakandja patjadesse;
Panid peenie linuje,
Villase vaiba vahele.
Kaks sai päida pealukselle,
Neli reita voodi′ isse,
Neli jalga jaluselle,
Neli kätta keske′ elle.
Uku hüüdis üle ukse,
Rõugutaja rõõmsal häälel:
"Lööge kinni haua uksed,
Kinni kalmu laiad kaaned!
Naine viidud voodi′isse,
Pandud peenie linuje,
Kaks saand päida pealukselle,
Neli reita voodi′isse,
Neli jalga jaluselle,
Neli kätta keske′ elle."
Tänu vanale isale,
Aituma jumalaile,
Tänu abitoojatelle:
Uku oli tunni toassa,
Rõugutaja kamberissa,
Sala-abid sängidella.
Nurganaine, nõrgukene,
Tõsta üles kaksi kätta,
Kaksi kätta, kümme küünta,
Et sa tusatunnist pääsid!
Lese leina lepituseks,
Pisarate pühkijaksi,
Kurvastuse kergitajaks
Kasvas kallis pojukene.
Poega imes armupiima
Eide rinnal rohke′esti,
Imes heldusallikalta
Võimuvetta venitavat,
Karastavat kasvumärga.
Mõistke, mõistke, mehed noored,
Arvake, poisid agarad,
Teatage, naised targad,
Kes see magab kätki′issa,
Kes see mähkme mässitusel
Kiuste suulla kiljatamas?
See′ p see lese leinapoega,
Isata kasvav idukene,
Keda tuuled toetavad,
Vihmaveerded venitavad,
Kasteaurud karastavad,
Udupilved paisutavad.
Eit aga tallas kätkijalga,
Tallas kätki kiikumaie,
Vilistas laulu väetile
Suikumise soovituseks.
Poega puhus nutupilli,
Lõikas kisa lusti pärast,
Karjus kuuda, karjus kaksi,
Nuttis õhtust hommikuni,
Et ei lõppend tuli toasta,
Säde ei sängisamba′asta.
Eit läks abi otsimaie,
Otsis lapse lausujaida,
Noore nutuvõttijaida,
Poja suu sulgejaida,
Kisa kinnipanijaida.
Kui sai otsa kisakuuke,
Nutunädalate aega,
Lõhkus poega mähkmelinad,
Kiskus puruks mähkmepaelad,
Lõhkus katki kätkilauad,
Pääses kätkist põrmandalle
Käpakille kõndimaie,
Roomaskille rändamaie.
Roomas kuu, roomas kaksi,
Kolmandal ju kõndimassa,
Jalge jõudu kasvatamas.
Poega imes armupiima
Eide rinnal rohke′ esti,
Kasvas leina lepitajaks,
Kurvastuse kustutajaks,
Pisarate pühkijaksi.
Eit oli poega imetanud
Armu kaisus aastat kolme,
Enne kui rinnalt võõrutas.
Poega venis poisikeseks,
Kasvas Kalevite pojaks,
Tõotas ettetähendusi,
Kadund isa kuulutusi
Igas tükis ilmutada;
Püüdis jõudu igal päeval,
Keha kangust kosutada.
Kalevite kallim poega,
Linda leina lepitaja,
Kasvas karjapoisiliseks,
Kosus künnimeheliseks,
Tõusis tamme tugevuseks,
Tõotas ettetähendusi
Igas tükis ilmutada;
Püüdis jõudu igal päeval,
Keha kangust kosutada:
Mängis kurni murudella,
Viskas ratast vainiulla;
Pani kurnid alla õue
Kahte paika hunnikusse,
Paiskas kaikail pealta õue
Kurnisida kõikumaie,
Saatis kurnid sõudemaie,
Üle vainu veeremaie,
Läbi kopli lendamaie.
Kurnid lendsid kauge′elle,
Puistasivad pilla-palla
Mööda metsi, mägesida,
Mööda laiu lagedaida -
Mõned langsid lainetesse.
Kurnisida mõnes kohas
Tänapäeval nähtavalla:
Ühetasa ümmargused,
Pikergused kaljupakud -
Neitsikivi nime alla:
Needap′ Kalevite kurnid.
Kalevite noorem poega
Laskis lingu silmuksesta
Kivisida lendamaie;
Loopis merepinnal lutsu,
Korjas kaldalt lutsukive,
Paemurrust parajaida,
Mis ehk jalga laiusella,
Kolme jalga pikkusella,
Paari tolli paksusella.
Lutsukivid lendasivad
Lainte pinnal lustilisti
Rohkem versta kauguselle.
Seni kui kivi sõudemas,
Kasvatas Kalevipoega
Tamme kõrge kalda pealla.
Kalevite noorem poega
Mängis eide õue alla,
Kitkus noori kuuskesida,
Sirgel kasvul kaskesida,
Juurikaga tükkis maasta:
Neist tegi saksasaanikesi,
Keni kassimärsikesi.
Aasta sammud astusivad
Rutust ajaradadella,
Kiireil teedel kaugemalle.
Aastad sõudsid eide armul
Poisikese paadikese
Nooremehe mere peale.
Kalevite noorem kasvu
Kasvas mehe kõrguseksi,
Venis vende vääriliseks,
Sirgus isa suuruseksi.
Nõnda kasvas eide õues
Lese Linda leinapõlves
Kullerkupu õilme ilul,
Taara tamme tugevusel
Viimne Kalevite võsu,
Kasvas kaljuks kindluselta,
Tõusis vendadest targemaks:
Tõotas ettetähendusi,
Kadund isa kuulutusi
Igas tükis ilmutada.
Lähetame laululained
Vastu päeva veeremaie,
Tõusu poole tuikumaie,
Koidu poole kõikumaie,
Lähme aja kiirel lennul
Tüki teeda veel tagasi!
Mis seal lese õue alla,
Vara enne valge′ eda
Kaksipidi kõnnitakse,
Salamahti sõidetakse?
Kosilased kõndisivad,
Salakuuljad sõitelesid
Kümme korda enne koitu,
Viiskümmend valge eella,
Sada korda suitsu aegu
Pärast taadi surmapäeva
Kurba leske kiusamassa,
Nõukat naista püüdemassa.
Kui oli taati kolletanud,
Armud külmaksi hangunud,
Taadi veri tarretanud,
Siis oli nõukal lesenaisel
Kosilasi palju käinud,
Viied viinad, kuued kruusid,
Sada sala soovitajat,
Kakssada kaubasobitajat.
Need kõik eite vara pärast,
Rikast leske naudi pärast
Võrku püüdsid võrgutada,
Õnnekaubal õngitseda.
Eit aga mõistis, kostis vastu:
"Mina ei lähe mehele,
Kana ei teisele kaasale,
Tedreke ei võta teista,
Pääsuke ei võõrast peigu,
Luike, lesk, ei seltsimeesta,
Tui ei teista talusse.
Armutunnid hangusivad,
Ilutunnid tarretasid
Külmaks kalmukünka alla."
Sestap norgus noored mehed,
Sestap kurvad kosilased:
Külm on võtnud kosjamõtted,
Välk on löönud lustimeeled,
Ei saa poisid pulmasida,
Tütarlapsed tantsisida.
Kui läks teiste kosjakäiki
Aegamööda raugemaie,
Lootus meestel lõppemaie,
Hakkas leske kiusamaie
Kosilase kihladega,
Võitma viinamärssidega
Soome tuuslar, tuuletarka;
See oli kaugelt sugulane
Kadund Kalevi-taadiga.
Ei aga kuulnud kurba leski
Peiu kulutud palveida
Ega pöörand peiu poole,
Meelt ei noore armu poole.
Tuuslar vandus, tuuletarka,
Tõotas põlgusta tasuda:
"Küllap tasun, eidekene,
Teisel korral teotamise,
Omal ajal põlgamise,
Küllap maksan naeru palga."
Leski Linda pidas naeruks
Tuuletarga ähvardused:
"Mis mul tuuslar, tuuletarka,
Tühjast ähvardusest karta!
Pesas kolm veel kotkapoega,
Kõvernokka kasvamassa,
Raudaküüsil tõusemassa.
Küllap need eite kaitsevad,
Vana emada varjavad."
Aastad sõudsid, aastad jõudsid,
Sõudsid, jõudsid kiirusella;
Seal jäid soiku peiusõidud,
Kadusivad kosjakäigid:
Seal sai rahu ratsudelle,
Rahu peiu ruunadelle.
Kes oli korra õnne katsund,
Kosjas käinud Kalevissa,
See aga laulis sõpradelle,
Veereteli vendadelle:
"Hellakesed, vennakesed,
Ärge minge leske võtma,
Kalevi talust kosima!
Seal on suured sõlgisrinnad,
Rahaskaelul rasked rinnad,
Hõbehelmed, raudahambad,
Tulisõnad keelepaelul.
Ärge minge leske võtma,
Kalevi talust kosima!
Kes see lustib rikast leske,
See toob koju ahjuhargi.
Tehke, mehed, teised laevad,
Paremad kosjapaadikesed;
Pange peale siidipurjed,
Siidipurjed, poordiköied!
Pange laeva purjetama,
Saatke vanad sõudemaie!
Sõudke, vanad, jõudke, väetid,
Sõudke laeva Soomemaale,
Paati uhket põhjamaale!
Seal on kõrgel kaljukaldal
Reas palju neidusida:
Ees on reas helmeskaelad,
Taga reas taalerrinnad,
Servil sõrmuksekandijad,
Pika paatrite pidajad,
Vahel aga reas on vaesedlapsed,
Keskel reas kudruskaelad.
Sõtku maha sõlgisrinnad,
Heida maha helmeskaelad,
Talla maha taalerrinnad,
Sõida maha sõrmuskandjad,
Pilluta paatrite pidajad;
Võta vahelt vaenelapsi,
Kudruskaela keske′ elta:
Sest saab naine nastuline,
Abikaasa kullakene!
Ärge minge leske võtma,
Kalevi talust kosima!
Lesest ei saa noorikuda,
Lapsed kiskund lese rinnad:
Sõlg on tühja kaevu kaasi,
Hõbesild kuivanud allikal.
Leski leinab kadund meesta,
Lese noormees noorikuda;
Ärge minge leske võtma!"
Tagasi üles
